Kolm ühes

Kes pole veel üledoosi saanud minu postitustest, siis võite täiesti rahulikud olla, sest täna on see päev, mil see juhtub. Ma nimelt otsustasin olla nüüd maru tubli ja kirjutada kõik ootel olevad postitused ühte postitusse kokku.
Alustan kronoloogiliselt kõige vanemast:
1. Jätkulugu sellest, kuidas ma peale üheksat aastat diskotamas käisin. Mälu värskendamiseks saate eellugu lugeda siit. Kusjuures ma ei plaaninud järjeloo kirjutamist, kuid kuna paar inimest oli ikka suht pettunud, et lugu nii ootamatult lõppes (kuigi minu meelest see oligi loo point), siis lubasin, et tuleb ka jätk, ehk lugu selle kohta, mis diskoteegis sees juhtus ja millised olid minu muljed peale üheksat aastat.
Ütleme nii, et see, kes mõtles välja sellise hüüdlause nagu Eesti mees on tantsulõvi, siis see on täielik pull shit...vähemalt minu väljavalitu küll ei tantsi. Kuigi tegelikult võiks, sest ma olen Joosepit küll tantsimas "näinud" ja Tal on mega hea rütmitaju. Ma tõttasin nüüd natukene sündmustest ette,sest alustuseks tahtsin hoopiski küsida, et mis värk nende broneeritud laudadega diskoteegis on? Lähme klubisse ja praktselt iga laua peal ilutses silt "broneeritud". Miks küll? Kas tõesti siis terve õhtu istutakse oma bronnitud lauas ja valvatakse oma lauda nagu see oleks viimane ning mitte keegi teine ei tohi sinna oma klaasikest toetada.
Disko ei tahtnud alguses kuidagi käima minna, sest elasime Joosepiga olukorda sisse ja rahvast oli ka alguses veidi vähevõitu.
Õhtu jooksul me Joosepiga alkoholi ei tarbinud, aga mingi hetk tekkis soov miskit rüübata ja ostsime lihtsalt kummalegi tooniku (sest ma sain täpselt samamoodi teada nagu Mac, et toonik ei sisalda alkoholi). Lugesin Joosepile veel sõnad peale, et ma tahan kindlasti oma tooniku sisse ka apelsiniviilu, kuid Joosep vedas mu endaga baarileti juurde kaasa.
Baarileti ääres seistes ei suutnud baarmen vist kohe oma silmi ja kõrvu uskudagi, kui häguste pilkudega purjutajate vahele oli ära eksinud ka kaks kainet pidulist. Edastasime siis oma joogisoovid ja baarmen uuris, et kas soovin punast või valget toonikut, aga kuna ma polnud punasest toonikust midagi kuulnud, siis üritasin oma wtf näoilmet peita ja tegin maru teadja näo pähe ja ütlesin, et loomulikult punast. See oli kusjuures väga maitsev...selline Fanta maitsega.
Pidu kulges siis nii, et seisime seina ääres, rüüpasime oma toonikut ja vahepeal üritasin Joosepit tantsima keelitada, kuid seda täiesti tulutult...isegi villase rahvamustriga suur turske onu, kes kandis vanaisa retrosid paksude klaasidega prille ja kes vihtus tibutantsu tantsida, ei suutnud meelitada Joosepit tantsupõrandale oma tantsuoskusi demonstreerima.  Ainus edusamm oli see, et baarileti juurest mööda seinaäärt nühkides liikusime step by step tantsupõranda äärde ja mina sain siis natukenegi lõpuks tantsida...selle vahemaa läbimine võttis aega kõigest tagasihoidlikud 2h.

2. Lugu sellest kuidas me Lindale sünnipäevaüllatuse tegime ja Ta nutma ajasime. Selle looga on nüüd kõige keerulisem, sest Linda lubas ära solvuda, kui ma ei kirjuta sellest üllatusest detailselt, aga kes neid detaile ikka enam mäletab.
Lindale rääkisime koguaeg, et me ei saa tulla Paidesse, kuna Joosepil on erandkorras laupäeval tööpäev (puhas vale) ja mina sõidan reedel Rakverre (täiesti tõsi). Ma käisin nimelt Sadamasilla kontsertil Rakvere teatris ja kustutamaks Linda viimanegi lootuskiir, siis tegin isegi check in'i, kuid Linda ei vaadanudki FB-sse...nii palju siis väärtustataksegi minu pingutusi.

