Sõitsin täna Paidesse, Lindale külla. Linda poole liikudes hüppasime Selverist ka läbi, ostsime õhtuks head ja paremat. Egas otseselt midagi erilist juhtunudki, kui välja arvata paar sellist kummastavat olukorda.

1. Selveris tuli minu juurde turvatöötaja, kes informeeris mind sellest, et nende poes ei tohi koertega viibida (ou really?)...õnneks kassiir oli veits teadlikum ja koheselt tegi märkuse tollele turvanaisele. Sellised olukorrad tekitavad peaaegu alati minus sellise wtf reaktsiooni, sest poodide turvatöötajad peaksid ju olema just need inimesed, kes on antud teemadega kursis. Linda ei hoidnud muidugi end kommentaariga üldse tagasi, sest nii kui turvanaine lahkus, lausus Linda: "Juhmakas!"

2. Teel Selverist koju liikudes jalutasime tavapäraselt aeglasemalt, kuna päris palju lompe oli, mida proovisime Džännuga vältida. Meie taga kõndisid naine ja mees, nemad vist väga lompidest ei hoolinud (vähemalt naine), sest järsku kähvas, et tema ei viitsi siin selja taga mökutada ja trügis meist mööda. Ma suutsin ainult turtsatada ja möhatada, kui mees ka meist möödus ja järgnes oma naisele ja ütles meile, et pole hullu. Mees oli tõesti õnneks selline viisakas tuhvlialune, aga see naine...noo ma ei teagi kohe. Ma ei saa üldse sellistest inimestest aru, et miks on üldse vaja täiesti suvalistele nina peale heita, et tema ei viitsi samas tempos mökutada. Kurat, nagu me sunniks kedagi enda taga kõndima, mine kõnni lihtsalt mööda ja proovi hoida oma papist lõugu kinni ja ongi asi ants. Sama hästi võiks keegi teine mööda minna ja siis pahvatab vihaselt, et kurat, mulle kohe üldse ei meeldi Su lõust. Mida ma siis selle teadmisega peale peaks hakkama? Ma ei lähe sellepärast ilukliinikusse esimest aega bronnima või kui ma Sinu arust mökutan tee peal, siis ma ei hakka sellepärast end kiiremini liigutama, et mitte Sulle jalgu jääda. Seega on need täiesti sisutühjad ja mõttetud kommentaarid, mis ei muuda olukorda paremaks.

Nagu nädala alguses teile lubatud sai, siis sel nädalavahetusel tulevad videopostitused. Kuna tavaliselt hoiab filmimisega kätt soojas väsimatu Linda, siis sõitsingi talle filmivõteteks külla. Lubadus oli siis näidata teile läbi videovahenduse, et kui uskumatult tubli, vajalik, tark ja tore võib üks juhtkoer olla. Videos pidime näitama omavahelist teamworki, mille tulemusel me leiame uksi, sebrasid, pinke jmt, aga mitte tänases videos...räige tung teile :D Ei, sorry, see polnud pahatahtlik, mul lihtsalt korraks lõi välja minu krutskit täis pool. Juhtkoera video tuleb homse postitusega, sest ma jõudsin pimedas Linda poole kohale ja ütleme nii, et kui me praegu filmiks õues, siis sellisel juhul näeksite te sama palju kui mina ehk et mitte muhvigi.

Aga, et te päris tühjade pihudega ei jääks, siis otsisime ühe minu vana postituse üles, kus ma küsisin lugejatelt soovitusi, mida võiks või mida tahaksite näha / teada. Üks pakkumistest oli, et ma võiksin joonistada Lindat või Joosepit, et olevat põnev jälgida, mismoodi mul see õnnestuks (loe: oleks tore pimeda inimese üle naerda :D). Igatahes see, mida te nüüd järgmiseks vaatama hakkate, siis hoiatan kunstikriitikuid ja diipe kunstiinimesi- minu joonistus, mis on täis "kõrgema" klassi "kunstitunnetust", ei ole mõeldud praegusesse ajastusse ja seega võib see teil esile kutsuda iiveldust või tekitada lakkamatuid naerupursatusi. Vaatamine omal vastutusel :D

PS. Linda proovis ka siis minumoodi (loe: pimedana) joonistada ja eks minge kaege ise, kuidas tema joonistus välja kukkus. Minge kindlasti, sest MINA filmisin...jah, minge vaadake parem, kui andekas kaameramees ma olen ja millised peidetud anded minus peidus on :D
PS.2 Juutuuber või siis see VideoCutter olid mingid väärakad ja lõikasid video lõpust olulised momendid välja (ma demosin veel oma joonistusskilli ja päris video lõpus roomas Džännu ka minu kõrvale). Aga mis siis ikka, nautige vähemalt piltidelt minu kritselduste tulemusi.  

