Üks viimaseid intsidente jõudis ka meediasse, üpris suure kella külge. Kui ma esimest korda seda UUDISKLIPPI vaatasin, siis mõtlesin ka oma blogi Facebooki lehel selleteemalise arutelu tõstatada, et teada saada, mida tavainimesed kogu sellest pullist arvavad. Aga jätsin selle siiski esialgu tegemata ja seda ainult ühel põhjusel – mul oli piinlik. Ausalt. Minu jaoks  käitus too juhtkoerakasutaja liiga agressiivselt. Tundsin, et ma ei suudaks sellist räuskamist klienditeenindaja suunal õigustada, mitte et ma peaks, aga kuna ma olen tuntud pime ja juhtkoerakasutajast blogija, siis oletan, et mingisugust kommentaari minult oleks siiski oodatud.

Niisiis, kui lubate... minu tagasihoidlik seisukoht antud küsimuses on see, et ega klienditeenindaja pole neid reegleid oma põlve otsas valmis nikerdanud. See, mida need kõrgemad bossud kuskil kabinetikoosolekul otsustavad ja kehtestavad, ei puutu teenindaja pädevusse. Okei. Apollo kinodraama üheks intsidendiosaliseks oli küll vahetuseülem, aga joppenpuh, ma siiski julgen arvata, et vaest Elvist polnud sellel koosolekul, kus tõsiste ilmetega pintsaklipslased otsustasid, et juhtkoeraga  meie kinosaali siseneda EI tohi. Seejärel jagati Apollo töötajatele uued reeglid näppu ja loeti sõnad peale, et ühtegi juhtkoera üle kinosaali ukseläve ei luba ja kui keegi küsib põhjust, siis põhjenduseks ütlete, vähemalt esialgu, et filmis on ehmatavaid kohti ja koer võib ehmuda ja hakata haukuma.

Paraku selle põhjendusega Apollo kaugele ei purjetanud, sest need sunnikud ei haugu, niutsuks siis vähemaltki, aga ei midagi ja siis lisati esimesele põhjendusele juurde teinegi põhjus – teistele kinokülastajatele ei meeldi juhtkoerad kinosaalis. Ma ei tahaks pidevalt seadustega inimeste nina ees vehkida ja iga kell eelistan inimlikku lahendust, aga lihtsalt teadke, et igal omavalitsusel on oma koerte ja kasside pidamise eeskiri, mis oma sisus on võrdlemisi ühesugune ja ütleb, et töötava juhtkoeraga võib minna põhimõtteliselt igale poole, v.a. haigla nakkusosakonnad.  Aga toidupood, restoran, turg, kool, mänguväljak, kalmistud, rand…jamiskõikveel on
seadusega lubatud, sest juhtkoeral on põhimõtteliselt teenistuskoeraga samad õigused. Maitea, äkki mulle ei meeldi, kui saalis on lärmavad ja kasvatamatud pudinad, kes häirivad mu filmi vaatamist (loe: kuulamist) või need "toredad" inimesed, kes ostavad endale 10€ maksva kinopileti ainult selleks, et pool filmist Instas ja messengeris passida... keelame ära! Ma miskipärast julgen arvata, et viis helendavat ekraani häirivad kaaskülastajaid palju enam, kui üks tooli all õndsat und nohisev juhtkoer. Eksin?

Aga tegelikult pole üldse vahet, mida keegi siin arvab, sest paraku jääb mulje, et Apollo lihtsalt otsib poolvägisi põhjuseid, miks mitte lubada pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga kinosaali. Kuna need kaks eelnevat põhjust suudeti Apollo kino vähese seadusandluse tundmise ja harimatuse tõttu kõrvaldada, siis tõmmatigi varrukast võluväel välja uus põhjendus - me kaitseme juhtkoerte kõrvakuulmist! Kõik oleks minu jaoks ilus, üllas ja usutav, et ossa kui nummi, kino muretseb minu sõbrakese tervise pärast (nagu ma ise seda ei teeks, eksole), AGA... mul on ainult üks küsimus: milleks kogu see eelnev tsirkus siis vajalik oli, kui kino siiralt muretseb juhtkoerte pärast?

Ma palusin Joosepil natuke statistikat ka välja otsida ja teate mis? Ma avastasin õudusega, et ma pean vist homne päev oma poobiku varjupaika viima, sest kui ma vaatan tolmuimeja müraandmeid ja mõtlen sellele, et me imeme vähemalt 2x nädalas tolmukaga oma elamist üle, umbes tunnike, siis kokku teeb see peaaegu ühe terve filmiseanssi. Pluss õhksoojuspump, pesumasin, veekeetja jne.


Riigiteataja müra normatasemete määramise kohta:
 (5) Määrus ei laiene eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, tele- ja kinostuudiod, audioloogia uuringuruumid.

• 95-100 dB - Mööduv rong
• 80 dB - Tolmuimeja
• 70 dB - Pesumasin
• 60 dB - Tavavestlus

2015. aasta seisuga:

Solaris

• keskmine 75,6
• maksimum 95,2
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 89

Coca-Cola Plaza

• keskmine 78,9
• maksimum 98,9
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 91

Kosmos IMAX

• keskmine 86,4
• maksimum 103
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 97

väga suure liiklusega ristmik võib olla ka 85 detsibelli. Eestis kehtivate normide järgi on lubatud kõrgeim müratase 45 detsibelli, aga Tallinna keskmine müratase on juba niigi umbes 50 detsibelli.

• 85 detsibellises müras võib viibida kuni 8 tundi
• 88 detsibellises müras võib viibida kuni 4 tundi
• 91 detsibellises müras võib viibida kuni 2 tundi

Ma olen absoluutselt seda meelt, et avalikus sektoris pole kellelgi õigust pimedat oma juhtkoerast eraldada. Kui kino / teater / kontserdimaja pakub tõesti sellist varianti, kus juhtkoerakasutajal on võimalus jätta oma juhtkoer, ei, mitte õue puu külge, vaid spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumi, kus on ventilatsioon ja vesi, siis no tore on, AGA... viimane sõna peab siiski jääma pimedale!

Ma tean ühte kasutajat, kes tuleb juhtkoera abiga linna, siis saab nägijast saatjaga kokku ja lähevad näiteks teatrisse ning siis tõesti soovib suurima rõõmuga võimaluse korral kasutada n-ö "koeragarderoobi". Miks? Sest tunneb end nägijast saatjaga liikudes palju vabamalt, mugavamalt ja turvalisemalt. Mina seevastu olen kardinaalselt vastupidine näide. Ma ei jäta kunagi Janetit maha, sest mul on kohe selline tunne nagu minult oleks minu "silmad" ära võetud ja koos sellega ka iseseisvus, liikumisvabadus. Ma ei tea, kui paljud nägijad mõtlevad sellele või kas üldse, et kui oluline on inimesele iseseisvus. Teadmine, et võid iga kell ja igal ajal minna, tulla ja liikuda sinna kuhu parasjagu vaja.

Minu jaoks on oluline teadmine see, et kui midagi peaks juhtuma, näiteks tuleb tuletõrjehäire ja inimesed peavad hoonest evakueeruma, kes garanteerib mulle, et mind selles tohuvapohus ja paanikas ei unustata? Kas teadsite, et kui USAs oli WTC langemine, siis olid just juhtkoerad Roselle ja Salti need,,kes päästsid sellest peagi kokkuvarisevast hoonest oma pimedad peremehed Michael Hingsoni ja Omar Rivera. Nad töötasid sealses kontoris ja kuna paanika oli suur, siis ega kellelgi ei tulnud meeldegi, et oi, meil on ju siin ka kaks pimedat töökaaslast. tänu koerte sihikindlusele pääsesid nad mõlemad hoonest elusateja ja tervetena välja.

