Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita,  juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

Kuigi mu eelmine ID-kaart on juba ligi kolm kuud kehtetu, siis käisin alles paar nädalat tagasi uut taotlemas ja täna oli siis see imeline päevake, mil ma sain oma tutika ID-kaardi kätte ja ütleme nii, et ma olen endast veits väljas. Õigemini praeguseks hetkeks olen ma suutnud end suti koguda, aga sel hetkel, kui sõbranna mulle seda kirjeldas, siis mu esimene reaktsioon oli eriti dramaatiline: "Misasjaaa!?"
No te vaadake ise. Ma olen selle pildi peal täiesti lost. Umbes, et "Issand, kus ma küll olen, ma ei saa mitte essugi aru. Misasja, siin peab kuskil kaamera olema või? Kus, ma küll ei näe!?"


Eriti vahva on see, et ametnik käis ise minuga seal putkas kaasas ja ütles, et vaadaku ma jah täpselt nii. Nagu mis mõttes? Kas see ametnik ei võinud mulle siis öelda, et kuule, vaata sutsu vasakule ja natuke alla ning säti oma sonks ka korda. Mis nad kardavad, et kaamera süttib põlema, kui ma oma pimeda pilguga sinna sisse vaatan või? Halenaljakas on veel see, et neid pilte tehakse kolm tükki, et oleks ikka mille hulgast valida, eksole, aga mitte ühelgi korral ametnik ei korrigeerinud mind, nii et valikuvõimalust mul ei olnudki. Ma pean nüüd need järgnevad viis aastat oma ID-kaardil paremat ülemist nurka vahtima, endal veel mingiharakapesa küljelt välja turritamas. Miks ometigi ei võinud see ametnik mind juhendada, kui nägi, et jummalast metsa poole on kõik.Me pimedad ei ole mingisugused pühad lehmad, keda ei tohi sõrmeotsagagi puutuda ega mitte midagi öelda, sest meil vaesekestel on elu niigi raske, ei hakka vaest pimedat veel oma juhendamisega traumeerima. Pähh, ma veel maksin ka sellise "kunstiteose" eest.

Helistasin emale ka ja vuristasin kogu olukorra ette ja ema ütles, et ma oleks pidanud ikka nägijast tuttava kaasa võtma, et neid ametnike ei huvita, millisena inimene sinna jääb. Jah, nende ainus kriteerium on, et ära Sa jumala eest naerata. No viie aasta pärast, kui uut ID-kaarti lähen taotlema, siis võivad nad kindlad olla, et ma ei naerata, sest see jama ajab hoopis nutma.
Koju tulles sattusin Lindaga ühele bussile ja kui talle oma uut kaarti näitasin, siis lohutas, või õigemini ennem lasi üle bussi ühe korraliku kajaka ja alles siis ütles, et ärgu ma põdegu, kõik näevad sellised välja (kahtlen sügavalt) ja et tema näeb oma õpilaspileti peal üldse välja nagu kartul, mille ta on teibiga kinni kleepinud. Good to know! :D
Aa, , aga oot, mida see Manjanagi mulle alles hiljuti ühe postituse alla kommentaariks kirjutaski... A la et päris modellid vaatavadki kuskile kaugusesse ja ainult amatöörid vaatavad kaamerasse... Seega ma olen lihtsalt professionaal :D

Olen pikemat aega siin mõelnud, et võiks ükskord ometigi selle Facebooki laivi ära teha sellest, mismoodi Janet mind ühest kohast teise enda järel lohistab. Paraku on see siiani ainult mõttetasandile jäänud, sest ma ei ole sotti saanud, et mismoodi see laivindus pimedana välja peaks nägema. Ma saan aru, et on esi- ja tagakaamera ja siis vastavalt soovile saab neid paari liigutusega vahetada, aga nii palju kui ma teistelt pimedatelt olen kuulnud, siis vahva ekraanilugemisproge ei ütle, kumb kaamera hetkel on sisse lülitatud ja nii ongi kogu see laivindus tegemata jäänud, sest ma ei tahaks, et te esimese asjana minu ninakarvu vahtima peaksite.

Kuid alles hiljuti oleksin ma peaaegu laiviga maha saanud, sest tekkis suurepärane võimalus ja nii tegingi juba peas kindla otsusegi ära, et laiv tuleb. Mitte, et teid peaks need oleksid ja põleksid huvitama, pigem tahaksite tegusid näha, eksole, aga kuna mul on tarvis see endast välja saada, siis kahjuks peate lugema :D

Mul oli selline enese poputamise päevake, kus Bellissima ilusalongis oli mul   näohooldus, peale mida pidin lippama Villa Marleeni ilusalongi pediküüri (viimases siis töötab mu ema juuksurina). No ja kuna nende kahe ilusalongi vahemaa üksteisest pole liiga lühike ega ka liiga pikk, vaid täpselt paras ja küllaltki huvitava keerukusega, kus oleks olnud võimalus kõiksugu viperusteks ja ära eksimisteks, siis mõtlesin, et that will be it. Mõtlesin veel, et kui peaksingi ära eksima, siis saate otse laivis mulle kaasa elada ja oma ihusilmadega tunnistajateks olla, mismoodi pimedake õiget teerajakest otsib, täpselt nagu Hansu ja Gretekese muinasjutus.

Niisiis, minu masterplan oli paigas ja kaamera oleksin lasknud kosmeetikul salongis paika sättida. Mul oli hoolduse lõpuni jäänud viimased 10 mintsa, hängisin niisama rahulikult seal savimaski all, kui äkki kõlas uksel koputus ja vastust ootamata tormas uksest sisse minu ema. Ma olin to the max häiritud, sest teadsin juba eos ette ära, et see üllatusvisiit ei saa tähendada midagi head. Ema ei lasknud end üldse minu häiritusest segada ja kuna see savi oli mulle juba näkku peaaegu ära kivistunud, siis ma ei saanud emale erilisi nägusid ka teha. Sedasi alatult kasutati siis minu abitut olekut ära ja ema kukkus kohe seletama, et näe jõudiski täpselt õigeks ajaks, et ma saangi kohe valmis ja et tema tuli mulle järgi. Ma sain siis vahele poetada lause, et mulle ei ole tarvis ju järgi tulla, viidates siis oma juhtkoerale, kes oli vahepeal end kõige väiksema ja kitsama laua alla ja vahele pressinud, kuhu esmasel visuaalsel vaatlusel ükski labraator ei peaks füüsikaseaduste kohaselt mahtuma...

