Kui siin mõni aeg tagasi liitus miljon blogijat jaanuarikuu blogichallengeriga, siis mina loobusin vabatahtlikuse alusel, sest ma ei viitsi-ei suuda-ei taha käsu peale temaatilisi postitusi treida. See on mõeldud ainult tugevatele isenditele, mina ei ole tugev. Ja et mitte endale pettumust ja lisastressi valmistada, siis ei hakka üldse üritamagi. Pealegi ma üks aasta osalesin siin ühel blogimisvõistlusel, mis kestis üle aasta. Saate aru jah? Üle aasta! Lühidalt öeldes, ma sain johhaidii kui palju kirjutada. Ja kui mul isegi oli alguses väike mõte, et äkki ikka osaleks, siis selle rumala mõttepojukese mattis juba eos maha üks järjekordne "vahva" pilt, mis oli üleskutse juurde lisatud ehk pilt kohustuslikest teemadest, millest blogijad peavad kirjutama. Noh, halleluuja, ütleks ma selle peale!

Ema tegi täna ühte minu lemmik rooga ehk lillkapsa ahjuvormi sinihallitusjuustuga ja kutsus ka meid Joosepiga õhtustama. Hetk tagasi jõudsimegi koju, aga kuna Joosepil oli täna autokooli teooriatund, siis kodust pidin ma ema poole üksi vantsima. Või õigemini see tähendab koos Janeti ja nelja kõrvitsaga.
Jajah, just-just. Mul oli lihtsalt juba pikemat aega korteris õe jaoks neli kõrvitsat varutud mis ootasid pikkisilmi ära viimist. Mõtlesin küll, et ema lubas neile ise järgi tulla, aga otsustasin, et teen ema elu veidikenegi lihtsamaks ja tarin ise kohale. Pealegi, kui ma need kõrvitsad suurde kotti pakkisin ja esikusse vinnasin, siis ei tundunud need sugugi nii rasked. Mis see 400 meetrit siis ära vedada ei ole, eksole. Aga ma eksisin rängalt. Ma konkreetselt tuigerdasin nende kõrvitsatega mööda teed nagu purjus makaron. Kui olin peaaegu pool teed süda puperdades ära vantsinud, siis ühtäkki hüüdis Linda: "Kai, oota!"
Janet tegi loomulikult selle hõike peale 180 kraadise pöörde ja hakkas tuldud teedpidi mind koos kõrvitsatega tagasi sikutama, keerates endal rakmed seljas kaheksaks. Nii ma siis sajatasin valjult üle tänava, ühes käes tonnised kõrvitsad ja teises käes kaheksaks keeranud poobik: "Kurat küll, mida Sa teed!?"
Janet ise oli sellise äksis olekuga, et much fun, lähme tervitame saba vänderdades Lindat. Issand küll, ma nii kohutavalt ärritusin ja käratasin Janetile, et mingu edasi, sest vastasel juhul mul käsi lihtsalt rebeneb otsast ja ma jooksen verest tühjaks.

Aga kuna ma pole mingi papist naine, siis vägistasin lõpuks need kõrvitsad surm silme ees ikka kohale. Ainult, et kui oli jäänud veel viimased 150 meetrit läbida, siis päästsin Janeti rakmetest valla, sest valu randmes oli juba to the max ja edasi orienteerusin puhtalt juba kuulmise järgi. Aga igatahes kohale ma jõudsin nende kõrvitsatega!

Koju oli juba palju kergem tulla. Ilmselgelt, eksole. Ma jalutasin täiesti iseseisvalt, kuna Janet kepsles niisama ringi ja mina liikusin Joosepi lumekrudina järgi, mis rattaga sõitmisel tekib.

Lõpetuseks natuke teisel teemal ka juttu. No need, kes jälgivad minu FB blogilehte, siis need on juba kursis sealse arutelu üle, et mis minu blogi uueks kohandatud domeeniks võiks saada. Pakkumisi on tulnud seinast seina, aga kõige vahvama kommi jättis minu arvates Joosep. Need on eranditult kõik tuletatud minu iseärasustest, feilidest jne. Ma ütlesin Joosepile, et ta võiks mingi aeg ühe külalispostituse valmis vorpida sellest, et mis teema selle "Kas me oleme laevas?" küsimusega on. Täpselt nagu ta kirjutas minu blogisse sellest, et kust tuleneb see lause "Mul ei ole ema kodus". Saate lugeda siit.

