Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.

Möödunud kuul ma kirjutasin ja mõtisklesin selle üle, kuidas iga päev nutta pole vist päris normaalne. Saad sellest lugeda siit. Kuidas ma solvun, ärritun, nutan ja siis veelkorra nutan ja ärritun, sest saan enda peale pahaseks, et miks ma üleüldse sellise tühise asja pärast närvi kaotasin. Igatahes päev peale seda emotsioonipostitust olevat minu psühhiaater, kelle juures ma kunagi käisin, uurinud meie ühiselt tuttavalt, et kuidas mul läheb. Sõbranna olevat öelnud, et olen rõõmsameelne, kuid emotsionaalne ning selle peale leidis siis tohtriproua, et ma võiksin teda korra külastada ja paar sõna juttu puhuda ja vot nüüd lähengi 9. novembril psühhiaatri konsultatsioonile. Eks siis saan teada, kas see on mingisugune mööduv faas või on siiski tarvis tabladega ajukeemiat veidi timmida.

Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega.  Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.

Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.

Igatahes, kuna   tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega  praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.

Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."

Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid  tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.

Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.

Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.

Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.

Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.

Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah,  mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.

Mõtlesin eile, et jõuan kärmelt, enne kui kodust lahkun, kirjutada oma produktiivsusest. Kuid paraku kommenteeridele vastamine võttis oma aja ja selle nahka minu postitus ka läks.

Ma käisin eile perearstikeskuses ja lasin end puugi ja gripi vastu vaktsineerida. Ma üldiselt ei ole mõttelaadilt selline inimene, et kui üks aasta jääb gripivaktsiin tegemata, et siis järgmisel hetkel, kui keegi julgeb ühistranspordis minu suunas kasvõi aevastada või mulle näkku köhatada, et siis panen kabuhirmus esimese apteegi poole leekima, et soetada endale valuvaigistit, paratsetamoli, ninaspreid, köhasiirupit, D-vitamiini, C-vitamiini, kalamaksaõli, köhateed, sinepiplaastrit, Vietnami salvi, kuumakott, kurgupastille. Ühesõnaga kõikvõimalikke külmetusravimeid ja siis topin end pilgeni C-vitamiini täis ja jään nelja seina vahele gripiviirust ootama, mis minu puhul võib lõppeda surmaga, kuna ma ikkagist ju riskigrupis. Ühesõnaga nii fanaatiline ma veel pole.
Kuid rääkides riskigrupist, siis see pole minu peamisi vaktsineerimispõhjuseid, sest kui see oleks nii, siis ma poleks jätnud end eelmisel aastal vaktsineerimata. Eelmisel aastal meil lihtsalt polnud finantsi vaktsiini ostmiseks, kuna viimnegi sent läks oma kodu soetamiseks ja kolimiseks. Ma ei saa väita, et käisin täiesti muretult avalikes kohtades ringi. Umbes, et mul täiesti pohlad, kui mulle bussitäis rahvast korraga näkku aevastaksid. Tavaliselt siis hakkaski kripeldama, kui järjekordne kodakondne üritas oma kopse minu kõrval või selja taga välja köhida või nina luristas, siis ma automaatselt pistsin nina jope krae sisse peitu. Ma saan aru, et kui gripiviirusega inimene istub põhimõtteliselt minu kõrval, et siis ega see jopekrae enam mind päästa suuda. Olen automaatselt potentsiaalne gripiviiruse edasikandja. Aga see on see inimlik instinkt.

Mina vaktsineerin end eelkõige südamerahuks.Vähemalt enda poolt olen ma siis kõik teinud ja väldin teadlikult viiruse edasi kandmist. Pealegi mina ei usu kõiki neid vandenõuteooriaid, kus räägitakse, et see vaktsiin on üks kurjajuur ja välja mõeldud inimeste nöörimiseks. Et tegelikult ei aita see meid karvavõrdki, vaid hoopis mürgitab meid, sest see sisaldab elavhõbedat, oioioii. Mulle lihtsalt ei mahu pähe see, kui kriitikavabalt inimesed võtavad ühest ja ainsast sõnast kinni ja kukuvad siis võidu laterdama ja ohkima, nagu nad oleksid teinud äsja maailma suurima avastuse. Jättes tähelepanuta, et tegelikult meie igapäevases toidusedelis on teisigi keemilisi elemente, mis kuuluvad mürkide hulka. Võtame kasvõi lihtlabase aedoa. Toorelt mürgine. Mürgine mis mürgine. Loomulikult ei sure keegi ära, kui sööme neid toorelt, sest asi on koguses. Samamoodi ka vaktsiinis, keegi ei süsti teile süstlatäis elavhõbedat ju...

