Mis puutub eilsesse postitusse, siis sorry, ma pidin selle maha võtma. Kes jõudis lugeda, see jõudis. Ja palun ärge olge kurjad, see ei aita. Aga mul on siiralt hea meel, et see läks nii paljudele korda ning mõistsite mu valu ja kurbust.
Aga räägime parem toredamatest asjadest. Või oleks õigem öelda jaburamatest. Kui see poleks meie endiga juhtunud, siis ma arvaks, et see on raudselt poolenisti väljamõeldis, aga paraku ei ole.

Natuke rohkem kui pool aastat tagasi leidsime sobiva krundi ja ostsime ära. Väga armas asukoht, nunnu vaikne tänav. Meil on isegi päris oma kägu, kes kukub ja öökull, kes uhuutab. Ma kujutan juba ette, kuidas ma õhtuti istun terrassil, soe pleed ümber, kuum kakaotass peos ja kuulan käo kukkumist. Aga et saaksin kõike seda nautida, siis lisaks maja ehitusele, on krundil vaja teha kõiksugu muid töid veel lisaks.
Kuna krunti eraldab kraav, siis pidime ostma ka truubi. Võtsime kuuemeetrise toru, arvestades sellega, et siis saavad pere ja sõbrad parkida oma autod otse aia taha, mitte tänavale. Lisaks oli oluline, et toru kannataks päästeauto ja betoonauto raskust.
Kui toru oli valitud, siis toodi see eraldi suure rekaga kohale. Veel tellisime mitu tonni killustikku ja töö võiski alata.

Joosep käis krundil mitu päeva järjest. Süvendas kraavi, et valmistada truubi jaoks ette korralik killustiku padi. Lõpuks olid asjad seal maal, et vinnas toru kraavi, ajas poolenisti toru juba kinni ka ja tuli ära koju. Poolenisti sellepärast, kuna killustik sai otsa ja tuli juurde tellida.
Koju jõudes viskas Joosep pikali. Oli peaaegu juba uinumas, kui äkitselt kuulis uksel koputust. Kopp-kopp. Ukse taga oli soliidses eas vanapapi, kes tutvustas ennast ja hakkas rääkima, et näed, tema elab samal tänaval, kuhu meie ostsime krundi. Lihtsalt natukene maad eemal, seal allpool. Ja et vaat temal on aias tiik ja tiigis on kalad ja need kalad on talle väga olulised. Väga olulised. Tema kasvatab neid ja need kalad on ka tema pere toidulaua osaks ja ta näitab ja õpetab kalade elu ka teistele jnejne. Joosep seisis terve selle aja ukse peal ja kuulas seda juttu kaladest ja küsis lõpuks, et jaa, see kõik on väga põnev, aga kuidas need kalad meisse puutuvad? Selle peale teatas papi, et meie kraavist jookseb üks väiksem toru tema tiiki, et tema kalakesed saaksid värsket ja puhast vett. Et ta ise kunagi pani selle toru sinna. Aga vot nüüd see meie truup takistab tema torusse veevoolu ära ja ta tahtis tulla öelda, et ta tegi augu sinna sisse. Jaa, te lugesite õigesti.
Joosepil oli uni hetkega pühitud ja ägestus veits, et mida vitaalit? „Sa lõhkusid meie toru ära!?“
„Ei, ei lõhkunud,“ kogeles papi vastu „ma tegin ilusa augu sinna.“

Me olime nii rõõmsad oma truubi üle. Vesi vulises nii toredasti sealt läbi, kõik oli ilus ja puhas. Meie tutikas truup, esimene kallim investeering ja nüüd siis sedasi – mingi vanapapi otsustas, et tema kaladele on meie kraavist vett vaja ja et läheb teeb ilma meiega läbi rääkimata augu sinna sisse. Ja siis tuleb nii muuseas ja teavitab meid ka sellest, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi, mida öelda. Ja kusjuures papi maja juurest käidi korduvalt tänavalt vaatamas, kuidas Joosep kaevas ja askeldas, aga mitte kordagi ei tuldud rääkima, et kuule, peremees, mul siukene mure, kalad tahaksid värsket vett peale saada. Ja mitte, et meil veest oleks kahju. Jumala eest, võtku nii palju kui kulub. Aga see, et ta sellist isetegevust tegi, vat see ei taha hästi pähe ära mahtuda.
Alguses oli meil sellega ikka väga raske leppida, sisemine konflikt oli väga suur. Kuna inimene on juba oma eluõhtul ja ilmselgelt on need kalad talle väga olulised ja ei tahaks temalt seda olulist asja ära ka võtta ja ega enam poleks mõtet hakata jaurama ka. Aga kuidagi nii raske on leppida, et meie ilusas truubis on auk. Ja et inimene ei tulnud enne rääkima. Vot see lihtsalt ei.mahu.pähe.

Hommikul otsustas Joosep enne linna minekut uuesti krundilt läbi minna ja kui ta meie kodutänavasse keeras, siis haha, mis te arvate, mida ta nägi? Papi oli taas krundil ja kühveldas seal midagi. Joosep sõitis kohale, parkis auto ära ja uuris, et mis värk on. Papi teatas, et tema toru ühenduskoht meie truubitoruga on liiga kõrgel, vesi ei ulatuvat tema toruni ja nüüd ta ehitab siia truubitoru otsa väikese tammikese.
Ausalt, ma ei tea, kas nutta või naerda. Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist on vanainimesega ja me ei tea kui kauaks on talle elupäevi antud, aga no selline isetegevus on nüüd küll liiast. Papike lubas et see kõik on ajutine, et juba järgmine aasta ta ehitab teise süsteemi. Jään põnevusega, või siis tähendab, hirmuga ootama.

Ma tahaks väga loota, et rohkem selliseid isetegevusi ei tule. Sest mingi aeg tahaks hakata maja seinu üles laduma ja mis siis saab kui meie majasein varjab tema tiigile paistva päikese ja siis me ühel hommikul krundile minnes avastame, et pool seina on vapsjee maha võetud. Et siis on ka, et ah, ärge üldse muretsege, see on mul ajutine lahendus, järgmine aasta ehitan uue süsteemi ja panen päikese teistpidi käima.
Oeh, no igatahes, lubas papi, et kui selle truubi sisse tehtud augu tõttu peaks meil midagi mõranema või katki minema, siis tema oma kulu ja kirjadega tuleb ja paneb meile uue truubi. Aga noh jah, see garantii kehtib vist ainult seni, kuni  papi elab. Aga no loodame siis, et taevaisa armust on talle neid elupäevi ikka küllaga antud.

Vot nii. Nii et meil on peale käo ja öku veel üks vanahärrast naabrimees, kes pole sugugi nii nunnu. Või noh, papi ise on armas, aga tema teod on veits kaheldava väärtusega.