Linda ütles, et ma hargitan siin jalgu sedasi, et mulle mahuks sinna vahele üks traktor ära.

Selle pildi peal ei ole ma ausõna joogine, vaid ma lihtsalt lollitasin.

Vot vahest on selliseid hetki, kus kõik asjad jooksevad pea peal kokku ja siis Sa tahaksid lihtsalt korraks end emotsioonidest tühjaks karjuda. Mul oli täna üle pika aja selline hetk. Mõtlesin, et lähen käin Janetiga õues pissiringil ära ja kui tuppa tulen, siis annan koonule süüa ja võtan endale ka miskit hamba alla.

Plaan, kui selline, tundus igati ohutu, aga see oli äärmiselt petlik. Oleks ma varem teadnud, et selline jant hakkab pihta, ma poleks end voodist välja loivanudki. Kogu see juhtumistejada algas sellest, et kõigepealt ma koperdasin esikus Joosepi seljakoti otsa, mille ta oli viisakalt mulle keset põrandat jalgu jätnud. Kui ma suutsin peale pääsukeste ja poognate tegemist võidukalt püsti jääda,avastasin ma, et ta on ise midagi suure hurraaga esiku riiulitelt otsinud ja selle käigus kõik minu eksklusiivsed õlakotid põrandale tõstnud ja need loomulikult ka sinna jätnud. Mnjah, loomulikult sinna jätnud, sest kuidas ma muidu saaksin praegu teile siin sellest halada. Järgmiseks avastasin, et absoluutselt kõik Janeti jalutusrihmad on kuskile haihtunud. See oli täielik müstika, sest Janetil ei ole ainult mingi üks rihmaräbal, vaid ikka oma viis komplekti kindlasti ja nüüd olid need kõik kadunud. Edasi avastasin, et esikus oleval pingil on äärmiselt kunstililiselt nutsus Joosepi surfipüksid, sokid, trussikud, kampsun ja hommikumantel ning pole sugugi välistatud, et seal oli veel miskit, mis sinna ei peaks kuuluma. Ma lihtsalt ei jõudnud nende asjade sobramisega lõpuni, kuna tundsin, et muidu ma lihtsalt plahvatan, võtan need asjad ja pistan neile tule otsa. Oleks need riided siis olnud vähemalt korralikult ja viisakalt kokku lapitudki, aga no kus sa sellega.

Lõpuks, peale pingelisi minuteid, leidsin Janetile mingisuguse rihma ja suundusime õue. Jõudsime kenasti muruplatsile, Janet tuuseldas seal veits ringi, mina nosisin sibulõunu ja kui tundus, et võiks hakata tagasi tuppa liikuma, siis otsustas Janet, et me EI lähe tuppa. Mina muidugi tundsin, et pegens küll, mul suhkur ka madal ja oleks tarvis kiiremas korras mahla või miskit magusat. Aga no enne kui mahla joomiseni jõuan, siis oleks vaja see kuramuse trepikoda ju üles leida. Ma isegi ei pannud tähele, et kust Janet valesti pööras. Ega üldjuhul on see preila meil nii nutikas küll, et on matsu välja jaganud, et kui häästi sujuvalt minna, siis Kai ei saa aru, kui oleme juba kuskil teisel rajal ja nii ei peagi kohe tuppa minema ja saab linna peale tšillima minna. Aga noh muidugi kohe, kui ma sain aru, mida see labraator üritab saavutada, pistsin ma pröökama, et otsigu kohe trepikoja uks üles ja lähme tuppa.