Olles ise juhtkoerakasutaja, siis kahjuks tean liigagi hästi, mis tunne on seista silmitsi järjekordse taolise situatsiooniga, kus keegi sunnib verbaalselt *see on veel viisakalt öeldud* mul hoonest lahkuda või teisel juhul siduda koer õue puu külge. Sa lihtsalt muutudki peale igat taolist olukorda tundlikumaks ja seest kisub kõik pingesse. eriti, kui see pole enam ei esimene, teine, kolmas ega ka 10es kord. Aga ma ei usu, et rusikatega vehkimine ja räuskamine on see kõige õigem tee. Paar aastat tagasi oli ka minul sarnane insident Pärnu Apollo kinos, aga mul õnneks lahenes olukord rahulikult ja ilma suurema mölluta. Aga kuna juba mitu aastat on olnud mitmel juhtkoerakasutajal Apollo kinoketiga üks ja see sama kana kitkuda, siis tegelikult näitabki see seda, et selgitused ei toimi ja kasutusele tuleb võtta teised meetmed.

Mul on arvutis eraldi fail, kuhu lisan järjest teemasid, millest tahaksin blogida, no et ma ära ei unustaks. Üheks selleks oli ka see aegumatu ahistamisteema. Kuigi vahepeal tundus, et asi hakkab tuure vaikselt maha võtma ja neid *mind on ka ahistatud* lugusid ilmus aina vähem, siis nüüd Manona Parise artikli valguses visati uuesti õli tulle ja siis omakorda võttis sõna ka Marimell ja täna lugesin Aili blogist ka veel ühte arvamuspostitust ja no ma tahaks ka nüüd oma tagasihoidliku arvamuse sekka öelda.

Kui ma esmakordselt FBs toda kampaaniat silmasin, kus kõiki INIMESI, kes on mingilgi moel kunagi kogenud ahistamist, kutsuti üles lisama oma FB seinale #metoo, siis minu arvates selline  kampaania on sellisel kujul suht mõttetu, sest sellises valguses peaks kogu meie planeet olema üks õnnetu ahistatud paigake. Me ei leiaks mitte ainsamatki inimhinge, kes poleks never tundnud end solvatuna, ahistatuna, alandatuna, survestatuna, diskrimineerituna jne. Keegi on ühte nendest tunnetest igal juhul kunagi kogenud ja mitte ainult vastassugupoole poolt, vaid kelle iganes poolt: bossi, kolleegide, vanemate, sõprade, tuttavate, mingi suvalise tondi pärast trollipeatuses, kes omast arust ütles mingi eriti ägeda fraasi või tegi totaka lähenemiskatse, mis iganes, eksole.

Minu meelest tuleks enne selliste kampaaniate algatust defineerida ära selline sõnapaar nagu seda on "seksuaalne ahistamine", sest lugedes ja jälgides meedias toimuvat, siis tänapäeval on oht saada hoobilt iga sõna või teo eest endale ahistaja reputatsioon. Inimesed ei tee enam absoluutselt vahet sellel, mis on seksuaalne ahistamine, tüütu või lugupidamatu käitumine.

Olen üsna kindel, et kõik me oleme mingil eluperioodil ekstra totralt käitunud, kui meile on keegi üliväga meeldinud ja no selline tunne on olnud, et poeks või nahast välja, et võita selle inimese tähelepanu. Saadad SMSe, helistad, kirjutad messengeri mingit suvalist läbu, flirdid,teed omast arust süütut kahemõttelist nalja, jagad komplimente, kuid tegelikkuses teed end lolliks ja oled lihtsalt eneseteadmata mega tüütu... või mõjud ahistavalt. I have few moments of my own.

Tegelikult pole Asi ju üldse selles, kas keegi on kedagi ahistanud, vaid küsimus on selles, et kes mis hetkest mida ahistamiseks peab. See tunnetus on inimestel väga erinev. Kui keegi viskaks mulle poes vorstiriiuli vahel meela pilgu peale, siis minu jaoks poleks see ahistamine. Vähemalt mitte seni kuni ei hakka end näperdama, jälitama või mingil muul viisil veidralt käituma. Minu jaoks pole ahistamine ka see, kui järgi vilistatakse. Ma ei tunne end mitte mingilgi moel solvatuna, alandatuna või veel vähem koerana. Pigem meelitatuna.

Kui ma kunagi aastaid tagasi sõpradega nädalavahetuseti väljas pidutsemas käisin ja olin tihtipeale seltskonnas ainuke vastassugupool, siis ma ei tundnud end kehvasti, kui mulle tehti praegu tagasi mõeldes üpris siivutuid ja kahemõttelisi komplimente. Kõik said aru, et need on lihtsalt sõnad ja et need ei vii ega jõua kuskile next levelile. Ja sellele tagasi mõeldes ei tunne ma end kuidagi riivatuna, solvatuna, ahistatuna või odavana. Ma ei tundnud end halvasti või kuidagi võlglasena ka siis, kui mulle saadeti lauda tasuta jook või maiustus või tantsides ootamatult sülle haarati. See oli lihtsalt melu.

Kui üks mu kunagine meestuttav kutsus mind klubis tantsima, siis ma jalutasin küll poole tantsu pealt minema, sest mulle ei meeldinud see tantsustiil, mida agarasti minu otsas vileles. Minu jaoks oli see liiga sensuaalne ja ma ei soovinud, et muudkui nühiks end vastu mind. Ma ei pidanud seda ahistamiseks, siiani ei pea, sest mul oli vaba voli lahkuda ja kutt ei jäänud mu otsa aelema. Minu jaoks oli tegu lihtsalt ühe inimese akward tantsustiiliga, mis mulle isiklikult ei istunud.
Loomulikult ma eelistaksin, et seda ebameeldivat nühkimist poleks olnud, aga seda see minu jaoks lihtsalt oligi - üks ebameeldiv seik ööklubis ja nothing more!

Ma absoluutselt ei soovi anda hinnangut või avaldada arvamust, et kes on ahistatud või kes on oma käitumisega "üle pingutanud" ja muud säärast, sest keegi meist ei saa end teise inimese olukorda panna, sest igaüks meist reageerib erinevatele olukordadele omamoodi - vastavalt oma iseloomule, elukogemusele, minevikule ja muule sellisele. Kuid aina enam hakkab mulle tunduma, et inimesed ei suuda enam vahet teha seksuaalsel ahistamisel ja inetul, ebaviisakal, lugupidamatul või jobul käitumisel. Kõik pannakse ühte patta.

Ma kardan, et kui see ahistamisteema leierdatakse to the max ära, siis see viib selleni, et tänu tarbetule emotsionaalsusele ja tilu-lilule jäävad päris-päris ahistajate ohvrid varju.

Ja kui kunagi hallipäise vanamemmena kiiktoolis tukute ja lapselaps tuleb uurima, et vanaema-vanaema, kuidas Sinu ajal poistega lood olid ja kurdab, et mitte kuskil pole julgeid mehi, kes teeksid esimese sammu ja kutsuks kohtingule, avaks uksi, kingiks lilli, tasuks õhtusöögi eest, võtaks jalutusel käest kinni, kannaks vihmavarju jne, siis saate öelda, et no vaata armas lapsekene, kunagi algatas keegi USAs sellise kampaania nagu #me too, kus siis kõik inimesed pidid endast märku andma, kui nad tundsid, et neid on mingilgi moel ahistatud ja lõpuks võeti mehed iga sellise lähenemiskatse eest tugevasti tangide vahele ja lõpuks viis see selleni, et keegi enam ei julenud läheneda, komplimente teha ja nii on see tänase päevani...

See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Okei, kas teate ka, kui mitmendat korda ma antud postitust alustan? Ega vist. No umbes 57 korda olen algusread ära kustutanud, kuna mulle tundub, et ma ei oska või ei suuda neid õigeid sõnu leida, kirjeldamaks neid emotsioone ja miljoneid mõtteid, mis on mul viimased nädal aega peas kedranud.

