Mälestusi suvisest Saaremaast

Nüüd, kus mõnus päikesepaisteline ja teguderohke suvi on selja taga, akna taga vilistab raju sügistuul, oleks just paras aeg meenutada möödunud suve tegemisi ja käimisi. Ma olen seni lükanud selle postituse kirjutamist aina edasi ja edasi, kuna mul polnud kedagi käe pärast võtta, kellel oleks olnud natukesekenegi aega mind piltide sorteerimisel ja lisamisel aidata. Kuid jõudsin järelduseni, et kui ma jäängi selle järgi ootama, siis jõuan ma vahepeal sada korda vanaks jääda ja ära unustada, et kus ja kellega ma see suvi käisin ning seega ei näeks see postitus ilmselt mitte kunagi päevavalgust. Ühesõnaga  leidsin, et kirjutan muljed üles ja küll see piltide mureküsimus saab ka ükskord oma lahenduse, kui selleks õige aeg on käes. Ja ma ei eksinudki, sest lapstööjõul (loe: Linduškal) on hetkel viimaseid päevi koolivaheaeg käimas ja kuidas paremini seda ikka sisustada, kui mitte abistada ühte pimedat hädalist.

Juulikuu teisel poolel trippisime siis Kiku, Kerttu ja Tambetiga Saaremaale. Me läksime sinna eesmärgiga väisata Sadamasilla kontsertit. Hmm, kui ma nüüd ei eksi, siis kontsert toimus Leisi vallas, Soela sadamas. Kontsert on nüüdsest üks minu Sadamasilla TOP 3 lemmikutes. Kogu see atmosfäär oli tohutult idülliline, kuna toolid olidki sätitud sadamakai peale, vaatega avamerele. Minu silmad seda imeilusat värvidemängu küll ei näinud,  kui päike kontserdi ajal vajus sünkjas sinise mere kaissu, aga mul on sellest oma kujutluspilt olemas ja see on ka ju midagigi väärt, eksju. Ainuke miinus kontserdi juures oli vali ja kõle tuul. Kohalik rahvas oli muidugi targu endale kõiksugu paksemad vatid selga ajanud, aga turistid... Mnjah, lühkarites ja suvekleidikestes jne. Nagu pesuehtsad Pariisi suvitajad. Rahvast vaadates oli kohe selge, kes kohalik ja kes mandri pealt :D

Saaremaal viibisime kaks päeva ja ühe öö. Ööbisime kuskil kämpas, aga no kes seda enam mäletab, mis kämpa see oli... Vist oli Oja kämpa. Igatahes väga viisakas ja mõnus kohake. Toad olid üüber hubased. Kui küsite, et mis selle hubasuse lõi, siis vastus on lihtsamast lihtne- kaltsuvaip ja elektriradiaator.

Ma võin muldpõrandaga jurtas ka magada, aga minu üks esmaolulisi asju ööbimispaikades on see, et mul oleks soe. Et ma ei peaks siniste huulte, krõnksus varvaste, jääpurikas nina otsas öö läbi teki all lõdisema.

Isegi, kui tegu oleks mingi üüber fäänsi luksussviidiga, siis mul ikkagi ei oleks mitte mingit tahtmist kiidulaulu sellisele kohale laulda, kui  seal oleks nii külm, et isegi mina aduksin oma auravat hingeõhku ja kohv jahtuks ka nii kiiresti ära, et enne kui jõuan aurava kohvikruusi suu juurde tõsta, siis selleks ajaks uisutavad seal juba pingviinid. Soojus, see on nagu must have. 

Kui esimese päeva õhtul nautisime siis hääd muusikat ja mõnusaid vahepalasid Marek Sadama esituses koos Sadamasillaga, siis järgmisel päeval külastasime Kuressaare lossivaremeid, sellist söögikohta nagu Koidutäht (soovitan soojalt!) ja Panga pangalt põikasime ka läbi. Sealt ma ostsin endale magneti ja Kiku klõpsutas niisama oma fotokaga ringi.

 

Enne Panga pangale jõudmist astusime sisse kuskil Leisis või selle lähedal asuvasse Villa Ingasse, kus jäid silma selline vahva lambike ja mõmmik kapi otsas. Lisamärkusena pean kohe eraldi ära mainima, et teenindus Villa Ingas oli ka super sõbralik.

Ahjaa, neil on maailma nunnumad kohvitopsid, aga kahjuks on pildid neist kuskile ära haihtunud, mjäu. 

Villa Inga kohviku vastas oli ka mingisugune turulaadne asi püsti ja sealt soetasin ma samuti endale Saaremaa magneti. Need olid lihtsalt nii kiftid. Too naisterahvas, kes neid müüs, ise maalib neid Saaremaa rannikult leitud kividele. Ma valisin selle lammastega versiooni, kuigi oleks tahtnud veel tuulikuga ja viljapõldudega ja ehtsast lambavillast meisterdatud magnetit ka, aga no ma mõtlesin, et päris ogaraks ei tasu ka nüüd nende suveniiridega minna :D

Tegelikult neid hetki, mida oleks tahtnud veel ja veel jäädvustada oli palju enam. Näiteks õitsev moonipõld, 70 pealine toonekureparv keset põldu, roosaks värvitud raagus puu keset lagedat välja, musta-valge laigulised ja pruunid lehmakarjad jne. Kuid eks selle Saaremaaga ongi nii, et kui tahad saada seda päris fiilingut ja emotsiooni, siis pead ikka ise kohale minema, sest ükski pilt ei anna seda õiget tunnet kätte, mis on laivis koha peal.

Ma kamandasin Kikut ja Tambetit Kuressaares filmima ka, et saaks teile toredaid videolõike hiljem kokku monteerida, aga ausalt, need ei kannata kriitikat ega päevavalgust, seega jäävad need igavesti surmavarju. Aga ongi vist põhiline kirja pandud. Vähemalt nii palju, kui ma mäletan. Nüüd katsun lähiajal selle Nõva postituse ka valma kribada, et kus peale pulmatseremooniat käisime ja mida nägime.

Lõpetuseks üks minu lemmik palasid Sadamasillalt. Jällegi selline mõnus suvine. Kusjuures juhin tähelepanu loo videole. Selle on oma väikeste haprate kätega, algusest lõpuni, ööd ja päevad, higi ja verega valmis meisterdanud Kiku! ;)

Ja kui sellest veel väheks jäi, siis minge tsekkige "Sõstrapõõsaste vahel" olevat videot ka. Selle autor ja teostaja on samuti Kiku. Osavnäpp, ma ütlen.