Ma ei tea täpselt, kus ma kõik ära tiirutasin, aga tean vähemalt nii palju, et kogu seiklus toimus sisehoovis. Ja ma sain veel teada, et meil on sisehoovis vist päris mitu madalat mändi. Ma vähemalt arvan, et mitu, sest Janet viis mind korduvalt peapidi männiokstest läbi. Aga no pole ka välistatud, et kogu see aeg oli tegu ühe ja sama männipuuga, ega mina ei näinud ju :D

Ei, väga "vahva" oli. Mulle on varemgi kõiksugu puuladvad ette jäänud, hoolimata sellest, et ma olen lühikest kasvu. Aga no tänane oli küll ikka tase omaette, sest ma korduvalt ja korduvalt kõndisin nägupidi okstesse, siis kulgesime kuskile murulapile, kus polnud ainsamatki sissetallatud rada, siis uuesti okstesse ja samal ajal kui otsisime endiselt ust edasi, sain ma ajaviiteks oma juustest männiokkaid välja noppida. Ahjaa, ühe käbiga sain ka vastu pead, mis mulle pähe kukkus, kui ma prauhti jälle puusse jooksin :D

Tundsin kuidas ärritus kasvas ja neesin end taaskord maapõhja, et telefoni kaasa ei võtnud. Mõtlesin ju, et mis selle viie mintsaga päevasel ajal ikka nii väga juhtuda saab, eksole. Aga no õnneks, ma ütlen õnneks, peale mõningasi veiderdamisi ja lollitamisi, leidsime lõpuks siiski õige ukse üles. Läksin tuppa ja siis loomulikult enne, kui ma oma suhkruga tegelema hakkasin, otsustasin Janetile krõbuskid ette tõsta, aga no kaussi pole seal, kus see olema peaks. Teadsin, et Python oli eile seda lakkumas käinud. Ta alati läheb peale Janeti söögikorda seda uudistama ja kontrollima, et ega pole left overeid. Helistasin Joosepile, aga no tema ei osanud ka mulle oma olematu mäluga miskit tarka kosta. Lõpuks võtsin uue kausi, andsin koerale toidu ette, liikusin magamistuppa, et oma mahl võtta, aga siis sattus mu talla alla mingi hüüber liivahunnik. Okei, hunnik on liialdus, aga no ikka päris palju liivateri ja see oli viimane piisk mu karikasse. Mõtlesin, et no mida asja, kas Joosepil oli tõesti niivõrd kiire, et kogu oma maise garderoobi pidi esikusse nutsu viskama ja välisjalatsitega mööda elamist ringi tammuma?!

Uuh, rahu, ainult rahu, Kai!" sisendasin ma endale. Tegelikult pole keeruline need riided ise sealt kokku lappida ja kappi tõsta ja tolmukaga elamine kähku üle käia, aga no lihtsalt asi on põhimõttes- ma ei salli sellist bardakki. Eriti veel siis ,kui kõik muu veab ka hetkeks viltu. Ja eriti raske on nende emotsioonidega siis toime tulla, kui veresuhkur on madal ja kogu see jant peab mahtuma korraga 15 minuti sisse. Jaotuks see ühtlaselt ööpäeva peale ära, siis oleks jummala lebo.

Aga põhjus miks Joosep linna tormas, oli nimelt selles, et ta läks Lindale bussile vastu, et aidata tal oma kodinad mu ema poole kolida. Linda ju alustab nüüd oma õpinguid Pärnu Koidulas ja siis seetõttu ka selline elukorralduse muutus. Ja no kuna Linda ei leidnud peavarju Pärnu linnas, siis oli minu ema lahkelt nõus teda oma tiiva alla võtma. Esialgu paigutab ema Linda minu vanasse tuppa, aga kuna emal on juba pikemat aega agaralt remont maja peal käinud, siis peagi saab Linda teisele korrusele oma väikese katusetoakese.  Käisin ka ise siin paar päeva tagasi ema pool teise korruse remonti uudistamas ja ema lasi endale kamina ette riputada sellise mõnusa korvtooli. Ma olen so in love. Kahju, et korterisse selliseid asju lakke ei anna riputada, aga noh, vähemalt tean mida kindlalt tahan, kui kunagi oma maja ehitama hakkame. Seni ma lepin rotangtooliga, mida mul ka veel pole :D Aga no see tuleb kindlasti, peab tulema, sest ma juba kujutan end seal nii mõnusasti ette istumas, magamas, lugemas jne.

