Kui siin mõned blogijad kardavad, et kui kohe uue aasta esimesel päeval ei blogi, siis võib juhtuda, et järgnev aasta tuleb blogipostituste vaene aasta või tuleb hoopis karma ja naksab kõik sõrmed ja varbad otsast ja siis ei saa ka enam never blogida. Minu jaoks on see jamps,sest ma pole ebausklik Ma ei hakka mingi sellepärast ka kilomeetrise ringiga minema või tuldud teedpidi tagasi jalutama, kui juhuslikult peaks samal ajal must kiška üle tee jalutama. Nagu misasja? Jumala eest, las jalutab. Ma olen liiga laisk ebausuks, sest sellega kaasneb liiga palju kohustusi ja rituaale: igal kolmandal sammul üle vasaku õla sülitamine, laua vastu koputamine, soola üle õla viskamine, hinge kinni hoidmine, tänavapostide vahel pendeldamine jms. Aga eks igal inimesel on omad uskumused ja hirmud.

Meie võtsime siis oma uue aasta vastu maal. Saime Joosepiga asjad klaaritud, Või õigemini selgus, et mulle oli veits vale infot edastatud ja et tegelikult Joosep polnud, ilma mind plaanidesse kaasamata, lubanud sõita aastavahetuseks maale. Seega oli olukord minu jaoks klaar ja saimegi kotid ja koerad pakitud ja põrutasime maale.

Meil oli plaanis rakette ka osta, aga jäime pool tundi müügipunkti hiljaks ja seega otsustasime, et teeme torusiili ja hõbepaberiga ise pauku.
Kui keskööni oli jäänud vaid mõned minutid, siis kõik kogunesime lauda räästa alla, sest paugumaterjal paigaldati teisele poole lauta ja mehed ehitasid sellise süsteemi, mida sai elektriga käivitada. Mulle anti siis au stepsel õigel ajal pistikusse susata ja kõik ootasid hinge kinni hoides kõmakat, sest mehed lubasid, et tuleb ilgem litakas.

5, 4, 3, 2, 1 ja pistsin stepsli pistikusse ja haudvaikus... Ainult vihmapiiskade poolt tekitatud pladinat oli kuulda.Nii me siis seal ööpimeduses kõik lauda räästa all seisime, kõigil ära ootavad ja veits nõutud näod ees ja siis kaks sekundit hiljem tegi keegi otsa lahti ja ütles: "Nojah, mis seal siis ikka, head uut aastat siis kõigile!"
Nii meil jäigi uus aasta pauguga vastu võtmata, aga selle eest tuterdasime vihmas ja poris ringi, kõigil säraküünlad näpu vahel särisemas ja naeratus näos head uut aastat soovimas. Joosepi sõber vehkis seal veel leeklambiga, millega süüdati säraküünlaid põlema, aga kuna see nii hirmsamat moodi mühises, siis ma kohutavalt kartsin. Pugesin kogu aeg Joosepile selja taha ja andsin koslepat, ise kisendades, et miks ei kaitse mind. Mul oli tõesti hirm, et mind vana kuusekändu pannakse varsti heleda leegiga põlema. Igatahes kogu see olukord oli naljakas. Selline akward olukord, kui pauku ei käinud ja siis inimestel oli selline ah tühja kah, head uut ikkagist.

Aastavahetuse pidulaud oli ka head ja paremat täis: marineeritud seened, maitsepähklid, kartulisalat, täidetud korvikesed, kodutehtud soe kringel ja kook, jäätist ja veel palju muud, mis mul enam ei meenugi. Alkoholi sai ka natuke pruugitud, aga mitte palju, sest eesmärk eraldi pole ju end seaks juua, vaid lihtsalt natuke napsitada. Mina võtsin neli pitsi Vana Tallinna jäätisekoorelikööri jääga ja aastavahetuse tervitusnapsuks oli meil Martini Asti, mille esimesed lonksud iga aastaselt joome traditsiooniliselt gloobuse jalast. Kokku jõin kaks pokaali ja rohkem ei tahtnudki.

