Küll ma nuputasin nii üht- kui teistpidi, kuid mitte ei suutnud ära otsustada, kuidas oleks kõige õigem ja loogilisem neid pulmapostitusi järjestada. Et kas enne kirjutan pandeemia mõjutustest ja tagasilöökidest, kutsetest, lilledest, tseremooniast, cateringist ning siis pulmatordist ja sajast muust asjast, ent viimaks jõudsin järelduseni, et peokoha valimine peaks olema see kõige esimene, sest… Sest noh, oleks ma pruudina ette teadnud, mis tramburai meid selle paigaga ees hakkab ootama, poleks ma seda kohta ealeski valinud. Kohe päris ausalt. Ja kui kutsetel poleks seda kohta peopaigana juba märgitud olnud, oleksin ma tõsiselt kaalunud varianti pidada pulm maha kuskil keset suvist heinamaad.

Päris alguses, siis kui pulmavärviks oli kollane, oli meie sooviks leida peopaik, mis asuks kuskil liivarannal või selle kõrval, ent peagi sai meile selgeks, et nendest paikadest võime heaga suu puhtaks pühkida.
Meie kõige esimeseks valikuks oli Valgerannas asuv Ojako turismitalu. Olin kunagi seal ühel koolitusel käinud ning sealne koht koos perenaise Lyga jätsid nii sooja ja hea tunde, et polnud kahtlustki, et tahan kunagi ühel ilusal päeval sinna tagasi minna. Lisaks sain nende kodulehelt teada, et nad aitavad pulmapeo ettevalmistustega ja organiseerimisega (peosaali dekoreerimine, lillede valimine, hoolitsevad peale pulmapidu ka hommikusöögi eest ). Kõlas peaaegu et ideaalselt, kuid nad olid kahjuks juba bronnitud.

Siis edasi vaatasime lepanina, Klaaramannit, Uuedat jne, aga kõik juba broneeritud. Veel suhtlesime Varbla rannamajaga, mis tundus samuti olevat armas ja tore kohake, aga neil on selline eriskummaline kodukord, et nemad laupäev vastu pühapäeva pulmi ei korralda. Nad küll pakkusid meile 3. juulit, aga see oli jällegist meie jaoks kindel ei.
Otsisime siis edasi ja leidsime sellise koha nagu seda on Doberi rannamaja, aga ka neil oli mingi eriti kentsakas põhjus keeldumiseks. Nad nimelt ei broneeri juulikuus tervet restoraniosa ja maja ühele üritusele, sest noh, turistid.
Peale seda hakkasin ma vaikselt juba peotelkide rendihindasid piiluma, sest olukord oli pehmelt öeldes ikka suht lootusetu. Sõelale olid jäänud veel Villa Andropoff ja Viisnurga puhkemajad. Villa kõlas küll hästi, aga kui mulle kirjeldatakse seda sõnadega „nõukaaegne punastest tellistest ehitis“, siis sorri, see ei tekita minus muinasjutulisuse võbinaid, ja kohapeal käies ei olnud samuti seda õiget tunnet.

Edasi liikusime Viisnurga puhkemajade juurde, mis asuvad rannaniidu alal, mändide all ning nendega oleksime peaaegu et käpadki löönud, sest kõik tundus justkui sobivat, ja mul hakkas peas isegi romantiline kujutluspilt jooksma ja tekkis mingi arusaam, kuidas midagi võiks olla... Ruumi oleks rohkelt lilledega kaunistanud ning peo edenedes oleks maakividest kaminas elav tuli praksunud ning väliterassil oleks tantsuala olnud, mille piirete külge oleks riputanud õrnad valgustulukesed.
Ning kuna õues oli ka bassein, siis sellega tekkis mul kohe siukene sõge mõte, et oh, kui peo seal korraldame, siis hiljem saame Joosepiga käsikäes basseini hüpata ja trash the dress teha.
Vot sellised ideed ja mõtted käisid peast läbi. Aga siis juhtus selline kurb asi, et kui kohapeale jõudsime, siis selgus, et peosaal on meie jaoks siiski liiga kitsuke. Nad küll väitsid , et sinna on varasemalt ümmarguste laudadega 60 inimest ära mahutatud, aga eem jaa, sellisel juhul pidid need ikka väga väikesed inimesed olema.

