Kai pimeduses kobamas: pime

Kuvatud on postitused sildiga pime. Kuva kõik postitused

Kui ma alles hakkasin pimedaks jääma ning käisin pidevalt silmaoppidel ja laserravis, siis pidin mõneks ajaks kriipsu peale tõmbama oma meikimistele. Aga ega ma otseselt sellest puudust ei tundnud ka, sest noh teate, tol momendil oli mul vähe olulisematele asjadele tarvis keskenduda. Nagu näiteks kuidas mitte pimedana esimese trollibussi alla jääda. Ja nagu käesolevast blogist võite aimata, siis olen igati edumeelne selles olnud.

Aga ma veel siiani mäletan selgelt, et kui mul silmadel üldse meiki polnud, siis mu pilk oli selline eee, kuidas nüüd öeldagi.. unine? Kuid, kui laineri või silmapliiatsiga sai silma kergelt rõhutatud, siis justkui imeväel ärkas mu nägu ellu. Ja olles kiivalt nende mälestuste küüsis kinni, nagu takjas püksisääres, siis ikka ja jälle leian ma taas tee kosmeetiku juurde, kellel ma siis lasen keemiliselt oma ripsmeid ja kulme värvida. Ja siis on jälle kaks nädalat muretu.

Siiani on see olnud minu jaoks kõige pimedasõbralikum ja mugavam variant. Kuid nagu ikka, siis vahel, vahel saab sellest kahest nädalast sujuvalt lausa neli kuud. Ja selleks ajaks on juba ammuilma mu kulmudelt-ripsmetelt värv maha kulunud ja nii pean ma jälle vana hea ripsmeka appi võtma, et natukenegi inimese moodi välja näha.

Ja just niimoodi juhtuski, et ma polnud jälle terve igaviku salongi jõudnud, aga kuna mul seisis ees üks koolitus-kohtumine, siis tahtsin natukene esinduslikum kui kolletanud kapsaleht välja näha ja nii pidin taas ripsmetušši järele haarama. Aga kuna mul oli hirrrmus kiire, siis polnud mul aega kodus sellega tegeleda ja nii viskasin ripsmeka kotti ja pistsin bussipeatuse poole punuma. Kuna bussini oli veel mõni minut aega, siis otsustasin, et davai, tõmban kärmelt ripsmed siinsamas bussipeatuses üle.

Haarasin kotist ripsmeka, ettevaatlikult suunasin harjase silma juurde ja muudkui koolutasin ja harjasin. Teisega samamoodi. Olin väga rahul enesega, sest jõudsin täpselt aega. Buss keeraski juba nurga tagant välja.

Astusin sirge seljaga bussi, tervitasin juhti, Janet suhtles seni bussirahvaga ja võttis stiilis „oh heldeke kui armas ja tark koerake“ komplimente vastu, siis möödusime mitmetest inimestest, naeratasin sõbralikult ja maandusime vabadele kohtadele. Ma ei oska ajaliselt öelda, kui kaua olime loksunud, vast midagi sinna kümne minuti kanti, kui äkki tundsin õrna koputust õlale. Koputajaks osutus üks lahke moega vanaproua, kes informeeris mind sellest, et mu nägu on murine.

Selgus, et ma olin ripsmedušši harjasega nii hoogsasti vehkinud, et mingi nipi läbi said mu silmalaud ka mökerdatud ja paar musta jutti olin ka suutnud endale näkku tõmmata.

Naeratasin kohmetult ja tundsin nii suurt piinlikust, et oleks tahtnud sealsamas läbi bussiistme vajuda. Aga kuna see vajumine ei õnnestunud mul eriti hästi, siis ei jäänud mul muud üle, kui hakata end pabertaskurätiga puhtaks nühkima. Aga.. kuna kuiva paberiga teadupärast väga asja ei saa, enda ilaga niisutatud paberit on ka nagu tiba imelik endale teiste ees näkku hõõruda, siis taas tõttas appi too tarmukas memm, kes oli juba jupp aega oma koti kallal midagi kohmitsenud. Ja hetk hiljem ulataski mulle oma hinnalise kreemitotsiku. Ma vähemalt arvan, et see oli mingit sorti kreem. Lõhnas küll sedamoodi.

Edasine reis kulges rahulikult ja ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mina hoidsin ülejäänud reisi vältel võimalikult madalat profiili ja lihtsalt ketrasin filmilindina oma elu viimaseid minuteid silme eest läbi, mõeldes kõigile neile inimestele, keda ma tervitasin, naeratasin ja ise samal ajal tundsin end #niikauninaniikaunina, sest silmad ikkagist värvitud ja puha.