Pärast tegime veel ühe Aliase ja Katani ja ma rämedalt kaotasin ja Katani lõpus ütlesin, et ma ühinen ka Joosepiga ja hakkan ka nüüd lauamängupõlguriks, sest mõlema mänguprotsess tõmbas moti nii alla, et Katani ei taha ma enam pikka aega mängida. Aliast mängisime eile veel korra ja siis olime Joosepiga paaris ja jäime vastasmeeskonnaga viiki. Sellega ma suudan leppida, aga ma olin tõsiselt pinges. Mul hakkas ruumis, kus oli 28 kraadi sooja, külm ja käed muutusid higiseks. Vot nii pingesse läksingi mängu viimastel minutitel.

Aga selline oligi siis meie aastavahetus. Kuidas teie vana aasta läks ja uus tuli?
Ilusat ja inspireerivat uut aastat, et kõiki teie ettevõtmisi saadaks edu. Et oleks armastust ja tervist ja kõike seda, millest puudust tunnete! Aitäh, et olete olemas olnud ja elate jätkuvalt minu tegemistele kaasa ja eks vaatame, mis see 2017 endaga kaasa toob :)

Kui me Joosepiga öise filmiralli lõpetasime ja ma varahommikul voodisse laekusin, siis ma ei jaksanud ära oodata, et millal mu äratuskell ükskord ometigi heliseks ja ma saaksin vahukoorekringlit nosima hakata. Mul oli tegelikult juba keset ööd selline näksimise isu, aga õnneks suutsin end vaos hoida.

Kui lõpuks äratuskell tirises, siis olin nagu väike laps, kes lippas naerusuil kööki kringli järgi. Tegin endale tassikese taimeteed ka kõrvale ja võtsin oma blogrolli lahti ja hakkasin blogisid läbi lappama ja mida mu vaesed pimedad silmad pidid jälle nägema? See tähendab, et endiselt mitte midagi, aga õnneks on mul toimiv kõrvakuulmine, aga kahjuks taaskord jäi mul tänu postituse külge keevitatud screenshoti tõttu pool elamust / informatsiooni saamata.
Kui muidu ma saan blogisid jälgida ja lugeda tänu arvutisse installitud ekraanilugemisprogrammile Jaws, siis paraku kuskilt maalt tuleb ka sellel programmil piir ette - see nimelt EI kirjelda mulle pilte!

Jah, ma ei saa öelda, et ma ei olnud maru pettunud, kui selle nädala jooksul koperdasin juba teistkordselt postituse otsa, kus täieliku ülevaate saamiseks on postituse külge lisatud screenshot ja mitte vähimatki silpi screenshotil ilutsevatest sõnadest. Kui blogipostituste grupis tegi blogija Gristel taolise postituse, siis ma juhtisin sellele viisakalt ja sõbralikult tähelepanu ja olukord sai minu jaoks lahendatud ja nüüd on seal kirjeldus täitsa olemas. Kui algselt mõlkus mul peas isegi mõte antud teemat laiemalt käsitleda, siis esialgu matsin selle mõtte maha. Aga täna hommikul Malluka postitust lugema minnes tundsin, et pean ikka sellele teemale tähelepanu juhtima, sest kui ma siin niisama vaikselt omaette torisen ja vahutan, siis ega see mulle ju soovitud lahendust hõbekandikul ette ei too.
Ma ses suhtes saan täiesti aru, et ega iga teine normaalset silmanägemist omav inimene ei tulegi selle peale, et internetimaastikul surfavad hoogsalt ka pimedad. Väga tihti arvatakse, et pimedad on mingisugused neanderdaalased, kes endiselt elavad kuskil koopas ja tegelikust pimedate elust-olust on väga vähestel ülevaade, et mismoodi me toimetame, elame ja millised on meie võimalused ja millised on meie piirangud. Seega ma ei pane kellegile midagi pahaks, aga sooviksin tõesti tähelepanu juhtida sellele, et kui vähegi võimalik ja kui te ei kannata reuma all või te pole kõigist 10st sõrmest korraga kipsis, siis palun-palun leidke need kaks minutit oma päevakesest ja trükkige need paar rida screenshotil olevast tekstist postitusse ümber. Ma oleksin much happy! :) 

Mõni võib nüüd küsida ju, et aga miks ma blogipostituse autorile sellekohast kommentaari ei jäta, aga sellepärast, et ma ei pea end kilplaseks. Miks ma peaksin hakkama sadadele ja sadadele blogijatele ühte ja sama kommentaari eraldi kirjutama, kui läbi minu blogi levib sõna kaugemale ja kiiremini.