Ma ei hakka kellegile siin ütlema, mis on õige ja mis vale, las igale ühele jääb oma õigus ja vabadus ise otsustada, aga kas pole huvitav tähelepanek, et kui selliste lihtsamate tervisemurede ja traumade korral usaldame arste ja nende poolt määratud ravi, siis vaktsiin on saatanast ise. Raudselt nende "teadlaste" ja "arstide" poolt välja töödatud "ravim", kes arstiteaduskonda ei lõpetanud ja kogunesid siis kuskile maaalustesse keldritesse ja mõtlesid välja geniaalse plaani, mismoodi võiks inimkonda mürgisüstidega ehk vaktsiinidega hukata. Või kui mitte hukata, siis poolvigaseks süstida, sest siis saame muudkui uusi ravimeid välja töötada ja mis kõige toredam, võtame selle eest rohkelt pappi ka ja saame ratsarikkaks. Kõlab ju loogiliselt, eksju.

Lisaks vaktsineerimisele, kaeblesin perearsti õele oma kroonilist köha ja ebastabiilseid veresuhkruid ning sain endale bulmonoloogi ja endokrinoloogi juurde ajad 22. detsembriks. Pluss 14. novembril lähen näitan end perearstile ka ja vahetame minu vererõhutablad välja, kuna üks lugeja avaldas arvamust, et Gardace üks kõrvalnähte võib olla köha. Ma veits kardan seda perearstivisiiti, sest mul puudub usaldus. Lihtsalt kõik need apsakad, kui perearst helistab mulle koju, et teada anda mulle minu neerupuudulikusest, mis mul on juba 10-aastat olnud, siis tekitab natuke teatavaid küsimusi. Mul see praegune ravim ei ole ainult vererõhu pärast, vaid see konkreetne ravim kaitseb ka neere, aga ma ei tea, kas arst suudab leida mulle samaväärse asendusravimi.

Reedel oli ka üks humoorikas vahejuhtum...
Kuna esmalt perearsti õde pani mulle aja endokrinoloogile, mis on hommikul kell 9, siis pulmonoloogile sai aja kella 13:20ks, kuid tundis muret, kas äkitsi liiga pikk vahe pole kahe arstiaja vahel. Mul ema oli ka seal samas, kuna käis samuti vaktsiini saamas ja siis hakkas ütlema: "Ei ole, Pärnu haiglas on ju kohvik ja väga huvitav pil..." Ema katkestas ehmatusega oma lause, mille ma naerma puhkedes lõpetasin: "Väga huvitav pildigalerii, mida me kindlasti lähme vaatama!" :D
Ema ikka viskab ka aeg-ajalt sellist musta ja sarkastilist nalja minu nägemise pihta, kuid vahest ehmatab ära. Ju seekord oli nali plaanimata ja see tõmbas ta korraks lukku.

Peale perearstikeskust läksin poodi, siis turule, siis ema poolt läbi, siis lippasin kähku koju, tegin Joosepile salati valma, pesin nõud, vastasin kommidele, pakkisin asjad ja sõitsin paariks päevaks puhkama. Kõike seda suutsin ma teha umbes viie tunniga. Mina, kes on ainult sutikene kiirem kui tigu.

Ma ei oska ette ennustada, et millist vastureaktsiooni hakkab see postitus saama, kui üldse, aga mind on täna kimbutanud selline mõte, mis oleks kui teeks õige blogimisega lõpparve. Finito, kõik, lõpetan ära, panen poe kinni. Ma isegi ei tea põhjust. Lihtsalt vahepeal on varasemalt ka olnud selliseid uitmõtteid, et mida ja kellele ma ikka siin kirjutan. Aeg-ajalt satun isegi mõne oma varasema postituse otsa, eriti kui pealkiri on selline intrigeerivam ja siis loen diagonaalis läbi ja mõtlen endamisi, et pühamüristus, mina kirjutasin selle või? Keda üldse huvitab see, et ma öösel kell kolm läksin endale juustusaia vorpima ja jäin kööki magama. Keda huvitab, et ma tahan elutuppa diivanit ja rotangtooli, paljud tahavad ju. Keda huvitab, et ma järjekordselt ära eksisin või suhkru asemel soola tee sisse panin. Mis teid üldse huvitab, ah?