Praegu ma jah naeran selle üle, aga tol momendil polnud see just kõige toredam hetk avalikus ühistranspordis, aga lohutasin end sellega, et õnneks olid need AINULT 10 minutit minu elust. Ja tundsin tänulikkust, et selliseid inimesi on veel olemas, kes julgevad ligi astuda või õlale koputada, kui märkavad, et midagi on valesti.

PS. Pimedana ripsmetuššiga ripsmeid värvida pole minu jaoks kunagi eriline väljakutse olnud. Juba esimesel proovimisel tulin suurepäraselt toime.. ja nüüd siis sedapsi. Mis me siis siit õpime, tähendab, mida mina sellest õpin? Vist seda, et järgmine kord proovib uuesti, ja et tark ei torma.

Istusin hommikul köögilaua taga ja nosisin enda tehtud vahukoorega pannkooke ning kuigi põsed olid magusast punnis, siis meel oli ikkagist pisuke nukker ja mõru. Kui Joosep seda mingi hetk märkas, siis päris, et mis mind vaevab. Esiti ei osanud ma sellele küsimusele isegi päris selget vastust anda, teadsin vaid seda, et olen kuidagi rahulolematu. Mitte küll iga päev ja kogu aeg, aga aeg-ajalt, vahete-vahel varjutavad mu päikesepaistet tumedad murepilved. Pika pinnimise peale suutsin ma aga lõpuks oma tunded sõnadesse panna ja ütlesin, et ma tunnen kohutavalt puudust iseseisvusest. Joosep ei saanud esiti aru, et millest ma ometigi räägin. „Sa oled ju iseseisev“, vastas ta automaatselt.

„ei ole, see pole selline iseseisvus, mis nägijatel on!“, raiusin ma jonnakalt vastu.

„Kallikene, ega nägijad pole ka kõikides asjades iseseisvad, nad samamoodi sõltuvad teistest inimestest. Ma tahaks ka näiteks veel paremini osata programmeerida, aga ma pean selleks teiste abi kasutama, kõiksugu manuale lugema, katsetama...“, püüdis Joosep mulle selgitada ja vist ka omamoodi lohutada.

„Ei, Joosep! See pole see. Sa ei saa minust aru. Sul ei ole takistust ju. Ma räägin tavalistest asjadest, igapäevastest lihtsatest asjadest, mida terved inimesed saavad teha. See on nende argipäeva osa. See kõik on nende jaoks iseenesest mõistetav. Sinu jaoks ka ja sellepärast Sa ei saagi aru, miks ma tunnen end piiratuna. Mul pulbitseb sees niiii palju ideid, mida tahaksin teostada, aga ma EI saa!“ seletasin ma ennastunustavalt ühes käes rullikeeratud pannkook.

„No mida Sa tahaksid siis teha?“ uuris Joosep.

„Ma lapsena armastasin joonistada, nokitseda ja see tung on minus siiani alles. Ma tahan ägedaid asju teha, aga need kõik on seotud silmanägemisega. Ma saaksin teha neid asju osaliselt, aga perfeksionist minus kisendab, et see kõik on poolik ja mõttetu, mida ma pimedana teen. Ja ma tahan minna loodusesse, ilma, et ma peaksin endale kuskilt marsruudi välja otsima. Tahan lihtsalt uksest välja astuda ja minna. Lihtsalt minna ja olla. Igatsen metsas seenel ja marjul käimist, niisama sihitult ringi tuiamist, ilma et peaksin igat sammu ja rada oma peas läbi kalkuleerima. Ma tahan hommikul minna turule ja leti pealt valida värskeid köögivilju, teel koju minnes põigata pargist läbi ja kiikuda, siis jalutada koju ja toimetada edasi. Tahan kõike seda teha nii, et ma EI peaks igal sammul teistelt abi paluma. Ma tunnen, et ma olen kammitsetud ja minu loovus ja vabadus on piiratud. Ma ei saa seda sellisel määral rakendada nagu ma sooviksin… „, püüdsin ma Joosepile selgitada.

Hiljem, kui mulle juhtus helistama üks tuttav, kes samuti kaotas nägemise diabeedi tõttu, uuris naljatledes, et miks mul selline hauatagune hääl on ja et kas kõik on ikka korras. Puistasin siis Christelile ka oma südant ja kui oli mu rahulikult ära kuulanud, vastas ainult üht: Kai, „ma imestan ainult selle üle, et see tunne tuli Sulle alles praegu, aastaid hiljem peale. Kas Sa varem siis nii ei tundnud?“Minu vastus sõbrannale oli lihtne – ei tundnud. Ja ühtlasi leidsin endale ka vastuse, miks mul varem polnud sellist tunnet – Janet. Minu maailma parim sõber ja abiline. Juhtkoer, kes on olnud mu silmadeks juba üle 10-aasta, on jäänud vanaks ja ei jaksa enam minuga igale poole kaasa reisida ja mind saata.

