Eile lappasin niisama ajaviiteks FB newsfeedi läbi ja sattusin Pere & Kodu poolt avaldatud postituse otsa, kus oli juttu laste kasvatamisest ning kuigi rumalatel lastetutel paluti laste kasvatamise kohapealt mokk maas hoida, siis mina paraku ei suuda vait olla, kui loen sellist ebaõiglast hinnangut. 
https://perejakodu.ohtuleht.ee/866107/enne-lapsi-mul-oli-kindel-ettekujutus-kui-taiuslik-ja-tubli-ema-minust-saab

Ausalt, ma saan kõigest sellest aru, et see pole mingi üles haibitud liialdus, et kui juttu tuleb laste kasvatamisest, siis miskipärast kipuvad alati need teised olema need kõige-kõige targemad ja kõige-kõige kogenumad ja kuidas nemad ikka teeksid ja kasvataksid oma lapsi teistmoodi jne, kuid ma ei saa kuidagi nõustuda väitega nagu seda teeksid suures enamuses just lastetud inimesed. Mina olen täheldanud, et kõikvõimalikke õpetussõnu ja hinnanguid tuleb tavaliselt ikka teistelt kaasvanematelt. Ma ei tea näiteks ühtegi lastetut inimest, kes oleks FBis liitunud XXX titegrupiga eesmärgil minna ja hakata tulihingeliselt targutama, et kuidas peaks keegi oma last kasvatama... pigem kipuvad omavahel nääklema ja vaidlema ikka lapsevanemad ise.

On nii neid, kes soovivad siiralt ja heast tahtest aidata, kaasa mõelda ja rahulikult arutleda ning jagada oma järelproovitud meetoteid, et kui neil mingi nipp toimis, siis ehk on abiks ka kellegile teisele. Kuid on ka selliseid, kes vangutavad pead ja pööritavad silmi ja imestavad, et kust pilvepiiri pealt see nüüd oma kasvatusmeetotitega alla sadas ning loomulikult ei jäta nad seda võimaluse korral valjuhäälselt väljendamata, et just nende tõekspidamised ja meetotid on need ainuõiged. Neid on ka, kes ei pruugi kõigega alati nõustuda, aga nad ei lähe seepärast kisklema või  oma õigust taga nõudma.

Mis puutub inimestesse, kellel pole veel oma eluõiekesi, siis ma ei leia, et laste mitte omamine võtab inimeselt õiguse ära lastega seonduvaid mõtteid mõlgutada. Inimesed ju ikka mõtlevad ja unistavad ja planeerivad, et kuidas oleks olla lapsevanem ja mismoodi nad oma maimukest kasvataksid ja mis oleksid nende n-ö eesmärgid ja soovid ja kogu see muu värgindus. Ning need soovid ei pea minu arvates isegi realistlikud olema. Las pealegi olla natuke naiivsed.

Ma julgen tõsimeeli väita, et lastetuid, kes titeemmede seltskondades näägutaksid ja seletaksid mingisugustest ebarealistlikest soovunelmatest, et neid on käputäis. Kui paljud unistused ja soovid on üleüldse realistlikud ja kes oleme meie sellised, et tuleme kellegile teisele ütlema, et ou kuule, kui sa pole vähemalt ühte väikest inimest üles kasvatanud ja pole ka praegusel eluperioodil aktiivselt titendussektoris sees ja pole kursis uusimate trendide ja kasvatusmeetotidega, siis oled ilge värdjas, kui hakkad siin sõna võtma. Mis ajast on armastus lapse vastu devalveerunud?


Ma ei saa tegelikult üldse aru, milleks sellise asja peale oma närve ja aega kulutada. Kui ise olete rahul ja õnnelik ning laps on ka seda, kas siis natuke savi pole, mida keegi ütlebmõtleb/arvab. Tehke seda, mida ise õigeks peate, lähtudes oma vanemlikust instinktist. See on ürgne ja peaks ju olema eksimatu ja ei tohiks alt vedada.
 
Mina lugesin selle postituse läbi ja ma ei tea, kas peaksin nüüd olema uhke või tundma end kuidagi erilisena, aga ma ei suutnud end mitte üheski punktis samastada või tunda, et jaa, olen minagi nii mõelnud. Näiteks...

• mul ei saaks rohkem savi ollagi, milliseid sukapükse kellegi laps kannab. Mul pole vahet mitme triibuga need on või kus need paiknevad ja mis värvi on. Olgu või 100 triipu.
• Mind ei huvita, mida keegi oma lapsele hommikuks süüa annab, palju kellegi laps päevas puu- ja juurvilju saab (kui laps ei näe just kahtlaselt näljahädaline ja hall välja).
• Mind ei koti, kui  kellegi eluõieke viskub poes keset riiulivahet end siruli ja pistab röökima nagu ratta peal, sest ei saanud kõiki soovitud maailma komme või sai vale kommi või mida iganes. Taeva päralt, las kisendab. Jah, kõrvadel on natuke vastik ja valus, aga ega mina ei pea selle väänikuga ju tegelema. Mul ei tule mõtteissegi minna sinna kõrvale silmi pööritama ja ohkima, et küll ikka on kasvatamatu jõnglane. Minu laps oskaks iga kell ja igal pool end viisakalt ülal pidada. Thats for sure.

No lihtsalt ei teki selliseid mõtteid ega soove kedagi õpetada, manitseda, sõrmega viibutada, nothing what so ever.

Ma saan mõistusega aru, et suure tõenäosusega on need emad ühte ja seda sama nõuannet ja nippi juba miljon korda kuulnud ja vaikselt muutub frustreerivaks, kui oled kõigile neile eelnevatele juba seletanud, et jaaa, proovitud-katsetatud-ei toiminud ja siis tuleb ikka keegi tarkpea, kes jätkab oma mantrat samal teemal, kuigi eelnevalt sai juba 58x öeldud, et proovitud ja ei toimi, saa armas inimene sellest ükskord ometigi aru, kuid EI! Lõpus peab ikka oma imestust väljendama ja lisama "Imelik, meil küll see toimis!". Veidi kummaline on, kui  hakatakse kahtlema teise ema pädevuses, et kas ikka talitab õigesti, no et kas ikka peab oma lapse heaolu silmas jne, sest iga normaalne lapsevanem annab ju endast igas võimalikus olukorras selle maksimumi, mida suudab anda. 

Piiblis on selle kohta väga hea ütelus - puud tuntakse tema viljast ehk inimesel võib olla kogemus ja teatav staaž, aga see ei anna veel kinnitust selle kohta, et me teeme seda õigesti, sest loeb tulemus ja tulemust näeme alles aastate pärast, kui puu hakkab vilju kandma.

Kui metafooriliseks minna, siis iga aednik kasvatab oma puud ise, oma maalapikese peal, kus kõigil on natuke erinev pinnas, ilmastikuolud - päike, tuul, vihm, niiskus jne ning vastavalt sellele peab iga aednik ise valima ja otsustama, lähtudes ilmastikuoludest, et mis on puu kasvuks parim, et ühel ilusal päeval kannaks see hoole ja armastusega kasvatatud puu maitsvaid vilju. Me võime aednikena jagada omavahel nippe, et mida proovida, no harvenda nii ja lisa seda väetist ja kasta nii ja kasta sellega või istuta sootuks teise koha peale ja kuigi me teame, et need on sellised nõuanded, mis on aidanud taime sirgumisele ja kosumisele kaasa, siis ei ole need universaalsed, et kõik toimivad kõigile. No et kui seda teed, siis raudselt saab kõik korda. Täpselt nii on ka kõige muuga siin elukeses.

