Ma vihkan kolimist või oleks õigem öelda, et ma vihkan sellega seonduvaid protsesse ehk pakkimist. Kuna mina ööbisin eile viimast korda selles Tartu üürikas, siis pidin täna vähemalt oma isiklikud esemed kokku pakkima. Ma absull ei viitsinud, sest mul tekib alati segadus, et kuhu ma mingid asjad panema pean. Jaah, kõiksugu targad käsiraamatud õpetavad, et paki sarnased asjad pappkasti ja kleebi silt peale, et mis rämps seal sees on, aga...

Okei, tegelikult need kõik on idiootsed vabandused, sest ma olen pinges ja siis ma üritan leida mingisuguseid häid vabandusi, miks mitte asju pakkida ja lihtsalt tõmmelda. Mind ärritabki see, et ma ei saa korrektselt asju teha- nii nagu need kolimise käsiraamatud ütlevad (kui üldse on selliseid raamatuid olemas...aga ma arvan, et no kindlasti on, sest tänapäeval on ju igasugu käsiraamatuid). Mul on täielik stress, sest eile õhtul läks mul veresuhkur selle kolimisjama peale madalaks ja siis ma sõin kommi ja no ikka peaaegu terve paki sõin ära. Hommikuks oli loomulikult mu veresuhkur kuskil kosmoses. Ega midagi, siis pidin intsu süstima, et suhkrutase saada normaalseks, kuid siis poole pakkimise ajal tundsin, et raisk, jälle läheb madalaks (nagu paremat aega ei tahtnud need veresuhkrud leida oma trikitamisteks või?).

Igatahes selle kolimisega oleme me mõlemad Joosepiga nagu kaks närvihaiget, kes on kuskilt psühhiaatriakliinikust jalga lasknud. Täna näiteks, enne pakkima asumist, rääkis Joosep mulle mingisugust tähtsat juttu ja siis kukkus minu nutifon vahele seletama, sest keegi saatis samal ajal mulle Messengeri teate. Loomulikult segas see Joosepil mõttekäigu ära, mida tahtis rääkida ja kukkus õiendama, et koguaeg, kui tema tahab minuga suhelda, siis muliseb minu telefon vahele. Jah, okei, ma saan aru, et tegelikult see ongi häiriv, kui mingisugune kõnesünt möliseb vahele, aga mina...ega mina ei võtnud seda Joosepi lauset niimoodi, et kuule, äkki paneks telefoni hääletuks vms. Mina plahvatasin, sest ma võtsin seda ikka väga isiklikult ja ütlesin, et no sorry, et ma olen pime ja et mu abivahend kõneleb. See oli selline esimene ärritus. Teine ärritus tuli veits hiljem...pakkimise käigus. Nimelt, kui pakkimise ajal läks taas mul suhkur madalaks, siis ütles Joosep, et ma tegeleksin selle probleemiga, sest muidu peab tema kiirabiga tegelema. Mulle kõlas see muidugist nii, et vaene mees, näe ta peab mingi mõttetu lisakohustusega tegelema. Mina tundsin sel hetkel, et vägev, nüüd olen ma süüdi, et olen diabeetik ja pime ja põhjustan sellega lisakohustusi ja siis ma vihastasin ja olin täielik tulehark. Joosep muidugi nii ei mõelnud, sest pärast klaarisime ära, aga no mulle kõlas see täpselt nii, et viuviu, pean mingite mõttetute asjadega tegelema...ma oleks tahtnud kuulda, et ütleb a la: "Kallis, ma ei soovi, et Sul hakkaks nii halb, et peame Sulle kiirabi kutsuma."

No, et ma ei tunneks, et kiirabi kutsumine on tülikas, vaid et muretseb ikka minu pärast. Ma olen veendunud, et oleks saanud paremini seda mulle öelda. Igatahes Joosep sai mu käest paar litakat ka kirja, kui tuli mind rahustama...lihtsalt liiga vara tuli (ma muidu ei ole nii vägivaldne, ausõna). Pärast maksahaakide jagamist hakkasin ma veel nutma ka suurest pingest, aga pärast hakkas natuke kergem. Ei, ma tean, et ma kõlan ebanormaalselt, AGA ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele mõelda. Tahan, et see õudus oleks juba möödas, kõik asjad lahti pakitud ja omal kohal ning ebavajalik kola koos muu rämpsuga prügimäel.