Ohohoo, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii pikk blogipaus oli ja kuna vahepeal on nii kohutavalt palju käimisi ja tegemisi olnud, siis ei oskagi kohe kuskilt alustada. Mul pole vist väga mõtet vahepealseid päevi eepose pikkuste kirjeldustega kirjeldama hakata, pigem piirduks mõningaste märksõnade ja lausetega.
12-13. august (reede-laupäev) viibisin ma Paides Arvamusfestivalil. Õigemini festivalipäev oli minul pigem kogu reedene päev koos õhtuse tralliga, kus ühtlasi ka minu pangakaart ära konfiskeeriti. Tegelikult on lugu väga lihtne. Nimelt andsin kaardi Linda kätte ja palusin, et võtaks kümpsi välja, et saaks festivali toitlustusalalt miskit osta. Linda võttis kaardi ja hetk hiljem naasis ilma kaardita tagasi. Ta lihtsalt otsustas sularahaautomaadi pröökavat juttu ignoda, et tal on vale PIN, sest oli nii veendunud, et mäletas minu parooli. Mnjah, no täna sain lõpuks pangas käidud ja nädala pärast olen ma tuttuue kaardi omanik, seni aga pean olema veits nagu vaeslaps, sest kui me sõpradega kuskil väljas oleme, siis lasen sõpradel enda eest maksta ja mina pärast teen netipangas ülekande. Mul tegelikult mobiilipank ka olemas, aga no ma olen juba miljon korda käinud seal nagu mingisugune pooletoobine, kes teatab taaskord, et ei mäleta oma parooli ja no hetkel ma rohkem oma nägu panka ei tahaks näidata. Veits imelik hakkab juba :D
Ahjaa, kui ma reedel seal kodukohvikus einestasin, siis juhuslikult kohtusin ka oma blogilugejaga, kuna ta oli tolle kodukohviku peretütar. Mulle vähemalt jäi selline mulje. Igatahes tervitused siinkohal siis minu toredale lugejale! ;) Kes see aasta Parkali kodukohvikusse ei jõudnud, siis mul on teist nii kahju, sest see oli lihtsalt super- toidud maitsesid imehead, Linda laulis hästi ja kogu atmosfäär oli väga mõnus. Istusime lihtsalt aias, laudadel valged laualinad (vähemalt minu peas olid need valged), igal laual põles küünal jne. Mina olin vist kõige pikemalt viibiv külaline seal, kuna pidin ootama Linda esinemise lõpuni, aga õnneks vahepeal tuli Ingo mulle seltsi ja võttis oma sõbra kaasa, kes oli, või õigemini siiani on vegan. Mina ja too vegan, kelle nimi on muuseas Kaidi ja kes muidu on hullult äge inimene,   suutsime ikka päris korralikult vaidlema minna. Ma kujutan ette, et meie laudkond oli pääris lärmakas. Õnneks ülejäänud külalised olid selleks ajaks lahkunud, aga pererahvas nautis ka väljas laua taga niisama olemist ja siis meie laudkond lihtsalt kraakles mingisuguse lehmade seemendamise teema üle. No ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga kindlasti teen sellest eraldi postituse, et mis nägemus oli veganil ja mis oli minu nägemus asjast.