Ühesõnaga sinna see minu suurepärane plaan läkski. Seletasin, mis ma seletasin, aga ema keeldus ilma minuta salongist lahkumast. Isegi see ei morjendanud teda, kui ütlesin, et mul oli plaanis Janeti tööd filmida. Selle peale teatas ta ainult, et ma võin filmida ju küll, et ta on hästi-hästiii tasakesi. Aga no ma tean juba seda tema tasakesi olemist. See näeb umbes nii välja, et mina kõnnin koeraga ees ja ema tõttab minu tuules reipalt meile järgi ja kommenteerib igat minu sammu: "Kai, Sa pead siit vasakule pöörama!", "Miks Sa siit ära ei pööranud?", "Ees on lomp tulemas!", "Oota, ära veel üle tee mine, auto tuleb!", "Aaa näe, autojuht laseb teid kenasti üle!" ja kui keegi võõras peaks tänaval meile ligi astuma, siis ema kukub pahandama, et ärge segage, see on juhtkoer :D Nii et jah, kogu mu suurepärane plaan lendas vastu taevast.

Aa ja kui salongist välja astusime, siis ema tegi mulle päeva komplimendi ka "Issand, Sa näed välja nagu oleksid otse kuskilt peolt välja astunud!" :D Viidates siis minu suts porisele püksisäärele, karvasele mantlile ja turris juustele. Aga no ega mina pole süüdi, et ilm oli selline vesine ja et Janeti jalad on sellise ehitusega, mis pritsivad mulle soppa lõuani ja et labrador retriiverid on sellise aretusega, et nad paratamatult ajavad karvu ja no juuksed, anna andeks, ma just äsja lamasin poolteist tundi järjest auru, maskide ja kreemide all :D

Kes minu Facebooki blogilehte jälgivad, siis need on juba minu täna hommikuste juhtumistega suurepäraselt kursis. Kuid inimesed ei tea veel seda, et millise lahenduse olukord lõpuks sai. Aga enne, kui ma lahenduseni jõuan, siis ma paari lausega selgitan nendele vaesekestele ka olukorra ära, kes ei jälgi mu Facebooki blogilehte ja istuvad seetõttu teadmatuses.

Ühesõnaga eile õhtul läksin emale külla ja jäin ühtlasi ka ööseks. Ma tegelikult üldse ei tahtnud, kuna ma olen väikestviisi kodukana, kes armastab magada oma voodis oma mehe kaisus, oma tekikese all, juua oma tassikesest teed ja istuda oma diivanil. Kuigi ema pool on mul oma armas toake endiselt alles, siis see pole enam päris see, kuna toas on tehtud ümberkorraldusi ja no ei teki enam seda õiget tunnet. See vist on märk sellest, et olen lõplikult pesast välja lennanud ja oma elu peal. Minu argipäeva kuuluvad nüüd igapäevaselt Joosep ja labraatorid. Kõlab vist veits nõmedalt, aga minu jaoks on see umbes samaväärne, kui ma jätaksin mehe ja lapsed omapead ja ise käiksin aeg-ajalt oma vanemate pool niisama ööbimas. Mitte, et nad hakkama ei saaks, aga mina tunnen, et sellisel juhul oleks nagu puzzlest tükk paigast ära.
Kuid seekord ma siiski läksin ema poole, kuna Joosep oli nagunii kodust ära ja ema nii armsalt palus, et tuleksin seltsi. Ning eks oma vanematele tuleb ka aega leida, sest keegi meist ei tea seda ette, kui palju on meile seda ühist aega antud.

Hommikul läks ema tööle ja kui mina lõpuks oma koivad voodist välja vedasin, siis läksin automaatselt välisukse juurde, et Janet pissile lasta, kuid uks oli lukus. Iseenesest pole selles ju mitte midagi eriskummalist, kui kodust lahkudes keerad ukse korraliku inimesena lukku. Pigem isegi loogiline. Aga nali seisnes selles, et ema unustas mulle ära mainida, et ükskõik, mida ma ka ei teeks, ärgu ma ainult ust võtmega avagu. Välisust lihtsalt ei saa seestpoolt lahti keerata. Või no õigemini saab ikka, aga sellisel juhul kiilub võti lukuauku kinni ja siis ei saa enam väljaspoolt ka keegi sisse. Aga just võtit ma ju ukse avamiseks kasutasingi. Tundus nagu suht ohutu variant kasutada võtit ukse avamiseks. Vähemalt suutsin ma ühe maja sissepääsudest eriti vargakindlaks muuta, hea seegi.

Ma polnud üldse vaimustuses kogu sellest olukorrast ja nii mu pulss, veresuhkur, silma- ja vererõhk hüppasid lakke ja ma olin paras närvipundar, sest mul oli mure Janeti pärast, kellel oli hommikune pissiring veel tegemata. Nii ma siis haudusin plaani, et kuidas Janet õue smuugeldada. Vahepeal käisin ja ludistasin niisama ajaviiteks võtit, et äkki õnn naeratab ja taevaisa halastab mu peale. Või kui mitte minu peale, siis vähemalt Janeti põie peale. Aga ei.

Ainus mõeldav variant oligi siis aken, aga ma ei suutnud otsustada, et kuidas oleks kõige õigem ja ohutum. Ma ei saanud ju Janetit lihtsalt aknast välja visata, sest ma ei saa ju eelnevalt akna all olevat pinnast ja kõrgust kontrollida. Pärast oleksin saanud endale veel heal juhul kipsis jalgadega juhtkoera. Oleks see vast olnud vahva santlaager - üks pime ja teine jalgadest vigane. Veel vaagisin vastupidist varianti ka. Et äkki libistan ennast ise esimesena aknast välja ja siis aitan poobiku järgi, aga siin tekkis küsimus: aga mis ma siis teen, kui mina olen juba õues ja Janet keeldub akna kaudu väljumast? Seisangi siis seal niimoodi pimedana ilma juhtkoera ja valge kepita. Much fun! :D

Kui olin pea kaks tundi juba kõikvõimalikke versioone kaalunud, analüüsinud ja kümneid kordi võtit lukuaugus logistanud, mõtlesin, et proovin toore jõuga seda nõmedat võtit keerata ja voilaa, uks läks justkui imeväel lahti. Võtit ma muidugi lukuaugust endiselt kätte ei saanud, aga tühi sellega. Ma olin prii ja Janeti põis oli päästetud. Nii et, kui kellegil on lukuabi tarvis, siis kutsuge mind, ma olen nüüd üks level kõrgemal luku lahti muukimises.

Tjah, aga omaette muigasin hommikul küll, et vähe sellest, et pimedana kulub mul nagunii rohkem aega kõiksugu asjade ära tegemiseks, siis nüüd pean veel pimedana hakkama õues ka käima läbi akna. Milleks minna uksest, eksole, see on ju liiga lihtne ja igav, las ronib aknast.

PS. Ma tellisin täna Joosepile sõbrapäevakingituse ära ja ma olen nii kohutavalt elevil. Ma ei tea, kuidas ma suudan vastu pidada kõik need järgmised poolteist kuud. Hullult tahaks teile pikalt ja laialt seletada ja näidata, et millega on tegu, aga kuna Joosep käib ka mu blogi aeg-ajalt piilumas, siis ma ei saa riskida, mjäu. Aga ma luban, kui annan selle Joosepile kätte, siis šeerin teiega ka seda. See on lihtsalt nii awesome, et kui näete seda, siis hakkate kõik seda endale ka ihaldama ja jänkidemaalt lademetes tellima.