Ma vaatan heldimusega, mismoodi Janet end sihikindlalt kaasa sätib, kui ma linnaminekuks sahtlist riideid otsin ja esikusse siirdun. Või mis esikusse!? Ta on pesuehtne sabarakk, isegi vetsu ja vannituppa pressib end sündsusetult kaasa. Ei mingit privaatsust. Ise oleme samal ajal muidugi enesega vägagi rahulolev. Kehvematel päevadel põõnab niisama kuskil omaette ja õue minekki on märksa rahulikum. Siis loivab lihtsalt söögilaua alt välja, ringutab-sirutab-painutab ja tuleb lonkides esikusse, kuid jälgib rahulikult ja teraselt igat mu liigutust. Umbes, et ma olen täna küll väsinud, aga ma tean, et vajad mu abi.

Üks kord jätsin ma poobiku just teadlikult sellepärast koju, kuna mulle tundus, et kaks päeva järjest seigelda on prouale liig mis liig, et las parem kosub ja puhkab rahulikult kodus. Puhkas jee, sada korda puhkas. Terve päeva jorises rahulolematult ja kuigi Joosep oli kodus, siis see polnud murtud südamega poobikule minginegi lohutus. Joosep hiljem ütles, et tahtis lõunauinakut teha, aga no katsu sa magada, kui üks kogu aeg voodi kõrval undab. Ei saa sõbagi silmale. Isegi vetsus ei lasknud inimesel rahulikult käia, muudkui kraapis tungivalt käpaga ust.

Kui on hea päev, siis jaksab terve päeva kaasa seigelda, aga on päevi, kus füüsis vannub vaimsele tahtele paratamatult alla. Ehk see, mida ma öelda tahan, on see, et Janet on olnud mulle nii hea juhtkoer, et pani mind tundma täisväärtuslikuna ja koos uusi radu vallutades ei tundnud ma, et mul oleks millestki puudust. Kõik oli uus ja huvitav. Iga päev oli seiklus. Kuid nüüd, kus mu sõbrake on vanaks jäänud, tunnen seda väga selgelt. Lausa nii selgelt, et isegi need asjad, mida ma ka varem ei saanud teha, on hakanud mind närima. Otsin justkui asendust oma rahutule hingele, sellele tühimikule.

Ma väärtustasin Janeti olemasolu enne ka väga-väga kõrgelt. Ma tundsin end temaga võitmatuna ja tunnen seda siiani, aga kurvaks teeb ikka, kui mõtlen, et oleme oma ühise teekonna lõpusirgel. Iga päevaga muutub see aina reaalsemaks. Reaalsuseks, mille tunnistamist ma järjekindlalt mitu aastat aina edasi lükkasin. "Ta ju jaksab, Janet ei ole vana!", korrutasin ma pidevalt Joosepile, kui taaskord tuli teemaks uue juhtkoera taotluse täitmine. Ma ei suutnud kaks aastat isegi tühipaljast taotlust formaalselt ära täita, sest tundsin, et siis ma justkui mõtteis kannan oma sõbrakese maha, aga selleks polnud ma veel valmis.

Ma saan aru, et see jutt ei pruugi kedagi eriti kõnetada ja ma ei pane ka sugugi pahaks, kui keegi rehmab käega ja mõmiseb endamisi, et koer on koer ja ega maailmas pole juhtkoerad veel otsa lõppenud. Aga nagu ma juba varemgi olen öelnud - neil kellel puudub otsene side selle maailmaga, ei suudagi end sellesse olukorda asetada, tunda neid samu tundeid ja emotsioone. See on iga asjaga siin elus nii

Ma just äsja täitsin raske südamega uue juhtkoera taotluse ära ja otsin kasvupere oma uuele tulevasele juhtkoerale, kes on hetkeseisuga kolm kuud ja üheksa päeva noor, vallatust ja mängulusti täis labradoritirts. Kui keegi tunneb, et tahaks pakkuda ühele vahvale labradorile pooleteiseks aastaks armastavat, hoolitsevat, kohusetundlikku ja aktiivset kasvupere, kust ei puuduks elementaarne kutsika harimine, mille kaudu omandaks koer baasoskused (ei nori toitu, oskab enam-vähem rihmas kõrval kõndida, istuda ja lamada, saab piisavalt suhelda liigikaaslastega, teab oma piire ja et need pole üle astumiseks ega katsetamiseks jms), siis kõik potensiaalsed kasvuperehuvilised andke endast palun märku ja lisaküsimuste korral kirjutage: kuuskkai@gmail.com.