Ma pole ka lisanud kirjeldusi kõikidele oma piltidele, aga see tuleneb sellest, et mul see programm ei lase kõiki funktsioone kasutada ja kirjeldused saan siis lisatud, kui keegi hea hing mind on nõus aitama. Igatahes ma oleksin üliõnnelik ja aitäh juba kõigile ette ära, kes selle vaevaks võtavad!

Siin siis minu kommentaar Gristeli jagatud postitusele nii kirjas, kui ka pildis
Minu, Joosepi ja koonude poolt imeilusat vana aasta lõppu, meeleolukat aastavahetust ja kõike paremat uueks aastaks! :)

Joosepil on puhkus täie hooga käimas ja see tähendab seda, et tema unerežiim on totaalselt paigast ära. Mitte et tal see ennegi väga paigas oleks olnud, sest ta kannatab sellise haiguse käes nagu insomnia ehk unetus.

Kui tööpäevadel laekub Joosep voodisse umbes kahe paiku öösel, siis puhkuse ajal viiest, kuuest ja aeg-ajalt isegi seitsmest. Ja loomulikult magab ta kuskil poole lõunani või siis ärkab varem üles, aga kuskil õhtul seitsme-kaheksa paiku läheb teeb veel ühe uinaku, sest unekoom tuleb peale ja silmad vajuvad lihtsalt kinni ja nii see surnud ring käib.

Paraku, kui Su teine pool on unetu, siis see tahest tahtmata mõjutab ka Sinu teist poolt ehk antud juhul mind. Kuna ma iga aasta ootan eriti suure tuhinaga Joosepi suve- ja talvepuhkust, et saaks lõppeks midagi koos teha, siis normaalse unega inimesel on sellise unegraafikuga raske sammu pidada.

Kolmapäevast oli Joosep lennus. Käis sõpradega tähistamas ja eilse pärastlõunani viibis üks Joosepi sõpradest meil ja no mina sain null tähelepanu. Ma neid kahte kallistust ja paar musitamist tähelepanu alla ei liigitaks. Võib-olla olenliiga nõudlik ja võiksin leppida selle olemasolevagagi, aga miks ma pean leppima vähesemaga. Minu jaoks on üksteisele tähelepanu pööramine omavaheline suhtlus, ühine kvaliteet aeg jms.

Vahepeal sain ma päris pahaseks, sest mul jooksis peas kogu aeg mõte, et lahe, 4. jaanuaril saab Joosepil puhkus läbi ja ma ei näe hetkel mitte ühtegi sellist päeva tema puhkuses, mis oleks sada protsenti ainult meie ühiste tegevuste päralt, sest täna ehk aastavahetusel, läheb Joosep maale sõbra poole. Juba lubas end sinna ära, sest see on natuke nagu traditsiooniks saanud või nii, aga mina pole üldse praegu sellises meeleolus, et tahaks ka minna, kuna ma olen to the max häiritud.

Lihtsalt, kui Joosepi kasuisa möödunud nädalavahetusel ütles, et võib-olla tuleb aastavahetusel Pärnumaale, siis Joosep ütles, et meie veel ei tea oma plaane, et ta pole MINUGA plaane paika pannud ja ta ei taha nii, et Kaiga ei aruta asju läbi. No ja nüüd mis on? Käib sõpradega korra väljas ära ja unustas, et ma tahaksin ka äkki plaanides kaasa rääkida ja tunda, et minuga arvestatakse. Mitte aga nii, et tema otsustab ja lubab ja siis vaatab hiljem, et kuidas minuga saab (loe: küll ma selle Kai ära moosin). Aga vot ega ikka ei moosi küll, sest ega ma pole mingi kutsikas, kes kohe vorstitükile järgi jookseb. Äkki mul oli ka plaanid ja äkki mul olid ka soovid.

