Jooksin Tartu bussijaamas paaniliselt ringi, sest...

Ma olen osaliselt ikka veel oma jutustustega eelmises nädalas. Selle Jõgeva häppeningi jätkuks tuleb veel üks lugu. Kui kirjutasin, et plaanisime õhtul veel pubisse ka minna, siis nii see saigi olema ja kui juba välja minna, siis pole mõtet viimasele bussile kiirustada. Kui algselt pidin resideeruma Kiku pool, siis selgus ootamatult, et Kiku on terve päeva vetsupotti kallistanud ja pidasin targemaks mitte sinna boksi oma jalgu tõsta. Kuna ma olen ikkagist nii fantastiliselt tore ja wanted person (khm), siis ära langenud öömajale pakuti mulle kohe uusi katuseid ja küljealuseid. Tervitused Gerlile! ;)
Plaan oli siis minna hommikuse 10:30 Pärnu bussiga. Kui ma tavaliselt olen selline viimase minuti vennike, siis tookord oli mul kõik väga hästi planeeritud ja väljaarvestatud. Jõudsin hommikul uimerdada, rahulikult riided selga venitada, süüa ja veel niisama Gerliga lobiseda. Enne, kui Gerli poolt lahkusin, ütles ta, et kui ma peaksin bussist maha jääma, siis antku ma ikka teada, millele ruttu lisas järgi, mitte, et ta loodaks, et nii juhtuks.
Jõudsin siis Tartu bussijaama 10:06 ja kuna tegu oli reedese päevaga, siis pidasin vajalikuks eelmüügist endale ka piletid soetada. Piletid käes, jäin siis rõõmsalt ootele. Jälgisin kella ja kui kell näitas 10:18, siirdusin õue ootama, et ma kuuleks, millal buss ette veereb. Mulle isiklikult meeldib nii rohkem, sest siis ma suudan hääle järgi ära fikseerida, et kuhu buss täpsemalt seisma jääb.
Hetk hiljem parkis  end sinna lähedusse Peterburi buss, aga sellest ma väga välja ei teinud, kuna varasemalt on ka Pärnu posti läheduses see buss läbisõidul peatunud ja siis kohe edasi vuranud. Kuna bussijuhid ka seal kiirustasid rahvast, et bõstringa-bõstringa, siis oletasingi, et näed, neil vaja kiiresti Pärnu bussi jaoks plats vabaks teha.
Ootasin siis seal tähelepanelikult ja jälgisin toimuvat sagimist, kui lõpuks suvatsesin ka kella vaadata...kell oli 10:27 ja mul hakkas väääga kiire. Hakkasin Džännut kamandama, et otsiks mulle kõik olemasolevad bussiuksed üles, aga ainsad bussid, mis me suutsime tuvastada Pärnu postide juurest, olid Ilmatsalu ja Peterburi bussid. Teadsin, et ainus võimalus, kui ma veel üldse tahan bussile jõuda, on vaja keegi nägija appi saada. Jepidijee, leidsin ühed vanemad prouad ja kui uurisin, et kas saavad mind aidata, siis uurisid prouad vastu, et mis mõttes aidata. Ma siis kiirkõnes seletasin, et mul on vaja Pärnu bussile saada ja et see buss peaks väljuma post 4 või 5 alt. Selle peale teatas üks prouadest, et postid 4 ja 5 asuvad üldse teisel pool. Mul oli selline nägu peas nagu what??? Kuid mul polnud aega hakata uurima, et mis mõttes teisel pool või mis ajast teisel pool või kas olete kindlad, et teisel pool.
Jooksin siis bussijaama hoonest läbi teisele poole ja jõudes teisele poole maja...kuulsin ma...mitte kui midagi...vaikus, täielik vaikus. Ma olin täiesti ähmi täis ja otsustusvõimetu, et mis edasi. Õnneks kuulsin inimesi mööda liikumas ja kohe pöördusin abi saamiseks nende poole. Need olid kaks toredat noormeest, kes olid kohe väga abivalmid ja küsisid, et kas soovin üle tee minna, et minu paremal käel on sebra. Ütlesin kiirustades, et eiei, ei soovi üle tee minna, vaid soovin Pärnu bussile minna. Noormehed uurisid, et mis posti alt peaks see buss väljuma? Vastasin kiiresti, et post 4 või 5, mille peale ütlesid noormehed, et aga need postid on teisel pool.
Nüüd pange oma fantaasia ja kujutlusvõime täisvõimsusel tööle ja kujutage kõige ahastumat häält ette, mis ütles üle bussijaamaplatvormi: "AHH?! Misasja?! Mind saadeti just teiseltpoolt siia!!!?!"
Ma olin endast juba täiesti väljas, kuid noormehed ei kaotanud pead, vaid ütlesid, et tulge, me aitame teid ruttu teisele poole. Kuna mul oli megahüper kiire, siis ma ei hakanud ootama, millal Džännu oma esimese käigu sisse lükkab, vaid tegin ise esimesed kiiremad sammud oma päästjate poole ja seda otse kümpi- peaga vastu metallposti. Noormehed hakkasid kohe ohkima, et oii ja oii jne, aga ma ütlesin, et suva see, lähme ruttu teisele poole :D
Lugu lõppes sellega, et ma jäin 2 minutilise hilinemisega Pärnu bussist maha, lonkisin õnnetult tagasi bussijaamahoonesse ja siis tuli minu juurde jaamatöötaja (parem hilja, kui mitte kunagi), kes uuris, et kas vajan abi. Rääkisin oma viimase 30 minutilise kurva eluloo südamelt ära, mille peale teatas jaamatöötaja: "Ahjaa, meil ju tõsteti bussijaama postid ümber. Postid 4 ja 5 ei asu enam üldse vana koha peal."
Ahjaa, muidugi ja kurat seda ei või siis oma kassiiridele õpetada, et kui nägemispuudega inimene kassast piletit ostab, siis võiks vaikimisi mainida seda ka juurde, et buss väljub jah post 5 alt, aga muideks, see post 5 ei asu enam vana koha peal.

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Täitsa debiilikud ju ! Kurat, ma oleks nägijana raudselt selle sama vale posti all istuud ja jalgu kõlgutanud ja lambaid lugenud. Kui ma tean täpselt, et post nr 4 asub seal, kus ta on viimased 10 aastat asunud, siis ma istun selle alla maha ja hakkan õndsas rahus ootama...no ja siis tõenäoliselt oleks 3 minutit enne bussi väljumist avastanud, et ma pean jõudma kuhugi, kuhu ma igatahes ei jõua. Nagu neil raske oleks öelda, et vot 10 aastat oli nii, aga nüüd on teisiti. Isegi kui ma ei ole pime või kui ma ei ole udupea, kes ei viitsi numbreid vaadata, siis ikkagi ma eelistaksin, et ma ei peaks mööda bussijaama ringi jooksma ainult sellepärast, et bussijaamatöötaja ei viitsi mind informeerida.

    VastaKustuta
  2. Sada prossa nõus ja pealegi, mis sellest nüüd paremaks pidi muutuma, et postide asukohad ära muudeti? :S

    VastaKustuta
  3. Kas kirjutasid juba bussijaama?

    VastaKustuta
  4. Jep, ootan põnevusega nende vastust :)

    VastaKustuta

Back
to top