Nonii, logelesime täna keskpäevani voodis ja samal ajal, kui mina pool unekoomas olin, lasi Joosep mulle tänase filmiõhtu treilereid, mida ma siis üritasin jälgida. Lõpuks, kui olime päris mitu head filmi välja valinud, ajasin kargud alla ja läksin kööki kuumsuitsu hõbeheikisalatit meisterdama. Kui salat valmis sai, siis edasine plaan oli end mugavasti sisse seada ja hakata blogisid uudistama, et lõpuks ära otsustada, kellele oma hääl anda. Võtsin siis EBA 2016 II vooru lehe lahti, et linke läbi lappama hakata, kuid selle asemel seisab mul seal teade "Suur tänu vastamast!". Mõtlesin esiti, et äkki on minu lingis viga ja tõttasin Mallu blogisse, et sealtkaudu hääletama minna, kuid ikka sama seis ja teistest blogidest minnes sama kala. Jah, see on küll tõsi, et Joosep eile hääletas ka blogilehel, aga kuidas mina nüüd siis hääletada saan oma lemmikute poolt, kui IP aadress on juba n-ö kasutatud. Pealegi tekkis sellega mul ka see küsimus, et kui näiteks üüritakse kamba peale korterit ja oletame, et kõigil on oma lemmikud blogimaastikul, et mismoodi siis korterikaaslased hääletada saavad? Või annab ainult see oma lemmikule hääled, kes neti eest kõige rohkem maksab...

Eile käis ema meie pool oma pontut pesemas, kuna tal endal on kanalisatsiooniga mingisugune kala ja vesi ei taha hästi ära minna. No ja siis tuli vaatas ühtlasi ka oma haige tütre üle ja teatas, et esiteks olen ma kaalust alla võtnud ja teiseks olen ma näost kollane. Ma olen varem ka näost kollane olnud, aga nüüd ma hakkan juba vaikselt kahtlustama, et kas mu esivanemad pärinevad tõepoolest hiinlastest või põen ma lihtsalt maksavähki või äkki ma siiski liialdasin C-vitamiinide manustamisega, sest põhimõtteliselt nädalaga olen ma terve potsiku C-vitamiini ära söönud. Mõtlesin, et kuna järgmisel nädalal lähen nagunii vereproovi andma, et igaks juhuks lasen maksanäitajad ka üle kontrollida. Vähemalt siis saan rahuliku südamega näost kollane edasi olla ja ei pea koguaeg muretsema, et mis mul ometigi viga on või kas mu maks hakkab üles ütlema.

Igatahes täna hommikul arvutisse sisse logides sain Marialt teate, et tema andis hääle minu blogile ning siis mulle meenus, et ahjaa, täna ju algas Eesti Blogiauhindade 2016 hääletuseralli. Ma olin selle oma külmetusviiruse põdemisega sootuks ära unustanud.  Maria hääle üle oli mul siiralt hea meel, sest siit on hea edasi liikuda, kui tead, et päris nullipoisiks ei jää ja lisaks on mul ka ühe teise blogilugeja hääl kindlalt taskus olemas. Seoses sellega ma tegelikult seda postitust siia kribama tulingi, sest kuigi ma alguses mõtlesin, et ah, ma ei hakka endale hääli kerjama, siis nüüdseks olen ma ümber mõelnud ja otsustanud, et kui juba, siis juba. See on ikkagist võistlus :D

Mu anonüümne blogilugeja arvas, et ma võiksin teid kõiki üles kutsuda minu poolt hääletama ja loosida kõigi minu poolt hääletajate vahel välja fänniõhtu minu meeldivas seltskonnas :D Ma küll tõesti ei tea ega oska aimatagi, kes viitsiks ja tahaks minuga kohtuda, aga no võib-olla mõni hingeke leidub, kes tahaks ja sellisel juhul oleks see suisa patt jätta kasutamata. Rääkisin Joosepile ka, et vot sellise üleskutse plaanin teha ja loosi korraldada ja siis Joosep küsis hämmeldunult: "Aga mina?"

"Mis Sina?" küsisin ma arusaamatult, ise mõeldes, et mida ta tahab minust...fänniõhtut minu meeldivas seltskonnas või? Me niigi juba elame koos ju.