Kuna meil absull ei vedanud nende pulmakohtadega, ilmselgelt, eksole, siis otsustasin asja mõneks ajaks ootele panna.
Ja kae imet…
Kaks nädalat hiljem, hommikul diivanil külitades ja Facebooki feedi läbi lapates, vaatas mulle vastu ühe tuttava check-in Kõpu mõisas. Ma olin nagu.. mõis!? Meil on siin kuskil mõis? Kiire koogeldamine ütles, et Kõpu mõis asub meie kodust 30 km kaugusel.
Hmm, okei, kui meil laulatus on Pärnus, siis tsipa kaugel või nii, aga ikkagist mõis ja renoveeritud. Otsustasime vaatama minna.

Esimene kohtumine oli lihtsalt.. vau! Meid võeti väga lahkelt vastu, mõisaproua buduaari oli serveeritud portselantassidesse rohelist teed ja seni, kuni tee kannus tõmbas, tegi majaperenaine meile mõisas väikese ekskursiooni ja tutvustas ajalugu. Vaatasime ka kõik neli saali üle – kaks väikest ja kaks suurt ning nendest kõige suursugusem ehk marmorsaal jättis meile väga, väga hea mulje. Joosepi käevangus mõisas ringi jalutades ohkasin heldimusest, sest tundsin, et see ongi see õige. .
Kui ruumid üle vaadatud ja natuke kõhedusttekitavaid kummitusjuttegi pajatatud, võtsime isted mõisaproua buduaaritoas. Küsisime kõikvõimalikke küsimusi: kas toolid ja lauad on mõisa poolt? Kas helitehnikat, nagu mikrofone ja kõlareid, saab neilt? Kas ilutulestik on lubatud? Kas Janet võib peo ajal vabalt ringi patseerida? Kas mõisapargis olevatele puudele võib linte ja õhupalle siduda? Millal võivad esimesed teenusepakkujad mõisa dekoreerima tulla ja millal käivitub renditasu? Kas mõis pakub catering-teenust?
„Kõike saab, kõike saab, kõik on lihtsalt läbirääkimiste küsimus,“ vastas majaperenaine. Ja cateringi kohta ütles, et neil ei ole otseselt pulmamenüüd, aga neil on vajadusel oma kokk olemas ja väike menüü samuti, mis sisaldab mõisahärra praadi, paar supi- ja salativalikut ning mõningasi suupisteid ja magusroogasid. Et kui huvi on, siis on olemas. Renditasu ehk saalide tunnihind käivitub pulmakülaliste saabudes. Toole ja laudasid võisime esimese jutu järgi kasutada. Ja veel oli juttu sellest, et meile kui pruutpaarile saaksid nad anda vähe uhkemad ja suursugusemad mõisatoolid. Oeh, no kas ei kõla hästi?

Kui olime kõikidele oma esialgsetele küsimustele vastused saanud, siis leppisime majaperenaisega kokku, et võtame natuke mõtlemisaega ja anname oma otsusest hiljemalt kahe nädala jooksul teada.
Mõisast lahkusime iseäranis sooja ja meeldiva tundega ja minul igatahes põksus süda küll kiiremini.
Koju jõudes vaatasime uuesti oma eelarvele otsa, tõstsime mõned asjad nimekirjas joone alla, nii-öelda need asjad, mis pole must-have asjad, ja peale mõningasi rehkendusi ütles Joosep: „Heakene küll, Kai, sa saad oma mõisapulma.“
„Oh, päriselt räägid või?! Oh, mis asja!“ ei suutnud ma veel seda kõike uskuda ja seletasin edasi „oh, mõtle! Nüüd, kus meie pulmavärviks on õrnroosa ja kui me kasutame dekos valgeid ja roosasid preeriakellasid ja roose ja liblikaid, siis see sobib ideaalselt mõisa marmorsaali, onju!?“ *ohkasin heldinult*

Ent ma sain umbes kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja südamepõues elevust kaasas kanda kui tuli esimene ebameeldiv uudis – nimelt, veebruari viimasel nädalal toimuma pidanud prooviõhtusöök lükati koka haigestumise tõttu aprillikuusse. Ja olgem ausad – meie kui pruutpaari jaoks oli see väga ebakindlusttekitav, sest head tegijad nabitakse suht kiirelt ära ja kui peaks kaks kuud enne pulmi selguma, et meile siiski ei  maitse mõisa köögi poolt pakutav toit, siis võib juba hilja olla leida teine teenusepakkuja. Ja arvestades millise stressi ja pinge all pruutpaar viimastel nädalatel on, siis väga nagu ei tahaks hakata otsast peale kõikide nende otsimistega, kirjutamistega ja ringi sõitmistega ühelt proovisöömiselt teisele.