PS. Ja taeva päralt, las need rumalad lastetud elavad oma roosas õhulossis ja unistavad, et kui nad saavad tütre, et siis nende laps kannab tihti kleite ja iga päev on armsad patsikesed peas ja kogu välimus ja käitumine on nunnulikult printsessilik ja sitsi-satsiline. Las unistavad. Teie ei pea selle eest hoolt kandma või muretsema, et see õhuloss koost pudeneks, sest kui see rumal lastetu peab ükskord reaalsusega silmitsi seisma, siis ärge põdege - küll seisab ja see vaene rumal lastetu hing saab omal nahal tunda, mis on tegelikult lapsega elu.

Nonii, ma luban... või siis tegelikult ei luba kah, et see on viimane postitus sellest saatest, sest tunnistan ausalt, et ma jätkuvalt plaanin seda saadet edasi jälgida. Ei, mitte sellepärast, et hirmus põnev oleks, tegelikult hoopis vastupidi - natuke nõutu olen.

Esimene saade oli põnev, sest seal oli kohe täielik action käimas, kuigi kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma mõistan, mis minu jaoks vajaka jääb. Osad leiavad, et saade on labane ja nõme ja igav ja mõttetu ja maitselage jne. Mina selliseid hinnanguid ei hakka andma, küll aga on hakanud tekitama see saade minus küsimusi, et mis kogu selle saate point on? Kas ongi lihtsalt see, et näidatakse televaatajatele, mismoodi üks paar kruvib oma titevoodit kokku, teised lähevad titabeebiga jalutama, kolmandad käivad beebifotograafi juures oma pisikest ilmaimet jäädvustamas ja vahepeal näidatakse sekka krooksumist, puuksutamist, oksendamist, tehakse juttu imetamisest ja Mallu kirjeldab oma mokkasid...

Ausalt, ma saan aru, et see ongi elu ja ilmselt kõike seda nii tahetaksegi vaatajale serveerida - elu omas mahlas, ilma klantsimata ja ilustamata, aga mina oleksin võib-olla saatesse kaasanud ka professionaale. No võtame kasvõi esimese osa, kus üks sünnitaja, peale tunde valutamist, lõpetas lõpuks ikka erakorralise keisriga. Oleks tahtnud ämmaemanda kommentaari kuulda antud olukorrale, et miks nii juhtub? Millal otsustatakse erakorralise keisri kasuks? Ma oletan, et siis, kui ema ja laps on ohus, aga millised on ohumärgid ja millal võiks naine ise hakata nõudma keisrit? Või siis see teine osa, kus rõhk oli titabeebidele nime registreerimine, imetamine ja haiglast koju pääsemine. Siingi oleks saanud ju kaasata imetamisspetsialisti nõu andma, et millised on kasvõi need esmased või üldised õiged imetamisvõtted, mida tuleks kindlasti jälgida, et imetamine poleks põrgulikult valus ja piinarikas ning kuskil oleks võinud olla selle spetsialisti kontaktid. Mallukas oma blogis kirjutas ka sellest imetamisspetsialistist, kui võtted alles käisid, aga no kamoon - saates oleks võinud ka ju ära märkida...

No ühesõnaga nagu ma juba mainisin, siis ma pole endiselt välja peilinud selle saate pointi. Aga no võib-olla sellel polegi seda... võib-olla ongi see lihtsalt selline telku ees lömitamine ja teiste inimeste eludesse piilumine. Kuigi iseenesest idee oli lahe ja sellest oleks saanud palju kiftima saate, aga praeguse seisuga...  ei midagi informatiivset. Tundub, et Joosepil oli õigustatud reaktsioon, kui esimese saate lõpus küsis, et mida näidati ja kui ütlesin, et põhiliselt laste sündi, siis Joosep küsis ülimalt üllatunud häälel, et mis neil siis enam seal näidata on, kui lapsed on ära sündinud...

Ma tänase saate algust ei näinud, aga kas keegi teab, kuhu see joogatajast ja hüpnoosiga sünnitaja kadus?

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Sel nädalal sattusin juhuslikult lugema ERRist uudist selle kohta, kus üks kolme lapse ema on poole aasta jooksul korduvalt kritiseerinud FB gruppides Brittoni turvahälle, nimetades neid AliExpressi odavaks rämpsuks, mis on õhukesed ja rabedad nagu munakoor ning nõudis ettevõttelt turvatestide tulemuste avalikustamist. Iseenesest tundub nagu igati mõistlik ja loogiline nõue, mida klient võiks enne ostu sooritamist tootjalt küsida, eksole, eriti veel, kui asi puudutab liiklusohutust. Kuid paraku olukord pole teps mitte nii lihtne ja lilleline.

Väidetavalt kirjutas naine esimesed kriitilisemad postitused tänavu aasta alguses, ent kuna tootja esindaja ei reageerinud neile, hakkas naine tuntud turvatoolide- ja hällide tootja Brittoni tooteid maha tegema ning seadis korduvalt erinevates FB gruppides nende toodete ohutuse kahtluse alla.

Ning siin on koht, kus läheb minu jaoks olukord eriti huvitavaks ja imelikuks...
Ma olen absoluutselt nõus, et hoolimata sõnavabadusest, ei tohiks ühtegi inimest vabastada kohustusest jälgida oma suuvärki, olgu lastetu, üks või terve trobikond lapsi. See pole lihtsalt eetiline käitumine, hakata lambist kedagi oma kõhutunde põhjal laimama. Kuid hoolimata inetust teematõstatusest, olen seisukohal, et antud teemakäsitlus on ülioluline ja vajalik, sest oletame, kui need turvatoolid ja hällid on tõepoolest odav rämps, mis pole ealeski ühtegi turvatesti läbinud,siis see on ju igati õigustatud teemapüstitus, kas pole?

Mind tõsimeeli hämmastas ettevõtte esindaja välja öeldu, et nemad ei pea midagi hakkama tõestama ega avalikustama. Nagu kuidas palun? Te tegelete turvavarustuse müügiga ja läbi selle võtate vastutuse väikelaste elude eest ning siis suhtutegi nii üleolevalt lapsevanematesse? Jah, antud kolme lapse ema kirjutas inetult ja ilmselt põhjustas ettevõttele teatavat kahju, kuid ma arvan, et probleem pole enam kolme lapse ema antireklaamis, vaid ettevõtte üleüldises suhtumises klientidesse. Ma ei saa aru, kas Brittoni tootja esindajal oli valus tänada inimest küsimuse eest ja vastata nagu ühele erasektori esindajale kohane. Ega see pea liiva alla peitmine päästa. Kui pole turvatesti tulemusi ette näidata, siis nii tulebki vastata, aga mitte hakata vehkima kohtumenetluse paberitega, nõudma üüratuid menetluskulusid ja valurahasid. Ettevõtte esindaja kommenteeris: "Leiame, et juriidilise abi kompenseerimine on miinimum, millega lepime kohtuväliselt. Kui aga Kaisa Kullamaa ei ole nõus juriidilist abi kompenseerima, siis oleme valmis oma õigust tõestama kohtus koos teiste kahjunõuetega."

Selle lause peale tahaks vägisi küsida: miks on tarvis läbi kohtu tõestada Brittoni turvatoolide- ja hällide turvalisust? Kas lihtsam poleks olnud vastata lapsevanemate küsimustele? Praegu jääb mulje, et see kohtukeiss on ainult hirmutamiseks. Kui kõik on seaduspärane, no siis ei tohiks ju olla probleemi avalikustada need turvatestide tulemused.

. Samuti oli ka see mingi tase omaette, kus ettevõtte esindaja andis meedias kommentaari, kus ütles, et Kaisa Kullamaa tahab pääseda 1500 eurose juriidiliste kulude kompenseerimisest, kuid ei mõtle sellele, et oma valeväidete tõttu kaotavad sissetulekus laotöötajad Tiina, Irina ja Paavo, müügijuht Teve, raamatupidaja Mairi, sekretär Kristel, müüjad Egle, Käty, Leen jne. Taevas halasta, aga kuhu jäi sellest lõputust nimekirjast koristaja? Kas koristaja polegi inimene või? Pealegi ma tobuke arvasin, et palka makstakse inimestele ikka lepingu alusel, eriti veel sellises prestiižes ettevõttes.

