Silm otsustas ajaviiteks paiste minna

Ma jäin selleks nädalavahetuseks taas üksi, sest Joosep läks metsa suurte poiste mänge mängima, kuid õnneks on mul kodus kaks valvurit - Janet ja Python. Kuigi ega mind pole vaja valvata, sest keegi ei julgeks mind praegu röövida, kuna mu silm otsustas lambist üles paistetada ja kui ma ütlen paistetada, siis ma ei mõtle, et oioi mu silm on natuke turses, vaid ma mõtlen, et mu lollakas silm on konkreetselt PAISTES. Aga vähemalt, kui Mac eile mind nägi, siis lohutas, et kui ma hääääästii suured mustad prillid ette panen, et siis kannatab minuga koos olla küll.
Ma pole mehelt peksa saanud, pole traumat saanud, pole ise midagi teinud, pole kompressi teinud, pole uut kreemi kasutanud, pole uusi ravimeid võtnud ja allergiat ka pole, aga vasak silm on kenasti paistes nagu ma oleksin pool aastat järjest maganud ainult vasaku näo poole peal ja silmal oleks nüüd ränk unepaistetus. Valus on ka...niuks! :(
Käisin reedel isegi TÜ Kliinikumi silmakliiniku erakorralises, kus mulle öeldi, et silmad on rahulikud ja et nad ei oskagi kohe öelda, et mis mul viga on...või no olgem ausad, minul pole viga midagi, ainult silm on vigane. Igatahes kinnitati, et mingisugune põletikutekitaja kindlasti on olemas (hea teada) ja seepärast kirjutasid nad mulle salvi, mida pean nüüd kaks korda päevas silma sisse ja peale mäkerdama.
Ahjaa, eile, kui T. rääkis, et käis silmaarstil nägemist kontrollimas, siis olevat arst öelnud T.-le, et nägemine on suhteliselt ühtlane ja ma leidsin selle peale jällegi ühe positiivse asja oma pimeduses...minu nägemine on ka suhteliselt ühtlane...vähemalt midagigi positiivset. Oeh, ma olen ikka nii vaimukas, ise ka ei usuks, kui ei tunneks end :D
Aga ega mul vist rohkem erilisi uudiseid polegi. Eile käisime Maria ja koertega jalutamas mööda Emajõe äärt (minu valitud marsruudil) ja siis avastasin, et seal on samasugused vahvad kiikpinged nagu Kassitoomel ja vaatega jõele...hästi-hästi ilus ja mõnus ja ma võtsin nüüd selle marsruudi oma suvistesse plaanidesse ja kõik sõbrad viin sinna jalutama.
Üks seik eilsest jalutusest meenus veel. Nimelt, kui hakkasime maja eest ära liikuma, siis vastu tulid meile umbes 5-7 teismelist ja loomulikult esimese asjana nad märkasid Janeti helendavat kaelarihma, siis rakmeid ja siis hakkas üks tüdruk suhteliselt valjult kõigile teavitama...umbes et minge eest ära...pime tuleb, pime tuleb, pime tuleb, pime tu... Kuid järsku jättis oma lause pooleli, kuna märkas mind enda kõrvalt mööda liikumast, ma vaatasin Talle otsa ja naeratasin ja tüdruk lausus kohmetunult: "Oih, vabandust!"