"Ei, no ma mõtlen, et kas keegi minuga ka kohtuda tahab..." selgitas Joosep oma küsimust. Ja mina haarasin kohe sellest pakutud võimalusest kinni, sest Joosep on väga kiivalt alati kaamerasilmast eemale hoidnud, et mitte minu blogiveergudele videos või pildis sattuda ja seega mitte keegi (või no enamus teist) minu blogilugejatest pole ju Joosepit näinud. Seega saate soovi korral eksklusiivse fänniõhtu meie mõlemaga, et mõnusasti koos aega veeta. Hääletada saab siis siit ja juhin tähelepanu, et ühelt IP aadressilt saab vaid ühe korra sama kategooria all pesitsevale blogile oma hääle anda. Kui näiteks täna panete oma hääle minu blogile, aga nädala pärast otsustate ümber ja annate oma hääle kellegile teisele, kes paikneb samuti Eluliste blogide kategoorias, siis läheb automaatselt kirja ainult see viimane hääl. Noh, ma loodan, et mu selgitus väga segane nüüd ei saanud. Igal juhul olen ma iga hääle eest juba ette tänulik ja kes tahavad loosimises osaleda, siis palun jätke endast märk kommentaariumisse maha.

Teid kindlasti huvitab, et kellele mina oma hääled annan, aga ma tunnistan ausalt, et ma pole veel jõudnud seda teha, sest kui ma selle lingi lahti klikkasin, siis sõna otseses mõttes võttis mul see loetelu kõrvust kirjuks- niiii palju blogisid. Ma pean selleks kohe eraldi aega varuma ja mõtlema, et kes minu hääled saavad. Kuid kohe, kui olen oma lõpliku otsuse teinud, siis jagan ka teiega oma hääletustulemusi. Aga kõigil, kellel on juba pilt selge, kellele oma hääled anda, siis vutvut hääletama! ;)

Kunagi ammu, kui selline reality show nagu "Naabrist Parem" alles esmakordselt Eesti teleekraanile jõudis ja kus üheks võistluspaariks olid saarlased, noored kiiksuga kunstihinged ja veel neli noort, keda ma hetkel enam ei suuda meenutada, siis tol ajal ma veel nägin ja maru põnev oli jälgida, et mismoodi ühed suhteliselt ehitusvõõrad noored teostavad ehitustöid ja siseviimistlust. Vahepeal on vist veel neid saateid olnud, sest see praegune on vist juba neljas hooaeg? Ma ei tea, kus ma vahepeal elanud olen, aga mina neid vahepealseid saateid pole näinud ja pole ka kuulnud neist suurt midagi. Võimalik, et mul oli just sel vahepealsel perioodil tegemist oma nägemise kaotusega. Ja no ma olen üpris veendunud, et ega ma millestki olulisest ilma pole jäänud, eriti kui vaatan nüüd seda praegust hooaega.

Mulle tegelikult kõiksugu sellised siseviimistlus ja sisekujundus saated meeldivad, kuna sealt võib vahel päris kasulikke ja ägedaid ideid üles korjata ning saab ühtlasi väärt nõuandeid kõrva taha panna, et mida kasutada, kuidas kasutada või hoopis mida kindlasti mitte teha jne. Aga praegune saade... Ausalt mul on nii kurb vaadata neid noori, kes lihtsalt visatakse järjekordse võistluse ette ja kästakse näiteks üks sein poole tunniga ära tapeetida. Nagu päriselt või? Palun näidake mulle meistrit, kes tapeedib teil poole tunniga korrektselt ühe seina ära. Ma olen üpris kindel, et üks korralik ja asjatundlik töömees saadaks teid selle poole tunni jutuga pikalt. Ta ei hakkaks isegi üritamagi põlve otsas tapeetimist, sest meister ei lubaks endale sitanikerdamise taset. Isegi mina, kes olen vist ainult paar korda elus olnud tapeetimisel abiks, võin öelda, et see pole mingisugune lasteaialapse käsitööring, kus lõigatakse ja liimitakse. Paanid on tarvis välja lõigata ja lõigata nii välja, et need hakkaks mustrisse jooksma. Liimisegu on tarvis valmis teha ja ala, kus hakkad paane liimiseks tegema tuleb iga paani jaoks ette valmistada, et järgmine paan ei läheks õigelt poolt liimiseks. Kui paan on seina asetatud, siis tuleb seda siluda ja harjata, et ei jääks õhumullikesi jne. Ei noh, mida ma siin seletan ja räägin. Usun, et teate seda isegi, aga see ajab lihtsalt närvi, mida neid noori pannakse tegema. Mis valemiga nad peaksid terve seina 30 minutiga ära tapeetima, kui räägime kvaliteetsest ja korralikust tööst, mitte aga rapsimisest. Mis valemiga? Ja siis laotakse lademes miinuseid, et no siin on vähe liimi, siin ei jookse muster kokku ja no see pole korrektne...
 