Aga eks iga inimene soovib tunda, et on vajalik, kasulik, tore, ilus ja tubli ja nii ma siis hakkangi endaga vaidlema ja argumenteerima ehk neid lolle mõtteid peast välja ajama. Tavaliselt mõneks ajaks aitab see, kui sisendan endale, et loomulikult huvitab inimesi, mismoodi Sa pimedana mööda ilma ringi seikled, peaaegu nägupidi kruusahunnikus lõpetad, mismoodi Sa palehigis otsid koduteed, mis Sind närvi ajas, mis rõõmustas ja sada muud asja veel. Ja ma teadvustan endale, et ega inimesed ei käi siin blogis ainult minu imelist kirja- ja sõnaoskust kaemas, vaid ikka see va mu pimedus on see, mis inimesi paelub ja pinget pakub, eksju.Ning just see ongi see, mis paneb mind küsima, kas ainult minu pimedus ongi see minu nišš ja kas see on OK, kui selle rasvalt siin blogin? Ma oleksin nagu mingit teatud sorti eksootiline imeloom, kes on siia keskkonda visatud ja oh kae imet, ellu jäänud.

Vahest mind lausa ärritab see suhtumine, et inimesed ei julge mulle otse oma arvamust välja öelda, kuna kardavad, et teevad mulle haiget või riivavad kuidagi minu hinge. Mõni võib-olla isegi mõtleb, et vaeseke on juba niigi palju elus pidanud läbi tegema, las elab rahulikult omas mullis. Aga teate mis? Ma tahan ja vajan, et oleksite minuga ausad ja otsekohesed. See on maru vahva, kui kiidate ja annate positiivset tagasisidet, kuid inimene vajab arenguks konstruktiivset kriitikat ehk Kui miski ei meeldi, siis tahan, et ütleksite ka selle julgelt välja. Ma ei taha, et minusse suhtutakse haletsusega, hoitakse vati sees ja puhutakse peale, kui keegi mulle halvasti ütleb. Ma tahan ise sõdida oma sõdimised ja seista enda eest. Tahan, et kui inimesed minuga suhtlevad, vaidlevad või soovivad mulle lausa sitasti öelda, siis julgevadki selle otse välja öelda ja unustaksid hetkeks selle pisikese teguri ära, et üks meist ei näe. Ma olen samaväärne vastane ja kaaslane nagu iga teine inimene siin planeedil, või väidate vastupidist?
Mnjah, see eelnev jutt võis nüüd kõlada nii, et ma hullult mangun, et keegi ütleks mulle halvasti, kuid kindlasti ei olnud see mu eesmärk. Ma lihtsalt soovin, et mind võetaks võrdväärsena ja et mu pimedusse suhtutakse lihtsalt kui väikesesse kaasusesse. No big deal, eksju.

On täitsa võimalik, et mind on tabanud seesama krooniline ja tuntud blogijate haigus, ainult et ma ei oska öelda, et mis on selle sündroomi nimi. Äkki millemoosesepärastteidhuvitabmidamateen. Ühesõnaga nii ma siin olen nagu kellapendel. Ühelt poolt on kiusatus blogida, lobiseda ja jagada kõiksugu mõtteid, tegemisi, sest mulle meeldib. Ja kuidagi tore on, kui tead, et Sul on selline väike fanclub, nagu minu virtuaalsed lugejad, võiks isegi öelda sõbrad,, kellega omi rõõme, mõtteid ja muresid jagada. Aga teisalt tunnen ma end natuke rusutult, kuna kardan, et vean teid alt, kui ei saa anda endast maksimumi. Ma ei saa alati oma postitusi asjakohaste ja ilusate piltidega täiustada, mis olgem ausad, on nägijatele ülioluline. Lisaks ma olen ülikriitiline enda kirjutamisoskuse suhtes ja vahepeal mõtlen, et kas see üldse pakub inimestele ka midagi või? On huvitav? Aga nüüd ma läksin oma eelneva ja praeguse mõtetega natuke vastuollu. Kõik see võrdväärsus ja muu kräpp.  Samas nagu vist on ka, sest kui ma vaatan oma lehe vaatamisi, siis päris arvestav hulk inimesi käib siit päeva, nädala ja kuu jooksul läbi. Hah, ise küsin ja ise vastan.

