Ostsin endale Konsumist alla viie euri maksvad tennised. Tundusid kirjelduse põhjal sellised nunnud ja no odavad ka ja mul oli hädasti tarvis midagi varba otsa, sest ma pole siiani üles leidnud oma suvepapusid, mis ma peale möödunud aasta suvehooaja lõppu ära panin.

Ma pole küll kursis, mida tähed mulle selleks aastaks lubasid või mida Mang mulle ennustas, aga tundub, et see aasta tuleb suurte muutuste aeg. Hetkel tegelen ma otsade kokku tõmbamisega, et igalt poolt MTÜdest välja astuda, kus ma olen kas juhatuses või lihtliikmena kirjas. Kõik need MTÜd on seotud pimedatega ja ega see otsus pole sündinud mul rabistades või uisapäisa. Vist olen seda otsust vaaginud oma aastake kindlasti juba ja nüüdseks olen jõudnud täie selguse juurde, et ma ei soovi kuuluda sellesse ringkonda. Jah, mitte nüüd küll selles mõttes, et ma ei soovi enam pime olla ja hakkan kuidagi poikuteerima teisi pimedaid, sest muidu nad tuletaksid meelde mulle minu enda pimedust. Ei, mitte seda. Suhtlema jään ma ikka oma pimedatest sõpradega ja tuttavatega, aga ma ei soovi olla osaline võimuvõitlustes, sest miskipärast osad kodakondsed arvavad, et mina või keegi natukenegi laiemalt mõtlev inimene ohustab nende positsiooni. Ma olen ausalt öeldes väsinud sellisest kemplemisest ja kui mulle kunagi üks sõber ütles, et "Kai,Sa oled sinisilmne omas heas usus", siis ma isegi olin natuke solvunudta peale, et minu heatahtlikust sinisilmsuseks nimetab (tsau Christel! ;)). Ma uskusin siiralt, et ühise eesmärgi poole saab ühiselt koos püüelda ja seda sõbraliku koostööna. Tänaseks on aga nii paljud olukorrad ja vahejuhtumid mulle selgelt näidanud, et ma tõepoolest olen olnud puhta lihtsameelne. Sellist asja nagu "üks väike õnnelik ja ühtehoidev kogukond", ma kardan, et seda ei eksisteeri. Võib-olla keegi lugejaist tahaks nüüd mulle öelda "tere tulemast päris maailma!" või et "lõpuks ometi oled ka Sina oma silmakesed avanud". Kuidagi mulle kui paratamatule optimistile, unistajale ja uskujale, et ühel ilusal päeval saab kõik korda (kindlasti saabki :D), on suisa ebameeldiv tõdeda või tunnistada, et ma poleks iialgi uskunud, et osades inimestes võib nii palju, vabandage väljenduse pärast, aga nii palju hingesitta olla.

Kui kirjutasin siin oma kogemusnõustaja koolitusest, kus ma hetkel käin, siis selle postituse lõpus mainisin, et on üks inimene, kes on minu suhtes võtnud sellise äärmiselt ebameeldiva ja õõnestava seisukoha. Ma lubasin sellest kirjutada ja ma kirjutangi, aga ma pole siiani suutnud leida neid päris õigeid sõnu. Ega see inimene otseselt valetagi, sest üks fakt, mida minu kohta räägib on isegi sulatõsi, aga kõik muu sinna juurde käiv on lihtsalt puhas kius ja õelus, mille tulemusel tahab mulle kohta kätte näidata. Näidata või mulle selgeks teha, et mul pole lootustki kuskil kanda kinnitada ja et kõik, mis ma ette võtan või teen, et kõik luhtub, sest ma pole sobiv. Tegelikult on asjalood nii, et see minu kohta käiv fakt ei peaks üldse tema p*rsetki torkima, sest kui minul on mingisugune puudujääk tema silmis, mis peaks tema elukriteeriumite lehel olema märgitud rasvase linnukesega, siis vabandage väga, aga ma pole tema laps. Põhimõtteliselt on see inimene minu jaoks võõras ja mitte keegi. Kunagi oli ta tõesti inimene, keda isegi ehk austasin, sest oli hakkaja ja tegus ja positiivne ja abivalmis, aga peale sellist silmakirjaliku käitumist ei ole seda inimest minu jaoks olemas. Kui ta tõesti arvab, et peab ühiskonda parandama ja päästma maailma minusuguste harimatute matside eest, siis no ausalt, mina olen küll viimaste seas, keda tuleks siin maailmas püüda parandada. Pigem alustagem ikka iseendist ja oma ussitamiste, klatšimiste käigus tuleks püüda mitte unustada, et kõrgharidus ei välista matslikust. Inimlikkust, abivalmidust, hingesoojust ja heatahtlikust ei õpetata koolis, see antakse kodust kaasa ja õpitakse elukoolis.