Kirjutasin siin mõned postitused tagasi teile, et vaevlen pideva väsimuse ja une käes. Ühesõnaga hetke seisuga pole midagi vahepeal muutunud. Ega ei saagi muutuda, kui ise pole ka midagi katsetanud...pole vitamiine neelanud, pole mingisugust elueliksiiri joonud, pole kannude kaupa kohvi endale lehtriga kõrist alla valanud ,pole energiajooke tarbinud, pole proovinud end veel rohkem ära väsitada jne. Kuid ühte asja ma proovisin. Kuna ma lihtsalt ei kannatanud enam seda pool unes ja pool ärkvel vegeteerimist mängida, siis otsustasin võtta ööseks hinge alla ühe rahusti ja täiega hästi mõjus...üheks päevaks. Esiteks magasin öösel nagu nott ja omastarust ei näinud isegi mingeid totraid unenägusid, ei ärganud öösel mitu korda üles jne. Hommikul oli täiega mõnus tunne...teate selline tunne nagu oleks maganud :D

Aga ega lust ja lillepidu ei saa pikalt kesta, sest järgmisel ööl nägin ma kõik unenäod tagantjärgi. Terve öö nägin kuidas mingid Minionsi sarnased tegelased tiirutasid ümber minu ja ma pidin neid kinni püüdma, et endale neist kõrvatropid meisterdada- nagu wtf?! Kui olin pool ööd tegelenud rääkivate ubade püüdmisega, siis hommikupoolne unenägu, mis mind ühtlasi ka üles äratas, oli puhas porr. Nägin nimelt, kuidas ma oma blogi läksin tsekkama ja minu kõikide postituste asemel rippusid hoopis mahlakad porripildid. Ma sattusin unenäos mingi räme paanikasse, et issake küll, kui palju inimesi on juba seda näinud ja arvavad nüüd raudselt, et ma olen mingiks pervoks hakanud ja rohkem nad küll Kai blogi ei loe. Vist mingisugused blogijate õudusunenäod :D

Jap, seda ma olenn, vähemalt eile Joosep nii mulle teatas ja ükskõik, kui väga ma ei sooviks, et see oleks nali, siis in my fakking dreams. Aga milles täpsemalt mul pole siis distsipliini? Noh, või õigem oleks vist küsida, et milles mul seda on... Igatahes mul ei ole distsipliini

- trenni tegemises. Ma olen lihtsalt hetkel mingis surnud punktis ja motivatsioon on täiega miinustes ja ma ei saa ju niimoodi trenni teha, sest siis tekiks mul ju trots. Aga võib-olla on need lihtsalt idiootsed vabandused, millega oma distsiplineerimatust välja vabandada.

- uneaegades ehk ma ärkan siis, kui heaks arvan, õhtuti...või no mis õhtuti...öösiti unustan end arvuti taha blogisid lugema ja magama ei näe minna

- tervise hoolitsemise ees pole mul absull distsipliini. Ei oskagi kohe kommenteerida, sest suhkruid ma mõõdan, süstin ka end igapäevaselt, tablette ka nagu neelan ja söömisega pole ka probleeme, üldse pole probleeme...ainult jälle see kellaaegade värk on nihkes.

- koeraga jalutamises. No sorry, kui hommikul on sooja teki all nii mõnus põõnata ja õhtul olen ka juba mingisuguses tubases faasis ja nii ma siis vaikselt Džännu jalutamise Joosepi kaela veeretangi. Minu arust pole tegu distsipliinitusega, vaid mugavusega :D

- mehele aja leidmises. Khm, tõstan käed üles ja tunnistan, et viimasel ajal kükitan tõepoolest rohkem klapid peas läpparis ja surfan netis ringi, aga mulle tõesti ei paku pinget üheskoos päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse lihtsalt diivanil istuda ja koos netist midagi kuulata / vaadata. Tahaks vahelduseks midagi teistsugust teha- näiteks klopsiks koos ühe linnu söögimaja valmis.