Tean, et paljud minu lugejad imetlevad minu elurõõmu, positiivsust ja seda kurikuulsat musta huumorit, mida ma ikka ja jälle oma pimeduse üle viskan ning mis on minu jaoks toiminud icebreakerina, aga järgnev postitus tuleb täiesti emotsiooni pealt - rabe ja toores, täpselt nii nagu ma end praegu tunnen. Kuid ärge laske end ära ehmatada minu emotsionaalsusest ja paanikast, justkui see oleks nüüd #seetundlikteema, mida minuga suheldes tuleks vältida - kindlasti mitte! Ma olen endiselt seda meelt, et suhtun ka edaspidi oma pimedusse yololt ja kompleksivabalt, sest mulle meeldiks mõelda, et sõna "pime inimene" pole ainus mind iseloomustav sõnapaar.

Kui korraks minna tagasi sellesse aega, mil ma kaotasin oma nägemise (kes pole veel minu looga kursis, siis saate lugeda siit, kuidas ma jäin pimedaks vol. 1 ja kuidas ma jäin pimedaks vol. 2
), siis ma endiselt tunnen, et minu jaoks polnud pimedaks jäämine maailma lõpp, musta auku langemine või midagi muud sellist. Jah, mul on omad momendid, kus ma tunnen kurbust, pettumust ja aeg-ajalt isegi frustratsiooni, sest ma olen siiski inimene, mitte robot. Õnneks ma ei tunne neid tundeid siis, kui ma ise milleski feilin või satun piinlikusse olukorda, aga aeg-ajalt viskab küll rihma maha, kui olen andnud endast parima ja siis tuleb keegi ninatark ja kukub näägutama, et miks sedasi tegid, teistmoodi oleks saanud palju paremini jne. Nagu halloo, tee siis palun ise, kui minu tehtu ei sobi või jaga siis näpunäiteid, kuidas järgmine kord teha paremini, eksole. Vinguda oskab meist igaüks.

Ookei, ma tunnen, mismoodi antud post juba praegu vaikselt metsa poole kisub, sest ma ei suuda isegi ühes teemas püsida...

Ma ütlen ausalt - viimased nädalad on olnud minu jaoks paras rollercoaster. Ma käisin nimelt kuu alguses silmakirurgi vastuvõtul. Ega ma muidu poleks sinna roninudki, aga no see töövõime uus hindamissüsteem nõuab seda, et arst kinnitaks, et ma pole vahepeal ikka veel mingi imeväe läbi nägijaks hakanud. No nüüd võite täiesti kindlad olla, et EI OLE, sest teate mis mulle öeldi? No eks pealkirjast võisite juba aimata. Kirurg vaatas mu silmi ja tõdes, et minu vasaku silma võrkkesta verevarustus on tänu retinopaatiale halb, väga halb. Lausa nii halb, et enamus veresooni on valged, mis näitabki verevarustuse puudumist. Ma ausalt öeldes polnud valmis selliseks uudiseks ja ma tunnistan ausalt - ma kardan!

Loomulikult oli mu esimene küsimus oftalmoloogile, et mida see mu silma jaoks tähendab ja vastuseks sain, et mitte midagi ja pole tarvis muretseda. Esialgu rahustas saadud vastus mu maha, kuid alles hiljem hakkasin mõtlema ja mul tekkis kerge deja vu tunne, sest täpselt 10-aastat tagasi, täpselt selles samas kabinetis, ütles teinegi silmaarst mulle seda sama "Pole tarvis muretseda!" ja dadaa - kolm kuud hiljem lõpetasin ma pimedana. Nii et, kes saab kinnitada, et seekord ei lähe samamoodi ja seda mitte muretsemise juttu rääkige palun mu vanaemale, eksole.

Ma mõistan, et ega arst ei tohigi patsienti oma oletuste ja juttudega enneaegselt paanikasse ajada, aga teatav avameelsus ei teeks paha, sest praegune teadmatus on põhjustanud vastupidise olukorra ja tekitanud minus mustmiljon küsimust: kas see tähendab, et kui mu silm otsustab lõplikult kraanid kinni keerata, kas mu silm hakkab kärbuma? Kui hakkab kärbuma, kas see tähendab silma välja lõikamist? Kui silmad on paarisorgan, siis kui palju see mõjutab teist silma ja kui suur on võimalus, et mõlemad silmad lõigatakse välja? Kui mu silmad lõigatakse välja, kas ma mahutun selle protsendi hulka, kellel organism võtab omaks proteessilmad? Jeebus küll, kui elurõvedalt see kõlab! Kui mul on piisavalt pappi (mida mul kahjuks ei ole), siis kas ma saan endale valida meelepärase silmaiirisega klaassilmad? Näiteks rohelised, helesinised või hoopis rohekad-lillakad või mitu komplekti, no iga outfiti jaoks erivärvi? Kui öeldakse, et silmad on inimese hingepeegel, siis kas koos minu originaalsilmadega lõigatakse välja minu hingepeegel? Tean, et kõik need tunded ja küsimused, mida ma oma peas ketran, need on teadmatuse vili ja teadmatus on hirmu kasvulava, aga no päriselt. See on nüüd küll mingi level miljon ja pimedaks jäämine kahvatub kõige selle kõrval.

Okei, ma pean vist minema ja tegema endale ühe rahustava kummelitee, sest muidu mu pea plahvatab nende mõtete all. Igatahes teadke, et kui lähima paari aasta jooksul peaks asi selleni jõudma, siis ma ei garanteeri, et ma olen sama tšill ja teen kohe järgmisel päeval peale oppi Facebooki laivi ja demon kõigile oma uhkeid silmakoopaid ja leelotan, et kõik on väga OK ja läheks iga kell uuesti sellisele opile. Hahaa, ma ei tea miks, aga ma hakkasin praegu mõtlema oma pimedusega seotud äpardustele ja kui ma peaksin ühel ilusal päeval saama klaassilma(d), siis on ju oht, et ma kaotan need ära või kui hakkan seda proteesi puhastama ja see libiseb mu käest põrandale, siis Janet arvab, et tegu on palliga ja jookseb rõõmsalt "minu silm" hambus mööda elamist ringi. Okei, nüüd läks küll veits lappama.

PS. Kui silmakirurg visiidi lõpus nentis kurvalt, et kahjuks ei saa mind nägemise osas aidata, siis ma täiesti siiralt vastasin: "Aa ei, ma olen praegusega väga rahul!" :D Antud lause võttis isegi tohtri muhelema :D

PSS. Eem, ma lugesin praegu oma posti läbi ja no anna kannatust. Ma ise olen tegelikult päriselt ka mures oma silmade pärast ja kardan, et mu mitte toimivad silmamunad lõigatakse peagi välja, aga ikka ma suudan kirjutada oma hirmust ja paanikast läbi musta huumori. Mis mul viga on või kas mul üldse ongi midagi viga? Kas see on mingi psühholoogiline kaitseefekt või ma olengi selline või mis asja? Ühesõnaga selline ma olen - võtke või jätke! :)

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Ühel ilusal hommikul, nagu ikka, sirutasin ma oma käe öökapile ja haarasin sealt esimese asjana oma nutifoni, et visata kiire pilk uudistele ja blogidesse. Miskit erilist mul esialgu silma / kõrvu ei jäänud, kuid siis jäi mu pilk pidama kellegi Heidi Ruuli postitusele, kus küsib: armsad mehed, mis teiega ometi juhtunud on?