Hetkel ma igatahes ootan väga seda aega, kui olen kõigest sellest jamast vaba ja saan kuuri alt välja kookida oma lõuendi ja hakata maalima, luuletusi kirjutama, mustikale minna, hoidiseid teha, sõpradele rohkem aega pühendada, Joosepiga iga aastasele matkale minna, sukelduda raamatute maailma, ujumas käia ja olla vaba kõigest sellest negatiivsest. Küll lõpuks see tsirkus leiab endale uue klouni, kelle kulul nalja heita ja kiusata. Kuigi südames ma loodan, et need inimesed võiksid üleüldse lõpetada sellise käitumise ja jätta inimhinged rahule. Laske teistel elada ja elagu ise ka.

Astusin täna hommikul kaalule ja ma pidin end seaks ehmatama, sest enne külmetusviirust kaalusin ma 52 kg või miskit selle ümber, aga selle pooleteise nädalaga, mil ma madratsisse lohku sisse magasin ja kopsutükke välja köhisin, olen ma kaotanud märkimisväärselt palju lihasmassi. Ega siin midagi erilist imestada polegi, sest kui ma  enamusest haiguse ajast lürpisin maitsestatud keedetud vett (loe: teed), siis siin ongi ka vastav tulemus. Kaal teatas kõlaval naishäälel, et minu kaaluks on 49,1 kg. Ja just nimelt olen kaotanud lihast, sest ma reaalselt tunnen, kuidas mul on jõudu vähemaks jäänud ja no pekilademed pole ka veel kõhu pealt kuskile vehkat teinud.   Ma põen üleüldse raskesti kõiksugu külmetusviiruseid ja eks see olegi tingitud kroonilisest haigusest ehk diabeedist. Ega muidu nalja pärast ei soovitata rangelt kõikidel kroonilistel haigetel end gripi vastu vaktsineerida. Khm, mille mina tänavu aasta jätsin just vahele ja ma isegi ei tea mis põhjusel...ju laiskusest, viitsimatusest või mõttest, et ah, minuga nagunii ei juhtu. Ega ei juhtunudki, aga see viiruse läbi põdemine on lihtsalt heaks meelde tuletuseks, et olla järgmine aasta selle vaktsineerimisega hoolsam.
Seoses selle külmetusega pole ma mitu head nädalat trenni ka jõudnud, aga selle eest võin ma endale tunnustavalt õlale patsutada, kuna olen praktselt iga päev vihtunud kõhu- ja tuharalihaseid teha ja kui viitsimist on, siis viskan planku ka. Toitun ma endiselt üpriski tervislikult ja huvitav on see, et kuna ma olen nüüdseks märkimisväärselt kaua (natuke üle 4 kuu) vältinud teadlikult valget suhkrut, siis mulle on muutunud vastumeelseks kõiksugu mahlajoogid ja jogurtid, sest ma konkreetselt iga sõõmuga tunnen, et ma lihtsalt neelan suutäie suhkrut alla ja no ei isuta üldse enam. Organism pigem kisendab puhta kraami järgi ja nii ma siis teengi endale banaani-piimasmoothit. Oo ja enam pole kaugel ka sõstarde, maasikate ja teiste puu- ja aedviljade aeg. Ma nüüd lähiajal katsun oma tuhara-reie-puusa-rinna-käevarre-keskkoha mõõtmised ka ära teha ja siis nagu lubatud, jagan tulemusi ka teiega.