Kui ma siin hiljuti kribasin, et ma tahaksin ka ikka sutsu suuremat voodit, et saaksin looteasendis magada / väriseda või mägironija asendis puhata, siis vastupidiselt minule, Džännu nii nõudlik pole. Lebotasin õhtul voodis ja äkki hüppas see karvapall voodi jalutsisse ja kukkus ümbritsevat tekki käpaga kokku kraapima (loe: pesa meisterdama). Tavaliselt ma Džännul ei luba sellise asjaga tegeleda nagu voodipesu segi kammimine, sest teadupärast võib selline koera hobi päris kalliks maksma minna (loe: pesu ribadeks tõmmata). Kuid seekord tuli ta kuidagi eriti asjaliku olekuga. Nagu see, mida ta kohe tegema hakkab, on maailma tähtsaim tegevus. Tõstsin siis pilgu arvutilt ja jälgisin hoolikalt, et mida ta õigupoolest sehkendab siis. Ta oli täpselt sellise olekuga, et kui tema peakohal oleks olnud jutumull, siis seal oleks seisnud järgmine tekst: "Kraabin natuke siit ja siis kraabin voodikatte pealt ära...nüüd teen paar ringi ümber oma telje ja nüüd natuke kraabin veel tekki. Ohoo, siin on lina ka...oot-oot, kraabin selle ka madratsi pealt ära...oiii, natuke on Kai jalgade all ka veel tekki...see tuleb ka ära kraapida."

Vahepeal jättis askeldamise pooleli ja uudistas silmad punnis oma tehtud tööd. Kui kõik tundus olevat plaanipäraselt, siis jätkas tegevust: "Nonii, natuke on veel vaja siit kohendada ja siit kraapida...nonii, nüüd sai ilusti see tekinutsakas kokku kraabitud ja lõpuks ometi saan ma nüüd magama heita."

Ja nii oligi, kui kõik tekid ja voodilina oli kuni madratsini perfektselt ühte kohta nutsu kraabitud, siis viskas end nutsaku kõrvale, otse paljale madratsile maha ja ohkas rahulolevalt...perfect! :D

Juhtkoerte võistlustest olen nüüd piisavalt palju jahunud, nüüd tahaksin niisama jagada natuke neid mõtteid ja elamusi, mis mul Soomes olles vabal ajal tekkisid. Noh, see pole vist enam mingisugune tea mis uudis teile, aga kurat, kui mina peaksin elama nädal aega Soomes, siis ma peaksin võtma eluaegse laenu, sest peaaegu kõik maksab seal hüüber palju- nagu päriselt ka. Khm, ma kujutan ette, kuidas te praegu loete neid ridu ja mõtlete, et kas Kai on mingisugune eilane või pooletoobine, kes üritab kõigile teile selgeks teha midagi, mis on juba kõigile ammuilma selge. Enamus teist on kindlasti juba Soomes käinud, aga mina vaene sugulane, käisin elu esimesel Soome reisul. Jah, ma olin enne ka kursis, et hinnad on seal räme kallid (ma loen uudiseid ja olen eluga kursis), aga for real...näiteks einestasime esimesel õhtul Järvenpää Scandic restoranis ja lihtsalt näitena toon välja pasta. Maksis too 19 eurtsi ja kui tahtsid sinna juurde lisana lõhet või miskit muud, siis davaiks, 5 eurtsi keevitati kohe hinnale otsa. Niisiis, olgem ausad, kõigest keedetud makaronid läksid juba 24 euri. Hea, et sidrunivesi toodi lauda tasuta, et pasta alla loputada. Kuna sellised hinnad ehmatasid mu täitsa kaameks, siis ei hakanud üldse magustoitude poole kiikamagi. Pärast muidugi see poomisköis ümber kõri läks veits lõdvemaks, kuna selgus, et Soome Juhtkoerte Kasutajate Ühing maksab toitude eest. See oli ka veidi naljakas, et ootasime oma toitu üle 1,5h, aga see ootamine oli seda väärt, sest hoolimata kõigest, siis toit oli lihtsalt imeline!