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.

Ma tahaksin nii väga öelda, et ma teen praegu julma ja koledat nalja selle peksujutuga, aga tegelikult juhtus päriselt ka selline päevavalgust kartev lugu.

Kõik sai alguse sellest, kui Joosep hommikul uuris, kas mul on plaanis täna kuskile minna ka. Saades teada, et mu tänane päev on imekombel täitsa kodune, siis Jossif andis teada: "Väga hea! Kaja ja Vallo tulevad täna meile külla!". Minu reaktsioon oli muidugi selline: "Misasjaa?! Millal Sa sellest teada said".
"Eile..."
"Mulle ei tahtnud natuke varem teada anda või?"
"Einoh, Kallis, vaata asja positiivset külge. Ma ütlen Sulle seda praegu, aga mitte siis, kui nad on juba uksest sisse astunud ja siis ütleksin, et oi näe, Kaja ja Vallo tulid meile külla!" sõnas Joosep arutlevalt.

Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui meile on oodata külalisi, siis ma soovin olla maailma parim võõrustaja, kes katab laua heast ja paremast looka, kraamib kodu läikima ja tervitab külalisi naerusuil ja pestud ja kasitult. Joosep üritas mu kerget hommikust hüsteeriahoogu rahustada sõnadega "aga ma armastan Sind, Kallike!", kuid ma ainult kokutasin ja sõnad jäid justkui kuskile kurku kinni ja Joosep muidugi iga minu häälitsuse peale aina kaisutas ja korrutas hellitavalt, et kui väga ta ikka mind armastab jne.

Tänasin mõtteis almašt taevaisa, kes andis mulle nii palju oidu, et ma eelmise päeva õhtul olin tolmukaga elamise üle tõmmanud ja nõud tublisti ära pestnud, kuivatanud ja kappidesse asetanud. Minu ainukeseks mureks jäi nüüd ainult see, mida külalistele lauale panna. Otsustasin, et kuna Manjana blogist näpatud kaera-õunakook koos õhukese biskviit kattega maitses oivaliselt, et siis teengi ainult biskviiti ja lisan veel banaani- ja šokolaaditükikesi maitseks sisse.
Joosep tõmbas minu rahustuseks korra veel ka tolmukaga põhiruumid üle ja juba nad saabusidki.

Mina tormasin magamistuppa, et kodused nartsud seljast visata, oma kiharad harjaga üle harjata ja siis rõõmsalt kauaoodatud sõpru tervitama minna. Hakkasin siis magamistoast välja astuma, kui minu ees laius Vallo. No laius ses mõttes, et tüüp on 2,05 pikk ja nagu armsale Vallole kohane, siis ütles talle omaselt midagi totakat, no nagu alati. Mina kohe andsin talle selle eest paar-kolm släppi.. Oo holy cow, kolmandal korral või siis kui käsi liikus veel neljandatki släppi andma, siis äkitselt pidurdasin oma kätt ja mu ajju jõudis signaal, et oot-oot, see udusule sarnaste karvakeste ja pehme nahaga kaetud olend, ei ole ju teps mitte Vallo käsi ega rinnak. Ja nii me siis seisime seal murdosa sekund, nagu kaks töllakat, eksole. Vallo ka tardunult, sest no ta ei osanud oodata, et ma pime tungin ta lapsele kallale ja mina olin nagu tuppa s*ttunud kass, kes sai just aru, millega hakkama sai ja suutsin öelda ainult "Oi!". Nii, kui ma selle sõna üle oma huulte kuuldavale lasin, hakkas väike printsess muidugi hädakisa tegema ja nõudis häälekalt oma emme sülle, sest vähemalt see inimene on turvaline ja ei lase kellegil teda peksta.

Ma olin muidugi täiesti sõnatu ja suutsin vaid Vallole sädistada, et miks ta tuleb mingi lolli jutuga, laps ees, minu juurde ja siis arvab, et ma ei viruta talle. Mul on kogu aeg olnud mingi sugune idiootne komme kätega vehkida ja släppe tasuta vasakule ja paremale jagada, aga no vaene väikseke...
Aga no õnneks Eliisele meeldis Janet, minust ei arvanud ta alguses suurt midagi. Isegi meie varasemad ühishetked, kus ta mulle maailma tatisemaid musisid põsele tegi, isegi need mälestused oli ta oma peast pühkinud. Kuid   päeva peale läks asi paremaks ja ma tõusin ka peaaegu koerastaatusesse. No aga seda alles siis, kui ma olin lubanud riisikrõbse elamisse laiali puistata, pool pakki Janetile neid sisse sööta, arbuusi põrandale ja diivanile nühkida ja alles siis meenus väikesele präänikule, et ma vist olen see sama normaalne mutt, kelle juures ta varemgi on käinud. Lõpuks poosetas Eliise mul isegi sules, üks jalg söögilaua peal, nagu bossidel ikka kombeks on.

Vallo pööras ka muidugi asja naljaks ja igal võimalusel hõõrus mulle oma lapse nüpeldamist nina alla ja kujutles vaimusilmis ette, mismoodi mina oma tulevast last hakkan distsiplineerima. Kell on seitse hommikul, mis asja, veel magad või, ärka kohe üles ja kohe tõmbad ahjuroobiga üle kukla. Miks koolis "2" said, kohe släpid vastu nägu. Ja no loomulikult ei puudunud nende tundide jooksul sellised meeldetuletusfraasid nagu "Kuule vaata, et Sa Eliisele vastu vahtimist jälle ei viruta, ta praegu laua all", "Ma teadsin, et Sa led veidi agressiivne, aga et päris lapse kallale niimoodi läheksid".

Mnjah, ma mäletan ühte suvepäeva humoorikat seika, kus me Valloga jalutasime ja no järjekordselt ajas mingisugust kägu ja ma refleksist tahtsin talle maksakat küünarnukiga anda. No ma virutasin ka, aga no taaskord ma unustasin ära meie pikkuste erinevuse, et ta 2,05 ja mina 1,58 ning selle tulemusena andsin ma kogemata talle hoopiski ühe korraliku munaka. Kuid ilmselgelt mitte eriti tugevalt või ohtliku, sest nagu näha, siis lapsi on ta endiselt võimeline saama :D