Aga olgu, jätame praegu iroonia kõrvale. Tegelikult oli seda kõike ääretult kurb lugeda. Kurb igas mõttes. Kurb, et inimene sotsiaalmeedias valimatult räuskab ja laimab, kuigi selle asemel oleks võinud oma sõnade kinnituseks anda asjale ametliku käigu ja kurb, et toote esindaja ignoreeris inimese esimest postitust, mille väidetavalt kirjutas Brittoni FB lehele, kust kogu lugu sai ühtlasi ka alguse. Samuti on kurb ja veidi kentsakas lugeda toote esindajalt kommentaari selle kohta, et nende käibe languse tõttu väheneb palk laotöötajatel, raamatupidajal, sekretäril jne, kuid laste ohutus jäetakse täiesti märkimata. Inetu lugu igal juhul!

Ma ei tea vist ühtegi inimest oma sõpruskonnast, kes ei teaks, mis on Pardiralli. Kuid ma tean päris mitut inimest, kes on vägagi kursis selle ellukutsutud ürituse ülla eesmärgiga, kuid kahjuks tihtipeale unustavad oma kiires elutempos ära, et millal ja kus see toimub ja kuidas üleüldse saab enda panuse anda vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks.

Täiesti juhuslikult koperdasin minagi täna blogijate grupis postituse otsa, kus Pardiralli meeskond kutsus blogijaid üles toetama ja soetama oma blogi nimelisi vanniparte. Ning kohe pikemalt mõtlemata olin ka mina valmis oma kaks kätt ära andma (või no õigemini käsi nad tegelikult annetuseks ei soovigi), vaid piisab ka sellest kui soetad endale kasvõi ühe vahva vannipardi, kes 10. juunil alustab Kadrioru kanalis võistuujumist koos teiste tuhandete heategevuslike partidega.

Kui inimesed siin üpris sageli imestavad minu elurõõmu üle ja küsivad, et mismoodi ma suudan kõige selle keskel veel nii positiivne ja elujaatav olla, siis vastust ei pea kaugelt otsima - ma lihtsalt arvan, et minust on palju kehvemas ja raskemas olukorras inimesi. Kui ma mõtlen vähihaigetele lastele ja nende vanematele, siis ma arvan, et mitte keegi meist, kes pole antud olukorras ise olnud, ei suudaks seda tunnet ette kujutada, mida võib ema-isa süda tunda kui tehakse diagnoos teatavaks, ja kuidas see mõjutab perekonda tervikuna.Oeh, ma ei taha sellele isegi mitte mõelda. See on lihtsalt nii kohutavalt kurb ja ebaõiglane.

Minu oma lihane õde võitles samuti mõned aastat tagasi vähiga, kuid õnneks praeguse seisuga on kõik stabiilne. Aga kahjuks pole see ainuke juhtum minu tutvuskonnas. Üks minu väga kallis sõbranna on samuti poole oma elust pidanud võitlust haruldase vähivormiga. Siiani õnneks edukalt, kuid tegelikult keegi meist ei tea kauaks... Alles hiljuti ta luges mulle oma digiloost analüüsi vastuseid ette ja kui oli lõpetanud, siis minu vastus talle oli: "Sa ju sured varsti ära... " Jaa, see pole vist päris see lause, mida võiks vähihaigele öelda, aga see kõik oli kuidagi niii sünge. Ise ta muidugi vastas minu morbiidsusele eriti optimistlikult: "Oot, ma loen sulle need vastused ka ette, mis on positiivsed... "
Aga ausalt , kui oli nende nii-öelda heade analüüsivastuste loetelu lõpetanud, siis ma jätkasin sama šokeeritult: "Need ju pole ka korras ega referensis!" "Jaa, aga need on stabiilsed!", teatas sõbranna optimistlikult nagu lillelaps.
Ma tohutult imetlen seda inimest, ta on mulle väga suureks eeskujuks. Võiks ka teistele virisejatele olla, kuid kahjuks ei ole sõbranna huvitatud sellisest tähelepanust.

See on üks tohutult valus teema ja ma soovin, et mitte ükski inimene ei peaks mitte kunagi midagi sellist läbi elama-tegema. Paraku ainult soovidest jääb väheks. Soovijaid ja mõtlejaid on meil niigi piisavalt, aga tegutsejaid ja pealehakkajaid vähevõitu. Seega kutsun mina kõiki oma lugejaid üles samuti Pardirallit toetama! Soetage ka endale kasvõi üks part või kolm parti, nagu mina seda tegin ja las nad siis sulistavad uhkelt ja võidukalt finiši poole. Rohkem infot Pardiralli kohta leiate siit!

PS. Kuna me elame tänapäeval ületootmise keskkonnas, siis tekkis inimestel küsimus, et kas iga aasta toodetakse Pardiralli tarbeks uusi kummist parte, et mismoodi see meie keskkonnale mõjub!? Kuid saadud info kohaselt võin kinnitada käsi südamel, et pardid on korduskasutatavad ja seega antud heategevuslik aktsioon ei mõju keskkonnale halvasti .

Kas mitte alles hiljuti ma ei vastanud ühele oma lugeja kommentaarile, et selleks, et ma üldse Perekoolist kirjutaksin, peavad nad palju enam pingutama, et ma tahaks sõna sekka öelda, aga näe, armas taevaisa võttiski mu sõnu kuulda ja nüüd ma siin olen ja kirjutan ühest populaarsemast ja skandaalsemast foorumist.

Ütlen ausalt, et mina seal foorumis ajaviiteks lugemas või teemasid sirvimas ei käi (välja arvatud paar varasemat korda, mil keegi on oma blogis linkinud mõnele teemale), sest no mul pole oma eluõiekesi, kelle kasvamise, arengu ja motherhood kohta tahaks kõiksugu asju teada ja uurida. Isegi siis ei oleks see koht minu jaoks eriti kutsuv, kui mul praegusel hetkel ripuks tissi otsas üks präänik, sest lapates täna põgusalt foorumis valitsevat üldist melu, siis jättis see üpris mannetu mulje. Vägisi tekkis tunne, et mõned on vist küll liiga kauaks nelja seina vahele oma maimukestega jäänud, mähkmete-marlilapikeste-luttide-pudelite-kõrinate-püreede-piima-okse-ila maailma mattunud ja pole juba vääga pikka aega värsket õhku saanud hingata, n-ö restarti teha.  Kuidas muidu seletada sellist vaenulikku suhtumist, mis pressib igast august välja.

Mul polnud täna plaanis isegi mitte blogida, sest no polnud teemat ega mõttepojukestki, millest võiks kirjutada ja niisama tühja pushida on ka mõttetu. Selle asemel läksin kööki ja hakkasin kokkama. Mul oli parasjagu kartulite koorimine pooleli, kui Joosep äkki teatab, et näe, Perekooli foorumis sõimatakse TV3 uudiseankruid, no et nad on oma kleitides nagu tööd ootavad libud. Tean-tean, see pole kõige mahlakam ja vapustavam iseloomustus inimeste kohta, millega nad on seal maha saanud, vaid nad on ju halastamatult kaitsetuid lapsekesi ka maha teinud ja madistanud omavahel nii, et tutikarvad lendavad kahes kaares laiali.