Nüüd, kui olen ka ise saanud oma väikeste kabujalakestega tatsuda Soome kõnniteedel, ma mõistan täielikult, miks räägitakse ja kiidetakse Soome tänavaid. Need on tõesti väga head ja inimsõbralikud (nii lapsevankriga emadele,ratastoolikatele kui ka rulaatoritega ringi vuristavatele penskaritele). Ma ei tea kuidas nägijatel on ja kas üldse oskavad sellist luksust hinnata, aga mulle, kui pimedale olid need laiad ja kaldteedega lõppevad kõnniteed vägagi mugavad ja kui palju toredaid piiksuvaid valgusfoore seal oli.

Viimasel päeval enne laeva peale minekut, käisime ka Helsingis shoppamas. Käisime Stockmannis ja alguses luusisime niisama alustuseks meesteosakonnas ringi, kus ma pidin uuesti hindade tõttu ümber kukkuma. Näiteks suhteliselt tavaline (ei midagi erilist), korralik, aga ei midagi erilist, meeste jope maksis 799€, jakk 459€ jne. Leidsin siis ühe eriti šeffi meeste kampsu, aga see maksis ka hingehinda. Ma ei tea, äkki ma ise olen mingi rott ja siis need tegelikult ongi tänapäeval normaalsed hinnad, aga ma pole tänapäeva eluga enam lihtsalt kursis. Hoolimata sellest, et meeste osakonnas olid hinnad minu jaoks röögatud, läksime ikkagi silmailu otsima ka naisteosakonda. Näppisin igasugu kleite ja seelikuid ja bonšosid ja pluuse jmt, kui äkki leidsin jaki, mida ma kohe tahtma hakkasin. Helebeežist semisnahast sügis-kevad jakk, millele efekti andsid juurde kuldsed dekoratiivlukud ja loomulikult polnud see mingisugune vuffel ega tundmatu firma jakk, vaid Mango. Kuna tegu oli hooajakaubaga, siis oli see alega. Enne maksis 89 eurtsi, aga mina skoorisin selle endale 59 eurtsi eest. Nüüd oleks mul sinna juurde tarvis veel sobiliku salli ja Kuma liblikat. Kui pildilt seda jakki vaatate, siis äkki oskate mulle kommentaaridesse jätta erinevaid Kuma liblika linke  või soovitusi, et milline liblikas sinna kõige paremini sobiks? Salli ma mõtlesin samuti võtta sellise pruunika või beežika või nende kahe combo. Igatahes, andke mulle pimedale moealast nõu ;) Aitüma juba ette!

Üks koht Helsingis jättis mulle veel vägeva mulje ja maitseelamuse- nimelt Star Bucksi kohvimaja. See on kohvisõprade paradiis. Noo, ja mina ju olen teadatuntud "kohvisõber" (loe: teejoodik), aga hoolimata sellest oleks olnud tegelikult patt mitte proovida tõelist kohvi, lattet, espressot, chaid või mida iganes hing ihaldas. Ma joon tõesti kohvi väga harva ja väga vähe ning kui üldse, siis ohtra piimaga. Seega tundus ainuõige valik olevat latte. Menüü oli muljetavaldav, aga et meeltesegadust vältida, võtsin suht menüü algusest pumpkin spice latte ja see oli jällegi imeline, kuid mitte nii imeline, mis sealt edasi sai. Istusime siis oma jookidega lauas ja lasime oma maitsemeeltel mõnuleda, kui äkki tuli meie laua äärde nägus noormees (ma vähemasti oletan, et oli nägus, sest sellises meelteparadiisis ei saaks teisiti ollagi) ja pakkus väikestes topsides koos vahukoore mütsikesega uudistoodet. See kohv erutas meie meeli kohe eriti, aga ma ei tea miks me nii lollid olime ja nime ei küsinud. Pärast laevale sõites veel unistasime sellest kohvist ja arutasime, et kui hää see ikka oli jne, aga eks lollid saavadki ainult pärast maitse üle diskuteerida, sest targad oleksid kohe sorti, rösti kangust küsinud ja üldist nime ja vürtse jne. Ma räägin algajate kamp.