Ma pean nüüd otsad kokku tõmbama, sest Joosep tuli ja viskas end minu kõrvale voodisse pikali ja vähe sellest, et koerad niigi hargnevad, nüüd võttis terve tuusti Pythoni seljast ja üritab mulle kõigest väest karvu ninna toppida, et ma aevastama hakkaksin. Vot niimoodi nõutakse meie peres tähelepanu :D

Kuigi eelmise nädala keskpaiku lund veel polnud ja pakane ka ei paukunud, hakkasid linnukesed meile aegsasti aknale koputama ja sisse piiluma. Mina hakkasin kohe muidugi muretsema, et kõik mutukad ja sutikad on kuskile sügavale puukoore sisse ära magama pugenud ja väikesed linnukesed nüüd puhta hädas toidu leidmisega ja nii otsustasimegi linnukeste söökla üles riputada. Aga enne, et oleks mida üles riputada, siis ma jooksin ummisjalu Konsumisse ja ostsin 2,57 euri maksva söögimajakese, rasvapalle, seemnesegu ja uurisin veel kõiksugu varustust, aga no vedas, et kuu lõpp ja rahad otsakorral, sest muidu ma oleksin terve arsenali kokku ostnud.
Natuke jäi muidugi hinge kripeldama, et äkki panime toidu liiga vara välja, sest olen kuskilt kuulnud, et enne miinuskraade ja lund ei soovitata linnukesi toitma hakata, kuna muidu muutuvad laisaks.Kuid vaadates täna hommikul välja, siis tundub, et ei saanud see toidumajake miskit liiga vara üles riputatud. Eks see meil selline ajutine lahendus ole, sest kes mind natukene paremini tunnevad, siis on kursis, et mina armastan perfektsust ja söögimajake naela küljes rippumas pole kaugeltki minu unistuste lahendus.

Ma ei ole kursis, kas sellist söögimajakest on olemas, mis oleks kahe korruseline, armsa rookatusega ja täispuidust, mille kaks või kolm külge võiksid olla kinnised, et tuul, vihm ja lumi linnukestele liiga ei teeks, kui nad soovivad rahus nosida ja ehk ka väikest tuulevarju leida. Ideaalis võiksid kinnised seinad olla tehtud läbipaistvast materjalist, siis saaks jälgida linnukeste sebimist ja toimetamist ning ühtlasi oleks neil seal ka piisavalt valgust. Praegu mõtlen, et kui leiaks meistrimehe, kes oleks valmis sellise linnumajakese meisterdama, siis see oleks suisa aastaringseks kasutamiseks. Kevadel kolib võib-olla sinna mõni linnupere sisse ja talvel täidaks linnukeste söökla rolli. Hmm, mida rohkem sellele mõtlen, seda enam see mulle sümpatiseerima hakkab.

Kohe, kui saime söögimajakese üles riputatud, passis Joosep sama päeva pärastlõunal linnukestele peale, et mõningasi vahvaid hetki püüda. Kahjuks kõik klõpsud pidi tegema läbi aknaklaasi, kuna säutsud on nii arakesed ja pole veel aru saanud, et oleme väikestviisi nende naabrid ja toitjad ja et me ei soovi neile halba.






Hah, ma olen ikka naljakas küll. Muretsen siin linnukeste söögimaja eest, aga endal pole postkastigi, kuigi meil just paar nädalat tagasi sai aastakene täis, mil me päris oma koju kolisime. Ma olen postkontoris käinud piilumas küll neid plekist plonne, aga saate aru, need maksavad üle 30 euri! Kes maksab suvalise plekikolaka eest, millele on lukk külge pandud, 30 euri, ah? Mina igatahes pole veel suutnud end sinna maale viia, et selline summa letti laduda ja kasutan südamerahus surnud naabrinaise postkasti edasi. Ma ausalt küsiks luba, aga ma ei hakka surnut selle tühise postkasti teema pärast tülitama ja pealegi ega tema enam nagunii seda ei vaja ju.