Ma ei tahaks siinkohal nägijate mängumaale oma varbaid tõsta ega hakata kleite kiitma, sest nagu foorumis üks kägu kirjutas, et tema arvates need, kes neid kleite kiidavad, neil on silmanägemisega probleeme. Ma arvan, et ma oleksin puhta idioot, kui ma ei aduks ära, et see kommentaar käib ka minu kohta, sest no daah, ma olen pime ja oleks veits akward, kui ma hakkaksin täiesti lambist kiitma midagi, millest mul puudub mingigi ülevaade. Seega jätan kleitide plahvatusohtlikuse hinnangu andmise pommidemineerimisrühma spetsialistidele. Kuid ega ma ilma põhjuseta siin selle teema ei tõstatanud.

Hommikul Facebooki ajajoonel märkasin Miiu jagatud kodu müümise postitust. Ehee, te nüüd kindlasti mõtlete, et mis seos on sellel Perekooliga, aga relax, I'm getting there. Lugesin postituse läbi ja siis jäi mu kõrv pidama ühele teisele postitusele, kus Miiu kirjutas, et tema tütar oli kurb, kuna keegi lasteaialastest oli öelnud Miiu tütrele, et too on paks. Ma ei tea, kas tohin siia kopeerida postitusest lõigu, aga loodan, et Miiu ei pahanda, sest viskan postituselingi ka siia.

"Igatahes juhtus meiega ükspäev midagi kummalist ja ootamatut. Vaadake, meie peres ei räägita inimestest kunagi välimuse põhjal halvustavalt ja nii ei tea Kroonprintsess inimeste kohta kasutada sõnu nagu “paks”, “kole” vms. Aga ükspäev tuli ta minu juurde ja teatas, et tema lasteaiasõbranna oli talle öelnud, et ta on paks. See, et nad seal üksteist sõprusest ilmajätmise ja sünnipäevale mittekutsumisega ähvardavad, on lasteaia argipäev, mille peale silm enam isegi mitte natukene ei pilgu. Aga see, kuidas Kroonprintsess mu kaissu puges ja sulaselges eesti keeles ütles, et see ütelus teda väga kurvaks tegi… ausalt, võttis jalge alt õõnsaks küll. Esiteks sellepärast, et tekkis tahtmine röökida ja märatseda, sest meie ühiskonna väärastunud body image ei peaks minu lapseni jõudma neljaselt. Teiseks: mis vanemad need on, kelle laps selliseid väljendeid kasutada oskab? Mismoodi nende kodus teistest inimestest räägitakse? See ei ole esimene kord kui ma seoses selle sõbraga kurvastan, sest vanemate otsused ja teod mind kukalt kratsima panevad. Ja ma ei oska midagi teha ka peale Kroonprintsessile kinnitamise, et mõtlev ja heasüdamlik inimene teistest nii ei räägi ja et see lihtsalt ei ole asi, mida teisele inimesele öelda ja mis üleüldse midagi tähendab. Miks vanemdamine nii raske olema peab, ah?"

Ilmselgelt lugesin ma foorumis antud teema all kõik kommentaarid läbi, et saada täielik ülevaade valitsevast meelsusest ja siis jäigi silma vot selline kommentaar:

"Vähe sellest, et kitsas-lühike ka. Juhtusin üks päev lõppu nägema ja tibi istus nii, et sukaääre pits laialt paistis! Ütlesin veel mehele, et nagu libu "

Uudised on õhtul kell seitse ja sel ajal on minu teada terve pere juba kodus - ka lapsed. Ma arvan, et põhjuseid lasteaialaste suuvärgi kohta ei tule kaugelt otsida. Ega ma nüüd praegu mingisuguse ilmaime ja pommuudisega lagedale ei tulnud, aga mind lihtsalt pani kogu see lugu mõtlema, et millised lapsevanemad seal koos käivad? Viharavi vajavad mampslid? Huvitav on see, et teised jäävad neile pidevalt millegagi hammaste vahele ja "valutavad" südant, et millised lapsed keegi üles kasvatab, aga iseennast kõrvalt ei oska korraks analüüsida ja vaagida. Maailm algab ikka Sinust endast, eksole.

Ühel ilusal hommikul, nagu ikka, sirutasin ma oma käe öökapile ja haarasin sealt esimese asjana oma nutifoni, et visata kiire pilk uudistele ja blogidesse. Miskit erilist mul esialgu silma / kõrvu ei jäänud, kuid siis jäi mu pilk pidama kellegi Heidi Ruuli postitusele, kus küsib: armsad mehed, mis teiega ometi juhtunud on?

Ma ei hakka kogu toda postitust siia ümber trükkima, kes soovib, siis saab sellega tutvuda siin
. Kuid siiski paari lausega annan ülevaate Heidi murest. Naine heietab sellest, kas mäletame seda muinasjuttu printsessist, kes pandi lossitorni luku taha ja siis üllas kartmatu prints kappas preilit päästma. Kartmata seejuures ära neetud metsa, seitsme peaga lohet või kurja võlurit. No ja siis hakkabki arutlema selle üle, et miks tänapäeval on kõik risti vastupidi ja mismoodi käituks tänapäeva mees sarnastes olukordades, kus mees peab seisma vastamisi hirmudega. Veel kirjutab Heidi, et tahaks, et mees julgeks otsustada ja vajadusel jalaga vastu maad lüüa ja võtta ohjad enda kätte ning mitte lasta naisel kõige eest vastutada. Ühesõnaga soovitan, enne minu postituse lugemist, Heidi murekirjale pilk peale visata, siis saate terviklikuma pildi sellest, millest mina hakkan nüüd rääkima.

Lugesin kohe mitu korda Heidi murekirja otsast lõpuni läbi ja minu kindel seisukoht ja arvamus selles küsimuses on see, et muinasjutuliste meeste väljasuremises on süüdi see kuramuse sooline võrdõiguslikkus, millest meile söögi alla ja peale pasundatakse. Jah, arvan ja usun seda kohe tõsiselt.
Ma alles hiljaaegu sattusin vaatama, kas "Pealtnägijast" või "Radari" saatest lugu, kus keegi Islandi proua naeratas kaamerasse ja seletas, et nemad avasid esimese Islandi sootute lasteaia ja nad treenivad lapsi võimalikult sooneutraalseks. No et, kui püksis on nõks, et siis ei pea ainult sinist kandma, autodega mängima ja legoklotsidest torne ehitama ning kui püksis ei ole miskit rippuvat, et siis ei pea ilmtingimata kandma patse ja roosat ning nukunurgas vankrit kärutama.

Ma vaatasin ja kuulasin ja mida enam see proua sõna sai, seda vastikum mul hakkas. Ei, mitte sellepärast, et me ei rebi poisslastelt nukke käest ega jookse laps käe kõrval lastenõustaja vastuvõtule,kui näeme neid nukkudega mängimas või roosat pluusi tahtmas. Minugi poolest las mängivad, millega hing ihkab, sest minu arvates sellised kodu mängimist imiteerivad mängud tulevad ainult kasuks. Sama lugu tüdrukutega. Kui tahab mänguautoga ringi rallida või konstruktoreid kokku panna, siis lasku käia. Usun, et seegi aitab lapse igakülgsele arengule kaasa ja on vaheldus nukumaailmale.

Aga see, mis mul harja punaseks ajas, oli see sõna kasutus- me treenime lapsi kandma roosat, kleite, pükse ja seda olenemata soost. Õpetades poistele plikalikkust ja tüdrukutele poisilikkust ehk lõhutakse soorolle. Esiteks, lapsi ei treenita, lapsed ise arenevad. Üks asi on anda ja tutvustada neile valikuvõimalusi ja hoopis teine tera on neile sisse kodeerida mingisugune teatav käitumismuster, mille järgi edaspidises elus elada ja valikuid teha. Me ei peida eraldi poiste eest roosat värvi ja nukusid, me ei peida ka tüdrukute eest autosid ja sinist värvi. Kõik valikuvõimalused on meie ümber olemas ja ega keegi ei lukusta lapsi ju keldritesse ega vala neid vastavalt soole ainult roosamannavahuga või kraanatäis mänguautodega üle. Seepärast leian, et selline lasteaed on mõistusevastane ja pigem lõhutakse seal tulevasi omanäolisi isiksusi.