Eniveis, sinisilmne nagu ma olen, kirjutasin ausalt ja avatult mõisa majaperenaisele, sest seda ju kõik pulmakorraldajad ja teenusepakkujad soovitavad – olge oma teenusepakkujatega ausad ja avatud, ainult nii saavad sündima parimad soovitud lahendused.
Niisiis, andsin mõisale teada, et võtame ka teisest kohast toitlustusele hinnapakkumise, sest see on ju igati normaalne, kui soovime pruutpaarina saada parima hinna ja kvaliteediga teenusepakkujat oma pulma. Kuna mõisas olid lauad, toolid, laudlinad ja nõud olemas, siis seoses sellega uurisin, kas olenemata cateringist, võime mõisas olevaid laudasid, linu ja toole kasutada või mingisuguse kokkulepitud summa eest rentida. Sest igal juhul oleks see olnud soodsam kui hakata neid kuskilt mujalt transportima. Kuid kahjuks oli mõisa vastus selles osas lühike ja konkreetne:
Juhul, kui otsustate cateringi kasuks, sõlmime me Teiega ruumide kasutusrendilepingu (lisas).  Samas jääb majja ka paar meie inimest, et olla vajadusel kättesaadav ja tagada ürituse tõrgeteta sujumine.
Cateringi puhul meie laudu ja linasid ei rendi, samuti ei rendi me nõusid.

Ma ei tea, kas ma olin selleks ajaks juba liialt emotsionaalne või mis, aga kui ma üdini aus olen, siis see polnud vastus, mida ma oleksin teenusepakkujalt oodanud.
Kuna koroona külvas kõikjal ebakindlust ja keegi ei teadnud, mis edasi hakkab saama, siis märtsis kirjutas mõis meile uuesti:
Kahjuks pean Teile teatama, et seoses eriolukorraga ei paku me lähitulevikus võimalust prooviõhtusöögiks. Peame kehtestatud piirangutest kinni pidama. Seoses sellega on Teil võib-olla mõtekam valida oma suursündmuse toitlustamine cateringi firma poolt - sel juhul saate oma plaanidega edasi toimetada ja ei pea ootama, millal me saaksime Teile proovimist võimaldada. Täna me seda prognoosida ei oska.

Okei, mõistetav. Aga kuna veebruaris toimuma pidanud proovisöömine lükkus mõisa tõttu aprillikuusse ja hiljem, meist kõigist olenemata , möllas koroona, siis kadus meie jaoks laualt väga oluline teenusepakkuja, mis oleks sobiva proovisöömisega kindel valik olnud. Sellest tulenevalt uurisin murelikult, et kui nad ei saa meile lähitulevikus proovisöömist pakkuda ja soovitavad võtta cateringi väljaspoolt mõisa, kas siis kehtivad meile ikka samad piirangud ja lisatasud? Kas on mingi variant, et nad saaksid meile mingis osas vastu tulla või mingit muud lahendust pakkuda, mis pehmendaks meie eelarve kokku kukkumist?

Mõis vastas:
Arutasime majas meeskonnaga meie võimalusi ja Teie soove/ettepanekuid ja leidsime, et saame pakkuda Teile järgmisi variante:
* kogu teenus mõisast (mööbel, katmine, toitlustamine, ruumide rent jm, millest oleme varasemalt kirjutanud). Florist ja ruumide kaunistamine Teie soovide kohaselt jääb Teie inimeste korraldada.
* võtate täisteenuse cateringi firmalt ning mõisaga tuleb kasutusrendileping.
Seda, et hakata teenust hakkima  ehk mööbel, nõud, linad , ettevalmistus, koristus mõisast, toit cateringilt  - me paraku ei võimalda.

Ja see vastus ajas mind veelgi enam segadusse, sest just kaks sekundit tagasi olid nad öelnud, et nad ei oska prognoosida, mis edasi saab, mis saab valitsuse poolt kehtestatud piirangutest jne. Võeh. Ma olin väsinud ja stressis kogu sellest asjaajamisest ja lõpuks hakkas mulle tunduma, et nad tahavad meilt seitset nahka koorida ja natuke karvu veel pealegi. Sest ise nad ju soovitasid cateringi väljastpoolt mõisa võtta, ja siis tundus kuidagi väga ebaõiglane, et nad pole nõus lubama mõisa mööblit kasutada, või isegi mitte valmis rentima. Sest kindlustusleping oleks meiega nii või naa sõlmitud. Ja seda vastuolulisemana tundus nüüd tagantjärgi see lause – kõike saab, kõike saab, kõik on lihtsalt läbirääkimiste küsimus.