Kuna mina olen oma lühikese elujooksul häbiväärselt vähe reisinud, siis oli ka üks minu kindel soove teha Helsingis mingi suvalise hoone taustal pilt, kus mina ja Džännu poosetame. Veronika otsis siis mulle sobiliku asukohta, mille taustal pildistada, aga kuna aeg juba näpistas meid päris valusasti tagumikust, siis ma koguaeg korrutasin, et vahet pole mis hoone, võtame mingi suvalise maja ja ongi korras (see kõlas umbes nii, et kuule võime juba sõita Tallinnasse ja siis kuskil Koplis klõpsu ära teha ja kärab kah). Kuid Veronika leidis mulle kellegi tähtsa kirjaniku ausamba (vähemalt me oletasime, et see on keegi kirjanik) ja kuna seal lilled ka veel õitsesid, siis see place osutuski  lõpuks valituks. Nagu ma ütlesin, siis mega kiire oli ja pilt sai pmt tehtud käigu pealt. Sups sinna, siis kästi mul lilleõiest kinni hoida (ma ei tea miks), naeratada ja voilaa- selline see klõps siis välja kukkuski.

Mul viskas täna täiega üle see suhtumine, et Kai on nii mõistev, Kai on nii kannatlik, küll Kai kõigest üle saab ja blaa-blaa-blaaa. Olgugi, et ma võin teatud olukordades olla ekstreemselt kannatlik, siis see EI  tähenda, et seda võib kurjasti ära kasutada ja mööda minu närve liugu lasta. Näiteks täna oli selline olukord, kus mina mõtlesin teha väikese lõunauinaku (I love when I get a change to take a nap), aga siis hakkas üks tiristamine ja helistamine pihta (karma on lits ja Murphy sakib sajaga). Jaah, ma ei eeldagi, et inimesed peaksid omama mingisuguseid selgeltnägija võimeid ja läbi telefoni nägema, et oi näe, Kai praegu magab ja momendil ei ole soovitatav talle hellata, aga mind tõsiselt ajab närvi see, kui te saate selle au osaliseks ja ma  siiski suvatsen teie kõnele vastata, siis kostub teiselt poolt toru minu unisele häälele vastu eriti häiritud hääl, mis soovitab mul end enne kaineks magada, enne kui avaldab helistamise põhjuse ja lükkab kõne kinni. Nagu mis mõttes?! Nagu ma oleksin mingisugune padujoodik, kes magab päeva maha ja kes ei sobi kõrgeaususele suhtlemiseks. Noo ilmselgelt, ma ei saanud enam edasi magada, kuna olin vääääga häiritud antud olukorrast. Hellasin siis antud kõnealusele isikule tagasi, püüdes imiteerida eriti püüdlikult ärkvel inimese hääletooni, et mitte seekord solvata ja häirida seda õrnahingelist olevust. Kuid siis teatati mulle närviliselt, et pole enam tuju rääkida. Aaa...fine! Küll ma üle saan (Kai saab alati üle) ja aitüma, et mu uinaku ära solkisid ja sellele isegi põhjust ei andnud, aga sellest pole siiski hullu, sest Kai ju saab kõigist maailma hädadest üle ja vajadusel uinub uuesti- no hard feelings.

No pagan küll, mõtle nüüd ise natuke (soovitavalt kaine peaga) uuesti asjade üle järele...Sa rikkusid mu rahuliku ja mõnusa lõunauinaku ära ja siis ütled, et Sul pole antud hetkel enam tuju rääkida?! Tead mul pole tahtmist enam üldse Sinuga rääkida...kas kõlab hästi? Vot milline ilus lõpp, kõik on "rõõmsad", eksole?!