Ma ei hakka kogu toda postitust siia ümber trükkima, kes soovib, siis saab sellega tutvuda siin
. Kuid siiski paari lausega annan ülevaate Heidi murest. Naine heietab sellest, kas mäletame seda muinasjuttu printsessist, kes pandi lossitorni luku taha ja siis üllas kartmatu prints kappas preilit päästma. Kartmata seejuures ära neetud metsa, seitsme peaga lohet või kurja võlurit. No ja siis hakkabki arutlema selle üle, et miks tänapäeval on kõik risti vastupidi ja mismoodi käituks tänapäeva mees sarnastes olukordades, kus mees peab seisma vastamisi hirmudega. Veel kirjutab Heidi, et tahaks, et mees julgeks otsustada ja vajadusel jalaga vastu maad lüüa ja võtta ohjad enda kätte ning mitte lasta naisel kõige eest vastutada. Ühesõnaga soovitan, enne minu postituse lugemist, Heidi murekirjale pilk peale visata, siis saate terviklikuma pildi sellest, millest mina hakkan nüüd rääkima.

Lugesin kohe mitu korda Heidi murekirja otsast lõpuni läbi ja minu kindel seisukoht ja arvamus selles küsimuses on see, et muinasjutuliste meeste väljasuremises on süüdi see kuramuse sooline võrdõiguslikkus, millest meile söögi alla ja peale pasundatakse. Jah, arvan ja usun seda kohe tõsiselt.
Ma alles hiljaaegu sattusin vaatama, kas "Pealtnägijast" või "Radari" saatest lugu, kus keegi Islandi proua naeratas kaamerasse ja seletas, et nemad avasid esimese Islandi sootute lasteaia ja nad treenivad lapsi võimalikult sooneutraalseks. No et, kui püksis on nõks, et siis ei pea ainult sinist kandma, autodega mängima ja legoklotsidest torne ehitama ning kui püksis ei ole miskit rippuvat, et siis ei pea ilmtingimata kandma patse ja roosat ning nukunurgas vankrit kärutama.

Ma vaatasin ja kuulasin ja mida enam see proua sõna sai, seda vastikum mul hakkas. Ei, mitte sellepärast, et me ei rebi poisslastelt nukke käest ega jookse laps käe kõrval lastenõustaja vastuvõtule,kui näeme neid nukkudega mängimas või roosat pluusi tahtmas. Minugi poolest las mängivad, millega hing ihkab, sest minu arvates sellised kodu mängimist imiteerivad mängud tulevad ainult kasuks. Sama lugu tüdrukutega. Kui tahab mänguautoga ringi rallida või konstruktoreid kokku panna, siis lasku käia. Usun, et seegi aitab lapse igakülgsele arengule kaasa ja on vaheldus nukumaailmale.

Aga see, mis mul harja punaseks ajas, oli see sõna kasutus- me treenime lapsi kandma roosat, kleite, pükse ja seda olenemata soost. Õpetades poistele plikalikkust ja tüdrukutele poisilikkust ehk lõhutakse soorolle. Esiteks, lapsi ei treenita, lapsed ise arenevad. Üks asi on anda ja tutvustada neile valikuvõimalusi ja hoopis teine tera on neile sisse kodeerida mingisugune teatav käitumismuster, mille järgi edaspidises elus elada ja valikuid teha. Me ei peida eraldi poiste eest roosat värvi ja nukusid, me ei peida ka tüdrukute eest autosid ja sinist värvi. Kõik valikuvõimalused on meie ümber olemas ja ega keegi ei lukusta lapsi ju keldritesse ega vala neid vastavalt soole ainult roosamannavahuga või kraanatäis mänguautodega üle. Seepärast leian, et selline lasteaed on mõistusevastane ja pigem lõhutakse seal tulevasi omanäolisi isiksusi.

Mis puutub konkreetselt Heidi kirjutisse, siis jätame lapsed korraks kõrvale ja tuleme tänapäeva täiskasvanute maailma. Mulle just tundub, et neid naisi, kes taovad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust, siis mis nendel meestel enam üle jääb. Nüüd tuleb üks naine kapist välja ja kirjutab avaliku kurva kirja sellest, kuidas tahab, et mees lööks jalaga vastu maad ja otsustaks ise. Aga kuramuse päralt, siis kui mees otsustas naisele ukse avada ja sai selle eest kotiga vastu vahtimist, siis me küll ei taha, et mees kasutaks oma mõistust ja tegutseks. Tahame, et meid koheldaks nagu tõelisi printsesse, aga kui mees üritab seda teha, näiteks tasudes vaikimisi ise õhtusöögi eest, siis see on mõnele naisele mingi sajandi solvang. Mis Sa arvad, et ma ise ei suuda oma toidu eest maksta või!?

Meie vanaemad ja vanaisad käisid ikka nii kohtingutel ja väljas, et mees avas uksed, aitas palitu selga, maksis kohvikuarve ja kinkis lilli, aga need kombed on hääbumas, sest meestel ei lasta mees olla. Seda ju enamus naisi tahab, ma ei saa aru, miks nüüd selline ving ja kiun lahti. Kui suudad ise jääda selles sootus maailmas piisavalt naiseks, siis leiad endale ka selle printsi valgel hobusel, aga kui käid geelküüned taeva poole, kott telliseid täis ja mõrra pilk ees, et olla igaks sajaks juhuks valmis mehele selgeks tegema, et kui too üritab kasvõi natukenegi oma käitumisega anda vihjet, et naine on nõrgem sugupool, siis saab kolki. No ja need naised, kes taolist mentaliteeti ei harrasta, siis nemad peavad lihtsalt leppima tagajärgedega.

No ja loomulikult ei oska keegi päris täpselt ette ennustada, et mis see uus põlvkond endaga kaasa toob, kui meil hakatakse Islandi eeskujul lapsi treenima nagu koeri. Lõpuks on kõik tulevased inimesed, olenemata soost, mingisugused kindla seerianumbriga ja väljalaskeaastaga robotid, kes käituvad, mõtlevad, kannavad, valivad ja riietuvad ühtemoodi. Vahet pole, kas püksis peidab end noku või tussu, üks robot kõik.
Ma saan aru, et pehmeid väärtusi tuleb hinnata ja väärtustada, ega selles ei olegi küsimus, aga selleks ei pea me muutma inimesed sootuks. Meil on tarvis mehi, kes vajadusel oskavad oma naist, last ja kodumaad kaitsta, aga mitte mingeid lillelapsi, kes kirvemõrtsuka või sarivägistajaga kohtudes puistab tolle roosinupukestega üle ja teeb ettepaneku sõpradeks hakata.

PS. Heidi, ära jonni ja tule teki alt välja, sest kui Sa nelja seina vahel tekk üle pea kassid, siis ei leia Sind ükski mees üles, isegi mitte prints valgel hobusel! ;)

Detsembri lõpus käisin lõpuks endokrinoloogi ehk sisehaiguste ja pulmonoloogi ehk kopsuarsti vastuvõtul ära. Sellest, miks ma kopsuarstil käisin, sellest saate lugeda siit.

Kui ma Pärnu haiglasse sõitsin, siis mul olid kopsuarsti suhtes lootused eriti kõrged, sest mõtlesin, et oh, lõpuks ometi saan ma teada köhimise põhjuse ja võib-olla isegi ravi ja ma lõpetan ükskord ometigi kopsutükkide välja köhimise. kuid ma pidin kahjuks pettuma.

Arst küsis kõiksugu küsimusi ja lasi teha kopsuröntgeni, mis oli korras. Mõõdeti ka kopsumahtu ja väidetavalt oli seegi korras, kuigi kopsumahu mõõtmise ajal oli mul küll selline tunne nagu ma oleksin aastate pikkune sarisuitsetaja, kellel on olematu kopsumaht.  ning sellega põhimõtteliselt kogu visiit piirduski. Aaa, bronhhe kuulas ka ja need olid samuti puhtad.