Päeva lõpus ma arutlesin vaikselt oma peakeses, et huvitav, kas järgmisel korral on üldse mõtet enne lastega külalisi tolmukaga elamine üle võtta või mitte? Ühest küljest oleks see nagu viisakas, et siis nagu näitame, et me elame ikka tsiviliseeritult ja et me nende nimel pingutasime, et neil oleks hea ja mõnus olla, sest arvestades, et meil on kaks labraatorit, kes ajavad metsikult karvu ja toovad arvestav kogus liiva sisse, siis on ju nagu enesestmõistetav. Ja mul on nagu see värk ka, et kui mõtled lapsele, siis kohe tekib sisemine soov ja vajadus põrandad läikima lüüa, et laps saaks ikka puhtal põrandal roomata ja väänelda jne. Kuid, kui Eliise tuli, siis tema läks küll põhimõtteliselt esimese asjana ise koerapessa, nühkis, hõõrus ja lakkus seal. Lõpuks tõusis sealt nagu õige mees püsti ja juba suundus minu öökapi poole, kust avastas minu insuliinisüstlad. No ilmselgelt nendega me mängida ei lubanud, ma igaks juhuks mainin, eksole. Aga no kui põrand oli taas kattunud riisikrõpsupuruga, arbuusiga, karvadega ja mis iganes muu lägaga veel, siis Eliise pani rahus poolpaljalt mööda põrandaid ringi. Lihtsalt heitis selili ja pikutas täielikus õndsuses, siis tegi veel mõningasi akrobaatilisi harjutusi ja vabakava.

Huvitav, kuidas sellist postitust tuleks lõpetada või kokku võtta. Kas ma peaksin pühalikult tõotama, et ma mitte kunagi enam ei löö ühtegi last? Hmm, ei. See ei sobi, sest see kõlaks, nagu ma oleksin mingisugune sari lapsepeksja. Või tunnistan veelkord lihtsalt oma süüd ja häbenen end maapõhja ning kui ma oma peksuga lapsele püsivaid kahjustusi ei põhjustanud, siis elavad nad tänapäevalgi kolmekesi õnnelikult koos... Või neljakesi, aga mulle pole nad oma teist last julenud näidata, sest muidu virutan sellele ka vastu pead. Või äkki oleks see liiga julm nali. Või, kui kunagi see präänik kooli läheb ja saab kehva hinde, siis ärge selle väikese koolijütsiga riielge, sest võib-olla on halb hinne põhjustatud minu nüpeldamise tulemusel. Helistage siis mulle ja sõimake mind.
Oeh, ja siis ma tahan endale veel last, eksole. Laps ei tahagi minu juurde tulla, kui ma kogu aeg selline vehkleja olen... Kui ma peaksin kuskile ära kaduma ja blogimisse tuleb pikem paus sisse, siis teadke, et ma sidusin endal lihtsalt käed kinni :D

Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.

Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:

1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).

Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.

Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D

Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.

2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D

Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.

Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.

Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)

Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D

3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.

Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D

Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D

Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.

Need lugejad, kes on minu FB blogilehe paadunud jälgiad, on ilmselt kursis minu keskpäevase screenshooti jagamisega, mille Joosep täna minu isiklikule FB ajajoonele postitas. Kellel huvi, siis FB postitust koos minupoolse kommentaariga saate lugeda siit. Ekraanitõmmis ise nägi välja selline:

Eile, kui ma niisama logelesin ja diivanisse lohku istusin, helistas mulle Maaru ja teatas, et varsti saabub kuller, kes toob mulle saadetise. Ma olin nagu meh? "No mu ämm sõidab teie kandist läbi ja ma saatsin temaga Sulle natuke manti..." teatas Maaru kavalalt.
No kuna me olime siin paar päeva tagasi telefonikõnes, kus ta mulle seletas, mismoodi ta küpsetab patissoni-juustu kotletikesi ja et need on imemaitsvad, siis ma kiunusin telefoni otsas, et ma tahan ka. No ja nii otsustaski ta mulle saata patissone, põldube ja ühe purgi marineeritud kraami, mis sisaldas aedube-lillakapsast-patissoni-paprikat-pärlsibulaid. Jomm-jomm, maitses ülihää.

Täna mõtlesingi siis käsile võtta need patissoni-juustu kotletid ja segasin Maaru õpetussõnade järgi taigna valmis. Ma ütlen juba etteruttavalt ära, et kuna mina olen ilmselgelt andetu amatöör,siis ma ebaõnnestusin nende kotlettide tegemises, aga kuna minu lugejate seas on kindlasti tublisid ja andekaid hobikokkajaid, siis jagan sellegipoolest seda retsepti. Pealegi  Maarul valmivad selle retsepti järgi küll imemaitsvad kotletid, mis suisa keele alla viivad.
Vaja läheb:

• 4-5 patissoni
• 500g riivitud juustu
• 1 suur või 2 keskmist mugulsibulat
• 3 küüslauguküünt (seda Maaru retseptis ei olnud, aga no mina topin peaaegu igale poole küüslauku)
• 2 muna
• tunde j'ärgi jahu, mina panin tatrajahu, kuid kõige parem pidi olema odrajahuga
• maitseks soola ja pipart

Valmistamine:
Kõigepealt ma hakkisin sibula, siis pressisin küüslauguküüned küüslaugupressist läbi, siis riivisin juustu ja siis võtsin need patissonid ning eemaldasin neilt varre ja õie kohad. Koorida neid imeloomi pole tarvis ja siis riivisin kõige suurema riiviteraga need sibula-küüslaugu ja juustu segu hulka. Lisasin kaks muna ja jahu ning viimasena panin soola ja pipart. Kuna patisson ise on üpriski mahlane, siis soola soovitan panna viimasena, sest muidu hakkab eriti kiiresti mahla välja ajama. Siis segad kogu kupatuse kokku ja hakkad aga pannile lusikaga väikeseid pätsikesi asetama. Mul kõik kulges plaanipäraselt, aga vot praadimisega läks kõik nihu. Mul lihtsalt lagunesid need kotletid ära ja ma ei mõista miks või kuidas, sest siduv komponent, muna ja juustu näol, oli ju olemas.
Joosep maitses siis neid kotletiräbalaid ja ütles, et tema sööb need sellisel kujul ära küll, sest maitselt on väga head, ainult et tegu ja nägu neil ei ole. Sellepärast ei julenud siia ka pilti vaatamiseks üles riputada, aga selle eest panen vähemalt patissoni pildid, no juhuks, kui siin on kedagi, kes pole kuulnudki patissonidest, sest mina tõstan käed üles ja ütlen ausalt, et ma sain esimest korda selliseid ufotaldriku sarnaseid köögivilju näppida. Muide toorelt maitseb patisson lihtsalt võrratult. Mul isegi suts kahju, et kõik patisonid kotletitaignga sisse riivisin, niisama krõmpsutada oleks palju parem olnud.

