Mis puutub eilsesse postitusse, siis sorry, ma pidin selle
maha võtma. Kes jõudis lugeda, see jõudis. Ja palun ärge olge kurjad, see ei
aita. Aga mul on siiralt hea meel, et see läks nii paljudele korda ning
mõistsite mu valu ja kurbust.
Aga räägime parem toredamatest asjadest. Või oleks õigem öelda jaburamatest.
Kui see poleks meie endiga juhtunud, siis ma arvaks, et see on raudselt poolenisti väljamõeldis,
aga paraku ei ole.
Natuke rohkem kui pool aastat tagasi leidsime sobiva krundi ja ostsime ära.
Väga armas asukoht, nunnu vaikne tänav. Meil on isegi päris oma kägu, kes kukub
ja öökull, kes uhuutab. Ma kujutan juba ette, kuidas ma õhtuti istun terrassil,
soe pleed ümber, kuum kakaotass peos ja kuulan käo kukkumist. Aga et saaksin
kõike seda nautida, siis lisaks maja ehitusele, on krundil vaja teha kõiksugu
muid töid veel lisaks.
Kuna krunti eraldab kraav, siis pidime ostma ka truubi. Võtsime kuuemeetrise
toru, arvestades sellega, et siis saavad pere ja sõbrad parkida oma autod otse
aia taha, mitte tänavale. Lisaks oli oluline, et toru kannataks päästeauto ja
betoonauto raskust.
Kui toru oli valitud, siis toodi see eraldi suure rekaga kohale. Veel tellisime
mitu tonni killustikku ja töö võiski alata.
Joosep käis krundil mitu päeva järjest. Süvendas kraavi, et valmistada truubi
jaoks ette korralik killustiku padi. Lõpuks olid asjad seal maal, et vinnas
toru kraavi, ajas poolenisti toru juba kinni ka ja tuli ära koju. Poolenisti
sellepärast, kuna killustik sai otsa ja tuli juurde tellida.
Koju jõudes viskas Joosep pikali. Oli peaaegu juba uinumas, kui äkitselt kuulis uksel
koputust. Kopp-kopp. Ukse taga oli soliidses eas vanapapi, kes tutvustas ennast ja hakkas
rääkima, et näed, tema elab samal tänaval, kuhu meie ostsime krundi. Lihtsalt
natukene maad eemal, seal allpool. Ja et vaat temal on aias tiik ja tiigis on
kalad ja need kalad on talle väga olulised. Väga olulised. Tema kasvatab neid
ja need kalad on ka tema pere toidulaua osaks ja ta näitab ja õpetab kalade elu
ka teistele jnejne. Joosep seisis terve selle aja ukse peal ja kuulas seda
juttu kaladest ja küsis lõpuks, et jaa, see kõik on väga põnev, aga kuidas need
kalad meisse puutuvad? Selle peale teatas papi, et meie kraavist jookseb üks
väiksem toru tema tiiki, et tema kalakesed saaksid värsket ja puhast vett. Et
ta ise kunagi pani selle toru sinna. Aga vot nüüd see meie truup takistab tema
torusse veevoolu ära ja ta tahtis tulla öelda, et ta tegi augu sinna sisse. Jaa, te lugesite õigesti.
Joosepil oli uni hetkega pühitud ja ägestus veits, et mida vitaalit? „Sa
lõhkusid meie toru ära!?“
„Ei, ei lõhkunud,“ kogeles papi vastu „ma tegin ilusa augu sinna.“
Me olime nii rõõmsad oma truubi üle. Vesi vulises nii toredasti sealt läbi,
kõik oli ilus ja puhas. Meie tutikas truup, esimene kallim investeering ja nüüd
siis sedasi – mingi vanapapi otsustas, et tema kaladele on meie kraavist vett
vaja ja et läheb teeb ilma meiega läbi rääkimata augu sinna sisse. Ja siis
tuleb nii muuseas ja teavitab meid ka sellest, nagu see oleks maailma kõige
tavalisem asi, mida öelda. Ja kusjuures papi maja juurest käidi korduvalt
tänavalt vaatamas, kuidas Joosep kaevas ja askeldas, aga mitte kordagi ei
tuldud rääkima, et kuule, peremees, mul siukene mure, kalad tahaksid värsket
vett peale saada. Ja mitte, et meil veest oleks kahju. Jumala eest, võtku nii
palju kui kulub. Aga see, et ta sellist isetegevust tegi, vat see ei taha hästi
pähe ära mahtuda.
