Ma pole vist umbes kolm kuud D-vitamiini ja rauapreparaate võtnud ja nüüd on tulemus käes - mul on kohutav väsimus kallal. Paar tunnikest jaksan miskit tohkendada ja siis tahaks kerida teki alla ja jääda talveunne. Eile just täpselt nii ma tegingi. Hommikul läksin linna, käisin näidendiproovis ära, mis kestis paar tunnikest ja kui koju jõudsin, siis oli kell juba pool kuus ja mina pugesin ära magama. Endal on ka juba kuidagi piinlik sedasi kogu aeg magada ja siis ma häbelikult ja nagu pahandust teinud laps, kes sõi salaja kogu piparkoogitaigna ära, ütlesin Joosepile, et lähen poen paariks tunniks tuttu, aga sellest tukastusest kujunes välja terve ööuni. Nii ma magasingi siis ühte jutti kokku tagasihoidlikud 14h. Okei, öösel korra külastasin kööki ja tegin oma "imeliselt" maitsvat kaaliumialandusjooki ja istusin 15 minutit diivani käsitoel ja vaatasin koos Joosepiga mr. Beani.
Kuna nende vahepealsete blogivabade päevade vahele ja ette on jäänud päris arvestav hulk juhtumisi ja tegemisi, mida tahaksin ka teiega jagada, siis pean täitsa kohe mõtlema, et kust ja millest alustada. No ilmselge on see, et ühte postitusse ma kõike ei pane. . Alustades Tallinna tripist, kus ma skoorisin endale peaaegu uue mehe, kui ma vaid poleks ise selle avastuse peale ära ehmatanud :D Või näiteks kindlasti teid huvitaks, mida pulmonoloog arvas minu kopsudest, et kas on veel miskit päästa või lõikame kohe välja. Või mida head endokrinoloog mulle rääkis või kuidas seal üleüldiselt läks. No ja siis kogu see pühadetrall tuleb kuidagi sõnades, pildis ja videos kokku võtta, sest ma sain tänavu super ägedaid kingitusi. Mitte küll palju, aga ma olen ülirahul ja rõõmus.
Me pole küll veel jõudnud videomaterjali üle vaadata, et kuidas miski jäi (loe: kuidas mina jäin), aga tahaks mõningasi hetki jagada teile sellest, mismoodi Jõuluvana mulle vitsa andis ja miks andis ja kuidas ma oma kingipakke lunastasin. Ja kuna Joosepi kingipakk sisaldas kõigele muule ka ühte super kifti asja ehk ära jooksvat äratuskella, siis tahaks teilegi näidata, mismoodi see kell järgmisel äratusekorral plehku pistab, kui esimesel korral snoozi vajutad. Ühesõnaga ma hakkan kuskilt pihta ja katsun ikka selle aasta tegemised see aasta ära blogida, et uut aastat uue hoo ja puhta lehega alustada.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2016
(309)
-
▼
detsember
(20)
- Klaariks teiste blogijatega ühe asja ära
- Ma olen Joosepi peale solvunud
- Miks minna uksest, kui saab ka aknast ja korstnast
- Järjekordsed pimeda seiklused
- Ma olen kohutavalt väsinud
- Sõltuvus
- Tehnika ei armasta mind
- Minu järjekordne äpardus köögis
- Kontserdipileti võitja :)
- Mõista-mõista
- Kui asjad ei lähe nii nagu peavad
- Pime, kes ei taju ega tunne
- Kurjad keeled ehk sõnadel on jõud
- Ma olen nagu 40-aastane abielunaine, kes peab ebap...
- First world problems
- Mul on ikka hea ja armas mees
- Öö diivanil
- Kontserdireklaami ja loosimine
- Ebapopulaarseid mõtteid alampalgast
- Kes kisab mäel kõige valjemini? Eks ikka pime
-
▼
detsember
(20)
0 kommentaari:
Postita kommentaar