Minu tänane hommik algas nagu iga teinegi hommik... Pilkase pimedusega :D Ei, tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et minu tänane hommik lõppes tsipa teistmoodi ehk villides. Siit tuleb minu järjekordne Kail-ikka-juhtub äparduslugu.
Meie elamises algavad hommikud tavaliseld kohvilähkri kõrval ärgates, või no õigemini Joosepi hommikud algavad sedasi. Igatahes suundusin kööki Joosepile järjekordset hommikukohvi meisterdama. Võtsin umbes sellise poole liitrise suuruse klaaskruusi, valasin sellesse just äsja keemise lõpetanud vee sisse ja avasin pea kohal oleva kapiukse, et kohvipurki võtta, kuid selle asemel lendas sealt välja Joosepi tuttuus Coca-Cola tass, mis oli kõigest paar päeva vana ja mille vend oli talle kinkinud ning mille mina olin eile õhtul peale nõudepesu sinna lohakalt asetanud.  Mõlemad tassid purunesid loomulikult kildudeks ja tolles pooleliitrises kruusis olnud tulikuum ja aurav vesi pritsis täies mahus minu alakõhule- dadaa! See on kohvi tegemine minumoodi :D Ja loomulikult on ainumõistlik riietus hommikukohvi tegemise juures trussikud ja t-särk, sest pits on ju piisavalt kuumakindel materjal, muig. Tegelikult võin ma siin ironiseerida palju tahan, aga ega fakt on see, et arvatavasti ma oma lollusest ei õpi ja keedan hommikukohvi edaspidigi täpselt samamoodi edasi. Viitsin ma jee endale mingisuguse kaitsepõlle kohvitegemiseks ette siduda. Mul pole tegelikult põllegi, kuigi ma väga tahaksin ja vajaksin ühte sellist. Kuid ma tahan, et see oleks kindlasti selline, mis katab ka rinnaesise ja kõhu ning millel oleks taskuke. Selline lihtne, armas, tibukollane ja väikese pitsiga :)
Ma olen nagu mingisugune sajandi kobakäpp, sest ma olen varasemalt ka niimoodi ühe käeliigutusega tasse purustanud. Joosep juba ähvardas, et ta peab kõik serviisid ja klaasid minu käeulatusest ära panema ja hakkama kasutama pappnõusid, sest näiteks ämma poolt kingitud šhampanjapokaalid, nendest suutsin ma ka kohe esimesel korral ühe ära lõhkuda. Ma olen tegelikult ise ka väga õnnetu, sest too pooleliitrine klaaskruus, millel olid tulbid peal, see oli üks minu lempareid ja neid vist ei ole enam saadaval ka. Mul on sama komplekti väiksemad tassid, klaasid ja isegi taldrikud. Ülišefid ja vastupidavad on, aga no paraku sellist gravitatsioonijõudu nad üle ei elanud. Pegens küll, enne seda äpardust kukkus mul näiteks sama komplekti kuuluv joogiklaas vastu metallist ahjuroopi ja klaas jäi terveks. Ma räägin, need on mingisugusest spetsjom klaasist tehtud nõud. Mäh, kas keegi teab, kus selliseid saab? Joosepile pean ka uue tassi orgunnima, see Coca tass maksvat ligi 8 eurtsi. Saate aru, see väike punane Coca tass maksis nii palju!?

Minu kõhust rääkides, siis see esimesed paar-kolm tundi kipitas ikka pääris mõnusasti. Joosep käskis mul päris pikalt külma peal hoida ja rahulikult diivanillebos olla, aga no mina ja niisama ärkvel olles lebos- kas saab midagi veel igavamat üldse olla? Minu alakõhtu katab nüüd igatahes selline peopesa suurune punetav laik, kus paaris kohas ilutseb ka paar sellist väikese sõrmeotsa suurust villi. Kuna Joosep sõitis täna suvepäevadele, siis käskis mul emale ka teada anda, et mul selline õnnetus juhtus, kuigi ma väga tugevasti protestisin selle mõtte vastu, sest ma kujutasin juba nii elavalt ette, mismoodi minu ülihoolitsev ema 10 kilose tulekustutiga jookseb minu poole ja ostab pool apteeki tühjaks, sest vaja on kindlasti: desinfitseerimisvahendit, steriilseid puhastuslappe, Panthenoli, jahutavat geeli, haavaplaastreid, valuvaigisteid ja igaks juhuks kõike topelt, sest on augustikuu ja augustis läheb ju kõik mädanema :D
Hah, Joosep just kirjutas: ";;Bussis on külm ja mul karvad pysti nagu pärdikul."
 No see ju igati kasulik info :D
Aga jah, kui Joosep mu diivanile, õrnalt ja hellalt, pikali sättis ja kattis mu seenekarpide ja hapukoorepakiga, siis haaras mu telo ja kukkus pildistama. Ütles, et peab ju kogu seda värgindust mu blogi jaoks jäädvustama, nii et tänu Joosepile on teil võimalik minu imelist kätetööd imetleda. Pluss tegi ka video, mida saate blogi Facebooki lehelt üle tsekkida, kuigi minu jaoks on see niiii kehv video, kuna ma olen seal nagu mingisuguse tuppa s*ttunud kassi häälega, viu-viu, aga no Joosep käskis ja Reti tahtis :D
Kes mu Facebooki lehte Kai pimeduses kobamas veel ei jälgi, siis siitkaudu saate selle väikese vea ära parandada! ;)

Käisin eile kohalikus veterinaarkliinikus, kuna viimasel ajal on Janet hakanud oma kõrvadega ülemäära palju laperdama ja kratsima. Eile oli kliinikus tavapärasest rohkem külalisi ja liiklust, aga kuna mul oli aeg kinni pandud, siis saime suhteliselt kiirelt löögile. Suundusin siis ühe väriseva labraatoriga arsti kabinetti, kus poobikul puhastati kõrvu ja manustati ravimit. No selline tavaline protseduur. Kuna Janet meeletult kardab arsti, siis kükitasin tema selja taga ja hoidsin teda paigal ja silitasin. Kui põhiline osa protseduurist oli läbi ja arst vaatas meile juba ravimit välja, tundsin mina, et midagi torgib mind vasakus püksisääres (kuskil reie tagaküljel). Kui päris täpne olla, siis mul olid tegelikult retukad jalas. Häda ei anna häbeneda ja hakkasin aga jalga rahulolevalt sügama, kui äkitselt tundsin sõrmede all mingisugust sodi, mis mul retuka ja reie vahel kükitas. Mõtlesin, et pegens küll, kust see sodi sinna nüüd nii äkitselt tekkida sai... Üritasin siis vaikselt ja märkamatult seda sodi läbi retukate susida ja mudida, et mureneks pudimaks või miskit. No, et ei torgiks mind nii palju. Ühtlasi palusin mõtteis kõrgemaid taevaseid jõude, et saaksin normaalselt koju kõndida, ilma, et keegi vahiks, mis asi mul seal püksis pungitab ja ilma, et see sodi kogu aeg torgiks mind. Teate ju küll, kui väärakas on olla, kui miski meeletult torgib või sügeleb ja te ei saa koheselt seda kratsida. Igatahes püüdsin mis ma püüdsin, aga ma ei suutnud seda sodi ignoreerida ja mõtlesingi, et ah tühja sellega, kükitan ju nagunii näoga arsti poole, kes nagunii parasjagu luges üldse ravimipakendilt kasutusjuhendit ja nii ma otsustasingi kähku retuka värvlikohast käe endale selja tagant püksi ajada ja sodi püksist välja noppida. Tegin seda suisa kaks korda, sest esimesel korral pudenes see saast kaheks ja nii pidin ka teist kordselt sellele järgi sukelduma. Nii lihtsasti laheneski minu mure. Olin nii uhke enda üle, et suutsin "delikaatselt" ja kiirelt probleemi lahendada, kuid hetk hiljem meenus mulle, et kliiniku ooteruumi ja arstikabineti vahele käib läbipaistev tõmmatav klaasuks ja just nimme see oli mulle seljataguseks olnud. Hetkeks tõmbusin näost kaameks, et oo, milline suurepärane delikaatsus, Kai! Lausa imetlusväärne! :D Aga ei, ma ei löönud verest välja, ma keerasin otsa ringi, kõndisin nagu õige naine muiste kabinetist välja ja olin sellise näoga, etbring it on või tehke järgi, kui julgete! :D
Kui Janeti tervislikust seisust rääkida, siis tegelikult on see tal üks iga suvine teema nende kõrvade ja varbavahedega, kuna atoopiline dermatiit lööb välja.  Varasematel kordadel oleme saanud sügeluse hormoonidega paika ja mõnel korral on see kihelus ka täitsa ise imekombel taandunud. Ühesõnaga kõik oleneb välisteguritest: temperatuur, niiskus, stress, toit jmt. Kuid see aasta nii hästi ei läinud ja Janetil lõi dermatiit põletikuliseks ja suisa nii hullusti, et vasakus kõrvas on tänu põletikule tekkinud ka väikene haavand, mis omakorda muudab selle kõrva veel valulikumaks. Kuid hetkel on ravi peal ja kahe nädala pärast uus visiit.