Jah, ma saan ise ka aru, et ehk ma pingutan praegu nats üle ja jonnin ja milleks ise kiskuda tüli, parem mingu ma lepliku ja rahumeelse naisena kaasa ja nautigu siis vähemalt sellistki koosolemist. Aga teate mis? Ma pole rahumeelne. Kui naine on solvatud ja kõrvale jäetud, siis see ongi solvav ja ma ei taha kogu aeg sellistes asjades olla yolomutt. Ma parem teen endale kartuli-heeringa salatikest porruga, korgitsen Martini Asti lahti, küpsetan krabikroketeid, vaatan rahulikult koos Janetiga aastalõpu programmi telerist ja tihun silmi peast välja. Nendest silmamunadest pole ju nagunii tolku.

Ma võin praegu siin vahutada küll, aga ega tegelikult hetkel pole miski veel kivisse raiutud, sest minu emotsioonid võivad vahetuda sekunditega. Nagu tuulelipp. Vahest mulle piisabki ainult sellest, et Joosep kudrumudrutab ja valab mu lademes komplimentidega üle, mudib jalgu ja musitab kaela ja mina juba leebun. Kuid on hetki, kus isegi see ei aita, siis on mind lihtsalt tarvis mõneks ajaks rahule jätta ja hiljem uuesti proovida või oodata, mil ma ise tulen kontakti otsima. Ma kohe üldse ei tea, mida teha, aga eks pean sisetunnet järgima.

Maale minnes on ka omad positiivsed küljed. Saab seltskondlikust melust osa ja nalja visata, sõpradega koos olla. Joosep, kes on täielik lauamängupõlgur, lubas isegi kahes lauamängus osaleda ja Aliases minuga ühes tiimis olla ja mitte mu nägu täis sõimata, kui ma mitte mõhkugi aru ei saa :D Hehe, see viimane oli nali. Kuid maal olles on ka omad miinused. Praeguste plusskraadidega on seal muda põlvini ja mina, kes ma olen mingi nõme puhtusefriik, siis ma tahaks nutma hakata, kui inimesed oma saabastega toovad siseruumidesse (loe: esikusse) tonnide viisi soppa ja liiva. Kuigi see pole isegi minu kodu ega miskit, siis this freaks me out. Ma ei lähe ju välisukse juurde karjuma, et tehku oma kalossid enne sissetulemist sopast puhtaks ja siis seisan konstantselt harja ja märja kaltsuga valves. Ja siis, kui uus aasta saabub, siis virutan kaltsuga kõigile ükshaaval vastu kanni ja soovin head uut. Ma kõlan isegi endale praegu nagu universumi printsess. .

Lisaks on maal külm. See tuba, kus meie Joosepiga ööbiksime, seal on küll kamin ja siis on tuba soe, kui tuli on kaminas, aga kui see kustub, siis läheb tuba räme külmaks ja mina... Mina, kes ma olen räige külmavares ja soojalembur, siis ma ei tahaks hommikul teki alt välja pugedes esimese asjana surnuks külmuda. Ja kuna Joosepi unerežiim on nagu on, siis guess what... Ta ei tule minuga kenasti kell 1 öösel magama ega võta mind sooja kaissu, vaid laekub heal juhul voodisse varajastel hommikutundidel. Heal juhul ma ütlen.

Hah, nüüd tuli sellest selle aasta viimane vingupostitus, aga vähemalt sain kõik südamelt ära öelda ja hakkas suts kergem ja võib-olla oskate teie mulle soovitusi jagada või nõu anda, sest mina ausalt ei suuda praegu kainemõistuslikult olukorda näha. Mina olen lihtsalt solvunud, et minuga ei arvestatud ega kaasatud planeerimisse. Blaah, ma tahtsin tegelikult ühel teisel teemal veel oma frustratsiooni välja elada, aga no eks ma siis kirjutan uue posti järgi, sest üks väga oluline asi vajab teiste blogijatega ära klaarimist.

