Ma tean, et nii mõnigi teist ootab ilmselt pikkisilmi juba meie järgmist postitust pulmast, aga hold your horses. Ma pean teile ennem rääkima kui eeskujulik naine ma ikka olen.

Mul pole enam õrna aimugi, millal see kõik pihta hakkas, aga umbes ee, pakun praegu puusalt, et umbes kaks aastat tagasi hakkas Joosep rohkem vetsu vahet käima. Ja polnud harvad ka need korrad, kus ta pidi ka öösiti end voodist välja ajama ja unisena vetsu poole kõmpima, peale mida oli uni nagu peoga pühitud. Hommikul ärgates oli ta tusane ja väsinud. Mispeale mina soovitasin tal tungivalt arsti juurde minna, Noh, et lihtsalt profülaktika mõttes kontrollida, Aga teate ju küll, kuidas nendel meestel nende arstidega on. Kui nad kasvõi kaugelt juba näevad valget kitlit, siis nad on otsekui pühast vaimust juba terved, mitte midagi pole enam viga. Aga samas kui peaks 37,4 palavik tulema, siis on nad kohe maailma kõige abitumad olevused, kellel on surm ukse taga ja keda tuleb poputada, peakest silitada ja teekest keeta. Aga et minna mõne tõsisema sümptomiga arsti juurde.. EI, kindlasti mitte.  Sest hirm saada mingi diagnoos on nii palju suurem, et parem suren jala pealt maha.
Ja nii me elasimegi aasta otsa, võib-olla isegi kaks, kus Joosep käis usinasti vetsu vahet ja mina panin talle rõõmsasti kõiksugu diagnoose, mis kõik lõppesid eranditult surmaga. Positiivne mõtlemine ennekõike, eksole.

Ja ma ei teagi, kas minu pidev tuututamine muutus tüütuks või hirmutasin ma teda oma surmajuttudega ära või tuli tal endal lihtsalt mõistus pähe, aga see kevad läkski her abikaasa lõpuks arsti juurde. Rääkis mure ära, tehti mõned uuringud ja vereanalüüsid ja siis selgus, et ta on terve kui purikas, välja arvatud selle erandiga, et kolesterool on väga kõrge. Aga nagu ma aru saan, siis see pidavatki olema paljude inimeste, eeskätt meeste mure, mis ühtlasi on tihtipeale ka kõiksugu südamehaiguste algpõhjus. Aga selle asemel, et kohe retsepti tablakate peale minna, soovitas arst esialgu proovida paar kuud võtta punase riisi kapsleid. Ja muidugi ka toidulaud ja liikumine kriitilisema pilguga üle vaadata.

Siinkohal tahan ma muidugi kohe Joosepile kiitust avaldada, kes tubli mehena suunduski otsejoones apteeki ja ostis endale need paljukiidetud punase riisi kapslid ja koju jõudes pani need.. esikusse.

Ja ega need kapslid olekski ilmselt sinna esikusse järgmiseks seitsmeks aastaks vedelema jäänudki, kui mina lahke, armastava, hooliva ja tubli naisena poleks ohjasid enda kätte haaranud ja pakkunud, et ma võin ise hakata talle andma neid kapsleid. Et noh siis on ikka kindel, et on võetud ja enamvähem ka õigel ajal. Joosep oli nõus, ja kui ütles, et pani kapslid boileri kasti peale, siis mina kasti juurde minnes, natuke seal ringi kobades, leidsingi väikese kilekotikese, kus sees oli kaks karpi. Võtsin kotikese endaga ühes kööki, kus ma siis järgmised kaks kuud eeskujuliku naisena andsin talle iga päev ühe punase riisi kapsli. Või vähemalt nii ma arvasin.. ja Joosep uskus ka sama.

Ja eelmisel nädalal saigi viimane kapsel võetud…

Aga vahepeal sai siin boileri kastipealset korrastatud ja leidsin sealt veel mingisugused kaks karpi. Võtsin siis need teised kaks karpi endaga ühes ning läksin küsisin Joosepilt, et kuule, aga mis nendes karpides on?
Joosep võttis karbi ja samal ajal kui avas seda ütles: „Siin sees on… „ ja siis jäi poole lause pealt vakka ja lisas „punase riisi kapslid… „

„Oot, Kai, aga mida sa minule siis andsid?!“ uuris Joosep mulle küsivalt otsa vaadates.

„Ee, ma ei tea. Ma omast arust andsingi punase riisi kapsleid,“ pobisesin ma süüdlaslikult.

Mul karpi polnud enam alles, aga õnneks oli prügi veel välja viimata ja nii ma sukeldusin prügisse ja viisin Joosepile tühja kapslilehe, kust tagant oli võimalik raviminime välja lugeda. Joosep toksis nime ravimiinfosse ja luges: ravim on mõeldud epilepsia ja perifeerse neuropaatilise valu vaigistamiseks.
Eem, no nüüd võib vist päris kindel olla, et nii pea ei valuta enam mitte kuskilt mitte midagi.
No ja ega enam ei olnud midagi teha kah. Ma olin juba kaks kuud talle neid kenasti eeskujuliku naisena sisse söötnud. Nüüd jäi lihtsalt loota, et midagi organismis nässu ei keeranud. Epilepsia on ju ikkagist ajukeemiaga seotud. Joosep ütles ainult, et ah, võib-olla sellepärast ta tundiski end kogu aeg nii väsinuna ja unisena. Ja mina samas vaatasin kõrvalt, et maru rahulikult võtab kõike.

No vot, aga ega ma ei teagi, mis selle loo moraal peaks olema. Eks ma katsu siis järgmisel korral vähe hoolikamalt pakendilt infot lugeda, et ma ikka kindlalt teaks, mida ma oma mehele sisse söödan.
Aa, teil tekkis võib-olla küsimus, et kuidas need teised kapslid sinna kasti peale said. Ühesõnaga long story short. Mõned kuud tagasi mainisin moka otsast emale, et näe, pean Janetile valuvaigisteid ostma, et tal vist liigesed valutavad. Ema, hea inimene nagu ta on, astus üks hommik tööle minnes veterinaari juurest läbi ja võttis Janetile rohtu. Aga kui mulle need tõi, siis ütles, et need liigesepõletiku vastu. Mina, teades, et Janetil pole mingit põletikku, keeldusin niisama põletikurohtusid koerale andmast.. ja nii panigi ema selle kilekotikese ravimitega ikkagi esikusse boileri kasti peale. Ja umbes sellel ajal, mõni päev siia-sinna, käis Joosep oma kapsleid apteegist toomas ja pani samuti oma rohukarbid boileri kasti peale.. lahtiselt.

Aga ma ei teagi. Tahaks lõpetuseks meestele südamele panna, et kui miski valmistab teile vaevusi, siis minge käige ikka arsti juures ära.Ja kui mitte enda pärast, siis minge oma naise südamerahuks. Ärge laske meil murest enneaegselt halliks minna.

Lugupidamisega
Teie aasta naine