Või siis nüüd selle nädala saade, kus noored pidid põrandakatet panema ja vist ei tasu mainidagi, et jällegi ajalimiidiga. Alguses ei öelda neile suurt miskit ja pärast, siis kui võistlustööd ära hinnatakse, tuleb tõsise näoga hindaja ja alles siis annab väärt nõuandeid, et kuidas oleks võinud ja pidanud põrandakatet paigaldama. No aitüma, ole isegi meheks! Miks enne ei anta? Või siis see pahteldamise teema, kus noortele anti 5 mintsa, et mingu leidku selle aja jooksul Bauhofist 5 asja, mida neil võiks endi arvates üheks korralikuks pahteldustööks vaja minna. For real? Siis ei oleks nagu hullu, kui ma võiksin 10 asja korvi laduda, aga need viis asja olid põhimõttelised sellised must have tarvikud pahteldamiseks. No ja loomulikult oli seal noori, kes võtsid valesid asju, aga et saada lõppudelõpuks endale õiged tööriistad ja abivahendid, siis iga vahetusega läks neile miinus kirja, mis pole ju üldse reaalse tööga seotudki. Näiteks üks paar- Triin ja Tanel, kes näe ei tahtnudki miskipärast rohkem miinuseid kirja saada, aga kuna pahtlilabidas oli vale suurusega, siis naine pahteldas papitükiga, mille sai selle tööriista karbi küljest, kus oli mitte nii vajalik pahteldamis tarvik sees olnud.
 

Kuskilt lugesin, et need võistlused on just televaatajate jaoks korraldatud, et need mängud olevat vaatajamagnetid. Ma ei tea, kelle jaoks selline põlve otsas nikerdamine magnet on ja kes silmad punnis vahivad ekraani, et näha kuidas noored koguaeg teevad vigu  ja rapsivad. Mina tahaks näha ikka kvaliteetset tegemist ja tulemust. Eriti, kui arvestame, et need korterid lähevad pärast ju müüki. Kui mul oleks tagataskust sellist raha võtta, siis ma ei ostaks isegi relva ähvardusel mitte ühtegi nendest korteritest, sest koguaeg näidatakse, mis feile ja apsakaid seal juhtub ja seda mitte nende noorte süül, vaid saatetegijate ebanormaalse formaadi süül. Saatesse kandideeris juttude järgi ligi 1000 paari. Võtnud siis nende seast need ehitustöölised ja siseviimistlejad, kellel oleks aega kõiksugu muude jamadega tegeleda.
 

Lisaks on mind kui lastetut alates esimesest saatest peale vaevanud selline "olmeküsimus"- kuhu need noored oma tulevased maimukesed kavatsevad panna? Keldrisse? Pööningule? Kummutisahtlisse? Kui ma õigesti aru olen saanud, siis kõik need korterid on seal 2-toalised. Ma eeldaksin, et kui kogu oma higi, vaev, veri ja energia panna sellisesse ebanormaalsesse saateformaati ja loota, et sellest saab minu tulevane unistuste kodu, siis ma eeldaks, et elamine oleks vähemalt 3-toaline.

Lubasin siin mõni aeg tagasi, et kirjutan peagi lähemalt tollest koolitusest, kus ma käin ja mis praegu praktika näol kestab. Ühel ilusal aprillipäeval potsatas minu postkasti kutse, kus seisis kirjas, et Eesti Pimemassööride Ühing on võitnud EL struktuurfondide programmi hanke, mille tulemusel on neil õigus koolitada nägemispuudega inimesi kogemusnõustajateks. Alguses kirja pealkirja lugedes olin ülimalt elevil, sest olin juba ammu oodanud taolist koolitust, kuid kirja täpsemal lugemisel selgus, et see koolitus hakkab põhimõtteliselt vähem kui nädala pärast ja no mina tegusa ja aktiivse inimesena ei saa nii kiiresti kuupäevi ümber mängida. Tükk aega kaalusin ja vaagisin ja põrnitsesin kulm kipras oma kalendrit ning tegin raske südamega otsuse, et minu jaoks jääb antud koolitus paraku ära. Aga...