Kui rääkida Linda kingitusest, siis mul oli alguses mingisugune hullult hea idee, mida võiks kinkida, aga kui selle uudisega Joosepi juurde jõudsin ja kõik Talle välja ladusin, siis oli Joosep veidi pahur ja pettunud, et ma polnud Temaga nõu pidanud...või no tegelikult ma tulingi nõu pidama, aga nagu naistel ja meestel tavaliselt kombeks on, siis rääkisime teineteisest lihtsalt mööda.
Igatahes minu hullult hea kingiidee ei leidnud rakendust (see oli lausa nii hea idee, et ma isegi enam ei mäleta seda ideed), aga jätsin siis kingituse Joosepi hooleks, sest ma sain nii aru, et tahab ise valida Lindale kingituse (loe: sain jälle valesti aru), sest kui kaks päeva enne Paidesse sõitu uurisin kingituse kohta, siis mõlemad olime mök-mök.

Lõpuks võtsin siis kingituse sebimise enda peale ja lilled jäid Joosepile. Kuid eks mul olid kindlad nõuded ka lillekimbu kohta. Kindlasti pidi lillekimp olema ettetellimisega, soovitavalt kollased gerberad ja et kimbul oleks kaunistuseks peal lepatriinud või liblikad. Linda saigi endale ilusa orhideekimbu ilma lepatriinu ja liblikateta.
Kingituseks ostsin helehalli kaisukaru, kes hoidis oma käppade vahel rohelist valgete mummudega fliisi. Kohe kui seda kaisukat "nägin", siis teadsin, et see ongi see õige. Lisaks tellisin kingipoest Janeti pildiga värvimuutva tassi...see tass oli maru originaalne kingiidee ikka, muig. Peaaegu oleks Linda sellest kingitusest pääsenud, sest see oleks äärepealt katki läinud. Nimelt, kui Mac mind Rakveres bussile saatis, siis asetas kingikoti pingile ja tuul lennutas kingikoti asfaldile ja no hääl oli küll selline, et...ning teades varasemaid kogemusi Maci ja tassidega, siis poleks ma sugugi üllatunud...better luck next time...

21. märtsil startisin mina siis Rakverest Paide poole ja kui muidu on mul ühistransport Eesti sisestel liinidel tasuta, siis paraku mulle ei sobinud mitte ükski kohalik väljumisaeg ning seega pidin Sankt Peterburi bussiga minema, kus pidin ka pileti soetama. Joosep startis Tartust ja kohtusime Paide bussijaamas.
Eeltöö tegime ka muidugi ära...ses suhtes, et uurisime, kui kaugel asub Paide bussijaamast kultuurikeskus, kus pidi Linda lauluvõistlus toimuma, et oskaksime arvestada ajakuluga mis meil kõndimiseks kulub. Oleme alati Lindat norinud, et Paide on küla, kus pole elektrit, talvel ei aeta lund ära, tänavaid ei ole, on ainult viljapõllud ja heinamaa ning kruusateed. Kui Google mapsi lahti võtsime, siis põhimõtteliselt sai meie huumor kinnitust, sest Google väitis, et kultuurikeskus asub 450 meetri kaugusel bussijaamast ja Linda kodu 500 meetri kaugusel. Joosep ütles selle peale, et Paide on kilomeeter korda kilomeeter. Ei, tegelikult on Paide väga armas ja ilus väike linnake...mulle päriselt ka meeldib! :)

Kuigi kultuurikeskuseni oli kõigest 450 meetrit, siis pidime ikka küsima kahelt inimeselt teed, sest no ei suutnud õiget hoonet leida ja kui leidsime õige hoone, siis ei suutnud õiget ust leida...kuid lõpuks saatis meid edu.
Ikka päris uhke ja suurejooneline värk oli see lauluvõistlus, sest kui sisse läksime, siis kohe toodi meile Paide memmede poolt küpsetatud pannkoogid moosiga ja lausa kolmel taldrikul, ehk et kolmas pannkook oli Janetile, millest võib Ta tänaseni ainult und näha.
Lisaks oli kohe aru saada, et Paides juhtkoeri pole, sest väikesed lapsed seletasid, et koeraga ei tohi siin olla ja emad olid kuidagi kohmetud, sest ei raatsinud minu kuuldes lapsele selgitada juhtkoera ja pimeda inimese olemust...vist kartsid mind kuidagi haavata. Ei tea, see on nägijatel selline tundlik teema.