Mis puutub konkreetselt Heidi kirjutisse, siis jätame lapsed korraks kõrvale ja tuleme tänapäeva täiskasvanute maailma. Mulle just tundub, et neid naisi, kes taovad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust, siis mis nendel meestel enam üle jääb. Nüüd tuleb üks naine kapist välja ja kirjutab avaliku kurva kirja sellest, kuidas tahab, et mees lööks jalaga vastu maad ja otsustaks ise. Aga kuramuse päralt, siis kui mees otsustas naisele ukse avada ja sai selle eest kotiga vastu vahtimist, siis me küll ei taha, et mees kasutaks oma mõistust ja tegutseks. Tahame, et meid koheldaks nagu tõelisi printsesse, aga kui mees üritab seda teha, näiteks tasudes vaikimisi ise õhtusöögi eest, siis see on mõnele naisele mingi sajandi solvang. Mis Sa arvad, et ma ise ei suuda oma toidu eest maksta või!?

Meie vanaemad ja vanaisad käisid ikka nii kohtingutel ja väljas, et mees avas uksed, aitas palitu selga, maksis kohvikuarve ja kinkis lilli, aga need kombed on hääbumas, sest meestel ei lasta mees olla. Seda ju enamus naisi tahab, ma ei saa aru, miks nüüd selline ving ja kiun lahti. Kui suudad ise jääda selles sootus maailmas piisavalt naiseks, siis leiad endale ka selle printsi valgel hobusel, aga kui käid geelküüned taeva poole, kott telliseid täis ja mõrra pilk ees, et olla igaks sajaks juhuks valmis mehele selgeks tegema, et kui too üritab kasvõi natukenegi oma käitumisega anda vihjet, et naine on nõrgem sugupool, siis saab kolki. No ja need naised, kes taolist mentaliteeti ei harrasta, siis nemad peavad lihtsalt leppima tagajärgedega.

No ja loomulikult ei oska keegi päris täpselt ette ennustada, et mis see uus põlvkond endaga kaasa toob, kui meil hakatakse Islandi eeskujul lapsi treenima nagu koeri. Lõpuks on kõik tulevased inimesed, olenemata soost, mingisugused kindla seerianumbriga ja väljalaskeaastaga robotid, kes käituvad, mõtlevad, kannavad, valivad ja riietuvad ühtemoodi. Vahet pole, kas püksis peidab end noku või tussu, üks robot kõik.
Ma saan aru, et pehmeid väärtusi tuleb hinnata ja väärtustada, ega selles ei olegi küsimus, aga selleks ei pea me muutma inimesed sootuks. Meil on tarvis mehi, kes vajadusel oskavad oma naist, last ja kodumaad kaitsta, aga mitte mingeid lillelapsi, kes kirvemõrtsuka või sarivägistajaga kohtudes puistab tolle roosinupukestega üle ja teeb ettepaneku sõpradeks hakata.

PS. Heidi, ära jonni ja tule teki alt välja, sest kui Sa nelja seina vahel tekk üle pea kassid, siis ei leia Sind ükski mees üles, isegi mitte prints valgel hobusel! ;)

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Ma tahaksin nii väga öelda, et ma teen praegu julma ja koledat nalja selle peksujutuga, aga tegelikult juhtus päriselt ka selline päevavalgust kartev lugu.

Kõik sai alguse sellest, kui Joosep hommikul uuris, kas mul on plaanis täna kuskile minna ka. Saades teada, et mu tänane päev on imekombel täitsa kodune, siis Jossif andis teada: "Väga hea! Kaja ja Vallo tulevad täna meile külla!". Minu reaktsioon oli muidugi selline: "Misasjaa?! Millal Sa sellest teada said".
"Eile..."
"Mulle ei tahtnud natuke varem teada anda või?"
"Einoh, Kallis, vaata asja positiivset külge. Ma ütlen Sulle seda praegu, aga mitte siis, kui nad on juba uksest sisse astunud ja siis ütleksin, et oi näe, Kaja ja Vallo tulid meile külla!" sõnas Joosep arutlevalt.

Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui meile on oodata külalisi, siis ma soovin olla maailma parim võõrustaja, kes katab laua heast ja paremast looka, kraamib kodu läikima ja tervitab külalisi naerusuil ja pestud ja kasitult. Joosep üritas mu kerget hommikust hüsteeriahoogu rahustada sõnadega "aga ma armastan Sind, Kallike!", kuid ma ainult kokutasin ja sõnad jäid justkui kuskile kurku kinni ja Joosep muidugi iga minu häälitsuse peale aina kaisutas ja korrutas hellitavalt, et kui väga ta ikka mind armastab jne.

Tänasin mõtteis almašt taevaisa, kes andis mulle nii palju oidu, et ma eelmise päeva õhtul olin tolmukaga elamise üle tõmmanud ja nõud tublisti ära pestnud, kuivatanud ja kappidesse asetanud. Minu ainukeseks mureks jäi nüüd ainult see, mida külalistele lauale panna. Otsustasin, et kuna Manjana blogist näpatud kaera-õunakook koos õhukese biskviit kattega maitses oivaliselt, et siis teengi ainult biskviiti ja lisan veel banaani- ja šokolaaditükikesi maitseks sisse.
Joosep tõmbas minu rahustuseks korra veel ka tolmukaga põhiruumid üle ja juba nad saabusidki.

Mina tormasin magamistuppa, et kodused nartsud seljast visata, oma kiharad harjaga üle harjata ja siis rõõmsalt kauaoodatud sõpru tervitama minna. Hakkasin siis magamistoast välja astuma, kui minu ees laius Vallo. No laius ses mõttes, et tüüp on 2,05 pikk ja nagu armsale Vallole kohane, siis ütles talle omaselt midagi totakat, no nagu alati. Mina kohe andsin talle selle eest paar-kolm släppi.. Oo holy cow, kolmandal korral või siis kui käsi liikus veel neljandatki släppi andma, siis äkitselt pidurdasin oma kätt ja mu ajju jõudis signaal, et oot-oot, see udusule sarnaste karvakeste ja pehme nahaga kaetud olend, ei ole ju teps mitte Vallo käsi ega rinnak. Ja nii me siis seisime seal murdosa sekund, nagu kaks töllakat, eksole. Vallo ka tardunult, sest no ta ei osanud oodata, et ma pime tungin ta lapsele kallale ja mina olin nagu tuppa s*ttunud kass, kes sai just aru, millega hakkama sai ja suutsin öelda ainult "Oi!". Nii, kui ma selle sõna üle oma huulte kuuldavale lasin, hakkas väike printsess muidugi hädakisa tegema ja nõudis häälekalt oma emme sülle, sest vähemalt see inimene on turvaline ja ei lase kellegil teda peksta.

Ma olin muidugi täiesti sõnatu ja suutsin vaid Vallole sädistada, et miks ta tuleb mingi lolli jutuga, laps ees, minu juurde ja siis arvab, et ma ei viruta talle. Mul on kogu aeg olnud mingi sugune idiootne komme kätega vehkida ja släppe tasuta vasakule ja paremale jagada, aga no vaene väikseke...
Aga no õnneks Eliisele meeldis Janet, minust ei arvanud ta alguses suurt midagi. Isegi meie varasemad ühishetked, kus ta mulle maailma tatisemaid musisid põsele tegi, isegi need mälestused oli ta oma peast pühkinud. Kuid   päeva peale läks asi paremaks ja ma tõusin ka peaaegu koerastaatusesse. No aga seda alles siis, kui ma olin lubanud riisikrõbse elamisse laiali puistata, pool pakki Janetile neid sisse sööta, arbuusi põrandale ja diivanile nühkida ja alles siis meenus väikesele präänikule, et ma vist olen see sama normaalne mutt, kelle juures ta varemgi on käinud. Lõpuks poosetas Eliise mul isegi sules, üks jalg söögilaua peal, nagu bossidel ikka kombeks on.