Kokkuvõttes leidis kopsuarst, et mul võiks ikka selle vererõhuravimi välja vahetada ja kui siis uue ravimiga kuu jooksul köha ei taandu, et siis kahtlustaks mul refluksi. Aga ma pole sugugi rahul selle võimaliku diagnoosiga, sest kui ma perearstilt käisin saatelehte saamas, siis perearst ütles, et tema välistaks ravimi kõrvalnähu, kuna sellisel juhul köhiksin ma suvalistel hetkedel, kuid mul on teatav muster köhimistes olemas. Naeran - hakkan köhima. Söön kartulit, liha, leiba, kuivatatud õunu, pähkleid ja hakkan ennastunustavalt köhima. Refluksi üks sümptomitest pidavat olema see, kui toit liigub koos maohappega tagasi üles ja see ajab köhima, aga no mul ei jõua toit allagi minna, kui ma juba köhin. Pealegi mul pole praktselt mitte ühtegi reflukshaiguse sümptomit. No kõik need kõrvetised, hommikune köhimine, rinnakutagune valu, kõrvavalu, häälekähedus ja kurguvalu jmt.

Mul vägisi tekib tunne, et refluks on mingi järjekordne moodne haigus, mida igale teisele inimesele diagnoosiks välja kirjutatakse. No ilmselt see on see, mis see muud ikka olla saab, eksole. Ei hakka siin analüüsidele Haigekassa raha kulutama. Ma miskipärast oletasin, et mu kurgust ja kopsudest võetakse proovid ja tehakse midagi rohkemat, aga ei.

Kui pulmonoloogi visiit minu ootustele ei vastanud, siis seevastu endokrinoloogiga jäin ma super rahule. Kui keegi soovib head ja konkreetset arsti, kes niisama ilma põhjuseta ei tupsununnuta, kuid samas on siiras ja hooliv, siis dr. Jõgiste on see arst, keda mina soovitan. Ma sain nii palju uut teada. Näiteks, et ma olen terve oma diabeedi aja valesse kohta süstinud, või vähemalt mingi aegunud õpetuse järgi. Mina olen viimased 15-20 aastat süstinud vahelduva eduga reie väliskülgedele, kuid tuleb välja, et seda ei tohi teha. Süstida tuleb otse reie peal olevasse lihasesse. Käevartesse ei soovitanud arst mul üldse süstida, kuna mu käed on õblukesed, kuigi minu meelest täitsa normaalse inimese käed.

Kuna ma olin tohtriproual uus patsient, siis esimene visiit oli tunniajaline tutvumine. Küsis kõiksugu küsimusi, vaatas mu süstekohad üle, kaalus, mõõtis vererõhku, ja kirjutas kõik üles. Kokkuvõttes tahab arst, et ma järgmise kuu alguses läheks paariks päevaks haiglasse sisse, et nad teeks mulle glükoosimonitooringut. Ühesõnaga mingi väike aparaat pannakse kanüüliga mu kõhupeki külge, mis mõõdab 47 tunni jooksul iga kolme minuti tagant mu veresuhkrut. Nii saab arst täieliku ülevaate minu veresuhkru kõikumistest ja oskavad parema süsteskeemi peale panna. Pluss tahavad mulle uut pikatoimelist insuliini välja kirjutada, aga nad ei taha teha seda nii, et viskavad mulle uue insuka kätte, saadavad mind rõõmsalt koju süstima ja üksi katsetama, et eks paistab, kas ja kuidas mõjub.

Ahjaa, kui ma seal kabinetis istusin, siis see arst ütles ühtäkki out of blue, et ta uurib  haigla juhtkonnalt, kas ma saaksin Janeti ka endaga haiglasse kaasa võtta, et ta paneks mu üksikusse palatisse, et siis mul hea rahulik olla. Ja et kuna ma olen nii aktiivne, siis tema küll ei taha, et ma päevad läbi lihtsalt istuksin nelja seina vahel ja kopitaksin, vaid et ma võiksin vabalt minna Janetiga õue jalutama. Ma küll ütlesin, et ma eksin haigla koridorirägastikesse ära, kuid selle peale ütles, et ärgu ma muretsegu, et ta võtab mu enda tiiva alla ja õpetab mulle kõik selgeks. Much sweet! :)

Ma nüüd kohe ei teagi, kas võimaluse korral kasutada taolist sülle kukkunud varianti või pigem mitte. Ühelt poolt on taoline ettepanek super, sest see näitab suhtumist ja arusaama sellest, et miks see juhtkoer mul on ja millist funktsiooni täidab minu elus, kuid teisalt pelgan, et äkki sellega oleks liiga palju jahmerdamist ja põhjustaks mulle liigset pinget ja muret. Lihtsalt sisehaiguste osakond asub 7-korusel ja ma peaksin iga päev hommikul Janetiga õue ronima ja päeval ja õhtul ka ja mõelda vaid, kui väljas on -20 ja tuiskab ja siis hakka end seal riidesse toppima ja lahti riietuma ja siis turvamehega kokku leppima, et pärast mu ikka tagasi sisse laseks ja üldse, mis siis saab, kui Janet keeldub tagasi haiglasse minemast. Tema võib seda võtta ju nii, et sai nüüd siin oldud küll, lähme nüüd koju ära.

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

Eile õhtul sattus Joosep netis ringi surfates näitlejatar Shailene Woodley Youtube kanalile, kuhu on üles laetud video sellest, mismoodi noor näitsik protestib naftatrassi vastu, mis läbiks Dakota osariiki. See ei ole lihtsalt suvaline protest või vastuseis, vaid tegu on üpriski julma ja traagilise looga, mis on USAs kestnud juba kuid, kuid main stream meedia ei pööra sellele olulist tähelepanu. Ega see ei tuleks valitsusele ja investoritele kasuks ka, kui selline julm inimvastane tegu saaks meedias üle määra palju tähelepanu, sest sellisel juhul jookseks tuhanded ameeriklased Standing Rockile kokku ja osutaks samuti vastupanu naftatrassi rajamisele.

Standing Rock - see on indiaanlastele kuuluv püha maa, mida läbib Missouri jõgi ja kus sajandeid on elanud ja tänase päevani paiknevad mitmed indiaanlaste kolooniad, kuid nüüd tahetakse ehitada naftatrass põliselanike maa ja jõe alla.

Täna hommikul vaatasime veel mitmeid videosid sellest, mismoodi indiaanlased on oma püstkojad ja hütid Missouri jõe kaldale ja Standing Rockile püsti pannud ning mismoodi nad võitlevad viimase hingetõmbeni buldooserite ja politseiga, kes lasevad neile julmalt pipragaasi näkku ja ässitavad politseikoeri kallale. Ausalt, mu hing ja süda värisevad, kui ma vaatan, mismoodi indiaanlased kaitsevad vankumatult oma püha maad ja puhast vett. Indiaani mehed, naised ja lapsed - kõik on ühte kogunenud ja lihtsalt seisavad suurte mürisevate masinatega vastakuti.  Indiaanlased korduvalt ütlevad "Water is life" ehk "Vesi on elu". Ilma veeta ei oleks elu ja see on ju absoluutselt tõsi. Kui ei oleks puhast vett, siis lõppeks planeedil Maa peagi meie kõigi ilus elukene otsa. Mul isegi praegu seda siia kirjutades tuleb nutuklomp kurku.

See halastamatu võitlus on kestnud juba kuid ja kuigi esimesed võitlused on olnud indiaanlastele edukad ja buldooserid on taganenud, siis on netis olemas videosid ka sellest, mismoodi järgmistel kordadel tuldi indiaanlasi peletama, lisaks politseile, buldooseritele, pipragaasile ja koertele, koos relvastatud armeega. Sinna relvastatud armeesse kuuluvad snaiprid ja granaadiheitjad. Really!? Kas kogu see tehnika ja relvad on ikka vajalikud? Indiaanlastel pole küll vibusid ega püsse kaasas, osadel on ainult trummid ja laps kaenlas.  Miks ei võiks indiaanlased elada oma pühal maal ja las jääda see Missouri jõgi, mis on nende jaoks ülimalt oluline, puutumata. Jumala eest, kas siis nendel kahvanägudel pole tõesti mingitki kaastunnet või südametunnistust? See, et indiaanlased ei ela kuskil suurlinna pilvelõhkujas või tiheda asustusega elamurajoonis, vaid vabas looduses ja omades laagrites ja püstkodades, ei tähenda, et see pole nende kodu. Kodu nagu see ehitis, kus Sina ja mina elame, mida ei saa sõrmenipsutamise peale kokku pakkida ja mujale nihutada.