Pool päeva enne koolitust tuli mulle kõne ja helistajaks ei olnud ei keegi muu, kui üks koolituse läbiviijatest, kes ütles veidi nukralt: "Kai, kui aus olla, siis me väga lootsime Sinu motivatsioonikirja koolituse osalejate seast leida..." Ei noh, mis ma salgan, eks olin natuke meelitatud küll, et mulle kohe ekstra helistati ja prooviti mulle auku pähe rääkida (kuigi tegelikult polnud mulle auku pähe üldse vaja rääkidagi, sest ma ju ise ülimalt soovisin koolitust läbida, aga lihtsalt need kuupäevad...). Kuid lõpuks telefonikõne, mis kestis kuskil veerand tundi, ütlesin, et olgu, andke mulle paar tundi veel mõtlemisaega ja siis helistan tagasi. Hakkasin siis uuesti oma kalendrit lappama ja arutasin asja Joosepiga ning langetasin väikese murega aegade klapitamise osas otsuse- minust saab kogemusnõustaja! :)

Hah, humoorikas oli see, et kui ma algselt ohkisin, et appike, kuidas ma küll oma kuupäevad sätitud saan, siis lõppkokkuvõttes kukkus asi nii välja, et järgmisel päeva varahommikul istusin ma juba Tallinna bussil ja vurasin pealinna poole ja nii ma sinna tamburaile sattusingi ja ma pean nentima, et ma ei saaks rohkem rahul ollagi, et ma selle otsuse tegin ja aitäh Kristiinale, kes mulle helistas ja andis vajaka jäänud jalahoobi tagumikku! :) 

Kes on kogemusnõustaja?

Ma proovin definitsiooni oma sõnadega ja võimalikult lihtsasti lahti kirjutada. Antud juhul räägin mina siis nägemispuudega inimeste kogemusnõustajast, kuigi neid võib olla mistahes valdkondades- liikumispuudega inimeste kogemusnõustaja, krooniliste haiguste põdejate kogemusnõustaja, vähihaigete laste vanemate kogemusnõustaja jt. Antud nõustamisele, mida mina hetkel õpin on oodatud inimesed, kes hakkavad nägemist kaotama või on juba olulisel määral nägemise juba kaotanud (siinkohal ei ole oluline, kas oled alles n-ö värske tulija või juba vana olija pimedate seas- kõik on oodatud) ning neil oleks tarvis kellegiga suhelda, rääkida, infot saada (näiteks, et millised on võimalused vana töö jätkamiseks, ümberõppeks, milliseid abivahendeid on olemas ja kuidas neid endale hankida jms). Samamoodi on minu kui kogemusnõustaja ülesanne lihtsalt olemas olla ja kuulata, toeks olla ja vajadusel üheskoos lahenduseni jõuda. Kogemusnõustamine on samamoodi ka lähedastele, sest sageli on ka nii, et inimene, kelle nägemine halveneb olulisel määral või puudub sootuks, siis lähedastel on nii suur hirm nägemispuudega inimese iseseisva hakkama saamise ees ja püüavad neid iga hinna eest vatitupsu sees hoida ja ei luba isegi endale kodustes tingimustes proovida näiteks teed keeta, sest on ju oht end ära kõrvetada. Nii võibki juhtuda, et kui juba kodus tehtakse kõik ette ja taha ära, siis ei pruugi nägemispuudega inimene iseseisvuda ja ka näiteks liikumisest väljaspool kodu võib nägemispuudega inimene ainult unistada. Loomulikult, kui mõlemad pooled on sellise elukorraldusega rahul, siis no Jumal hoidku, kes olen mina, et neid keelata ja hakata neid oma harjumustest lahti kangutama. Peaasi, et rahu oleks maa peal ja kõik oleksid rõõsad ja õnnelikud.

Koolituse teooria osad on nüüdseks läbi ja seal õpetati meile järgmisi asju: taastumiskogemuse analüüs, esmased nõustamisoskused, kriisinõustamise alused, grupitöö alused ning iseseisev töö õppematerjalidega, lugemine ja kodutööde ettevalmistamine. Hetkel on siis praktika käimas ja kirjutada on vaja veel lõputöö ning enne tunnistuste välja jagamist viiakse läbi kõigile koolitusel osalenutele individuaalne supervision psühholoogiga, mille läbi hinnatakse koolitusel omandatud teadmisi ja arengut.