Vallo pööras ka muidugi asja naljaks ja igal võimalusel hõõrus mulle oma lapse nüpeldamist nina alla ja kujutles vaimusilmis ette, mismoodi mina oma tulevast last hakkan distsiplineerima. Kell on seitse hommikul, mis asja, veel magad või, ärka kohe üles ja kohe tõmbad ahjuroobiga üle kukla. Miks koolis "2" said, kohe släpid vastu nägu. Ja no loomulikult ei puudunud nende tundide jooksul sellised meeldetuletusfraasid nagu "Kuule vaata, et Sa Eliisele vastu vahtimist jälle ei viruta, ta praegu laua all", "Ma teadsin, et Sa led veidi agressiivne, aga et päris lapse kallale niimoodi läheksid".

Mnjah, ma mäletan ühte suvepäeva humoorikat seika, kus me Valloga jalutasime ja no järjekordselt ajas mingisugust kägu ja ma refleksist tahtsin talle maksakat küünarnukiga anda. No ma virutasin ka, aga no taaskord ma unustasin ära meie pikkuste erinevuse, et ta 2,05 ja mina 1,58 ning selle tulemusena andsin ma kogemata talle hoopiski ühe korraliku munaka. Kuid ilmselgelt mitte eriti tugevalt või ohtliku, sest nagu näha, siis lapsi on ta endiselt võimeline saama :D

Päeva lõpus ma arutlesin vaikselt oma peakeses, et huvitav, kas järgmisel korral on üldse mõtet enne lastega külalisi tolmukaga elamine üle võtta või mitte? Ühest küljest oleks see nagu viisakas, et siis nagu näitame, et me elame ikka tsiviliseeritult ja et me nende nimel pingutasime, et neil oleks hea ja mõnus olla, sest arvestades, et meil on kaks labraatorit, kes ajavad metsikult karvu ja toovad arvestav kogus liiva sisse, siis on ju nagu enesestmõistetav. Ja mul on nagu see värk ka, et kui mõtled lapsele, siis kohe tekib sisemine soov ja vajadus põrandad läikima lüüa, et laps saaks ikka puhtal põrandal roomata ja väänelda jne. Kuid, kui Eliise tuli, siis tema läks küll põhimõtteliselt esimese asjana ise koerapessa, nühkis, hõõrus ja lakkus seal. Lõpuks tõusis sealt nagu õige mees püsti ja juba suundus minu öökapi poole, kust avastas minu insuliinisüstlad. No ilmselgelt nendega me mängida ei lubanud, ma igaks juhuks mainin, eksole. Aga no kui põrand oli taas kattunud riisikrõpsupuruga, arbuusiga, karvadega ja mis iganes muu lägaga veel, siis Eliise pani rahus poolpaljalt mööda põrandaid ringi. Lihtsalt heitis selili ja pikutas täielikus õndsuses, siis tegi veel mõningasi akrobaatilisi harjutusi ja vabakava.

Huvitav, kuidas sellist postitust tuleks lõpetada või kokku võtta. Kas ma peaksin pühalikult tõotama, et ma mitte kunagi enam ei löö ühtegi last? Hmm, ei. See ei sobi, sest see kõlaks, nagu ma oleksin mingisugune sari lapsepeksja. Või tunnistan veelkord lihtsalt oma süüd ja häbenen end maapõhja ning kui ma oma peksuga lapsele püsivaid kahjustusi ei põhjustanud, siis elavad nad tänapäevalgi kolmekesi õnnelikult koos... Või neljakesi, aga mulle pole nad oma teist last julenud näidata, sest muidu virutan sellele ka vastu pead. Või äkki oleks see liiga julm nali. Või, kui kunagi see präänik kooli läheb ja saab kehva hinde, siis ärge selle väikese koolijütsiga riielge, sest võib-olla on halb hinne põhjustatud minu nüpeldamise tulemusel. Helistage siis mulle ja sõimake mind.
Oeh, ja siis ma tahan endale veel last, eksole. Laps ei tahagi minu juurde tulla, kui ma kogu aeg selline vehkleja olen... Kui ma peaksin kuskile ära kaduma ja blogimisse tuleb pikem paus sisse, siis teadke, et ma sidusin endal lihtsalt käed kinni :D

Viimasel ajal on nende võõraste lastega mingisugused armsalt naljakad olukorrad. Näiteks ümbruskonna maja lapsed mängivad õues mängu nimega "Kai, Joosep, Janet ja Python". Jagavad kõik kenasti rollid ära, et kes keegi on ja siis hakkab tuppa kostuma kõiksugu käsklusi ja hõikeid. Nagu näiteks "Joosep, tule kohe siia!", "Janet, fuh! Mine koht!" või siis lihtsalt vahepeal kutsuvad üksteist korrale öeldes a la "Eiii, Sina pidid ju Janet olema ja mina Kai...". Ja kui parasjagu ei mängita n-ö meid, siis on olnud selliseid hetki, kus ma lihtsalt istun grilliplatsil ja lapsed toovad mulle kordamööda lilli ja marju, mis nad ümbruskonna lähistelt heinamaalt ja põõsastelt kokku korjavad. Ja mitte ainult need majalapsed, kes aastaringselt siin elavad, vaid isegi need lapsed, kes on lihtsalt siia suveks vanavanematele külla sõitnud. Üks hästi armas hetk oli möödunud nädalal see, kui kõrvaltrepikojas elava naabri lapselaps, pisikene 3-aastane Jete tuli esimest korda minuga suhtlema ja lausus: "Kai!? Ma tõin Sulle lilli!" Pisikene Jete ei saa  muidugi veel aru, et ma ei näe, aga teised kohe olid kõrval agaralt seletamas, et kuidas peab mulle lilli ja marju andma (no et peo peale, sest Kai ise ei näe võtta) ja nii sai Jete mulle kenasti lilled pihku antud, milleks oli imepisikene kõrreliste kimbukene. Sama pehme nagu ta ise. :)
Pole ka need hetked harvad, kui ma keset õueala seisma jään ja siis hüppab mulle ootamatult naabri Martha sülle ja kukub kallistama. Olen saanud ka musisid ja armastusavaldusi. No ja näiteks, kui ma tahaksin korterist vaikselt ja märkamatult välja hiilida ja vehkat teha, siis seda juba nii naljalt ei juhtu, sest erilist vahet pole, kas me oleme Janetiga just parasjagu kuskile minemas või oleme tulemas, siis õuealale jõudes hõikab keegi lastest ikka "Kaiiii ja Janeeet!!!" ja piiravad mu ümber. :) Ühesõnaga lapsed on toredad ja tore on neid väänikuid vaadata ja mõelda, et ka mina olen neile kuidagi lähedaseks ja armsaks saanud.
Nii...ja kui lastest edasi rääkida, siis ma olen varasemalt jaganud siin oma sõbranna Maaru poja vahvaid ütlemisi ja nüüd tahaks seda jälle teha. Maaru pikutas koos pojaga ja siis ühtäkki teatab poiss: "Emme, Sa peaksid midagi oma kulmudega ette võtma!"
"Mis mõttes? Mis neil viga siis on?" päris Maaru pojalt, mille peale poiss vastas: "Need näevad välja nagu vanad hambaharjad..."
Ehee, mina ei tea kust lapsed selliseid vahvaid ütlusi võtavad või kust neid genereerivad, aga ega mul on sellest suht poogen, aga lihtsalt ma tahaksin ka endale kasvõi ühte sellist väikest präänikut, kes vaataks mulle oma siiraste ja suurte silmadega otsa ja ütleks, et  mu jalad on karvased nagu kääbik Bilbol ja mu kulmud näevad välja nagu vanad kulunud hambaharjad. :D
Mida toredat on teie lapsed teile öelnud?