Olgugi, et kogu see sündmustik leiab aset teisel pool maakera, siis mind see tuimaks ja ükskõikseks ei jätnud. Kogu see emotsioonidemöll, mis hõlmab endas valu, julgust, tugevust, hirmu, ühtekuuluvust ja sihikindlust, mõjus mulle nii tugevalt, et ma lihtsalt hakkasin neid videosid vaadates nutma. Miski läks minus lihtsalt katki. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema nende inimeste peale, kes soovivad,et elu oleks grammikenegi põnevam ja hakkavad ajaviiteks intriige punuma. Või inimesed, kes miskipärast armastavad oma peakesi vaevata kõiksugu mõttetustega. Nagu see uute parvlaevade teema, kus tõepoolest leidus inimesi, kes tundsid siirast muret selle üle, kas kiluvõileivad jäävad ikka sama suureks või kui ei jää, siis kas hind jäetakse samaks. Ei tead, edaspidi kiluvõikude hind hoopis kolmekordistub ja reisija peab ise oma leiva kaasa võtma. First world problems!

Eile suutis janet mind korralikult enda pärast muretsema panna. Päeval oli nagu kõik korras. Käisime linnas, koju jõudes kepsles vallatult ja rõõmsalt ringi ja muudkui tonksas mind oma niiske koonuga, nõudes õhtusööki. Vahetasin linnariided mugava kodukleidi vastu, kokkasin natuke endale ja Joosepile ja siis andsin kutsadele krõbuskid ette. Janet sai oma tavapärasele toidule lisaks ka atoopilist dermatiiti leevendavat ravimit, mida ta on juba aastaid iga nädalavahetus saanud.

Kuna mina tundsin end räsituna, siis mõtlesin, et tukastan umbes poolteist tundi enne näosaate algust. Mõeldud, tehtud. Viskasin end mõnusasti diivanile külili ja tõmbasin paksu pehme pleedi kõrvuni. Tavaliselt poeb Janet mulle jalgadesse magama ja nii ka seekord, kuid ei läinud viite minutitki, kui hakkas jant pihta. Kõigepealt keerutas ta niisama mul jalgades ja maigutas suud. Lakkus oma käppasid ja paar korda diivani käetuge. Kui oli tagasihoidlikud miljon korda proovinud vasaku ja parema külje peal uinuda, aga mitte miskit sellest välja ei tulnud, siis lõpuks otsustas maha hüpata ja läks köögilaua alla. Seal püsis paar minutit ja edasi läks diivani ette, siis diivani kõrvale, siis kööki kaltsuvaibale, siis magamistuppa voodi alla, siis Joosepi selja taha, siis oma pehmele lebomatile, siis jälle minu jalgadesse ja vahepeal tiirutas niisama sihitult mööda elamist ringi. Igas kohas viibis maksimaalselt paar-kolm minutit ja kõike seda saatis pidev suu maigutamine ja matsutamine. Puhas ja värske vesi oli olemas, kõik oli nagu olemas, aga miski nagu ikka vaevas seda väikest poobikut.

Selline tunne tekkis nagu ta vaevleks valude käes või miskit näriks teda. Ma ei teagi kohe. Võib-olla on need vanadusega kaasnevad liigesevalud, aga need algasid siis küll kuidagi liiga järsku. Vähemalt minu jaoks. Kui bussi pealt maha astusime, siis lasin veel Janeti rihmast lahti ja jalutasime Joosepiga käsikäes koju. Janet samal ajal kepsles ringi nagu noor gasell haljendaval aasal. Polnud ühtegi märki valust või terviseprobleemidest ja siis äkitselt peale õhtusööki hakkas selline jant pihta. Täna ta on õnneks palju rahulikum ja öö möödus ka suuremate komplikatsioonideta. Imekombel on ta praegu isegi juba ligi tunnike ühe koha peal suutnud püsida ja paksu und lasta.

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.

Kuskil paar aastat tagasi hakkas mul mingi imelik köha endast märku andma. Alguses oli see selline harva esinev nähtus, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on asi läinud. Märgin kohe alguses sellise pisikese fakti ka ära, et suitsumees pole ma kunagi olnud, nii et sealt ei tasu ka põhjust hakata otsima. Kui ma just pole passiivse suitsetajana saanud mingeid ränki kahjustusi...

Ma alguses ise ajasin selle köhimise oma kurgumandlite süüks, sest kui ma aastaid tagasi TÜ Kliinikumi endokrinoloogias sees passisin, siis kutsuti peaaegu pool osakonda kokku minu hiiglaslikke kurgumandleid uudistama. Küsiti veel imestunult, kas ma kartulit saan ikka normaalselt süüa. Ma olin tol hetkel küll sellise näoga, et whaat?! Muidugi saan, pole kunagi probleemi olnud. Kuid nüüd on mul selline geiss, et kui tahket toitu söön, siis hakkan praktselt kohe peale esimest ampsu läkastama. Eriti hull on olukord siis, kui söön kartulit, leiba, saia ja muud sellist kraami. Kuid sellist taolist hinge kinnitõmbavat köhimist esineb ka näiteks õuna söömisel. Ja piisab täitsa paarist ampsust, kui juba hakkab see jant pihta. Samamoodi olen hakanud läkastama ka siis, kui näiteks õhuliikumine muutub. Täpsemalt siis, kui liigun õuest siseruumidesse. Naermise ajal on samuti sarnast olukorda esinenud. Eriti siis, kui Joosep mind kõdistab ja tekitab minus sellega pinget.  Seega ma nagu mingisugust allergiat küll ei oska endal kahtlustada. Pealegi ma pole kunagi allergiline olnud ka.

Ilmselge on see, et kindlasti pean ma mingisuguse eriala tohtri poole pöörduma, aga millise? Ma olen väsinud oma kopsutükke välja köhimast ja olgem ausad, see pole ju päris normaalne. Esiteks on see ebameeldiv ja häiriv ja teiseks ka piinlik. Ma olen kordumatu arv kukkunud kohvikus ja ühisüritustel läkastama. Tavaliselt inimesed kohe murelikult uurivad, kas tõmbasin toidu kurku ja ma siis köhides noogutan, sest ma ei taha hakata seletama, et tegelikult on asjalood nüüd nii, et ma niisama iga jumala kord natuke lämbun, kui söön kartulit, liha, leiba ja blaa-blaa-blaa, no worrys.

Ma isegi ei oska päris hästi seda tunnet kirjeldada. See pole mingi selline tavaline viirusköhale sarnanev köhimine, vaid pigem lämbumisköha. Enne köhimist muidugi eelneb selline ebameeldiv tunne kurgus. Hingata saan ja õhk käib ka läbi, kuid siis järgmisel hetkel tõmbuvad silmad märjaks ja läheb tamburai lahti. Kui köhimise ajal tahan õhku kopsudesse tõmmata, siis vahel kostub konkreetselt selline hääl nagu ma tõmbaksin oma viimast hingetõmmet, justkui õhk ei pääseks läbi käima. Kogu see tamburai lõppeb tavaliselt kuskil minuti või paari jooksul. Ja enamasti võin südamerahus sama toitu edasi süüa, aga lihtsalt pean rahulikult oma köhimistega ja läkastamistega ühele poole saama. See on siis see kõige tavalistemal hetkedel.