Nagu tööle kandideerimisel, siis oli ka antud koolitusele mõningased kriteeriumid koolituse osalejale:

- sarnasest terviseolukorrast positiivne taastumise kogemus;

- soovitavalt keskhariduse olemasolu;

- motivatsioonikiri, kus osaleja väljendab oma soovi ja sobivust koolitusel osaleda ning koolituse lõppedes jätkata kogemusnõustamiseteenuse pakkujana edaspidiste rehabilitatsiooni- ja tööturuteenuste raames;

- omab häid suhtlemisoskuseid;

- kasuks tuleb varasem töökogemus (nt klienditöö valdkonnas);

Selline pikk postitus sai nüüd, aga mul on veel üht koma teist öelda. Kui neid kriteeriume vaadata, siis ütlen kohe ära, et kõigile neile kriteeriumitele ma ei vasta ega hakkagi suure tõenäosusega vastamagi. No ilmselgelt on mul positiivne taastumiskogemus ja ma ei sisusta oma päevi mõtetega a la "miks see minuga pidi juhtuma?". Kõik, kes teavad mind, teavad ka seda, et olen aktiivne, rõõmsameelne, hakkaja, abivalmis ja muidu selline hea suhtleja. Kusjuures huvitav on see, et seltskonnas võin ja mis võin, ma olengi ekstravert, aga kodus või kui vajan akudelaadimist, siis võin täielik introvert olla. Mul on sellega täpselt nii, et kust parasjagu tuuled puhuvad.

Koolitusel olin mina ainuke esindaja Pärnumaalt, mis tähendab, et mul oleks õigus ja võimalus kuuluda kogemusnõustajana Pärnumaa reha-komisjonidesse ja nõustada just eeskätt Pärnumaa nägemispuudega inimesi, nende lähedasi jne. Kuid, kuna ma pole täiuslik (kes meist oleks, eksole), siis üks Pärnus tegutsev inimene on algatanud minu suhtes nõiajahi ja eesmärk on mind tuleriidal põletada. Kuna antud postitus on enam kui kilomeetrine, siis põhjusest, miks ma olen tema arvates täiesti sobimatu ja halb inimene, kirjutan lähiajal. Pean lihtsalt veidi sõnastust läbi mõtlema, et kuidas kõike seda kirja panna ja siis on teil võimalus ise otsustada, mida antud olukorrast arvate. Kindlasti ei ole minu eesmärk kirjutada a la stiilis, et üks paha-paha inimene teeb mulle liiga ja küll see inimene on ikka vastik... Ei, mitte midagi sellist, ma tahaks just faktid letti laduda ja oma arvamused ja seisukohad juurde lisada.

Täna ärgates tulin ma sellisele empaatilisele mõttele, et mis oleks, kui ma seekord säästaks teid oma läkastamis ja tatistamis postitustest, sest no vaevalt tervisest pakatavaid inimesi huvitab, kes kui kaugel oma külmetusviirustega on ja need, kes on ise samamoodi haiged, siis vaevalt nad tunnevad kahjurõõmu, kui loevad ja saavad aru, et ah, sellel on veel s*tem olla. Ühesõnaga ma hoian oma haigusehala vaka all ja küll ma kriiskan suurest joovastusest, kui ma taaskord terve olen ja õue pääsen, nagu noor karjaloom, kes pääseb kevadel esimest korda rohelisele aasale.

Ma mõtlesin hoopis suts oma mõtteid jagada EBA ürituse outfiti osas. Ma siin juba juppaega tagasi otsisin endale sellist printsessilikku kleiti, millel oleks ülemine osa korsetina ja alumine võimalikult puhvis, lendlev, kohev vms. Lugejad olid loomulikult super abivalmid ja küll mulle otsiti kõiksugu kleite, mis võiks minu soovitud kirjeldusele vastata. Ma olin isegi juba kahe kleidi vahel valimas, kui äkki kontakteerus minuga privas Kaisu, kes teatas uhkuse ja enesega rahulolevalt, et on leidnud täpselt sellise kleidi, mida ma olen otsinud ja see on lihtsalt nii minulik. Üks moment. Ma usun, et te kindlasti tahate juba linki kleidile saada, aga ma kõigepealt kopeerin kirjelduse siia, mis mu koheselt maha müüs ja mul poleks linki kleidile vajagi olnud, et pilti näha. Mitte, et ma reaalselt ise oleksin kleiti kohe vaatama jooksnud või et ma üldse seda näeksin, aga link on pigem Joosepile, õele ja teistele sõpradele, kes samamoodi peavad kleidi heaks kiitma. Kõik kiitsid ja nõustusid, et see on lihtsalt nii minulik (va Joosep, kes ütles, et talle see kleit meeldib 90% ja kui küsisin, et mis sellel 10% siis häda on, siis vastas, et värv). Ahjaa, isa oli ka see tüüp, kes oleks äärepealt südari saanud, kui kleiti nägi ja alguses isegi arvas, et tegu on mingisuguse naljaga, aga no õde siis seletas, et ei ole nali ja et Kaile tõepoolest sobib selline kleit ja et ega ma ei plaani sellega suvalisel suvepäeval linna peale ringi patseerima minna. Aga noh, mu isa on selline kaasaegne mees ja kuna praegu on moes kõiksugu retro, siis tema meelest võiksin ma lillelise kitliga ka kohale minna. Igatahes kleidi kirjeldus on järgmine ja palun ärge kukkuge pikali, või noh...mul kamakaks...võite kukkuda pikali ja teile võib see ka mitte meeldida ja võite omada isegi seisukohta, et see pole minu eakohane kleit or whatever, aga no pidagem ikka meeles, et ega ma teid ei sunni sellega avalikule üritusele minema :D