Okei, ma võin siin praegu kõlada natuke humoorikalt ja isegi veits liialt klähvida, aga tegelikult olen kurb, kohe päris kurb ja õnnetu. Ma saan aru, et selles on ka sutsuke tõde peidus, aga eile, kui Joosep sellise jutuga lagedale tuli, siis mina naisena, ei suutnud olukorda rahulikkult suhtuda, vaid solvusin täiega ära, sest mulle tehti ikkagist liiga ja poetasin isegi pisara.

Aga äkki selle asja nimi pole distsipliinitu, võib-olla on tegu kulgemisega...ma lihtsalt kulgen ja teen asju kellast sõltumata...spontaanselt.

Seoses selle distsipliini teemaga tekkis mul mõte bloginimi ümber vahetada- paneks kohe suure algustähega- Distsipliinitu :D Kuidas tundub?

Ma olen osaliselt ikka veel oma jutustustega eelmises nädalas. Selle Jõgeva häppeningi jätkuks tuleb veel üks lugu. Kui kirjutasin, et plaanisime õhtul veel pubisse ka minna, siis nii see saigi olema ja kui juba välja minna, siis pole mõtet viimasele bussile kiirustada. Kui algselt pidin resideeruma Kiku pool, siis selgus ootamatult, et Kiku on terve päeva vetsupotti kallistanud ja pidasin targemaks mitte sinna boksi oma jalgu tõsta. Kuna ma olen ikkagist nii fantastiliselt tore ja wanted person (khm), siis ära langenud öömajale pakuti mulle kohe uusi katuseid ja küljealuseid. Tervitused Gerlile! ;)

Plaan oli siis minna hommikuse 10:30 Pärnu bussiga. Kui ma tavaliselt olen selline viimase minuti vennike, siis tookord oli mul kõik väga hästi planeeritud ja väljaarvestatud. Jõudsin hommikul uimerdada, rahulikult riided selga venitada, süüa ja veel niisama Gerliga lobiseda. Enne, kui Gerli poolt lahkusin, ütles ta, et kui ma peaksin bussist maha jääma, siis antku ma ikka teada, millele ruttu lisas järgi, mitte, et ta loodaks, et nii juhtuks.

Jõudsin siis Tartu bussijaama 10:06 ja kuna tegu oli reedese päevaga, siis pidasin vajalikuks eelmüügist endale ka piletid soetada. Piletid käes, jäin siis rõõmsalt ootele. Jälgisin kella ja kui kell näitas 10:18, siirdusin õue ootama, et ma kuuleks, millal buss ette veereb. Mulle isiklikult meeldib nii rohkem, sest siis ma suudan hääle järgi ära fikseerida, et kuhu buss täpsemalt seisma jääb.

Hetk hiljem parkis  end sinna lähedusse Peterburi buss, aga sellest ma väga välja ei teinud, kuna varasemalt on ka Pärnu posti läheduses see buss läbisõidul peatunud ja siis kohe edasi vuranud. Kuna bussijuhid ka seal kiirustasid rahvast, et bõstringa-bõstringa, siis oletasingi, et näed, neil vaja kiiresti Pärnu bussi jaoks plats vabaks teha.

Ootasin siis seal tähelepanelikult ja jälgisin toimuvat sagimist, kui lõpuks suvatsesin ka kella vaadata...kell oli 10:27 ja mul hakkas väääga kiire. Hakkasin Džännut kamandama, et otsiks mulle kõik olemasolevad bussiuksed üles, aga ainsad bussid, mis me suutsime tuvastada Pärnu postide juurest, olid Ilmatsalu ja Peterburi bussid. Teadsin, et ainus võimalus, kui ma veel üldse tahan bussile jõuda, on vaja keegi nägija appi saada. Jepidijee, leidsin ühed vanemad prouad ja kui uurisin, et kas saavad mind aidata, siis uurisid prouad vastu, et mis mõttes aidata. Ma siis kiirkõnes seletasin, et mul on vaja Pärnu bussile saada ja et see buss peaks väljuma post 4 või 5 alt. Selle peale teatas üks prouadest, et postid 4 ja 5 asuvad üldse teisel pool. Mul oli selline nägu peas nagu what??? Kuid mul polnud aega hakata uurima, et mis mõttes teisel pool või mis ajast teisel pool või kas olete kindlad, et teisel pool.