Mnjah, see ei olnud postitus selle eesmärgiga, et ärge nüüd mulle päevasel ajal helistage, aga mul on tõesti vahel selliseid päevi, kus ma teen lõunal uinakut ja siis ma ei pruugi kõnedele vastata. Isegi, kui äratate oma teadmatuses ja rumaluses mind üles, siis pole hullu- ikka juhtub. Aga vot see ajab mul küll harja punaseks, kui juba olete mind üles äratanud ja siis kukute õiendama, et mida asja, ma ei suvatse Sinuga suhelda, kui oled selline rõvedalt unekoomane .Sellise tõmblemisega võite kindel olla, et ajate mul une ära (mission completed) ja siis ma olen nagunii valmis juba teiega suhtlema ning ärge siis enam tulge minu nina alla vehkima lausega, et teil pole enam  tuju rääkida.Sul parem tekkigu see tuju, sest see maksis minu une.

Kas teil on ka selliseid inimesi sõpruskonnas, kes lalisevad, et ää, Su hääl hetkel ei vasta praegu minu mingisugustele nõuetele Olen-Hullult-Exaited-Mida-Sa-Mulle-Kohe-Rääkima-Hakkad ja sellepärast läks mul just praegu tuju Sinuga suhelda ära?

See kolimispäev läheneb ikka hirmuäratava kiirusega. Järgmisel nädalal samal ajal pakime juba oma kodinad kokku ja kolime ära Pärnumaale. Mul on kahetised tunded selle kolimisega. Natuke on hirm ka, et kuidas uus elukorraldus olema hakkab ja kuna kolime Eesti väikseimasse linna, siis tiba muretsen, et ega mul seal igav ei hakka. Vahest ihkab ikka hing ju meelelahutust ka ja ma ei mõtle siin koduseid filmi- ja lauamänguõhtuid, vaid pubisid, kino, teatrit, kontserti jmt. Ma olen ikkagist veel noor inimene, mitte mingisugune paikne kännujuurikas. Joosepil ka kahjuks pole veel autojuhilube ja seega ei saa ma talle poole öö pealt hellata ja paluda tal mulle kuskile pärapõrgu järgi tulla. Aga õnneks on mul peaaegu igas linnas sõpru ja ma tahaksin uskuda, et nad nii tuimad kujud ka nüüd ei ole, et laseksid mul lageda taeva all ööbida.

Tartust jään taga igatsema oma ületeenaabrit, kellega käisime koeri jooksutamas. Kikut, keda sai aegajalt piinata ja kiusata ning niisama ringi chillida. Pluss, viimasel ajal on hakatud Tartu tänavatele paigaldama nii palju mummukive, et suisa kahju hakkab, et ma ei saa neid täisväärtuslikult kasutada, mjäu. Ma olen ikka tõsine eit. Peaaegu aasta tagasi ma ulusin, et ma tahan sinna Nõmme korterisse ja ma oleksin so-so happy ja kõik oleks perfeckt ja nüüd...? Nüüd ma lihtsalt masetsen ja kurvastan, sest nii palju häid asju jääb Tartusse maha...isegi need ämblikuvõrgu sarnased tänavad, kuhu ma alguses pidevalt suutsin ära eksida, kuid nüüd on täiega savi, sest mul on peaaegu kõik selge.

Kuid, mis puutub meie uude pessa kolimisse, siis elevust tekitab minus see, et see on päris meie esimene ja ühine kodu, mida hakkame koos sisustama. See kõik on nii põnev ja uus. Nüüd ma saan ohjeldamatult koristada ja mässata ning keegi ei tule mulle seletama, et ma ei tohi sinna või tänna riiulit üles panna või pilti seinale riputada vms. Ja kui juhtubki nii, et ma kogemata lõhun midagi ära, siis on kõik YOLO, sest see oli meie oma varandus. Kui ma selle kolimise üle elan koos asjade kokku- ja lahtipakkimistega, siis esimesed kohad, mida ma uudistama lähen on Nõmme spordihoone ja astun kohe liikmeks ja teen endale kuukaarti. Esimesel õhtul lähen ka kohe koertega männimetsa jalutama. Muig, ma meenutan endale seda kunagist juttu, mida sotsiaalmeedias ohtrasti levitati, kus keegi ameeriklane kiidab, kui ilus ja rahulik põhjamaades on ja näe metskitsed ja oi, kui ilus puhas ja valge lumi ning lõpuks jõudis jutt selleni, et taevast sajab jälle mingit kuradi paska, jälle nühi autolt jääd ja kuradi värdjad kitsed koperdavad sõiduteel ees.