Käisime täna Joosepiga maja peal, kuna oli tarvis veel üht koma teist sorteerida. Seni kuni Joosep seal omi asju sorteeris, mõtlesin mina ajaviiteks blogisid läbi sirvida. Kuna ma suht paljudesse blogidesse lähen otse läbi kellegi blogrolli, siis üldjuhul ma ei vaeva end nende domeeninimedega, sestolgem ausad, mugavus maksab ka midagi ja pealegi osad blogiaadressid on nagu hiina keel. Kuid täna maksis see mugavus ja laiskus mitte "hiina keelt" õppida mulle haledalt kätte.
Läksin Mallu blogisse, et Manjana ja Triinu-Liisi blogisse klikkida, kui avastasin, et Mallul polegi enam blogrolli. Läksin koheselt Messengeri ja uurisin Mallult, et mis värk on, kas on tõesti lasknud blogrolli eemaldada või paneb minu ekraanilugemisproge pange. Mallu ütles, et mingi script on katki, aga seda juba parandatakse, kuid lahkelt jagas mulle siiski Manjana ja Triinu-Liisi blogilinke. Lisas veel juurde, et Triinu-Liis blogib ju nii harva... Kuid ma lootsin siiski, et äkki on ikka miskit uut, kuna pole juba nädal aega sinna kiiganud.
Esimesena läksin siis Manjana blogi lugema. Loen ja loen ja vaatan, et näe Mallul täitsa puha vale info, et Triinu blogib nii harva, sest blogis vahtis mulle vastu juba tänase kuupäevaga tuttuus postitus. Ja mitte ainult tänase kuupäevaga, vaid Triinu oli bloginud ka eile ja üleeile jne. Hakkasin aga rõõmsalt otsast lugema, kuni jõudsin sellise faktini, et Triinul tuli tütar peikaga külla vms. Ja siis ma mõtlen omas peas, et mida helli, kas Triinu pole mitte 23-aastane, et kui vana see laps tal siis veel on? Või et misasja, tal on laps või??!! Miks ma mitte midagi sellest ei tea ja pole kuulnud? Aaa, võib-olla pole ta tahtnud oma last avalikkusele näidata, hindab lapse privaatsust või miskit. Mitte, et see oleks minu asi, aga kuna ma tean seda pisikest fakti Triinu vanuse kohta, siis ma ei saanud seda mõtet oma peast välja, et kui vana see laps tal ikkagist on ja et mis Triinu sai lapse mingi 10-aastasena või? No kui võtta arvesse, et tuli koos peikaga külla. Vaevalt siin mõnel kolme aastasel peika on ja elab juba vanematest eraldi...
Ühesõnaga lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kas oleks veits imelik Triinu ühelt parimalt sõbrannalt- Mallult küsima minna, et kas Triinul on laps... Kuid siis jõudsin otsapidi avalehel olevate postituste lõppu, kus oli kirjas "autor Manjana". Ja eiii, mul ei löönud kohe pirn peas põlema, et ma loen Manjana blogi. Samuti ei lahendanud sellega minu aasta küsimust: kas Triinu-Liis sai 10-aastaselt või veel varem lapse. Vaid mina esimese mõttena mõtlesin, et miks Triinu blogis on autoriks märgitud Manjana? Miks? Või kas tegu on blogrolliga, kuhu Triinu on jälgitavate blogide hulka lisanud ainult Manjana :D
Palun saatke mulle >"Aasta Idioodi" diplom! :D

Ma naudin juba mitmendat päeva vaba naise põli. Joosep nimelt pakkis oma kodinad kokku ja tõmbas ära vehkat...maale. Kuigi Joosep läks maale juba neljapäeva hilisõhtul, siis eile pidi ikka korraks tagasi linna tulema, kuna ta unustas sellise pisikese olulise fakti ära, et oli Kadri ja Toomasega kohtumise kokku leppinud. No ja mind polnud ka ju kodus, sest mina olin end juba mitu päeva varem grillimisele ära lubanud. Ja ega mina sain ka sellest plaanitavast külaskäigust üldse pool päeva varem teada. Ilmselgelt, eksole, sest minul sellist apsakat poleks küll juhtunud. Einoh, mul praegu ju tegelikult hea kaagutada, sest mina ei feilinud. :D Nii et, kuna see oli Joosepi feil, siis tema pidi ka lahenduse välja mõtlema. Seega mina kahjuks paraku eriti Kadri ja Toomasega ühiselt aega veeta ei saanudki, kuna ma jõudsin koju täpselt siis, kui nad olid juba lahkumas. Trehvasime küll korraks maja ees, sest nad seisid seltskonnaga hoovi peal, kui mina astusin nurga tagant välja. Kui kiire mölalaat oli läbi, siis läks igaüks oma teed- mina tuppa kuivama ja puhkama ning Joosep koos sõpradega sööma ja pärast sealt tagasi maale. Peale söömist tegi veel korra ühe kiirvisiidi korterisse tagasi ja andis veel paar musi ja kalli ning sinna ta läks.