Helistasin täna perearstikeskusesse ja sain perearsti õega suhelda, kes küsis minult portsu kõikvõimalike küsimusi: kas vererõhk on korras, kas nohu või palavikku on esinenud, kas puuki on olnud. Nendele esimestele küsimustele vastasin ma kindlalt eitavalt ja viimasele tegelikult ka, kuigi kui nüüd järele mõelda, siis ega ma ju kindel selles olla ei saa. Samas, kui need puugirajakad end täis imevad, ega nad siis nii märkamatud ka kehal ei ole ju. Mitte et ma end kogu aeg igalt poolt katsuks ja näpiks, aga üldiselt selline väike märkamatu tegelane, nagu seda on täisimenud puuk, peaks ikka suht märgatav olema, sest ega ma pole karvane nagu koer, kus vahest võib tõepoolest see puugijurakas kahe silma vahele jääda. Hmm, ma arutlen siin puugi olemasolust, mis isegi ei pruugi üldse peavalu põhjuski olla, aga vot kus alles tõmbas jutu käima. Igatahes õde leidis, et kuna mul peale peavalu mitte ühtegi muud kaebust ei esine, siis tulgu ma homme perearstikeskusesse ja näidaku end arstile ette ning ühtlasi võtavad näpuotsast väikese vereproovi ka.

Aga minnes teiste teemadega edasi, siis ma nägin täna öösel kohutavalt ebameeldivaid unenägusid.
Üks unenägu puudutas toda USA juhtumit, kus tüüp lasi snaiprirelvast viis menti maha ja mina mitte ei näinud seda, mismoodi neid seal maha nottis, vaid põhjust miks hakkas üldse neid killima. Nägin unes siis toda mustanahaliste perekonda, kelle auto mentide poolt kontrollimiseks kinni peeti ja kui politsei küsis dokumente näha, siis juht ühtlasi teavitas politseid ka sellest, et tal on kindalaekas relv, no et ei tekiks arusaamatust. No igatahes toimus väike sõnavahetus ja siis äkki hakkas mingisugune karjumine pihta ja politsei lasi juhi lihtsalt maha. Mina nägin unenäos seda kõike kõrvalseisjana. Väga lähedase kõrvalseisjana. Naine röökis ja lapsed olid šokis ning üks nendest tuli ka autost välja, ise üleni oma isa tilkuva ajulägaga koos ja liikus teeristi poole, kus oli politsei patrullauto ja kukkus kättemaksuks kõiki ettejuhtuvaid inimesi maha kõmmutama. Vot selline ebameeldiv ja rõve unenägu. Sellepärast ma ei tahagi eriti lugeda antud teemasid ja kui Joosep läheb ka väga detailseks, siis kukun kiunuma, et äöää, ma ei taha kuulda, kuna mul hakkab peas tõsiselt elav kujutluspilt jooksma ja nii need realiseeruvad mul siis ka unenägudes, fuh!

Teine unenägu oli tiba heldem, kuigi sisaldas ühte minu foobiatest ning seetõttu oli samuti tegu äärmiselt pingerohke unenäoga. Just siis, kui mul oleks tarvis öösel korralikult välja puhata, et päevasel ajal oma peavaluga toime tulla, eksole, siis näen selliseid unenägusid.

Ühesõnaga, kuna viimasel ajal tuleb igast august titeuudiseid ja kõiksugu sellist roosamanna beebiootust, siis eks mul on ka see igatsus hinges ja siis tunnen, et tahaks ka ühte pisikest enda ellu, kuigi see on tõesti hetkel ilmvõimatu, aga ikkagist...
Eile nägingi siis oma Facebooki newsfeedil teavitust, et sõprade printsessil täitus esimene eluaasta ja siis meenus mulle taaskord minu vanus ning mu bioloogiline kell hakkas end valusal kombel meelde tuletama. Joosep on veendunud, et kuskil 10-12 aasta pärast on meditsiin nii kaugele arenenud, et tehakse tüvirakkudest kasvatatud elundite siirdamisi. Einoh, ma usun ka, et dekaadi pärast on nii mõnigi meditsiiniline edusamm tehtud, aga et see kõik jõuaks muutuda enam-vähem igapäevaseks ja ülemaailmseks...no sellega läheb veel kõvasti aega. Selle peale tegi Joosep muidugi suured silmad ja küsis imestunult: "Kai, kas Sa tõesti arvad, et ma poleks valmis meie korterit maha müüma või mis iganes maha müüma ja laenu võtma, et Sind Ameerikasse lennutada, kui seal hakatakse näiteks tegema esimesi sarnaseid siirdamisi!?"
Vot sel momendil tahtis mu süda ära sulada, for real! Ma ei olnud tõesti kunagi mõelnud, et me peaks või võiksime oma kodu maha müüa ainuüksi sellepärast, et mina saaksin endale a la 10% nägemist või omaenda tüvirakkudest kasvatatud neeru. Kusjuures ma ütlesin Joosepile, et kui ma peaksin valima, kas nägemine või uus neer=oma laps, siis ma võtan silmagi pilgutamata viimase variandi. Ühesõnaga selline jutuajamine meil ühel õhtul tõepoolest oli ja no alates sellest hetkest olen ma aeg-ajalt selliseid laste- ja beebiteemalisi unenägusid näinud. Mitte iga öö, aga paar-kolm korda kuus ikka.

Täna öösel ma igatahes nägin, et olime tandemmatkale minemas, kuid linnast välja sõites möödusime kohalikust lastekodust (siin polegi tegelikult ühtegi lastekodu) ja mina pakkusin, et lähme piilume lihtsalt korraks sisse ja uurime sealset eluolu. Liikusime tasakesi mööda lõputuid koridore, kui ühel hetkel ma märkasin ühes lastetoas ühte 2-3 aastast väikest tüdrukutirtsu, kes oli nii kurva ja õnnetu olemisega. Ma siis sikutasin Joosepi käevart ja ütlesin, et vaata, kui väike ja armas ja siis me mõlemad arutlesime, et kes küll jätab oma lapsekese sedasi maha. Unenäos mulle tundus, et olime leidnud üksmeele, et kui võimalik, siis vot selle väikese tirtsu me endale võtamegi.

Hetk hiljem suundusimegi juba ametnike poole, kes asusid kuskil paar korrust kõrgemal. Kuid, kui trepid lõppesid, siis laius meie ees tühi auk, kust said üle serva teistele korrustele alla vaadata. Ametnike lauani viis ainult üks imekitsas põrandariba, mis jooksis raamaturiiuli eest läbi. No see oli umbes 5 sentimeetrit to the max. Mina, kes kardab meeletult kõrgust ja kukkumist... Uh, ma kategooriliselt keeldusin mööda seda riba kõndimast, sest mu sisetunne ütles, et seal pole selliseid variante, kas kukud või ei kuku, vaid seal on variandid, Sa kas kukud või kukud.
Õnneks üks ametnikest märkas meid ja tuli siis ise meie juurde ja minu küsimuse peale, kas nad ei karda kukkuda, siis ütles suht muretul ja ükskõiksel häälel, et ikka kardavad ja isegi on kukutud paar korrust allapoole, aga no saab hakkama. No vot, sellised unenäod siis mul.