14. august (pühapäev) sõitsin ma Paidest Pärnusse ja valmistusin õhtuseks teatrikülastuseks ja pean kohe etteruttavalt ära ütlema, et see oli ülisuperlahe. Kes minu Instat jälgib, siis sinna laadisin ühe pildi üles, kus ma olen Endla teatri lavatagustes ruumides. Igatahes minu super tore ja armas sõber Kasper, kes on Endla teatri valgustaja (ehee, meil on nüüd oma inside joke, et minul pimedal on oma valgustaja:D) ja tutvustas mulle lavatagust elu, olu ja inimesi. Ma sain Boybandy etendustes kasutatavaid rõivaid näppida ja samuti lasi Kasper mul oma valguspuldi taga istuda ja saalis valgust vahetada jne. Lisaks orgunnis mul kohtumise lavastuse "Kopsud" näitlejatega, kelleks olid Karita Vaikjärv ja Märt Avandi. Hah, Avandi isegi naeris minu naljade üle, much happy! :D Pärast tegime koos pilti ka, aga no need pildid on mul hetkel Facebooki Messengeris, aga ma pole jõudnud neid üldse alla laadida, nii et praegu pilte ei saa.
No ja kuna teater kestis hilja õhtuni, siis jäin ööseks õe poole ja järgmisel päeval sõitsin koju. Kodus valitses muidugi täielik bardakk ja kaos ja ma puhtusefriigina ei hakka üldse teile siia kirjutamagi ega teid koormama, et mismoodi ma hulluks läksin.
16. august (teisipäev ehk üleeile) sain ma Kaisuga kokku, kes on taas üle pika aja Inglismaalt kodumaad väisamas ja saime linnas kokku. Janetit ei hakanud ma selle padukaga linna vedama, sest paraku kõiksugu õhurõhu muutused annavad tugevasti tema liigestele tunda ja nii otsustasingi, et las penskar jääb sooja ja kuiva pessa tudule. Kaisuga käisime sellises kohvikus nagu Mumm. See asub Pärnu kurikuulsa sõõrikukohviku vahetusläheduses. Iseenesest toidud ja atmosfäär on kohvikus üpriski meeldiv ja selline privaatne, aga mul on selline kuri kahtlus, et ma sain eile sealt kerge toidumürgituse. Ma alguses mõtlesin võtta Ceaseri salati hiidkrevettidega, aga no kui küsisin, kas krevette on ikka normaalselt, siis teenindaja ütles, et need on hiidkrevetid ja et neid on seal neli. Ta ilmselgelt luges mu rahulolematust näoilmest välja, et neid on ilmselgelt liiiiga vähe ja püüdis seletada, et need on HIIDkrevetid, mille peale ma teatasin resoluutselt "Jaah, ma tean, millised on hiidkrevetid, aga neli krevetti on endiselt ikka liiga vähe...". Seega ma 8 euri maksvat Ceaseri salatit ei võtnud, vaid võtsin õrnsoolalõhe salati grillitud kartulitega. Pilti ma muidugi ei teinud, aga maitses see igal juhul iii-me-hää. Lõpp oli võib-olla liiga mee ja sinepiline, aga ei midagi katastroofilist. Magustoiduks võtsin Rabarber-Maasikas (pilt jällegi Instas olemas), mis sisaldas siis neid sama kahte komponenti, mis nimeski, pluss küpsisejäätist ja krõbedaid mandlilaaste. Lisaks kogu selle toidu peale jõin ma kaks tassi kakaod ära. Kui ma olin söömise lõpetanud, tundsin ma ühtäkki, et täiesti peetis, ma vist suren ära. Kõhus keeras ja pea käis ringi ja nina hakkas ka vett jooksma, nagu mingisugune allergiahoog. Kaisu viis mu vetsu, et äkki ikka tahan oksendada või miskit, aga no ma ei suuda käsu või sunni peale oksendada. Veel vähem endale näppe kurku ajada. Nii ma siis tiksusin seal ja surin vaikselt. Lõpuks tundsin, et mul on vaja värsket õhku, mis õnneks suts leevendas mu olukorda, kuid mitte kauaks. Kaisu viis mu autoga koju ja lõpuks hakkas temal ka seest keerama. Nii et, me mõlemad olime pärast ühed parajad hädalised.