Täna, veits enne keskpäeva, kui ma oma luugid lahti suvatsesin kangutada, siis tükk aega vegeteerisin niisama voodis. Ma ei tea, kuidagi eriti mõnus oli ilma rapsimata ja rahulikult, omas tempos, ärgata. Mitte, et me siis ärkaks trummi, pasunakoori ja muu mürgli peale üles, kui kõik ninapidi koos oleme, aga siis on ikka ju nii, et kui on topelt kogus nelja- ja kahejalgseid ühele pinnale kokku pressitud, siis igaüks suudab mingit müra tekitada. Tavaliselt näeb see välja nii, et Janet hõõrub mulle suurest rõõmust, et ma ärkasin, karvast ja liivast sussitalda näkku, sest ma lihtsalt ei suuda koheselt, peale esimeste elumärkide ilmutamist, end voodist püsti ajada. Python hüpleb ja kargleb siis niisama elevusest mööda korterit ringi. Ma kahtlustan, et ta ei tea ise ka päris täpselt miks, aga see on tema jaoks lõbus ja sellisel juhul miks mitte, eksole. Joosep suundub praktselt kohe arvuti taha ja paneb mussi käima (loe: dubstepi) ja ei lähe kaua, kui hakkavad esimesed töökõned tulema jne. No ja mina, kui olen lõpuks unekoomast peaaegu välja tulnud, näo liivast ja karvadest puhtaks pühkinud, siis mina suundun kööki ja lülitan veekannu sisse. No ja siis ongi üks sigin-sagin ja mürgel-trangel, aga mitte täna ega homme ega ülehomme...mõnuuus! Mõtlesin, et ah, teen suvalise laisklemise päeva, aga teate ega inimene ei jaksa ka terve päeva laiska panna. Ja nii ma otsustasin, et selle asemel, et siin lasta hallitusel endale selga kasvada, lippan parem emale külla. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et häästi tore ja mõnus oli. Ema puhastas aias värskeid kukekaid, mina käisin ja korjasin karusmarjasid. Neid karusmarjasid, mis veel alles olid. Emal on lihtsalt isehakanud vegankoonlased, kes peavad kõrgelt lugu kõiksugu värskest kraamist. Teisisõnu öeldes käivad ema koerad pidevalt marjapõõsaid rüüstamas. Mõtlesin, et oh, teen pilte ka, et mismoodi see rüüstamine õigupoolest välja näeb ja mida kõike veel täna tegime, aga nii kui ma kaamera välja kookisin, siis pistis see pröökama, et mälu on täis. No ja üksi ma ei saa pilte kustutama hakata, sest ma ei näe ju, mida võiks kustutada, mida alles jätta. Pärast kustutan veel kogemata mingid vahvad ja ilusad pildid ära. Ilusad on eriline rariteet, sest tavaliselt jään ma piltidele nagu:
a. ma magaksin pohmelli välja;
b. vaatan kuhu iganes mujale, aga loomulikult mitte kaamerasse;
c. pildistamise hetkeks olen ma suutnud oma riided ära rokata;
 Seega peate leppima ja uskuma ainult minu sõnu selle kohta, et oli tore päevake.
Mingi hetk helistas Joosep ja ütles, et saatis mulle sõnumi ja et miks ma pole midagi vastanud. Brhh, no mina polnud küll ühtegi sõnumiplönni kuulnud, aga lubasin peale kõne lõppu uuesti üle kontrollida. Vaatasin, et kus see sõnum siis on, millele Joosep ootas vastureaktsiooni vms. Aga no mida ei olnud, seda polnud, sõnumit polnud. Saatsin siis talle ise sõnumi sisuga "Mul ei ole Sinult mitte ühtegi uut sõnumit". Paar tundi hiljem helistab mulle Joosep ja ütleb, et ma ei saanudki temalt sõnumit kätte saada, kuna ta saatis selle Toomasele... Sisuga "Head und, Tibuke!" ja lisas veel "Tänased 210 on tehtud!"
Ma lihtsalt konkreetselt pistsin üle aia naerust pröökama, sest ma kujutasin nii elavalt sõbra võimalikku reaktsiooni ette ja kui te küsite, et mis 210 või mis on tehtud, siis selgituseks lisan, et need on kõhulihased, mida Joosep iga õhtu teeb.