Ühesõnaga ma ei tea, mis mul viga on või mis seda põhjustab. Küll ma olen kahtlustanud endal kurguvähki, kopsuvähki, bakteriaalset infektsiooni ja sada muud surmatõbi. Ja isegi allergiat, kuigi ma julgen selles väga sügavalt kahelda.
Kas kellegil on veel sarnaseid köhahooge või millise eriala arsti poole tuleks sellise jamaga pöörduda? Jajaah, mõni võib ju praegu mõelda, et no jälle üks sama tark tegelinski siin, kes küsib netist nõu, selle asemel, et antud küsimusega oma perearsti poole pöörduda. Aga no viimane kord tahtis perearst mind EMOsse saata, kui tegi avastuse, et mul on neerupuudulikkus. Seega ma usun, et ma saan siit vähe asjalikumat nõu.

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Ma kirjutan viimasel ajal blogisse nagu kuuvarjutus. Igal hommikul ärgates võtan plaani kindlalt blogida, aga siis juhtub miskit imelikku, mis on viimasel ajal minu puhul kuidagi igapäevaseks muutunud. Mind on tabanud mingisugused kahtlased meeleolu muutused. Ühel hetkel olen täiesti rõõmsameelne, teen nalja ja elan tavapärast elukest, kui äkitselt niidab mind jalust maha mingisugune enesehaletsushoog ja hakkan masetsema. Tunnen, et ükskõik, mida ma ka ei teeks või ütleks, et kõik on vale. Vahepeal, või mis vahepeal, praktselt iga päev poetan paar pisaratki ja siis olen sedasi oma pool tunnikest kuni pool päeva. Kui oma masekaga saan ühele poole, siis ajan endale kargu jälle alla ja hakkan edasi toimetama. Endal laibamatja ilme ees.

No paar näidet ka teile...
Ühel rahulikul hilisõhtul pühkisin põrandalt koerakarvu kokku, kui äkki Joosep uuris, kas see on praegu ilmtingimata vajalik tegevus. Kuna ta valmistus õhtuseks trenniks, siis teda häiris minu sehkendamine kühvli ja harjaga. No ja ega Joosep ei karjunud mu peale, et kuramuse naine, võta oma kühvel ja hari ja ära virvenda mu silme all, vaid lihtsalt informeeris mind oma häiritusest, aga kuidas reageerisin mina? No igatahes mitte nagu päris normaalne ja täiemõistuse juures olev inimene.
Ma tõusin püsti, viskasin solvunult kühvli ja harja nurka ja kõndisin demonstratiivselt teise tuppa ja virutasin ukse vähe tugevamini kinni ja kukkusin nutma, sest mina mõtlesin, et no tore, ma olen nädal aega kodust ära ja juba ma käin talle närvidele ja häirin teda ja olen ees ja nüüd ongi nii, et ta ei armasta mind enam kohe üldse mitte jne. Ja kusjuures enne seda intsidenti olin täiesti rahulik ja rõõmsameelne. Minus polnud grammigi närvilisust, kurbust, pettumust vms.

Või siis täna...
Joosep tahtis minuga üht teemat arutada. Kuid selle asemel, et teda normaalselt kuulata, kleepusin ma ta kaela külge nii, nagu ma kannataksin mingisuguse eriti ränga ja raskekujulise lähedusepuuduse all. Aga no Joosep ei suuda väga hästi oma jutule keskenduda, kui ma ta näo ees ripun nagu mingisugune märg kalts. Ja ega see polnud ka sellist sorti jutt, kus oleks hirmsamat moodi tarvis olnud üksteise küljes tilpneda. Kui üksteise küljes riputakse, siis tegelikult pole ju üldse väga vaja lobiseda, aga no see selleks :D

Igatahes Joosep taaskord informeeris mind, et äkki ma suudaks normaalselt seista, et ta tahaks minuga arutada, aga mina solvusin ära ja meeleolu läks täiesti nulli. Või mis nulli. Miinustesse läks. Ja ma saan praegu ka kirjutades aru, et need on niivõrd absurdsed näited ja olukorrad, et mõni inimene ütleks, et kammoon, võta end kokku ja ära tujutse vms, aga no ma ei suuda. Ma imestan, et Joosep pole juba oma seitse asja võtnud ja kuskile meeste tugigrupi poole punnu pistnud, või mulle lähimasse hullumajja koha bronninud.

Ma sisendan endale pidevalt ja seda juba pikemat aega, et Kai, katsu olla vähem emotsionaalne. Mõtle peaga ja ära draamatse. Ma tunnen ja mõtlen, et ma pole tasemel, piisavalt hea ja vean kogu aeg kedagi alt. Kuidagi selline läbipõlemistunne on. Ega ma ei tea kindlalt, kas see on, aga lihtsalt selline tunne on. Mul on vist kehahormoonid paigast ära. Panin endale just meditsiinilise diagnoosi :D

Kui asjad on hästi ja keegi mulle kurjasti või pahasti ei ütle, siis on kõik täitsa timm, aga nii kui natukene keegi tõsisemalt või konkreetsemalt ütleb, siis kohe tõmbun tõsiseks ja silm kisub märjaks ja tahaks nutta.
Ma praegu ka seda kirjutades mõtlen, et äkki see pole ikka päris õige, et sellest räägin, sest inimesed on harjunud mind nägema super positiivsena ja siis pelgan, et äkki vean nüüd teid ka alt või valmistan kuidagi pettumust. Ahjaa, selle positiivsusega meenub see ka, et siin tekib järjekordne konflikt minu enda tunnetega, kuna loomu poolest olen rõõmsameelne, siis taolised madalseisud tekitavad minus endas pahameelt, et nagu mis mõttes Sa praegu töinad siin või mossitad?! Miks jälle ei suutnud enda emotsioonidega hakkama saada ja nüüd siis oled siin sedasi vissis. Ühesõnaga ise olen ka meister endale etteheiteid tegema.

Ohjah, ei oska isegi kuidagi väga arusaadavalt kogu seda tunnete ja emotsioonide virrvarri kirjeldada ja lahti seletada. Lihtsalt endale jääb küll mulje, nagu ma oleksin peast puhta soojaks läinud või mingi eriti raske esemega vastu pead saanud. Eriti veel sellepärast, kuna asju ja inimesi,mille ja kelle üle rõõmustada, on ju minu elus küll ja veel. Mul on kodu, soe söök, mul on armastav ja hooliv mees, mul on super nunnukas ja armas juhtkoer, mul on vanemad, armas õeke ja õelapsed, sõbrad ja eneseteostusvõimalused jne. Aga mina töinan ja masetsen siin. Jah, eks meil kõigil ole keerukaid olukordi ja inimsuhteid, mis meid paraku ühel või teisel moel mõjutavad, aga vaevalt kõik sellepärast nutavad ja mõtlevad ilgemalt negatiivseid mõtteid või langevad sekunditega masendusse. Mind igatahes mõjutavad märkimisväärselt. Ma juba olen kord selline, kes väga kergesti võtab oluliste ja lähedaste inimeste muresid ja konflikte südamesse, aga no ega ma sinna väga miskit parata saa.

Olen hakanud oma mõtteid mediteerimise suunas mõlgutama, aga ma ei oska mitte kuskilt otsast alustada. Kunagi lugesin Mai-Agate Väljataga eneseabiõpikut, kus kirjutas umbes järgmist. Kujuta endale meelepärast värvi õhupalli ette, täida see oma unistuste ja soovidega ning lase seejärel see õhupall nööriga kosmosesse. Hoides ise kogu aeg nöörist kinni. Las see siis hõljub seal Sinu unistustega ja iga päev tegele selle mõttega ning lõpuks universum täidabki Sinu unistused. See on vist see mõttejõu värgindus või see teema, et positiivsus tõmbab positiivsust.