Aga mis puutub meisse, siis nüüdsest oleme pangaorjad ja täpselt minu nimepäeval kirjutatakse korter meie nimele. Mis puutub notarisse, siis kas teie olete kunagi sattunud notari juurde, kes teeb järjepanu täiesti nõdrameelseid ja ennekuulmatuid vigu? Me oleme minemas taaskord Pärnu notari juurde, kelle juurde on mul ka varasemalt asja olnud ja noo, mul ei ole selle notariga häid kogemusi, sest küll oli dokumentidesse märkinud valed nimed (minu perekonnanimi oli kellegi teise nime taha kirjutatud ja minul jällegi kolmanda isiku perekonnanimi). Isikukoodid olid samuti vahetuses ja nüüd aastaid hiljem, kui ema ajas vanaema korteri dokumente, siis oii näe, notar oli aastaarvu valesti märkinud ja sellest tuli taaskord paksu pahandust ja niisama mõttetut jebimist jmt. Mul on siiani küsimus, et mismoodi saab selline inimene notaribüroos töötada ja mille kuradima pärast peavad inimesed talle maksma, kui kliendid hakkavad seal dokumentides vigadeparandusi läbi viima?

Vahel, kui oleme Joosepiga tülis või niisama kiusame üksteist, siis olen mina pagenud vannituppa ja ukse enda tagant lukku keeranud. Tülis olles on see hiiglama hea variant, kuna siis saan rahulikult vannitoas ära tigetseda ja hiljem sealt püha rahuga välja astuda. Kiusamisega on umbes samad lood, sest tavaliselt Joosepi kiusamine näeb selline välja, et lihtsalt julmalt ja lakkamatult kõdistab mind, aga kuna mul oleks vahepeal hädasti tarvis hingata ja näolihaseid lõdvestada, et ma ei saaks everlasting näokrampi, siis jällegi heaks peidupaigaks on vannituba. Paaril korral on ka Joosep sinna end sulgenud, seda siis, kui ma olen olnud naughty girl ja eiranud tema palvet mitte teda kiusata.

Eile oli meil siis järjekordne kiusamisõhtu. Meil tekivad need suht lampi :D Igatahes, kuna Joosep hoidis mind juba pikemat aega kinni ja kõdistas (kuigi teadis, et mul on räme pissihäda), siis äkki ütles, et olgu aitab tänaseks ja tõusis püsti ja läks vetsu poole...mina taga järgi sööstmas ja ahastunud häälel hüüdmas: "Joosep, mina pidin ennem minema!"    

Kuna Joosep ei reageerinud mu hüüdele, siis otsustasin kööki noa järgi minna (ei, mul ei öelnud närvid üles ja piss ei löönud ka pähe, vaid võtsin plaani vetsuukse lahti muukida...just nii nagu Joosep on mulle korduvalt teinud). Plaan võis ju mõnusalt riukalik  tunduda, aga selleks see ka lihtsalt jäi- plaaniks. Mina seda nõmedat ust noaga lahti ei saanud, ilmselgelt minust mingisugust tuleviku tippmuukijat ei saa. Lõpuks saabus see õnnis hetk, mil Joosep vetsust väljus ja ma pääsesin ka vetsu. Sain rahulikult potile istutud, kui hetk hiljem kuulen, mismoodi Joosep hakkas ust lahti muukima (einoh, mõelge ise, mida ma tundsin seal potil istudes, endal püksid rebedel ja asjatan isiklike asju- he freaked me out!). Õiendasin temaga, et lõpetagu kohe see jant ära ja lasku mul rahulikult vetsus olla.