Kaisu kirjeldus kleidile, mis mu ära ostis:

"See on täpselt Sinu jaoks kleit, beebiroosa. Ülaosa korsett, seljataga paelad. Ees rinnaosal palju hõbedasi sädelevaid kivikesi, ülaosa pole siiski päris sirge, vaid on väike sisselõige. Kleidi alumine osa on mitmekihiline tüll, selline kohev seelikuosa." Siit saate siis ise kleidile pilgu peale visata.

Möödunud nädalal ma siis klikkasin end EBA 2016 FB iventi osalejaks ja lugesin ürituse kohta ka lisainfi ja mis mulle kõrvu jäi? Soovituslik riietusstiil: smart casual. "Hmm!" mõtlesin mina ja kortsutasin kulmu, sest minu printsessilik kleit pole sugugi smart ja veel vähem casual või siis vastupidi. Kui keegi ütleb mulle "smart casual", siis mulle kuvab silme ette teksased ja mugav pluuse või pusa või sviiter or something like that. Ma saan aru, et tegelikult on see igaühe tõlgendamise asi ja ma võingi sinna ilmuda oma beebiroosas kleidikeses, sest kes see ütleb, et see pole minu jaoks piisavalt smart ja piisavalt casual. Sellega olen ma nagunii juba arvestanud, et ükski riietus, mida ma selga ka ei paneks, siis tähelepanu on garanteeritud, sest no kammoon- pime koos juhtkoeraga siseneb ruumi ja olen raudpolt kindel, et ma olen selle peo ainuke pime (ja ma siiralt loodan, et mul ei õnnestu sisenedes näoli maha koperdada). Seega ma arvan, et minu riietus on antud juhul üldse teisejärguline (siis võib-olla ei oleks, kui ma otsustaksin sinna porgandpaljalt kohale ilmuda, aga no seda juba ei juhtu). Niisiis, mis ma tahan öelda, on see, et lõppkokkuvõttes pole mul enam jälle halli aimugi, mida selga ja jalga panna. Kas ma panen

a. Lõhkised teksad, Arizonase valge ägeda maika ja roosade litritega ja lillemotiividega ketsid? Liiga casual?

b. Beežikas õlapaeltega kleit, millel on pulgakommid peal? On selline retro... :D

c. Must põlvini ulatuv kleit, millel on roosa laiem lint ümber rindkere ja külje peale jääb seotud slehv?

d. Valge ESpriti triiksärk, püksid, mustad kontsakingad ja väike must käekott?

Mulle endale kõlab see viimane üpris smart ja casual ja šeff...oeh, gaash, ma ei tea.

Ma ootasin pikkisilmi soojasid kevadilmi ja nüüd täna, kui lõpuks termomeeter suvatses üle 17 kraadi välja pigistada, kükitan mina külmetusviirusega kahekesi nelja seina vahel. Ma ei adu üldse ära, et kas mul läheb paremaks või mitte, sest lõhnasid ja maitseid ma ei tunne, hingata on keeruline ja hääl...no selle kohapealt on rõõm tõdeda, et mingi hääl mul on, aga see on selline varese kraaksumist meenutav hääl ja kui liiga palju üritan kraaksuda, siis kukun jällegi meeletult köhima. Joosep tuli eile minu kõrvale pikali ja ütles naljatledes, et teeme nüüd hääleharjutusi. Just nagu seal filmis "Nunnad Hoos" Ma siis püüdsin korraks laulda "lalalalalaa". Mnjah, võite minu lahkel loal endale ette kujutada varest, kes üritab meloodiliselt kraaksuda. Just sedasi või siis nõks hullemini ma kõlasingi.