Kes jälgivad ka minu blogi Facebooki lehte, siis olete juba kursis, et käisin möödunud reedel Termika kontserdil. Mulle see bänd meeldib, sest esiteks Jaagup Kreem on üliäge ja teiseks, neil on ikka mega-super-häid lugusid. Meenub kohe oma pubekaaeg, kui ma kogusin eraldi spetsjom taskukat, et endale Termika kassett soetada. :D Kassett...see kõlab praegu täpselt nii nagu siin teisel pool ekraani heietaks oma mälestusi üks näost halliks tõmbunud vanamutt. :D Igatahes Kilingi-Nõmme linnapäevade raames pidi siis ka Termikas esinema ja kuulsin ma sellest Kiku kaudu, kes on ka väikestviisi fänn. Mõtlesimegi, et superhea plaan ongi suveks olemas, et Kiku saab meile küllasõidu ühildada kontserdiga, aga noh Kiku lasi meid üle. Ta oli end lubanud Tartu Hansapäevadele ära ja vähe sellest, et tüüp ei tulnud Termikale ja meile külla, siis ei saanud mulle Hansapäevadelt ka juustupatse, mida ma iga aasta olen alati pikkisilmi oodanud. Me Joosepiga Tartus elades väisasime ikka iga aasta Hansapäevi ja meil sai kuidagi traditsiooniks, et siis ostame kummalegi juustupatsi, kodust kalja, suhkruvatti ja sõidame hobustega. :D Kuna minu võimuses polnud kõike seda Joosepini toimetada, siis mõtlesin teda juustupatsidega üllatada, et lähme sõidame tandemiga järve äärde, istume paadisillale ja nosime kumbki oma patsi kallal, aga eii. Kiku plaanis minna mulle neid juustupatse hankima, aga siis hakkas padukat sadama ja otsustas mitte minna, hiljem läks kinno ja peale kino olid müügiletid juba kinni. Minu teada on tänavuseks suveks kõik hansapäevad ja laadad läbi, kus saaks juustupatse, maitsemandleid, suhkruvatti ja kalja osta. Vähemalt Tartu, Viljandi ja Pärnu hansakad on selleks aastaks läbi. :(
Tagasi reede juurde, siis kui Termikas oli. Kui algselt oli plaan jõus, et Kiku meile tuleb, siis helistasin emale ja teavitasin teda ka rõõmuuudisest, et teaks olla valmis varuma seeni, sest Kiku on sama suur seenehull kui mina. Ühtlasi kuuldes, et me lähme Termikale, tahtis ema ka meiega ühineda. Ema teab küll ühte või kahte Termika laulu, aga no fännamiseks piisab või siis kontserdile kohale minemiseks ja nii haaras ema ohjad enda kätte ja ostis järgmisel päeval piletid kontserdile ära. Mina muidugist ei kujutanud hästi ette rokkivat ema, sest mu ema on äärmiselt väärika, väga kõrge enesehinnangu, veidi isegi ülbe ja uhke olemisega daam. Nooruslik, aga siiski väärikas daam, kes latti alla ei lase ja seega ma ei suutnud ette kujutada, et mismoodi mu ema lava ees sõrme viskab ja kaasa hüppab, sest justseda mina plaanisin tegema minna.
Nagu ma juba mainisin, siis Kiku vana värdjas ei tulnud meile külla ja siis hakkasin vaikselt Joosepile Kiku piletit maha parseldama, kuigi ma teadsin, et see on umbes sama lootusetu, kui see, et mu armas kadunud vanaema oleks nõus spagaati viskama, sest no Joosep kohe üldse ei kuula sellist mussi. Tema on dubstepi ja Skrillexi masti mees ning loomulikult klassikaline muusika, eriti Hans Zimmer. No ilmselgelt ma ei vehkinud tema nina ees Hansu kontserdipiletitega, aga mul on tunne, et Joosepil hakkas minust kahju, sest ma manasin talle pilti silme ette, mismoodi ma emaga kahekesi olen kontserdil ja kas ta kujutab ette, mismoodi see välja paistab... Mitte, et mul oleks emaga koos minemise vastu midagi, aga no rockkontsert. Emaga võin kahekesi minna muusikali vaatama ja kuulama, aga rockkontserdile võiks ikka vähe rohkem outgoing inimesed olla. Ühesõnaga ma arvan, et ma tegin juba oma pointi piisavalt selgeks. Joosep oli nõus tulema, aga tingimusel, kui ma ei tee või käitu või ütle midagi sellist, mis tõmbaks temale tähelepanu. :D Ma olen selle ala ekspert ja ma ei saa aru, mis sellel tähelepanul nüüd häda on, aga no olgu pealegi.
Kontserdipaika jõudes oli rahvast üpris vähe, üllatavalt vähe. Ema muidugi ütles kohe, et lähme istume ja ma ei putkinud vastu ka, sest mulle jäi mulje, et istume seni kuni Termikas lavale tuleb ja siis lähme lavale lähemale. Muidu istusime kuskil 15 meetrit lavast eemal. Noh, lõpuks tuli siis bänd peale ja Jass kohe tegi rahvale üleskutse ja ütles:"Selleks, et meil täna kontsert õnnestuks, siis rahvas tulge sealt tagantpooltlavale lähemale!" Aga einoh kus sa sellega. Enamus jäid eestlastele kombekohaselt ikka oma kohtadele kükitama, kaasa arvatud meie seltskond. Mina olin ainuke, kes tahtis inertsist kasvõi läbi lavalaudade joosta ja kaasaelama minna, aga mul oli väike takistus- puuduv silmanägemine. Pöördusin siis anuval ilmel Joosepi poole, et lähme-lähme, aga no mkm. Ema poole ma ei hakanud üldse selle küsimusega pöördumagi, sest ta pani rockkontserdile kontsad alla ja teiseks, ta suht alguses mainis, et tema küll ei kavatse terve kontserdi aja püsti seista. Noh, mis mul siis muud üle jäi, kui 15 meetrit lavast eemal olles kaasa elada ja jalaga takti lüüa ja täiest kõrist ja valesti kaasa laulda. See tähendab, et sõnad olid peas, aga kuna ennast väga ei kuule, siis laulsin ikka viisist mööda. Khm, laulsin jah, see on nüüd küll hästi öeldud. :D No teate ju küll, et bänd laseb vahepeal rahval laulda, aga no see oli ikka hale ja piinlik. Mul oli piinlik selle kohale tulnud rahva pärast, kes ei suutnud nüüd oma suud lahti teha. Oleks tahtnud vahepeal üle platsi karjuda "Mis teil viga on? Ärge olge sellised tussud!" Jah, kõlab praegu ehk rängalt, aga tõsiselt. Milleks üldse tulla siis kontserdile, kui lavale lähemale ei lähe... Ma ei tea, nagu laval oleks mingi katkuhaigete bänd ja ega need tüübid paremad polnud, kes hordide kaupa nautlesid kontsertit värava tagant. Nagu kümned ja kümned inimesed, kes ei raatsinud 15 eurtsi välja laduda, et maksta muusikaelamuse eest.
Hoolimata sellest, et mul oli tõsiselt piinlik inimeste pärast, siis kontserdi lõpuosa läks palju paremaks, sest kui oli veel jäänud kaks ja pool laulu esitada, siis Joosep oli nõus minuga lava ette tulema ja võttis mu kukile ja nii ma sain ikka selle täislaksu ka kätte, mida otsima ja saama tulin. Kuigi jah, kontserdi ajal suutsin ikka oma paar korda mõelda, et kui oleks Kiku kaasas, siis me möllaks praegu lava ees, kasvõi kahekesi. :D
Kui kontsert läbi sai, siis ma nõudsin, et nüüd tahan ma Jassi kallistada ja ühispilti, aga selle peale seletasid ema ja Joosep, et lava pime ja kuskil pole näha, et toimuks suhtlust fännidega. No öeldakse, et oma silm on kuningas, eksole, aga kui mina ei saa oma silmaga veenduda, siis ei ole mul sellist reaktsiooni, et aa yolo, lähme siis koju ära. Mkm, ma hakkasin sonima ja raiuma, et otsigu see koht üles, kus saab Termikapoistega suhelda. Ma tegin ikka päris korraliku lamenti ja tsirkust ja lõpuks sisistasin läbi hammaste Joosepile, et ta on paras paar minu emaga, nagu mingi vanainimeste paarike, kes tahavad siin koju ära magama minna. :D
Olime juba vaikselt minu sonimise saatel suveaiast välja tiksunud, kui äkki ema märkas, et keegi liikus ja et seal on mingi ruum vms. Kamandasin kohe Joosepit asja uurima minna, aga tuli tagasi teatega, et see on kemps ja teine ruum on trellidega piiratud. Mind see muidugi ei takistanud ja nõudsin, et siis lähme kempsu juurde seisma. :D Noh, okei päris nii hulluks asi ei läinud, sest Joosep ei lasknud, aga lõpuks sai tõesti aru, et ma keeldun lahkumast, kui pole pilti ja kallistust saanud ja siis haaras mul käest ja sisistas mulle omakorda vastu, et see oleks viimane kord, kui ma tulen sellise sooviga viimasel hetkel lagedale. :D Joosep passis siis peale ja just enne seda, kui Jass hakkas kontsertpaiga tagaruumidest lahkuma, siis jooksime tema juurde ja saingi oma ihaldatud pildi ja kallistuse kätte. Jeeii! :D Siin siis minu Facebooki blogilehelink, kus minust ja Jassist ka ühispilt. :) Ja siin lihtsalt üks pilt kontsertpaiga poole jalutades. :)