Aga mind ausalt natuke kurvastas, ei, pigem valmistas pettumust, mismoodi inimesed suudavad seda seostada ainult birdboxinguga ja mitte näha ja mõelda laiemalt. Mõelda, et tegelikult kogu selle põnevuse ja elevuse taga peitub midagi palju enamat. Näiteks, et reaalselt see ongi miljonite inimeste igapäev siin maailmas. Pimesi toidu valmistamine, pimesi koristamine, pimesi tööl käimine, pimesi enda korda sättimine, pimesi linnas liiklemine, pimesi info otsimine, pimesi poodlemine, pimesi pesu sorteerimine, kokku lappimine ja kappidesse panemine, pimesi tehnika kasutamine – proovige kasvõi korraks Delia järelvaatamist pimesi kasutada, menüüs ringi liikuda. Pimesi, pimesi, pimesi. Ja kui olukord on segadusttekitav ja tunnete end abituna, siis seiske vastu kiusatusele silmanurgast piiluda, sest… pimedad ei saa seda kunagi teha.
Mitte et pimedad ja nende elu oleks mingi püha lehma staatuses, mida ei tohi järgi teha ega proovida, helde aeg – tehke muidugi, lihtsalt kuidagi kurb, et kui mingist lahedast asjast tõmmatakse niivõrd mastaapne asi käima ja siis ei kasutata selle täit potentsiaali ära, sest inimesed ei suuda filmist kaugemale mõelda, siis see on minu jaoks kurb. Vähemalt mina pole senimaani ühtegi youtuberit kohanud, kes viskaks oma video lõpus õhku vähe sügavama küsimuse, mõtte või algataks mingi heategevusliku kampaania, kus kogutaks annetusi, mis läheks vaestesse riikidesse lastele prillide ostmiseks. Sest kas teadsite, et laste silmanägemise mitte korrigeerimine võib lõppeda pimedaks jäämisega!? Neid potentsiaale on ju tegelt nii palju, kus saaks seda väljakutset laiemalt ära kasutada.
Üheltpoolt fun, aga teisalt oleks selles ka midagi õpetlikku, kasulikku ja head. Nagu see #icepugetchallenge. See oligi küll algatatud just ALSi haigete toetuseks, aga peagi muutus see niisama lustimiseks ja üksteisele väljakutsete esitamiseks, aga me ei saa jätta kõrvale seda, et kogu selle lustimise käigus koguti siiski ka arvestav hulk toetusi ALSi haigetele.
Ma absoluutselt mõistan, et eksperimendi mõttes ongi vahva ja põnev, aga kurb on ikkagi, et seda seostatakse ainult mingisuguse nõmeda birdboxiguga. Oleks siis sellel mingisugunegi laiem mõju ja väärtus, mis paneks inimesi väärtustama oma silmanägemist. Meelt, mille kaudu me saame 80% oma infost ümbritsevast maailmast. Aga ega me inimestena ei oskagi tihtipeale hinnata ja väärtustada seda, mis meil on, enne, kui see on läinud. Ja praegu paraku tundub, et see oli lihtsalt fun ja kogu moos. Ei mingit sügavamat perspektiivi.
Ja kui mõtlete natuke sellele filmi nimele – Bird „Box“ ehk eesti keelde tõlgituna linnupuur, siis teate, elu pimedana ongi teatud määral nagu linnupuur. Puuris on turvaline. Sa tead, kus on söök, vesi, koiku jne, aga väljaspool puuri on suur lai maailm ja „puurilind“ ehk pime, ei saa ega oska paraku kõigi ootamatustega toime tulla. Ohte on palju rohkem kui tavalisel varesel, kes elab vabas looduses. Mõelgem sellele.
Ma loodan, et ma ei kõlanud nagu mingi aasta vingats ja polnud mingi ilge tujurikkuja, aga olles ise olnud kunagi nägija, siis nüüd pimedana katsumusi ületades ja igapäevaselt oma mugavustsoonist välja astudes, väärtustan ma seda, mida mul endal enam pole, palju rohkem. Ja olgugi, et praeguseks on see #birdboxchallenge oma tuure vähemaks võtnud, siis siiski ma tundsin südames, et ma pean sellest teemast kribama.