Mis te arvate, kas ta võttis minu paanilist palvet kuulda või?

Eiii, talle pakkus see hoopis nalja ja siis ütles mulle teiselt poolt ust: "Ära muretse, Kallis, ma kohe päästan Su siit välja!"

"Ma ei vaja päästmist, lollakas!" pahvatasin natuke pahuralt ja hakkasin ka ise naerma tema totra lause peale.

Ma ei saa aru, mis vär selle värske õhu ja peavaluga on. Räägitakse, et kui pea valutab, siis mine hinga värsket õhku ja hakkab parem ning ega ma selle vastu ei tahagi vaielda, aga mis kuradi värk on sellega, et kui lähen ILMA peavaluta jalutama ja kui tagasi naasen, siis on mul räme peavalu (nagu keegi peksaks mu pead vastu kivimüüri). Eile käisin Kiku palvel kuldse kutsikat Lalat jalutamas, ilm oli mega mõnus, päike paistis ja minu mäletamist mööda polnud isegi tuult, aga koju jõudes hakkas pea valutama ja nii terve õhtu otsa. Lõpuks otsustasin, et mõõdan vererõhu ära, aga see oli ka minu mõistes normis. Võtsin siis valuvaigisti ja kerisin ära magama. Hommikul ärkasin suure ehmatusega telefonikõne peale üles, kus minult uuriti, et kas mul on ikka meeles, et pidin täna Pärnu lasteaeda tulema juhtkoerast rääkima?! Mis te arvate, et mul oli see meeles või? Hell no. Kõigepealt üritasin oma hääles ehmatust ja teadmatust varjata ja uurida ettevaatlikult, et mis kellaks pidin tulema (ma ei tahtnud koheselt reeta, et olen mingisugune retard, kes vajab hädasti ajuvitamiini). Noh, sain vähemasti teada, et poole kümneks peaksin ma teoreetiliselt kohal olema ("Kes oli see tropp, kes teise linna lasteaeda nii varajase aja kokku leppis...?" küsisin ma etteheitvalt oma sisemiselt idioodilt). Kuna kell oli pool üheksa, siis ilmselgelt oma parima tahtmise juures ei jõua tunni ajaga Pärnusse laste ette, isegi siis mitte, kui mul oleks sõber, kellel oleks reaktiivlennuk...hmm, tegelikult siis võib-olla isegi oleks jõudnud...aga vahet pole, sest mul pole sõpra reaktiivlennukiga. Õnneks lasteaiakasvataja ei sõimanud mu nägu täis ja polnud isegi tige ega tahtnud mind ära kägistada, et ma lastele pettumuse valmistasin, vaid lohutas mind oma eriti sõbralikul ja soojal häälel nagu väikest last: "Eiii ole hulluu, ikka juhtub..."

See oli nüüd oluline vahejutt tänasest hommikust, sest kohe jõuame tagasi peavalu juurde, sest nii, kui kõne lõppes ja ma tagasi voodisse pugesin, hakkas mu pea jälle rämedalt valutama. Pedro ei teinud ka mu elu hommikul lihtsamaks, vaid hakkas kasutama minu otsaesist maandumisrajana. Sellega veel minu piinarikas elu ei lõppenud, sest mul hakkas vastu hommikut külm. Üritasin siis võimalikult tihkelt end vastu Joosepit suruda, aga ega väga midagi ei muutunud- ikka oli külm. lõpuks tõmbasin end looteasendisse ja värisesin seal vaikselt omaette edasi. Kuid mingi hetk Joosep avastas, et voodis on kuradima kitsaks läinud ja siis avastas ka põhjuse. Kõigepealt uuris, et miks ma sedasi olen ja kui ütlesin, et mul on nii külm, siis kamandas mind normaalselt pikali olema, sest muidu on voodis ikka maru kitsas. Sel hetkel meenus mulle, et kurat küll, Mallukas ostis endale uue suure voodi ja nüüd saab seal tähte panna, millal iganes ise soovib ja sel hetkel ma soovisin ka endale suurt voodit, et ma saaksin ühes voodinurgas vaikselt looteasendis väriseda, ilma, et ma kedagi segaks. Kui Joosep lõpuks tõusis, et valmistuda tööleminekuks, siis ütles mulle: "Ära higista!"