Kes minu Facebooki blogilehte jälgivad, siis need on juba minu täna hommikuste juhtumistega suurepäraselt kursis. Kuid inimesed ei tea veel seda, et millise lahenduse olukord lõpuks sai. Aga enne, kui ma lahenduseni jõuan, siis ma paari lausega selgitan nendele vaesekestele ka olukorra ära, kes ei jälgi mu Facebooki blogilehte ja istuvad seetõttu teadmatuses.

Ühesõnaga eile õhtul läksin emale külla ja jäin ühtlasi ka ööseks. Ma tegelikult üldse ei tahtnud, kuna ma olen väikestviisi kodukana, kes armastab magada oma voodis oma mehe kaisus, oma tekikese all, juua oma tassikesest teed ja istuda oma diivanil. Kuigi ema pool on mul oma armas toake endiselt alles, siis see pole enam päris see, kuna toas on tehtud ümberkorraldusi ja no ei teki enam seda õiget tunnet. See vist on märk sellest, et olen lõplikult pesast välja lennanud ja oma elu peal. Minu argipäeva kuuluvad nüüd igapäevaselt Joosep ja labraatorid. Kõlab vist veits nõmedalt, aga minu jaoks on see umbes samaväärne, kui ma jätaksin mehe ja lapsed omapead ja ise käiksin aeg-ajalt oma vanemate pool niisama ööbimas. Mitte, et nad hakkama ei saaks, aga mina tunnen, et sellisel juhul oleks nagu puzzlest tükk paigast ära.
Kuid seekord ma siiski läksin ema poole, kuna Joosep oli nagunii kodust ära ja ema nii armsalt palus, et tuleksin seltsi. Ning eks oma vanematele tuleb ka aega leida, sest keegi meist ei tea seda ette, kui palju on meile seda ühist aega antud.

Hommikul läks ema tööle ja kui mina lõpuks oma koivad voodist välja vedasin, siis läksin automaatselt välisukse juurde, et Janet pissile lasta, kuid uks oli lukus. Iseenesest pole selles ju mitte midagi eriskummalist, kui kodust lahkudes keerad ukse korraliku inimesena lukku. Pigem isegi loogiline. Aga nali seisnes selles, et ema unustas mulle ära mainida, et ükskõik, mida ma ka ei teeks, ärgu ma ainult ust võtmega avagu. Välisust lihtsalt ei saa seestpoolt lahti keerata. Või no õigemini saab ikka, aga sellisel juhul kiilub võti lukuauku kinni ja siis ei saa enam väljaspoolt ka keegi sisse. Aga just võtit ma ju ukse avamiseks kasutasingi. Tundus nagu suht ohutu variant kasutada võtit ukse avamiseks. Vähemalt suutsin ma ühe maja sissepääsudest eriti vargakindlaks muuta, hea seegi.

Ma polnud üldse vaimustuses kogu sellest olukorrast ja nii mu pulss, veresuhkur, silma- ja vererõhk hüppasid lakke ja ma olin paras närvipundar, sest mul oli mure Janeti pärast, kellel oli hommikune pissiring veel tegemata. Nii ma siis haudusin plaani, et kuidas Janet õue smuugeldada. Vahepeal käisin ja ludistasin niisama ajaviiteks võtit, et äkki õnn naeratab ja taevaisa halastab mu peale. Või kui mitte minu peale, siis vähemalt Janeti põie peale. Aga ei.

Ainus mõeldav variant oligi siis aken, aga ma ei suutnud otsustada, et kuidas oleks kõige õigem ja ohutum. Ma ei saanud ju Janetit lihtsalt aknast välja visata, sest ma ei saa ju eelnevalt akna all olevat pinnast ja kõrgust kontrollida. Pärast oleksin saanud endale veel heal juhul kipsis jalgadega juhtkoera. Oleks see vast olnud vahva santlaager - üks pime ja teine jalgadest vigane. Veel vaagisin vastupidist varianti ka. Et äkki libistan ennast ise esimesena aknast välja ja siis aitan poobiku järgi, aga siin tekkis küsimus: aga mis ma siis teen, kui mina olen juba õues ja Janet keeldub akna kaudu väljumast? Seisangi siis seal niimoodi pimedana ilma juhtkoera ja valge kepita. Much fun! :D

Kui olin pea kaks tundi juba kõikvõimalikke versioone kaalunud, analüüsinud ja kümneid kordi võtit lukuaugus logistanud, mõtlesin, et proovin toore jõuga seda nõmedat võtit keerata ja voilaa, uks läks justkui imeväel lahti. Võtit ma muidugi lukuaugust endiselt kätte ei saanud, aga tühi sellega. Ma olin prii ja Janeti põis oli päästetud. Nii et, kui kellegil on lukuabi tarvis, siis kutsuge mind, ma olen nüüd üks level kõrgemal luku lahti muukimises.