Lõpuks sisenesime ettevaatlikult saali ja jäime rahulikult kontserdi kuulama. Mingi aeg ütles Joosep, et näeb Lindat ja korra vaatas ka meie poole, aga kuna ei osanud meid oodata, siis kohe ei tundnud meid rahva seast ära. Arutlesime omavahel, et see oleks päris naljakas, kui läheb lavale laulma ja alles siis märkab meid ning unustab laulusõnad ära ja hakkab keset lava lahinal nutma. Kuid õnneks või õnnetuseks märkas Lindake meid enne oma esinemist ja seega jäi laval nutmine ära. Ühesõnaga siit saate täpsemalt lugeda, et milline see Linda sünnipäev siis ikkagist oli ja mida tundis-mõtles-ei tundnud-ei mõelnud.

3. See on ausõna viimane lugu ja ma teen hästi lühikese kokkuvõtte sellest. Ma ei hakka mingeid ebaolulisi detaile siia kirjutama, vaid panen siia kirja meie järjekordsed vaimukused.
Ühel märtsikuu pühapäeval käisin Pärnus, kuna Kaisu kutsus. Põhjuseks oli sakslane Danny, kes oli Kaisule külla sõitnud ja plaanis oli teha väike ekskursioon Pärnu linnas. Kõik kulges väga hästi, aga kuna märtsikuus on Pärnu linn suhteliselt vaikne, puud on raagus, poed on pühapäeviti kinni, purskkaevud ei tööta ja inimesi liigub vähe, siis ma koguaeg korrutasin iga nurga peal, et tegelikult on siin ausalt väga ilus, aga ainult suvel...Sa pead suvel tagasi tulema.
Meie trajektoor kulges mööda vanalinna kuni Tallinna väravateni, sealt Vallikäärust jahisadamani ja edasi Pärnu kunagise mudaravilani, milles nüüd pesitseb uhke luksuslik spaa.
Mingi hetk, kui liikusime Kuursaali poole, siis Kaisu rääkis Dannyle, et kuskil siin peaks olema ka lõbustuspark, kuid ma sekkusin ja ütlesin: "Kullakene, seda lõbustusparki pole juba ammu siin."
"Ei ole või? Kui kaua juba siis?" uuris Kaisu imestunult.
"Juba üle kümne aasta..." vastasin ma naerdes.

Mingi hetk uurisin ma Dannylt, et kas Kaisu on Talle rääkinud, et me tegelikult oskame natuke ka saksa keelt. Teatasin siis erilise uhkusega, et mina olen oma teadmised omandanud multifilmidest...Kaisust ei tasu rääkidagi, sest Tema õppis seda saksa keelt koolis lausa teise keelena. Kaisu siis hiilgas oma saksakeelelise oskusega ja ütles sellise pikema lause. Ma siis sädistasin edasi, et ma sain aru, mida Kaisu ütles ja et ma oskan lihtsaid sõnu ise öelda.
Danny ütles siis oma tugeva saksa aktsendiga ja veidi moonutatud häälel: "Hallo! My name is Paul and I'm three years old. Lets learn how to speak German."
"See, I understood that!" hõiskasin ma erilise rõõmuga.
"See oli inglise keeles..." märkis Kaisu teadlikult ja hakkasime südamest üle tänava naerma.

Pika jalutuse lõpetasime restoranis Eedelweiss ja Danny ütles Kaisule, et too on õel, et laseb minul koguaeg tühja kahvlit suhu pista, kuid meile tegi see jällegi nalja ja Kaisu ütles sellepeale ainult: "Enjoy it! It's free show!" (you got that right, baby!)

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. ''Kui Mac mind Rakveres bussile saatis, siis asetas kingikoti pingile ja tuul lennutas kingikoti asfaldile ja no hääl oli küll selline, et...ning teades varasemaid kogemusi Maci ja tassidega, siis poleks ma sugugi üllatunud...'' Noh Mac...Nüüd ma siis tean, kuidas mu tassi sisse ''müstiliselt'' see pragu tekkis ja miks see vett läbi laskis! :D

    VastaKustuta

Back
to top