Alguses oli meil sellega ikka väga raske leppida, sisemine konflikt oli väga
suur. Kuna inimene on juba oma eluõhtul ja ilmselgelt on need kalad talle väga
olulised ja ei tahaks temalt seda olulist asja ära ka võtta ja ega enam poleks
mõtet hakata jaurama ka. Aga kuidagi nii raske on leppida, et meie ilusas
truubis on auk. Ja et inimene ei tulnud enne rääkima. Vot see lihtsalt ei.mahu.pähe.
Hommikul otsustas Joosep enne linna minekut uuesti krundilt läbi minna ja kui
ta meie kodutänavasse keeras, siis haha, mis te arvate, mida ta nägi? Papi oli
taas krundil ja kühveldas seal midagi. Joosep sõitis kohale, parkis auto ära ja
uuris, et mis värk on. Papi teatas, et tema toru ühenduskoht meie truubitoruga
on liiga kõrgel, vesi ei ulatuvat tema toruni ja nüüd ta ehitab siia truubitoru
otsa väikese tammikese.
Ausalt, ma ei tea, kas nutta või naerda. Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist on
vanainimesega ja me ei tea kui kauaks on talle elupäevi antud, aga no selline
isetegevus on nüüd küll liiast. Papike lubas et see kõik on ajutine, et juba
järgmine aasta ta ehitab teise süsteemi. Jään põnevusega, või siis tähendab,
hirmuga ootama.
Ma tahaks väga loota, et rohkem selliseid isetegevusi ei tule. Sest mingi aeg
tahaks hakata maja seinu üles laduma ja mis siis saab kui meie majasein varjab
tema tiigile paistva päikese ja siis me ühel hommikul krundile minnes avastame,
et pool seina on vapsjee maha võetud. Et siis on ka, et ah, ärge üldse
muretsege, see on mul ajutine lahendus, järgmine aasta ehitan uue süsteemi ja
panen päikese teistpidi käima.
Oeh, no igatahes, lubas papi, et kui selle truubi sisse tehtud augu tõttu peaks
meil midagi mõranema või katki minema, siis tema oma kulu ja kirjadega tuleb ja
paneb meile uue truubi. Aga noh jah, see garantii kehtib vist ainult seni,
kuni papi elab. Aga no loodame siis, et taevaisa armust on talle neid elupäevi ikka küllaga antud.
Vot nii. Nii et meil on peale käo ja öku veel üks vanahärrast naabrimees, kes pole sugugi nii nunnu. Või noh, papi ise on armas, aga tema teod on veits kaheldava väärtusega.
teie poole väga rahuarmastav suhtumine. olge selle papiga ettevaatlikud, sellised inimesed sõidavad lihtsalt oma asjadega teistele sisse. niikaua teevad nunnut nägu, kui ei ütled ja siis alles hakkad nägema, milleks võimelised ollakse. kahtlemata on heanaaberlikud suhted olulised, aga mingi piir peab olema. ma uuriks küll, et kas tolle augu tõttu truubi kandevõime ei muutunud ja kui on selleks oht, laseks papil oma kuludega uue truubi paigaldada.
VastaKustutaNo seda minagi rääkisin Joosepile. Mind teeb murelikuks just see osa asjast, et mitte ühtegi kirjalikult fikseeritud lubadust paberil pole. Joosep ütles, et kui papi ukse taga käis ja andis lubaduse, et kui midagi peaks truubi kandevõimsusega juhtuma, et siis tuleb ja vahetab ära, et siis vaatasid teineteisele otse silma ja surusid sõbramehe kätt. Isegi see tundub praegu kirja pandes mega totakas. Mina seda papit ei usu ja kõik.
KustutaJa ma ei saa aru, kuidas Joosep lasi sellel üldse nii kergelt minna, sest tavaliselt on tema just see, kes mõtleb kõik asjad sada korda läbi, teeb sada riskianalüüsi ja nüüd siis üks vanapapi tegi südame oma kalakestega nii härdaks. Minu jaoks täiesti arusaamatu. Mul pani juba see häirekellad käima, kkui Joosep küsis, et miks papi varem rääkima ei tulnud, siis oli vastanud, et olevat olnud kuskil ära (vihjas nagu oleks olnud haiglas) ja siis ei teadnud, kus me elame. Aga samas siinsamas ta meil ju seisis, otse ukse taga ja tegi oma augu uudist teatavaks. Lihtsalt niii jabur!
Ikka üli nahhaalsus papi poolt. Mina sellega nii ei lepiks, suusõnalisi lepinguid üldse ei usaldaks. Hiljem pole papi midagi öelnud, teinud ega kuulnud. Kui see juba nii algab, loodan, et teil selle naabriga rohkem sekeldusi ei tule. (kahtlen küll)
VastaKustutaHahahaha, püha taevas. No igav teil seal igatahes ei hakka.
VastaKustutaM.