Tjah, aga omaette muigasin hommikul küll, et vähe sellest, et pimedana kulub mul nagunii rohkem aega kõiksugu asjade ära tegemiseks, siis nüüd pean veel pimedana hakkama õues ka käima läbi akna. Milleks minna uksest, eksole, see on ju liiga lihtne ja igav, las ronib aknast.

PS. Ma tellisin täna Joosepile sõbrapäevakingituse ära ja ma olen nii kohutavalt elevil. Ma ei tea, kuidas ma suudan vastu pidada kõik need järgmised poolteist kuud. Hullult tahaks teile pikalt ja laialt seletada ja näidata, et millega on tegu, aga kuna Joosep käib ka mu blogi aeg-ajalt piilumas, siis ma ei saa riskida, mjäu. Aga ma luban, kui annan selle Joosepile kätte, siis šeerin teiega ka seda. See on lihtsalt nii awesome, et kui näete seda, siis hakkate kõik seda endale ka ihaldama ja jänkidemaalt lademetes tellima.

Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!

Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?

Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!

Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.

Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D

Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See  oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D

Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.

Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)

Janet pea kotil lebotamas

Ma pole vist umbes kolm kuud D-vitamiini ja rauapreparaate võtnud ja nüüd on tulemus käes - mul on kohutav väsimus kallal. Paar tunnikest jaksan miskit tohkendada ja siis tahaks kerida teki alla ja jääda talveunne. Eile just täpselt nii ma tegingi. Hommikul läksin linna, käisin näidendiproovis ära, mis kestis paar tunnikest ja kui koju jõudsin, siis oli kell juba pool kuus ja mina pugesin ära magama. Endal on ka juba kuidagi piinlik sedasi kogu aeg magada ja siis ma häbelikult ja nagu pahandust teinud laps, kes sõi salaja kogu piparkoogitaigna ära, ütlesin Joosepile, et lähen poen paariks tunniks tuttu, aga sellest tukastusest kujunes välja terve ööuni. Nii ma magasingi siis ühte jutti kokku tagasihoidlikud 14h. Okei, öösel korra külastasin kööki ja tegin oma "imeliselt" maitsvat kaaliumialandusjooki ja istusin 15 minutit diivani käsitoel ja vaatasin koos Joosepiga mr. Beani.

Kuna nende vahepealsete blogivabade päevade vahele ja ette on jäänud päris arvestav hulk juhtumisi ja tegemisi, mida tahaksin ka teiega jagada, siis pean täitsa kohe mõtlema, et kust ja millest alustada. No ilmselge on see, et ühte postitusse ma kõike ei pane. . Alustades Tallinna tripist, kus ma skoorisin endale peaaegu uue mehe, kui ma vaid poleks ise selle avastuse peale ära ehmatanud :D Või näiteks kindlasti teid huvitaks, mida pulmonoloog arvas minu kopsudest, et kas on veel miskit päästa või lõikame kohe välja. Või mida head endokrinoloog mulle rääkis või kuidas seal üleüldiselt läks. No ja siis kogu see pühadetrall tuleb kuidagi sõnades, pildis ja videos kokku võtta, sest ma sain tänavu super ägedaid kingitusi. Mitte küll palju, aga ma olen ülirahul ja rõõmus.

Me pole küll veel jõudnud videomaterjali üle vaadata, et kuidas miski jäi (loe: kuidas mina jäin), aga tahaks mõningasi hetki jagada teile sellest, mismoodi Jõuluvana mulle vitsa andis ja miks andis ja kuidas ma oma kingipakke lunastasin. Ja kuna Joosepi kingipakk sisaldas kõigele muule ka ühte super kifti asja ehk ära jooksvat äratuskella, siis tahaks teilegi näidata, mismoodi see kell järgmisel äratusekorral plehku pistab, kui esimesel korral snoozi vajutad. Ühesõnaga ma hakkan kuskilt pihta ja katsun ikka selle aasta tegemised see aasta ära blogida, et uut aastat uue hoo ja puhta lehega alustada.

