Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!
Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?
Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!
Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.
Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D
Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D
Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.
Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)
Janet pea kotil lebotamas |
Sul neid uue peika kandidaate oli siis lausa mitu ju :)
VastaKustutaMa nägijana olen kah mõnel korral võõral mehel peaaegu käest kinni haaranud või niisama külje alla pugenud. Alati on jube piinlik.
Jep :D
KustutaEriti naljakaks teeb selle külje alla ronimise veel see asjaolu ka, et selleks ei pea isegi mitte pime olema, juhtub tõesti ka nägijatel :D