Kiku ka eile helistas ja ütles, et kuna ma viimasel ajal pole eriti bloginud, siis tal puudub ülevaade minu tegemistest ja seepärast pidi nüüd helistama. Vaene hing, ma põhjustan ka talle lisaülesandeid. Nagu te praegu aru saate, siis ma kirjutan täiesti random asjadest ja täiesti random järjekorras, sest ma ei suuda hetkel väga läbimõeldult kirjutada.

Ahjaa, möödunud nädala neljapäeva hommikul, kui olin järjekordselt Tallinnasse sõitmas ja pidin ka üheks ööks päälinna jääma, siis varahommikul sadas meile korterisse sisse ei keegi muu, kui ema...ja ta ei saabunud teps mitte tühjade kätega. Ulatas mulle hiiglasliku ja üpriski raske kilekoti. Ma siis uurisin, et mis asja ta tõi, siis loetles ette: soojad dressipüksid, pluus, fliis, kaks paari sokke ja suitsulatikas. Minu reaktsioon oli selline, et ma püüdsin karjatust tagasi hoida ja mitte vastu esimest ettejuhtuvat seina oma pead taguma hakata ja ütlesin üpris toriseval häälel: "Ema, ma lähen Tallinnasse ainult üheks ööks, ma EI koli sinna jäädavalt!" Nojah, selle peale ema nentis kurvalt, et kas ma siis ei tahagi suitsulatikat. Püha müristus ma ütlen. Ei, muidugi tahan. Koolituse ajal, kui psühholoog viib grupitöö aluseid läbi, siis mina istun rahulikult ruumi teises nurgas, lasen heal maitsta ja nokin suunurgast luid välja. Oleksid võinud suisa kuus suitsulatikat tuua, miks piirduda ainult ühega. Olgu-olgu, ma kõlan praegu ehk liiga kurjalt, sest ma tegelikult saan aru küll, et see kõik on emalik hoolitsus ja armastus jne, aga vahepeal läheb seda liiga paljuks. Inimesed, kes ütlevad, et armastust ja hoolitsust ei saa kunagi olla liiga palju, siis trust my Word ja mina väidan, et seda saab olla liiga palju. Hoolitsusel ja hoolitsusel on vahe sees. See ei tohiks muutuda lämmatavaks ja koormavaks. Kuna mina olen lapsest saati diabeeti põdenud, siis olen selle ülehoolitsemisega vägagi tuttav ja ausalt see pole alati olnud positiivne tunne.

Neljapäeval juhtus veel selline väikene äpardus, et ma taaskord jalutasin Janetiga keset sõiduteed. Muig, ma täiesti ilma häbenemata ütlengi "taaskord" ja riskin sellega, et juhtkoerte kasutajate ringkondades hakatakse minu ja minu juhtkoera kohta jutte levitama, et jessas küll, Kai ja Janet- no need ju vanad huligaanid ja no koer on puhta puruloll ju. Jah, paraku sellist suhtumist esineb aegajalt, aga las iga inimene otsustab ise. Neljapäeval oli siis selline vahejuhtum, kus Tallinna bussijaama peauksest väljudes pidin otse liikuma (no treppidest ka ikka enne alla) ja siis jõuan sebrani. Vasakut kätt jääb Odra tänav, mis liigub paralleelselt minu liikumissuunaga ja jõuab välja Tartu maanteele. Aga selleks, et jõuda Tartu mnt trammipeatusesse, siis pean ju enne mööda seda kõnniteed liikuma, mis jääb bussijaama peauksest otsevaatesse. Nii, Janet läks kenasti sebrani ja kui andsin korralduse ületada tee, siis jõudsime tee keskel paiknevale ohutussaarele ja ka seal andsin korralduse teed ületada ja no järgmiseks olekski pidanud tulema väike aste üles, mis on märguandeks, et ma nüüd astusin sõiduteelt kõnniteele. Aga vot seda astet ei tulnud ja ei tulnud ja ühtäkki hakkasid mu kõrvu kriipima taaskord hääled, mis ei peaks päris nii lähedalt kostuma ja oii, siis ma käratasin vähe kurjemalt Janetile ja siis see tüüp vaatas sellise uimase näoga, et no mida Sa kriiskad ja paanitsed? "Heakene küll, lähme siis sinna "kitsale" kõnniteele, aga ma ütlen, et see Odra tänava sõidutee on palju laiem ja mugavam..." No umbes midagi sellist oleks Janet mulle vastanud. Nagu näha, siis surma me ei saanud ja oleme täitsa elusad. Nojah, humoorikas on see, et liiklusseaduses ongi lausa öeldud, et pimedale tuleb anda teed...olenemata kust või kus ta sõiduteed ületab. No me seekord siis ületasime teed veidi valetpidi ehk pikkupidi.

