Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Plaanisin tegelikult kuuteemalist postitust kirjutada järgmisel nädalal, kuid võta näpust, plaanid ongi ju rikkumiseks. Alguses, kui öeldi, et kuuteema on "kõige kallim", siis mõtlesin, et äh see on ju iisibiisi, et mina ja Mac kirjutame raudselt koertest. Kuid tegelikult, kui natuke rohkem teemasse süvenesin ja nagu Mac oma postituses vihjas, siis see oleks kuidagi ebaaus ja võimatu valida elusolenditest seda kõige kallimat, sest ma ei saa ju öelda, et koer on kallim kui ema ja vastupidi, ma ei saa öelda, et ema on kallim kui isa ja vastupidi, ma ei saa öelda, et üks õde on kallim kui teine ja ma ei saa öelda, et Joosep on kallim kui mu kadunud vanaema (kes pole enam nii elus) ja vastupidi. See pole lihtsalt võimalik.

Niisiis, ma mõtlesin, et võiksin teha oma materjaalsetes asjades väikese inventuuri ja kirja panna näiteks hoopis viis kõige kallimat eset, aga see teotas tulla maruigav TOP, kuna edetabeli tipus oleksid hiilanud ainult tehnilised vidinad.

Aga mis on lõppudelõpuks siis see kõige kallim vara?
Mulle joonistub silme ette üks plakat, mis oli Pärnu erakorralise ooteruumi seinal, kui ootasin arsti juurde pääsemist ja plakatil oli inimese lihasskelett ning tekst: Sul on ainult üks keha- hoia seda! See sõnum jättis väga tugeva tunde mulle ja nii tegelikult ju ongi. Sest, kui pole tervist, siis pole ka võimalik täiel rinnal oma unistuste poole püüelda.
Teine sarnane olukord, mis mul siiani väga sügaval hinges on, on see, kui olin Villa Medicas spordiarsti juures ja peale protseduuri küsis arst, et mis on elus kõige oluliseim ja pikemalt mõtlemata ütlesin: „Tervis.“
Arst oli natuke üllatunud, et üks 13-aastane plikatirts sellise vastuse andis, kuna tavaliselt olevat minu vanused soovinud autot, uhket elamist, arvutit, jalgratast, uut telefoni või miskit muud materiaalset. Kuid kuna lapsena viibisin väga palju haiglas, siis kuidagi juba noorest peast sai mulle selgeks, et tervis on üks elu kallemaid varasid.

 Kuid, kui rääkida kõige suuremast argipäevasest kuluartiklist, siis otseloomulikult on selleks meie üürikorter ja sellega seonduvad kulud. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks me hetkel planeerime Jossiga oma pesa soetamist. Me allkirjastasime üürilepingu 17. oktoober 2013. Kuigi mulle ei meeldi oma pere rahakotti avalikkuse ette laiali laotada, aga kuna tahan tuua selle tohutu kontrasti ka lugejateni, et palju inimesed maksavad mingile suvalisele tüübile taskuraha, kui tegelikult saaks selle raha eest lõpuks oma päris kodu soetada, pean seda paraku tegema. Kuuüür oli esimesel aastal 235€ ja kui aasta sai täis, siis pikendati lepingut, mille tulemusel tõusis üür veel 10€ võrra. Loomulikult tuleb eraldi maksta ka kütte, elektri, vee, haldustasu interneti ja televisiooni eest. Kütte arvestamine käib meil nii, et suvekuudel ei pea me midagi maksma, kuid alates septembrist on küte 15€, oktoobris 30€, novembris 40€, talvekuudel (loe: detsember-jaanuar-veebruar) on kokku 150€, märtsis 40€, aprillis 30€ ja mais jälle 15€. Ma tegin siis mõned arvutused ja arvestasin välja, et mis on see umbkaudne summa, palju on meil kulunud elades aasta ja 7 kuud Tartu üürikorteris ja selleks on: 6161€
Okei, päris juhtkoera hinda see ei ületanud )milleks on 6500€), kuid märkimisväärne on see sellegipoolest ja tegelikult hakkab rahast lausa kahju, et see läheb põhimõtteliselt musta auku. Me saame selle raha eest küll elada võõral pinnal ja ma teadvustan endale, et elus ei saagi midagi tasuta, kuid selles mõttes on see kõik nii mõtetu, kuna lõpptulemusena me ei saa elamist endale...kuigi ausalt öeldes seda logutikku ei tahaks ka oma koduks.