"Lollakas! Mine ära!" pobisesin teki alt.

Aga igatahes oli ta nunnu ka ja tegi mulle enne ära minekut suure tassi piparmünditeed meega. Keskpäevaks olin sutsu sooja saanud ja läksin Lalat jalutama. Kõik oli ilus ja hää, aga kui hakkasin Lalat tuppa viima, siis tuli üks meesterahvas minu juurde ja küsis, et kas tahan uksest sisse minna (ei taha, aknast tahaks...tsiises, loomulikult uksest). Kuna Lala sikutas mind paremale ja Džännu üritas siis vasakule end rohkem hoida, siis nii ma tulingi nagu mingi babulja käed laiali ja rind ees. Ma teadsin, et uks on mul otse ees, aga kuna meesterahvas küsis, et kas tahan uksest minna, siis millegipärast eeldasin, et ju ma kaldusin veidi uksest kõrvale ja küsisin, et kas uks on paremal. Selle peale vastas meesterahvas: "Ei ole, seal on." (aa klaar, mul pilt kohe selgem, muig).

Uurisin siis edasi, et kas uks on vasakul, mille peale vastas meesterahvas uuesti: "Ei ole, uks on seal." (p*rsse, kas on raske öelda sõnadega, kus see kuradima uks lõppude lõpuks on ja mitte viibeldes suhelda?! Muudkui seal ja seal, seal on üleüldse põrsad).

Järgmiseks pakkus meesterahvas, et äkki ta hoiab koera, et siis saan ma endale ukse avada (jeah right, ma annan Sulle miljoni väärtusega koera, et saaksidtemaga ära joosta ja mina saaksin oma elupäevade lõpuni süümepiinades elada ja eluaegset võlga intressidega tasuda). Lõpuks sain ma siiski teada, et see trepikoja uks asus otse minu ees, just nii nagu ma teadsin seda alguses olevat. Astusin trepikoja vahekoridori, kui meesterahvas sinna ka järgnes ja uuris, et kas ma saan ikka edasi ise hakkama. Pidin päris mitu korda kinnitama, et jah, ma saan edasi ise hakkama (täpselt sama hästi nagu ma enne oleksin saanud). Enne, kui jõudsin ukse lukku keerata, uuris veel meesterahvas, et kas oli ikka Võru tänava poolt esimene uks. Tsiises, kust mina tean, mitmes uks,aga sellest hoolimata ma vastasin: "Jajah, esimene jah..."

Kui Lala oli jalutatud ja mina koju tagasi jalutasin, siis tuppa jõudes avastasin, et oii näe, kellel jälle pea valutab?! Ebanormaalne!

Koduteel kohtusime üle pika aja taaskord ka Palli ja tema perenaisega (Palli on siis see pisike polonka sarnane pensionäri koerake, kes iga kord, kui Džännut näeb, kukub üle tänava kisendama). Täna siis sama lugu...Palli on peaaegu meist möödas ja perenaine seletab, et ei ole seal midagi ja lähme edasi, kõik on korras ja lähme ikka edasi. Aga teate, ega alati ei tasu oma perenaist uskuda ja peab asja ise oma silmaga üle kaema ja seda Palli ka tegi. Loomulikult avastas Palli oma suureks ehmatuseks, et isver-susver, see on ju minust suurem elukas ja pistis üle tänava lõugama, mille peale Palli perenaine kurjal hääletoonil seletas Pallile: "Mida Sa kisendad?! See on kõigest labrador...või retriiver!!!"

Ma ise samal ajal mõtlesin, et väga huvitav rahustamisviis, et kas Palli oleks pidanud sellele lausele reageerima a la umbes nii "aaa, labrador...või retriiver...no siis yolo, alles klar! Ma ise vaatasin kogemata, et üks rotikas seal..."