Kuskil paar aastat tagasi hakkas mul mingi imelik köha endast märku andma. Alguses oli see selline harva esinev nähtus, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on asi läinud. Märgin kohe alguses sellise pisikese fakti ka ära, et suitsumees pole ma kunagi olnud, nii et sealt ei tasu ka põhjust hakata otsima. Kui ma just pole passiivse suitsetajana saanud mingeid ränki kahjustusi...

Ma alguses ise ajasin selle köhimise oma kurgumandlite süüks, sest kui ma aastaid tagasi TÜ Kliinikumi endokrinoloogias sees passisin, siis kutsuti peaaegu pool osakonda kokku minu hiiglaslikke kurgumandleid uudistama. Küsiti veel imestunult, kas ma kartulit saan ikka normaalselt süüa. Ma olin tol hetkel küll sellise näoga, et whaat?! Muidugi saan, pole kunagi probleemi olnud. Kuid nüüd on mul selline geiss, et kui tahket toitu söön, siis hakkan praktselt kohe peale esimest ampsu läkastama. Eriti hull on olukord siis, kui söön kartulit, leiba, saia ja muud sellist kraami. Kuid sellist taolist hinge kinnitõmbavat köhimist esineb ka näiteks õuna söömisel. Ja piisab täitsa paarist ampsust, kui juba hakkab see jant pihta. Samamoodi olen hakanud läkastama ka siis, kui näiteks õhuliikumine muutub. Täpsemalt siis, kui liigun õuest siseruumidesse. Naermise ajal on samuti sarnast olukorda esinenud. Eriti siis, kui Joosep mind kõdistab ja tekitab minus sellega pinget.  Seega ma nagu mingisugust allergiat küll ei oska endal kahtlustada. Pealegi ma pole kunagi allergiline olnud ka.

Ilmselge on see, et kindlasti pean ma mingisuguse eriala tohtri poole pöörduma, aga millise? Ma olen väsinud oma kopsutükke välja köhimast ja olgem ausad, see pole ju päris normaalne. Esiteks on see ebameeldiv ja häiriv ja teiseks ka piinlik. Ma olen kordumatu arv kukkunud kohvikus ja ühisüritustel läkastama. Tavaliselt inimesed kohe murelikult uurivad, kas tõmbasin toidu kurku ja ma siis köhides noogutan, sest ma ei taha hakata seletama, et tegelikult on asjalood nüüd nii, et ma niisama iga jumala kord natuke lämbun, kui söön kartulit, liha, leiba ja blaa-blaa-blaa, no worrys.

Ma isegi ei oska päris hästi seda tunnet kirjeldada. See pole mingi selline tavaline viirusköhale sarnanev köhimine, vaid pigem lämbumisköha. Enne köhimist muidugi eelneb selline ebameeldiv tunne kurgus. Hingata saan ja õhk käib ka läbi, kuid siis järgmisel hetkel tõmbuvad silmad märjaks ja läheb tamburai lahti. Kui köhimise ajal tahan õhku kopsudesse tõmmata, siis vahel kostub konkreetselt selline hääl nagu ma tõmbaksin oma viimast hingetõmmet, justkui õhk ei pääseks läbi käima. Kogu see tamburai lõppeb tavaliselt kuskil minuti või paari jooksul. Ja enamasti võin südamerahus sama toitu edasi süüa, aga lihtsalt pean rahulikult oma köhimistega ja läkastamistega ühele poole saama. See on siis see kõige tavalistemal hetkedel.

Ühesõnaga ma ei tea, mis mul viga on või mis seda põhjustab. Küll ma olen kahtlustanud endal kurguvähki, kopsuvähki, bakteriaalset infektsiooni ja sada muud surmatõbi. Ja isegi allergiat, kuigi ma julgen selles väga sügavalt kahelda.
Kas kellegil on veel sarnaseid köhahooge või millise eriala arsti poole tuleks sellise jamaga pöörduda? Jajaah, mõni võib ju praegu mõelda, et no jälle üks sama tark tegelinski siin, kes küsib netist nõu, selle asemel, et antud küsimusega oma perearsti poole pöörduda. Aga no viimane kord tahtis perearst mind EMOsse saata, kui tegi avastuse, et mul on neerupuudulikkus. Seega ma usun, et ma saan siit vähe asjalikumat nõu.