Õhtuks oli mul igatahes juba inimese tunne ja kui alguses kahtlustasin, et kas tõesti pean kolmapäevase kohtumise lugejaga ära jätma, siis õnneks hommikul olin ma vinksis-vonksis ja sain Retiga kokku (tsau Reti!). Retiga käisime Steffanis ja nagu ma ikka, siis panin kohe inimese "tööd" tegema. Andsin talle nimelt oma vihmavarju ja ise haarasin Retilt käevangust, sest no kuna ilm oli ju "imeilus", siis ma ei taha, et Janet vihma ja sopaga minu kõrval tatsub, kuna siis on garanteeritud, et mul on sopapritsmed nabani. Eelistatud vahemaa oleks selliste ilmade puhul vähemalt 2km.
Enne, kui Retiga kokku sain, siis kodust välja astudes panin jalga täpilised kummikud, aga kuna Joosep saatis mu bussile, siis äkitselt, peale mõningast silmitsemist, teatas mulle, et need kumparid ei sobi hästi minu outfitiga. Mul oli täpselt selline nägu peas, et no super ju, kodus ei võinud öelda või? Saan esimest korda täiesti võõra inimesega kokku ja siis ma tulen nagu mingisugune Maali maalt. Aga no ma lahendasin olukorra kenasti ära. Nimelt õde oli õnneks lastega linnas ja nii me läksime käbe mulle uusi papusid vaatama ja skoorisingi endale alega üliägedad papud. Enne maksid 55€, aga mina sain need endale 29 eurtsiga. Jaah, ma võiksin pilte lisada, et saaksite näha ka, et millest ma siin üleüldse jahun, aga no ausalt, praegu ei viitsi. Kumparid ma tõstsin Pärnu Keskuse õueprügikasti kõrvale ja kui pärast uuesti PK-st välja astusime, siis olid minu kumparid endale juba uue omaniku leidnud. Seega win-win.
Aga rääkides Retist, siis sellel tüübil on täiesti Grete Kleinile üks ühele hääl. Ma mingil hetkel isegi ütlesin talle, et ärgu tehku niimoodi. Kogu tema kõnemaneer ja tämber jne. Nii et, kui Padjaklubisse või kuskile on Kleini hääledublanti tarvis, siis võtke minuga ühendust, ma vahendan teile Reti kontaktandmed ja võtanvahendustasu :D Täielik deja vu tunne tekkis. Reti tõi mulle väikse kingikotikese ka, mis sisaldas minu lemmik Milka šoksi, kahte külmkapimagnetit, teed, Janetile piiksuv mängukont ja Joosepile Coca-Cola (Joosep oli väga meelitatud). Retiga rääkisime niisama elust-olust, sis blogimisest, blogijatest ja niisama seiklustest jne. Reti ütles, et ma võiksin teha vlogi, kus ma näitan lugejatele, et mismoodi ma süüa teen. Ma muidugi kurtsin, et mul oleks selleks tarvis nägijat, kes hoiaks silma peal, et kõik oleks ikka fookuses ja siis ta pakkus ennast kohe lahkelt appi ja nii veeretasime mõtet, et võib-olla tuleb selle aasta lõpus lastega külla ja teemegi ühe kokkamis vlogi. Ahjaa, Reti on siis ka ühtlasi esimene lugeja, kes nägi meie elamise ära, kuna kui Steffis lõpetasime ja väljas endiselt lödistas vihma, siis tegingi ettepaneku, et lähme meile- vähemalt on kuiv ja soe. No ja nii läkski, Reti kohtus ka minu ülehoolitseva emaga, Joosepiga, Pythoniga ja linnas veel mu õe ja kahe õetütrega. Ühesõnaga pool minu suguvõsa nägi ära :D Ja kuna juhuslikult ema suitsetas just samal päeval ka latikat, siis koduteele andsime Retile kaasa terve suitsulatika. Nii et meil, vähemalt mul, oli küll tore päev ja mul on tohutult siiras hea meel, et mul on nii tore lugeja! :)
Aga olgu, ma halastan teile ja võtan end kokku ja lisan siia lõppu siiski mõned pildid ka.
See on siis selline ülinunnu juukseklamber, mille soetasin 2,95 eurtsi eest PK Lindexist:

Siin siis Janet oma uue mänguasjaga, mille Reti kinkis:

Need siis minu tuttuued papud, mis ma PK-st skoorisin (päris nahast muideks):

Ja siis lihtsalt üks niisama lambikas klõps Pythonist:

Just nii. Käisin möödunud aastal ka Arvamusfestivalil, kuid mitte külalisena, vaid pesitsesime Janetiga sellises telgis nagu Helpific. Seal said inimesed proovida, mis tunne on pimedana juhtkoera ja valge kepi abil liikuda ja ühtlasi saada nende kahe vahel võrdlusmoment, sai haistmismeelte abil erinevaid maitseaineid tuvastada, puutetundlikke ja punktkirjaraamatuid näppida ja palju muud huvitavat, mis on seotud nägemispuudega inimestega. Teistest interaktiivsetest ja elulistest asjadest sai proovida poksikinnastega purgi avamist, sealt endale komm urgitseda ja see ühtlasi ka avada. See viimane oli siis selleks, et inimesed saaksid aimdust, mismoodi reumahaigetel see kõik käib. Lisaks oli ratastoolikate takistusrada, kuhu olid monteeritud enimlevinud probleemkohad, mis meie tänavatel esineb. Ma tegin ka selle raja läbi ja ütleme nii, et päris pingeline oli, sest nii palju asju oli vaja jälgida (no nagu näiteks, et kui tahtsid end kõrgemast randist üles vinnata, siis pidid jälgima, et liiga palju selja taha end ei kallutaks, sest muidu kukud oma tooliga lihtsalt upakile). See kõik nõudis üllatavalt palju jõudu ja head tunnetust. No mul muidugi oli tänu oma pimedusele ekstrakeeruline, aga hakkama sain.
Kuigi mind kutsuti ka see aasta meeskonda, siis paraku otsustasin loobuda sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna nähes eelmisel aastal, kui palju põnevaid ja intrigeerivaid arutelusid toimus samal ajal, mil mina pidin oma meeskonna telgis viibima,siis otsustasin, et järgmisel aastal tulen raudpoltkindlalt lihtkülalisena, et saaksin ka festivalimenust osa.  Seega mina mitte üheski telgis "meelelahutust" pakkumas ei ole ja seega te ei saa mind lõpmata paljude huvipakkuvate küsimustega surnuks pommitada ega Janetiga pimesi kõndimist proovida.
Kuid, kui kellegil on endiselt soov proovida takistusrada läbimist ratastoolis, poksikinnastega klaaspurgi ja kommi avamist ja juhtkoeraga kõndimist, siis otsige üles festivalialalt üles selline telk nagu Pane Oma Meeled Proovile. Või no, kui mind näete kuskil ringi siiberdamas, siis võite ka ikka minult õlast kinni haarata ja ajame törtsu juttu ning luban ka Janetit silitada ja soovi korral natuke kõndida. Tegelikult unustage ära see loll soovitus "õlast haaramine", sest see on üks halvimaid asju üldse, mismoodi pimeda poole pöörduda. Või noh mina luban endalt õlast haarata, aga enamik pimedaid seda ei soovi, sestsee on ehmatav ja võib tekitada tunde, nagu keegi tahaks tema õlakotti ära varastada vms. Mind võib kasvõi sülle haarata, kallistada, no ühesõnaga mida iganes. Minu juurde võib ka hiilida ja siis teha näo ees "buu!". Sellisel juhul peaksite muidugi arvestama variandiga, et ma korraks kriiskan üle festivali või jooksen igas suunas laiali, aga kui esimene ehmatus on möödas, siis järgneb sellele juba naerulagin. Naerulagin muidugi ainult sellisel juhul, kui Sa tõepoolest kotivaras polnud :D Lihtsalt ole meheks ja astu julgelt ligi ja ajame juttu.

Alates kella 18 suundun ma Janetiga üheõhtu kodukohvikusse, mis on spetsjom festivali tarbeks avatud. Algselt mul sellist plaani küll ei olnud, aga kuna Linda esineb solistina sealsamas kodukohvikus, siis ega mul väga muud valikut ei jäänud. Paidet ma ei tunne ja niisama kooserdada teadmata mööda Paide Vallimäge oleks ka veits kahtlane. Igatahes bronnisin endale sinna kodukohvikusse koha ära, edastasin oma valiku menüüst ja jään põnevusega ootama. Kui keegi sooviks minuga ühineda ja tulla ka nautima kolmekäigulist õhtusööki ja minu ülemõistuse toredat seltskonda, siis lisainfot selle kodukohviku pakutavate roogade ja registreerimise kohta leiate siit! Ise nad kirjutavad endi kohta järgmist:


Peakokk hobi korras
Annely
*
 Ja festivalikava leiate siit! Kuidas teiega lood on, kas olete Arvamusfestivalile minemas?

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.

Ema tehtud tort

• v*ttu on pittu.
• v*tt küll on vitamiin küll.
• m*nn on munapudru, munaklops.
• t*ra on Türgi või türann.
• p*tsi küll on putkavaht.