Ma kuulasin ja kuulasin, aga see oli nii kohutavalt igav raamat, et ma jäin suisa mitu korda selle kuulamise ajal magama. Ehh, nüüd mõtlen, et võib-olla oligi see taotluslik. Igatahes mina suutsin ainult I peatüki sealt ära kuulata ja siis panin selle raamatu raske südamega kinni. Mulle lihtsalt see õhupallimeditatsioon kohe üldse ei istunud. Ega täitsa võimalik, et järgmistespeatükkides liiguti õhupallidest ja universumist kaugemalegi, aga minu jaoks peab raamat juba esimestest ridadest olema niivõrd huvitav ja paeluv, et ma lausa ahmin seda endasse.

Kuid sellist meditatsiooni tahaksin küll, kus ma istun rätsepistmes, toas mängib mingisugune vaikne loodusmuusika või ei mängiks üldse muusikat ja siis lihtsalt istun vaikides keset tuba koos oma mõtetega. Aga kas selleks ei peaks olema mingisugune kindel spot, millel on hea energeetika? Ja ümbritsev keskkond peab ka ju olema neutraalne, et poleks häirivaid välistegureid, aga no kuidas ma seda saavutan, kui üks mees meil kodus töötab.

Ühesõnaga ma olen veits nagu rajalt kõrvale kaldunud ja tunnen, et mu hing ja vaim ja keha vajaksid midagi. Ma vajan rahu, stabiilsust ja positiivset energiat, aga ma ei tea kuidas seda saavutada. Ma lihtsalt kujutan ette, et kui minus on rahu ja positiivsus, siis olen enesekindlam ja suudaksin paremini toime tulla kõiksugu pingeliste olukordadega.
Kas ma kõlan väga arulagedana?

Te vist olete kursis, et täna on neljapäev... Mina hommikul silmaluuke lahti tehes polnud sellele veel jõudnud mõeldagi, kuid kui Janet mulle oma niiske koonu pihku pistis, meenus mulle õudusega, et jeebus küll, homme sõidame Lätimaale. Alles see oli, kui ma mõtlesin, et ah, selle rahvusvahelise juhtkoerte maavõistlusteni on ligemale kuuke aega ja küll me jõuame veel siin oksendamiseni harjutada ja trenni teha, aga juba ülehomme toimubki Riias parimatest parimate juhtkoerte mõõduvõtmine.

Minu jaoks on tänavune võistlus sellepärast nii pingeline, kuna esiteks meie oleme Janetiga tiitlikaitsjad. Oleme ikkagist möödunud kahe aasta I-koha omanikud, tehes sellega ajalugu, kuna varasemalt pole mitte ükski Eesti tandem kaks aastat järjestikku võitnud. Enne meid oli ainult üks Eesti tandem korra I koha koju toonud. Ma nüüd kibelen kolmanda võidu järgi ka, aga ma olen suutnud end juba üles kruttida sellega, et pole piisavalt palju trenni teinud.

Viimane aasta oleme ka ju elanud rahulikus väikelinnas, kus pole igapäevaselt tea mis keerulisi lahendamist vajavaid olukordi. Aga Riias on seevastu absurdselt kaootilised tänavad. Seal ei ole sellist ühtset joont. Näiteks vahepeal on peaaegu olematu tänavarant ja järgmisel hetkel laiub Sinu ees meetri sügavune aste alla / üles. Sellised ebastandardsed olukorrad muudavad kontrolli keeruliseks, sest ma ei pruugi võõras kohas aru saada, kas peaksin Janetit edasi utsitama, või hoopiski usaldama, kui seisatab... Kui ei utsita ja ainult 100% lohisen juhtkoerale järgi, siis võetakse koostööst punkte maha, aga no mis kuramuse koostööd ma saan teha, kui ma ei tea, mida nõuda. Jääbki ju usaldus, minu meelest vägagi hea koostöö näide. Katsuge ise täiesti võõras linnas usaldada pimesi koera.

Lisaks sain pühapäeval teada, et Janeti parempoolsem silm on hakanud udusemaks tõmbuma ja see võib tähendada, et ta ei pruugi parempoolseid takistusi nii hästi näha ja arvestada. Silmauuringuid pole küll tehtud, aga võimalus on, et nägemine on udusem.
No ja olles võistluse vanim juhtkoer, siis üheltpoolt on see kindlasti kasuks ja teisalt suureks miinuseks. Positiivse külje pealt vaadatuna on Janetil oma kõrge vanuse tõttu kõige rohkem kogemusi ehk tööstaaži ja me oleme ühtse tiimina kõige kauem koos olnud ning seega peaks justkui teineteist poole sammu pealt mõistma. Kuid samas vanus võib mängida ka meie kahjuks, kui sel päeval otsustab Janeti tervis tõrkuda, või kui Janet hakkab oma kõiketeadlikust mulle peale suruma, sest ta on ju meil ikka nii tark ja ilus ja osav. No ja minul ei jäämitte midagi muud üle, kui sõna otseses mõttes oma juhtkoera pimesi usaldada, sest võistlusrajast tean ma sama palju, kui pingviinid troopikast  :D

Seega tulingi juba teisipäeval Tartusse Kiku poole resideeruma, et linnakeskkonda sulanduda, harjutada ja paremat tunnetust Janetiga saada. Eile jalutasimegi mööda Vanemuiset alla Kaubsi poole ja meil läks kuni Ülikooli tänavani täitsa kenasti. Janet näitas kõiki ristuvaid tänavaid ja minu teada ei ületanud kordagi ilma minu loata sõiduteed. Kuid siis Ülikooli ja Vanemuise ristmikul tekkis meil esimene arusaamatus, õigemini minul tekkis. Janetil oli siht selge ja olemas- Ristiisa pubi vastas olev park, kuhu ta mu sujuvate manöövritega kohale viis :D
Aga no see oli ka ainuke feil ja paraku tuttavates kohtades võib vahel juhtkoer selliseid krutskeid ja ootamatusi teha küll. Nad lihtsalt "hoolitsevad" selle eest, et peremehe marsruudid ei oleks niivõrd üksluised ja surmigavad :D

Igatahes homme pealelõunal siis stardime ja kuskil õhtul kaheksaks peaks kohale jõudma. Ma ausalt öeldes oleks eelistanud päevavalges kohale jõuda, et Janet saaks autost väljudes koheselt näha ja tutvuda uue ümbritseva keskkonnaga. Muidu on nii, et järgmisel päeval (võistluspäeval) nuhib ja vahib pea laiali ringi, sest nii palju uusi kohti ja lõhnasid on, mida vaja avastada. See on samuti üks minu lisamuresid, et Riia linnaga tutvume pimedas. Mina võin ju mingi tunnetuse saada linnatänavatest, kuid koerale mõjub see teistmoodi. Õhtune pime linn on ikka miskit muud, kui hommikune päevavalguses olev linnakeskkond.

Pean lihtsalt kuidagi oma muretsemised alla suruma, sest muidu Janet tunnetab minu pingeid ja siis muutub temagi ärevaks. Lihtsalt nii palju ebameeldivaid asju satub enne võistlusi ja nõme, kui lihtsalt mingi idiootsuse pärast saavutame halva tulemuse.
 Ja sellist asja pole mulle vaja üldse soovitatagi, et ära muretse, et ega võistlus elu ja surma peale pole. Või ega võistlus mõisa peale ei käi. Ei käi jah, võistlus käib I- koha peale ja halooo, see poleks ju võistlus, kui võistlejad ei soovi võimalikult head tulemust saada, milleks juhtumisi on I-koht, eksole. Või saan mina millestki valesti aru? :D

Üks meie peretuttav soovitas enne rajale minemist üks kanepisuits teha ja koerale ka paar mahvi anda. Mnjah, mina ja suits. Mina, kes pole kunagi suitsu isegi mitte proovinudki. No ilmselgelt tegi ta nalja, aga lihtsalt humoorikas oli see, et seda soovitas mulle 65-aastane tädike, kes on ema ja vanaema :D