Ma ei tea enam mitmendat korda ma sellele postitusele viitan, aga mäletate, kui kirjutasin sellest, mismoodi mind ajas kohutavalt närvi, kui Joosep öö otsa fanfaaritas ja üritas sihikindlalt läbi nina oma aju välja nuusata ning kui ma siis heast südamest julgesin moka otsast soovitada, et ole hea inimene ja kasuta ninaspreid, siis sain sellise pahameele osaliseks, et hakkasin kahetsema,et ma üldse midagigi ütlesin. Joosep nimelt pole ninaspreide fänn, kuna kardab sõltuvuse tekkimist. Ma küll seletasin, et sellest ei jää peale paari kasutus korda sõltuvusse ja pealegi ravimiinfos on kirjas, et soovituslik kasutamisaeg on nädal aega, nii et sushutagu julgesti ja ärgu piinelgu ja fanfaaritagu ja lasku mul lihtsalt rahus elada.

Seda teavad ka vist juba kõik, et ma ise jäin ka mõned päevad hiljem haigeks. Ja seda ikka kogu täiega. Kui ma eelmisel nädalal kirjutasin, et kui nohu ja sellega kaasnev haistmis- ja maitsmismeele puudumine välja arvata, siis on mul juba täitsa niševoo. Kuid tänaseks olen juba nädal selle niševoo tundega koos elanud ja olukord on muutusteta. Endiselt on mul nohu ja endiselt kasutan ma ninaspreid - juba kolmas nädal. Haiguse tipphetkel sushutasin spreid iga kahe tunni tagant ninna, sest no muidu ei olnud lihtsalt võimalik hingata. Progressi on õnneks nii palju olnud, et mingist hetkest alates pikenesid need vahemikud nelja tunni peale ja nüüd ma kasutan 2x päevas, aga nohu taganemise märke pole kuskilt. Mul on vasak ninapool kohe eriliselt kinni ja minu ninasprei kasutamine enne ööd ja hommikul ärgates on juba sama rutiinne tegevus nagu pensionäridel proteeside klaasi panemine ja hommikul suhu toppimine.

Ma kasutan Sudafedi ninaspreid, sest see on ainus, mis ei põhjusta mul ninaverejooksu. Võib-olla nüüd on aastatega tekkinud mõni uus toode, mis sobiks minu tundlikule ja kapriissele ninale, aga ma ei ole eriti aldis testima. Ma omal ajal proovisin kõikvõimalikud variandid läbi, alustades looduslikust kodus kokku keevitatud segudest ja lõpetades apteegitoodetega, kuid alati lõppes see suure ninaverejooksuga.

Ma kuulsin, et praegu pidigi mingi uus viiruslik nohu ringlema, mis pidavatki kuskil kolm nädalat kestma, aga mul endal on selline tunne, et see kolm nädalat on juba ammuilma möödas ja ma olen selle ninakinnisuse ja nohuga igaveseks kokku laulatatud. Esmaspäevast alates on mul kasutusel juba teine tops ninaspreid ja no ei tule see tatt ninast välja. Lihtsalt hängib kuskil seal sügavustes. Kahel korral ma sain ohata, et kui hea on normaalselt hingata, aga see oli peale korduvaid aevastusi ja nutmist, siis läksid lõõrid lahti. Aga ma väga ei tahaks nüüd terve oma ülejäänud elu ainult selleks nutta ja aevastada, et saaks inimese moodi hingata ja lõhnu tunda. Ma olen juba nii ahastuses, et pidasin juba eneselegi märkamatult plaani oma pulmonoloogilt küsida soovitusi ninakinnisuse ja nohu vastu, kui siis äkki mulle turgatas pähe, et daah, see tegeleb ju kopsudega, mitte ninaga. Aga no kopsud on ju ka hingamisega seotud :D