Jooksin siis bussijaama hoonest läbi teisele poole ja jõudes teisele poole maja...kuulsin ma...mitte kui midagi...vaikus, täielik vaikus. Ma olin täiesti ähmi täis ja otsustusvõimetu, et mis edasi. Õnneks kuulsin inimesi mööda liikumas ja kohe pöördusin abi saamiseks nende poole. Need olid kaks toredat noormeest, kes olid kohe väga abivalmid ja küsisid, et kas soovin üle tee minna, et minu paremal käel on sebra. Ütlesin kiirustades, et eiei, ei soovi üle tee minna, vaid soovin Pärnu bussile minna. Noormehed uurisid, et mis posti alt peaks see buss väljuma? Vastasin kiiresti, et post 4 või 5, mille peale ütlesid noormehed, et aga need postid on teisel pool.

Nüüd pange oma fantaasia ja kujutlusvõime täisvõimsusel tööle ja kujutage kõige ahastumat häält ette, mis ütles üle bussijaamaplatvormi: "AHH?! Misasja?! Mind saadeti just teiseltpoolt siia!!!?!"

Ma olin endast juba täiesti väljas, kuid noormehed ei kaotanud pead, vaid ütlesid, et tulge, me aitame teid ruttu teisele poole. Kuna mul oli megahüper kiire, siis ma ei hakanud ootama, millal Džännu oma esimese käigu sisse lükkab, vaid tegin ise esimesed kiiremad sammud oma päästjate poole ja seda otse kümpi- peaga vastu metallposti. Noormehed hakkasid kohe ohkima, et oii ja oii jne, aga ma ütlesin, et suva see, lähme ruttu teisele poole :D

Lugu lõppes sellega, et ma jäin 2 minutilise hilinemisega Pärnu bussist maha, lonkisin õnnetult tagasi bussijaamahoonesse ja siis tuli minu juurde jaamatöötaja (parem hilja, kui mitte kunagi), kes uuris, et kas vajan abi. Rääkisin oma viimase 30 minutilise kurva eluloo südamelt ära, mille peale teatas jaamatöötaja: "Ahjaa, meil ju tõsteti bussijaama postid ümber. Postid 4 ja 5 ei asu enam üldse vana koha peal."

Ahjaa, muidugi ja kurat seda ei või siis oma kassiiridele õpetada, et kui nägemispuudega inimene kassast piletit ostab, siis võiks vaikimisi mainida seda ka juurde, et buss väljub jah post 5 alt, aga muideks, see post 5 ei asu enam vana koha peal.

Külastasin täna Tartut ja Tartu ei võtnud mind sugugi rõõmsalt vastu, vaid tervitas mind mingisuguse ollusega, mis sadas taevast alla. Nentisin siis Kikule kurvalt, et Tartu hates me, mille peale Kiku teatas omase huumoriga, et kui ta oleks Tartu, siis tema kuseks ka mulle pähe selle eest, et ma Tartust ära kolisin. No see selleks...kui me lõpuks Tartu peal oma tretid tehtud saime ja tagasi bussijaama suundusime, siis teatasin viimase uudisena...või no mis uudis see ikka on, aga ütlesin Kikule, et Fredi (minu ema pool pesitsev kass) murdis tihase maha, mille peale Kiku ütles: "Aga äkki oli tihane selle ära teeninud. Äkki see konkreetne tihane võttis napsi ja peksis oma lapsi ja nüüd vaatas juba naabri lapsi ja võib-olla tappis ta ka siili ära..."

Ma võtsin siis Kiku sõnasabast kinni ja jätkasin: "Nokkis siilil silmad peast välja..."