Tulles korra tagasi veel minu eelmise postituse juurde, siis Kiku ja Joosep kutsuvad mind vahepeal korrale, et ma talitseksin rohkem oma suuvärki blogis. Kikult oli hommikul kaks sõnumit ja Joosep hommikul niisama pobises, et miks ma nii inetusti kirjutan vms. Mnjah, inetusti tõesti, aga no miks ma peaksin valetama või asja ilustama. Lihtsalt emotsioonid keevad vahepeal üle. Kiku soovitas kasutada inglisekeelseid sõnu, et need pidavat kõlama viisakamalt. :D No ma ei teaa... Kas tõesti on vahet, kas ma ütlen läbi lillede, et need inimesed olid seal nagu pussyd või siis see eilne variant... Igatahes, kui mul peaks järgmine kord vastupandamatu soov tekkima võrrelda kedagi või sõimata, siis lasin Kikul saata endale Filipiini, rootsi, norra, türgi jt keeles roppusid, siis saan läbi lillede lajatada. Või veel parem... Ma küsin hoopis teilt - minu armsad lugejad, kas ja kui väga teid häirib selline sõnavara, sest teie peate ju seda lugema (või no ei pea kah :D), aga lihtsalt avaldage arvamust!? :)

Mõtlesin esiti, et ei jõuagi täna blogima, kuna olen rampväsinud. Juba eile sõitsime Tartusse, sest Joosep tegi vahelduse mõttes ühe tööpäeva kontoris ja koju ei hakanud me sellepärast sõitma, kuna täna oli juhtkoerte kasutajate üldkoosolek, kus ma lootsin, et valitaks uus juhatuse koosseis ja et lõpuks ometi saan ma vabaks. Paraku läks nii, et uut koosseisu ei valitud, kuna liikmed ei taha olla juhatuses ja vastutada. Need, kes on varasemalt olnud juhatuses, on kursis, kui stressirohke see kõik on. Olukorra teeb minu meelest irooniliseks just see, et liikmed ise (mitte küll kõik, aga väga paljud) oma rahulolematuse ja kriitikaga põhjustavadki tihtipeale juhatusele sellist karju appi tunnet, et miks seda ei tehta või miks nii tegite või millal see saab ükskord tehtud ja mulle üldse ükski üritus ei meeldi, sest kõik on valesti tehtud ja seda, teist ja kolmandat oleks võinud teha ikka nii ja naa pidi. Aga kui üritus on alles organiseerimisjärgus, siis tavaliselt inimesed istuvad kuskil vaikselt oma urus ja ei tee piiksugi, kuigi on tehtud üleskutse oma mõtteid ja tähelepanekuid jagama tulla vms. No ja eks siis ongi hirm ise nüüd juhatusse kandideerida, sest kui nad ise teavad, millised nad on, siis kes see loll ikka vabatahtlikult tahaks pasarahet enda kaela saada, eksole. Aga eks paistab, mis saab sellest asjast.

Veel pole küll pühapäev, aga kui juba vargsi möödunud nädalale tagasi piiluda, siis Ma oma optimisti pole kaotanud. Olen endiselt positiivne, rõõmsameelne ja sarkastiline. Viimastel päevadel eriti, sest see meililistist kopeeritud kiri...noo, ütleme nii, et see ei jäänud viimaseks. Mul on tekkinud heiterid, aga neid on vähe (võiks rohkem olla...ehee, nalii). Heitereid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks sõrm jääb ehk isegi üle ja nad olid seal väga usinad mulle iseloomustusi jagama. Ega nad vist poleks aktiviseerunud nii hullusti, aga kuna meililistis on õnneks ikka ka kaine mõistusega inimesi säilinud, kes suudavad argumenteeritult kirjutada, siis mulle jäi mulje, et see ajas neid närvi või veits turri, sest mis mõttes te aru ei saa, et see Kai on loll? Lisaks argumenteeritud postitused olid mind toetavad. Aga näiteks ma sain enda kohta väääga palju uut ja põnevat teada. Näiteks ei ole ma üldse naine ja ma pole inimene...täiskasvanud inimene ja ma ei oska elada nagu inimene, vaid olen laps. Lisaks olen ma kirjaoskamatu, mille üle pole isegi mõtet vaielda, sest see olevat suisa fakt ja loomulikult on minu väljendusviis labane ja ma olen üks õudne sapine ja kuri inimene :D Ma tahaksin praegu selle peale hingetul häälel küsida, nagu seal saates Maamees Otsib Naist "Issand, kas mu kodumaa on tõesti niii ilus vää!?"
Mnjah, mina igatahes sinna meililisti ei vastanud mitte kui halligi, sest kui see on ainus, mida see seltskond suudab toota, siis pole mõtet oma energiat kulutama hakatagi, sest vastused Sa saad ikka stiilis Sa oled loll. Mulle meeldis Joosepi lühike ja tabav kommentaar, kui luges neid listi kirju- idiootidega pole mõtet vaielda, sest muidu laskud Sa nende tasemele ja siis nad lajatavad Sulle oma kogemusega.
Kui põgusalt peatuda sellel hinnangul, kus mulle öeldi, et olen kirjaoskamatu, siis huvitav on see, et inimesed, kes sellist hinnangut annavad, ei hiilga just ise õigekirjaga ja meililisti tulnud kirjad kubisesid vigadest. Siin nii mõnigi tõi välja, et blogi oli kirjutatud "plogi" jne. Nohjah, oli kuidas oli. Ma ei taha hakata kritiseerima ja nende tasemele langema. Tahtsin lihtsalt öelda, et ise ei julgeks küll kellegile selliseid põhjapanevaid hinnanguid andma hakata, kui ma pole enda oskustes ja teadmistes 200 prossa kindel. Ja isegi, kui oleksin mõnes oma oskuses niivõrd kindel, siis ma ikkagi ei nimetaks teist inimest seetõttu oskamatuks, kui ta ei tee seda perfektselt. Võtan seda nüüd juba tõesti naljaga, kuigi esimese reaktsioonina rebis mul ikka pisara silmast välja, aga kuna eile Joosepi, Kiku ja Christeliga sai veidi sarkastilisi nalju tehtud, siis nüüd meeleolu hea. Naljad olid muidugist kõik minu kulul. Kasutasime seda sama "head" materjali oskuslikult ära (ega tänapäeval ei tohi midagi raisku lasta) ja pöörasimegi need inside naljadeks. Näiteks täna hommikul Joosep küsis ühe sõna kohta, et kas see on i või j tähega ja no ma siis ütlesin, aga siis lisasin ruttu järgi: "Aaa, aga samas, ma olen kirjaoskamatu, ära parem mind usalda..." Ja Kiku nõustus ja ütles, et tahtis just sama öelda :D
Ühesõnaga selline lühike ja kaootiline ülevaade sellest paarist päevast. Katsun homme vähe edumeelsem olla. Ma peaks pugema ära magama, sest ma näen välja nagu ringikõndiv laip. Olge tublid ja kõigile aitääh, kes on minu postituste alla nii vahvaid ja toredaid ja toetavaid ja inspireerivaid kommentaare postitanud. Kohe päriselt! :)
PS. Ahjaa, üks vahemärkus mul on siiski veel. Ma olen hea meelega laps, sest kui on valida, kas olla sitakeeraja või laps, siis ma olen iga kell laps, sest lapsed ei ole kurjad ega õelad ja ei ussita. Vabandust, et ma kasutasin antud postituses sellised ebasündsaid sõnu. Omg, ma tahaks vääga teada, mida need inimesed siis teevad, kui nad peaksid Mallu blogisse mõne eriti mahlaka postituse peale sattuma ja kui veel kuulevad, et Mallu on ajakirjanik ka :D Oh Issand, hoia prillid ja piip, blogiharitlased on liikvel :P