Kuna kogu see kirjavahetus tekitas tohutult stressi, siis lõime käega, palusime mõisal saata rendi- ja kindlustuslepingu ning võtsime pulmatoitlustuse väljastpoolt mõisa. Mõisas rentisime omale kolm ruumi: mõisaproua buduaarituba, kus oli buffee-laud, marmorsaali, kus toimus põhipidu ja mõisahärraste salongtuba, kus said kõik teised teenusepakkujad, nagu fotograaf, videograaf, muusikud jt, omi asju hoiustada, meie end värskendada ja catering soojasid toite serveerimiseks ette valmistada, sest cateringi mõisa kööki ei lubatud. Samuti ei tohtinud kasutada külmikuid tervitusjookide jahutamiseks. Nii et sellega kaasnes meil samuti lisamure.
Ja veel lisandusid kahe mõisatöötaja tunnitasud, mis minu mäletamise järgi oli 15 euri ja midagi kopikatega peale per nägu.

Ja peale pidu laekus meieni info, et kui kell neli hommikul oli catering ruumid koristanud, asjad autodesse vedanud ja mõisa perenaine ruume üle vaatama tulnud ning avastanud, et üks nende linikutest on kadunud, siis ei lubanud kellegil enne mitte kuhugile minna kui linik pole välja ilmunud. Cateringi juhataja oli küll öelnud, et nemad pole seda võtnud ja kui ilmneb asjade lahti pakkimisel, et see siiski on tahtmatult kuidagi nende asjade hulka sattunud, siis saadavad tagasi. Aga ei, majaperenaine ei olevat olnud sellega nõus. Nii hakkasid cateringi inimesed uuesti asju auto pealt maha laadima…
See lihtsalt kõlab nii ebareaalselt. Neil on meiega kindlustusleping ja nad kotivad teist teenusepakkujat sedasi, oeh.
Ja tõesti, see õnnetu linik, mille pärast kogu see tamburai varahommikul lahti läks, oli muidugist märkamatult sattunud koos teiste laudlinade ja seelikutega cateringi autosse. Ja ei tea, kas peaksin selle ka igaks juhuks ära mainima, et kellegil polnud eesmärk seda varastada või midagi. Noh, lihtsalt nii igaks juhuks mainin.

Et jaa. Võib-olla siin oli veits teineteisest möödarääkimist, aga siit ka siis õpetus teistele tulevastele noorpaaridele, ja miks mitte ka teenusepakkujatele endile – küsige kindlasti kõikvõimalike küsimusi hinna kujunemise kohta. Sest meie ei osanud küll kuskilt ridade vahelt seda välja lugeda, et kui me mõisa toitlustust ei võta, et siis tunnihind käivitub floristi ja dekoreerija saabudes ja kui võtame mõisa soovitusel täisteenuse väljaspoolt mõisa, et siis peame ka veel mõisatöötajatele eraldi tunnipalka maksma jne. Et see on ju vastupidine jutt sellele, mis meile esimesel kohtumisel räägiti, kui küsisime rendi kohta. Minu arvates on see elementaarne, et teenusepakkuja toob juba esimesel kohtumisel teenuste kuluread välja, mitte ei hakka neid jooksvalt juurde lisama. Me naiivselt arvasime, et iga kasutatava ruumi pealt, mille eest me maksame renti, et see kõik juba sisaldabki kõiki neid kulusid.
Aga et postitus siiski positiivse noodiga lõpetada, siis pulmapäeval oli mõis kaunilt lille löödud ja kuigi tagantjärele mõtlen, et võib-olla oleks võinud veel rohkem olla liblikaid, lilli ja ehk oleks pidanud rentima laudadele ja kaminasimsile ka portselanist linnukesi ja sambad valgete lintidega üle kerima, siis laiaslaastus jäi mu mõrsja süda rahule. Ja eks dekodest saan täpsemalt rääkida juba mõnes järgmises postituses. Seal tuleb siis rohkem lilledest, kohakaartidest ja muudest asjadest juttu.