Mina unistan endiselt Kilingi-Nõmme 2-toalisest korterist, mis ka Joosepile meeldib ja mida ma käisin juba ka koos perega uudistamas, kuid ainus mure on selles, et mulle never ei anta pangast üksi kodulaenu ja Joss ei ole enne nõus minuga panka tulema, kui pole saanud palgakõrgendust. Ma olen üritanud rääkida, et äkki läheks ikka panka ja uuriks erinevaid variante ning saaksime juba konsultatsiooni, kuid vastuseks saan, et ma olin ju Tema tingimustega nõus. Ta peab siis neid tingimusi silmas, mis sisaldasid ka toda palgatõusu, aga ma ei teadnud, et see tingimus tegelikult sisaldab seda läbirääkimist bossiga, et kas saaks poole kohaga kodus töötada. No tore-tore, seni kuni Ta läheb ükskord bossi jutule, aeg muudkui tiksub (veel üks kõige kallimaid varasid siin elus) ja see kallis aeg ei tiksu hetkel sugugi meie kasuks. Pangas asjaajamine võtab ka oma aja, siis peame ootama kuniks pank langetab otsuse, mis ei pruugi esimesel korral sugugi positiivne olla ja tuleb uus taotlus esitada ja nii me sellest korterist ilma jäämegi - I can feel it!

Kas ei liigu siin kuskil ringi mõnda multimiljonäri, kes saaks mulle nagu pank kodulaenu teha, korraliku notariaalse lepinguga ja igakuiste tagasimaksetega??? Ma oleks juba ammu pangas ära käinud, kui nad mind välja ei naeraks. See on lihtsalt nii imelik, et üüri ja kõike muud jaksan tasuda, kuid see pole pangale piisav argument, sest ma olen pime. Mis siis veel peaks olema, kui mitte see, et olen maksejõuline ja korralikult arveid tasunud ning mul on isegi tagatis olemas. Seda pole ju paljusoovitud, et tahan endale päris oma kodukest.  Mjäuu! :(

Ma olen kurb, olen väga-väga kurb. Tegelikult kurb on selle kohta veel eriti positiivselt öeldud. Mul on tühi tunne sees ja kuidagi masendav on. Ei, keegi ei ole ära surnud, aga eile sain teada, et see imekaunis, valgusküllane, avar ja fantastilise asukohaga korter Kilingi-Nõmmes on ära ostetud. Saate aru- ära ostetud?!
Tean, et see polnud reaalne, et nii heas asukohas ja nii soodne ja nii ilus korter jääb pikalt kinnisvaraturule, kuid ma niiii väga lootsin ja see lootmine on minu kõige vastikum iseloom üldse. Keegi teine ei pea mulle pettumust valmistamagi, sest ma tulen ise oma lootmistega ja unistamistega nii suurepäraselt 24/7 toime, et pidev haiget saamine ja pettumine on garanteeritud.
Joosep on ka kurb, et korter ära läks, aga no Tema on mees ja mehed lähtuvad otseloomulikult mõistusest ning siis ei mõista mind, kui mul on emotsioonid ja ma tahan natukene rohkem soiguda sellest, et kui väga ma seda korterit ikka taga nutan ja kui väga väga väga väga väga väga väga ma just seda korterit tahtsin meie koduks. Hea lohutaja küll, kui minu soigumise peale ütleb:"See ulgumine ei aita!"
Kust Sina tead, et ei aita? Kust üldse mehed võtavad õiguse naistele öelda, et mis aitab või mis ei aita? Äkki see endast välja soigumine aitabki kergemini edasi minna ja kui saan kõik välja elada, siis 90- aastaselt ei ole ma mingisugune kortsus ja krimpsus vanamutike, kelle näolappi kaunistab kaks suurt vagu kulmude vahel, kuhu on paras kevadel porgandeid istutada, sest koguaeg on nägu vingus ja krimpsus ebameeldivuste pärast, mida vaikimisi endas kantakse. Nii et, kui mina tahan või mõni teine naine tahab veidi emotsioonitseda, siis Jumala pärast, laske meil see ära teha ja paha ei teeks ka natuke lohutamist. Jah, isegi siis, kui Teie arvates on see puhas lollus, idiootsus, aja raiskamine või mõtetus.
Ma lähen nüüd ja lohutan ennast. Kavatsen täiesti lohutamatult patja nutta, aga muidu vabal ajal olen ma ikka rõõmsameelne ja roosa, isegi kui see praegu väga välja ei paista (ausõna). Kusjuures, äkki ma just sellepärast pidevalt naerangi (ei, mitte sellepärast nagu ma oleksinn labiilse närvikavaga...või no seda nagunii), vaid kuna ma ei jäta endasse oma emotsioone...kõik pursatan välja- pauhti!