Ma ei tea ühtegi inimest, kes ei teaks Kihnu Virvet ja tema kurikuulsat kunksmooriliku lõbusat naeru... Ma olen alati mõelnud, et küll Virve naerab ikka naljakalt, aga samas nii siiralt ja nüüd olen ma ise täpselt samasuguse naeruga. Hääl on mul täpselt selline nagu oleksin pool südasuve kuskil poe taga koos teiste parmudega Bocki libistanud ja kui naerma hakkan, siis olen ehtne Kihnu Virve. Ma võiksin lausa olla naerudublant Virvele. Välimuselt jään ma küll Virvele alla, aga no grimmi ja outfitiga saaks selle väikese asja ka korda aetud. Aga nali naljaks, kui törts tõsisemalt rääkida, siis on minu kurguga sandid lood. Inimesed, kes teavad minu häält sellise armsa, heliseva ja kõlavana (kus nüüd alles jagasin endale komplimente :D), siis no sellest on ainult riismed järgi...või noh tegelikult pole riismeid ka. Mul on kurk meeletult üles paistetanud, valulik ja köhides on tunne nagu hakkaksin ära lämbuma. Lisaks kõigele sellele on ka nohu ja täna hakkas mul ka ninaverejooks, sest minu nina on teadatuntud hellik, kes ei aktsepteeri ravimeid- ei meditsiinilisi ega ka looduslikke. Nii ma siis läkastan,tatistan ja veritsen peaaegu üheaegselt. Kui praegu loete ja mõtlete, et iuu, miks see Kai peab nii rõve olema, siis ega mis ma ikka ilustan- see kõik ongi nii rõve nagu ma kirja panin. Ma ju ilmselgelt valetaksin, kui kirjutaksin, et ma lõhnan kui roosinupuke ja kui minul on nohu, siis minul ei tule kunagi tatti ja köhin hästi peenetundeliselt ja peaaegu märkamatult...khm, kindel see.

 Tahaks öelda, et see on kõik, millega pean hakkama saama, aga kuna olen haige, siis ma virisen ikka nüüd saja eest. Kuna minu silmarõhk kipub olema üleüldiselt kõrgem, siis köhimine ei muuda rõhu asja just paremaks, sest kui ma köhin, siis köhin ikka nii, et lisaks kopsutükkidele, mida ma järjepanu püüdlikult välja köhin, siis silmamunad tahavad ka peast välja kukkuda. Ühesõnaga mul on kohutav olla ja erilist söögiisu mul ka pole. Olen lürpinud tulikuuma mustsõstrateed meega ja siis tavaliselt kohe peale tee joomist võtan lonksu Sudafedi mee ja sidruniga köhasiirupit. Hedelixi siirupi olen juba ära tarvitanud ja see eriti ei aidanud ja Strepsilsid ka ei mõiganud. C-vitamiini närin ka ajaviiteks ja kõhutäiteks. Õigemini, kui ma neid megahapusid C-vitamiine närin, siis ma vaimusilmis kujutan ette mismoodi batsillid kurgus pistavad kriiskama, et see on liiga happeline neile ja tulikuuma tee joomise peale mõtlen samamoodi, et mismoodi need raisad seal hordide kaupa ära kärvavad. Ühesõnaga konstantselt selline mõttetöö käib. Vaevalt, et füüsiliselt aitab, aga vaimselt annab jõudu vastupidada.

Sellest on mul kõige rohkem kahju, et Viljandi Järvejooks jäi minu jaoks see aasta ära, sest ma oleksin saanud siis "Aasta Idioodi" tiitli, kui oleksin paistes kurguga rahmeldama läinud ja poole maratoni peal hapnikupuuduse kätte minestanud või end surnuks läkastanud. Ütleme nii, et öösel kella kahe kolme vahel tuli mulle see teadmine või otsus, et pole mõtet sinna end vägistama minna ja ütlesin endale, et tervis on meil üks, aga neid Viljandi Järvejookse ja kõiksugu muid jookse tuleb veel ja veel. Seekord siis sedapsi.