"No täpselt! Aga samas võis olla ka täiesti teine äärmus. Võib-olla sai tihane ise peksa või elas läbi suure trauma, mille läbi murdis kõik oma kondid ja nüüd lõpuks paranes ja püüdis teha oma esimest lendu peale traumat ja ta ei olnud siiski suuteline lendama ja Fredi sai ta lihtsalt kätte ja murdis maha, kuna vaene tihane ei suutnud eest ära lennata," seletas Kiku elavalt.

"Sa oskad ikka endiselt suurepäraselt lohutada," teatasin ma Kikule, mille peale ta vastas rõõmsalt: "Ma tean!"

Ei, siin postituses (ja kui aus olla, siis ega ka järgnevates) ei tule juttu sellest, et mismoodi ma käin memmekesi ahistamas ja kiusamas. Tegelikult lugu ise on vägagi südamlik ja armas. Nimelt oli mul järjekordselt vaja minna toidupoodi, sest teadupärast üks tingimusi elus püsimiseks on söömine. Jõudsime Džännuga poodi ja kuna müüjal oli parasjagu kliendid, siis võtsin nõuks kannatlikult oodata, mil saaksin paluda kedagi töötajatest endale appi. Paraku ei pidanud ma sugugi pikalt ootama, sest minu juurde astus ligi üks sümpaatne memmeke, kes uuris, kas mul oleks abi tarvis. Ma siis selgitasin memmekesele, et mul oleks vaja töötajat, kes aitaks mul oste sooritada, mille peale memmeke lahkelt pakkus ennast. Ma olin meeldivalt üllatunud ja mõtlesin, et vaat kui armas, aga hoiatasin, et mul on ikka päris palju asju vaja, aga kuna memmeke ei heitunud sellest, siis haakisin end rõõmsalt tema käevangu ja suundusime poeriiulite vahele "rallima". Me vahepeal liikusime nii aeglaselt, et mul kihkus naer peale tulema, kuid seda mitte mingilgi moel pahatahtlikusest, vaid olukord ise oli vahepeal minu jaoks niivõrd humoorikas, kuidas noor ja krapsakas pime koos liikumisraskustega memmekesega aegluubis mööda poodi toidukraami otsivad. Minu poe checklist oli järgmine:

Ma olen südamepõhjani tänulik ja liigutatud memmekese abivalmidusest ja andkem memmekesele au, sest ta suutis peaaegu kõik minu soovitud kraami mulle leida. Kuigi memmeke oli üpris hämmingus, kui ma ostsin lõpuks kuus pakki kommi. Ta veel kordas mitu korda üle, et Sul on nüüd kolm pakki kommi ja nüüd on Sul viis pakki kommi ja nüüd kuus pakki kommi...kas kõiki neid ikka soovin jne. Siis loetles mulle mustmiljon verivorsti nime üles, aga ma polnud millegagi rahul, sest minu soov oli saada neid miniverivorstikesi...lõpuks leidsime need...viimastena :D

Salvesti praekapsa leidmine osutus kõige keerulisemaks ja siis lõpuks otsustas memmeke, et jätab mu hetkeks riiulite vahele seisma. Tagasi tulles hoidisgi memmeke käes Salvesti praekapsast, aga lisas, et see on porgandiga. Minu nägu tegi mingisugust grimassi (mitte vinguvat, vaid ebakindlat). Memmeke uuris murelikul häälel, et kas ma ei soovi porgandiga praekapsast? Noh, kui aus olla, siis oleksin tõepoolest valinud ilma porgandita, aga ma ei saanud ju ometigi memmekesele öelda, et raisk, korista see porgandiga kapsas mu silme alt ära ja otsi mulle ilma porgandita kapsas. Võtsin siiski selle porgandiga variandi ja võin nüüdseks kinnitada, et see on isegi maitsvam kui tavaline praekapsas. Igatahes pistsime kapsa korvi ja ilma edasi uurimata, et kas mul on veel mingeid soove, lausus memmeke: "Ma juhatan nüüd Su kassasse."

See oli lihtsalt nii naljakas, sest see oli väga konkreetne ja selge vihje sellele, et tõmba uttu, rohkem ma Sind ei jaksa aidata. Südamesse ma seda mitte mingilgi moel ei võtnud, vaid olen rõõmus sellegi abi eest :D