Oleme viimasel ajal Joosepiga uurinud erinevaid elamisi, et kuhu oma väike pesake osta ja end sisse seada ning kui vahepeal oli mõtteis kolida Nõosse, sest bussiliiklus Tartu-Nõo vahel on suhteliselt hea, toidupood ka kohe seal olemas ja kõik muu elamiseks vajalik samuti. Aiamaa, et saaksime oma porgandeid, rediseid, tilli, sibulaid, kurke, lehtsalatit ja kartulit kasvatada. Lasteaed, et juhul, kui peaksime paljunema, siis on kuhu oma maimikud päevaks viia. Kool selleks, kui mürsikud on valmis omandama eluks vajalikke tarkusi ja lollusi, mida teised naglad õpetavad (tegelt lolluste õppimine algab vist juba lasteaiast) ja loomulikult on ka kirik koos surnuaiaga, kuhu saab vajadusel meid matta, kui peaksime kunagi surema. Mnjah, mitte et oleksime terve elu planeerinud Nõosse jääda, aga lihtsalt...
Mac, ära loe!!!
Aga poogen see Nõo, sest kui kõik plaanipäraselt läheb:
1. Aprill 2015, kui Joosepil saab praeguses töökohas aasta täis, on end tõestanud ja olnud ääretult tubli programmeerija (mida Ta kahtlemata on), siis uurib varianti, et kas oleks võimalik kodus programmeerida ja kontoris käiks iga nädal 1-2 korda.
2. Vanaemalt päranduseks saadud Raeküla majale leitakse ostja.
3. Eeldusel, et see pesake, mille oma koduks soovime soetada, on müügiks ka veel järgmise aasta kevadel.
4. Saame pangast puuduoleva summa laenuks.
Meie imekaunis, armas, tore, valgusküllane, hubane ja soe pesake asub Kilingi-Nõmmes. Jeje! Ma olen tõsiselt elevil ja siiralt loodan, et see olukord laheneb meie kasuks. Pesake asub täpsemalt öeldes Kilingi-Nõmme äärelinnas, männimetsa tukas, kus saab vajadusel akna lahti teha ja lasta tuppa mõnusat männimetsa lõhna, kuulata linnulaulu, käia kutsadega metsas jalutamas, kohe üle tee asub terviserada ja suusarada. Kuna Kilingi-Nõmme on üleüldiselt selline armas aedlinnake koos 2300 toreda elanikuga, siis kõik vajalikud asutused ja kohad on käe-jala juures. Meil on seal: gümnaasium, lasteaiad, toidupoed (Konsum ja teised väiksemad poekesed), turg, ehitus- ja tarbekaubad, perearstikeskus, hooldekodu, kirik, restoran ja kohvik, burgeriputka, uhiuus staadion, spordihall, purskkaev, linnapark, lillepood, saun, surnuaed, veterinaarkliinik ja väga-väga tore loomaarst, postkontor, kiirabi, politsei ja päästeamet, suveaed kontsertideks-laatateks-üritusteks, skate-park, suusa- ja kelgumägi, kultuurimaja, muusikakool ning rääkimata imelistest seene- ja marjametsadest.
Lisaks meie pesakesest, umbes poole kilomeetri kaugusel, metsa sees, on koht kuhu saab talvel kitsedele heina ja metsanotsudele õunu viia ja kevadeti kuuleb kuidas kägu kukub, rähnid omavahel toksides sõnumeid vahetavad ja kindlasti ei tasu unustada, et Kilingi-Nõmmes asub mitu järve...üks on päris kesklinnas sees, kus on ka mõnus liivapõhi, teine asub äärelinnas ja seal käiakse peamiselt kalastamas, kolmas asub keskusest natuke väljas ja neljas on metsa sees.
Tore on veel see, et Kilingi-Nõmme asub kõigest kiviviske kaugusel kahe suurema linna, Pärnu ja Viljandi, vahel.Vot selline helesinine unistus mul ongi :)