Tumedam on labradoripoiss, kes läks just äsja oma päris koju, aga need kaks heledat labradoritirtsu… nemad otsivadki omale armastavat kasvupere ning üks nendest tupsununnudest ongi siis ka minu järgmine tubli abiline :)

*Kõik toit ja muud kulud kaetakse juhtkoerte kooli poolt!

Tean, et paljud ei taha just sellepärast võtta, kuna mõtlevad, et kuidas nad küll hiljem loobuvad koerast, kellesse ollakse kiindunud ja keda hakatakse pidama oma uueks pereliikmeks, aga noh, minu kutsika kasvuperel on see eelis, et blogi kaudu saaksid nad alati jälgida meie ühiseid tegemisi ja seiklusi ning üks kõige parem argument, mida ma ise armastan näiteks tuua on see, et kui laps(ed) peres tahavad niiiii väga endale lemmikloomaks koera ja ema-isa on kahtleval seisukohal, sest loom=vastutus, siis saakski proovida n-ö katseperioodina, kas ja kuidas koer reaalselt sobituks pereellu. Minu arvates suurepärane võimalus, ilma et koer kannatajaks jääks ja lõpetaks kuskil ma ei tea kus.

Sai vist üpris segane jutt, aga vähemalt sain selle mingil määral enda hinge pealt ära. Aitäh kõigile, kes jaksasid läbi lugeda ja kaasa mõelda! :)

Just nii – mina lähen. Mulle kirjutas minu endine kolleeg AHHAA aegadest – Viktoria Socialnaya, kes täna töötab Postimehes ja nende portaal Elu24 tahab teha videot sellest, kuidas pimedad inimesed hindavad muusikat, kui ei näe artisti. Et siis hakkamegi Eesti Laulu 2019 finaliste kuulama ja hindama, et mis on see, mis meid pimedaid kõige enam erutab. Ja nagu me kõik teame, siis Eesti Laulus on enamasti väga suur roll ka koreograafial, lavalisel outfitil ja showl. Nii et... saab päris põnev olema, et kas ja kui palju suudab üks pime endale puhtalt kõrvakuulmise abil kujutluspilti artistist silme ette manada.

Ma ei hakka küll Eesti Laulu finaliste hindama otse poolfinaalis koos Lenna, Sten Teppani, Renee Meriste ja teiste muusikakorüfeedega, vaid Elu24 teeb detsembris selleks puhuks eraldi salvestuse, kus siis mina ja üks pime noormees hakkame koos laule kuulama. Kuna ma tahan, et mu emotsioon oleks võimalikult vahetu ja siiras, siis olen teadlikult kogu tänavuse Eesti Laulu info endast mööda lasknud. Ma pole end isegi artistidega kurssi viinud, et kes osutusid valituks ja plaanin seda joont ka jätkata. Kavatsen pingsalt hoiduda ka lugude kuulamisest enne salvestust. Sama pingsalt nagu nunn hoidub püksikummi lõtvumisest. Pöidlad-varbad pihku, et ma kogemata ka siis peale ei satuks. Siinkohal tuleb vast kasuks, et ma viimased paar-kolm aastat pole enam olnud suurematsorti raadiosõber. Tean ainult nii palju, et Öed on esindatud ja Andrei Zevatkin. Viimane siis sai My Hits Awardsil "Aasta Youtuberi" tiitli. Not that it matters or something.

Ühesõnaga. Ma olen max elevil, sest ma olen vist juba mingi aastast 94 Eurovisiooni jälginud ja alati palavalt oma lemparitele popcornikausi kõrval kaasa elanud. Ainult ühel aastal jätsin ma Eurotralli vahele, kuna olin ilgelt häiritud, et mingi pubekakari hääletas Pootsmanni võitjaks. Lihtsalt arulagedalt, mõtlemata, mis ka reaalselt oleks Eestile toonud kõrge koha. Minu arvates oleks pidanud ilmselgelt toona minema Eestit esindama Laura oma looga Supersonic. Siiani valutan selle pärast natuke hinge. Veelgi enam. Ma olen üpris veendunud, et sinna läks ka meie potensiaalne teistkordne Eurovisiooni võiduvõimalus.

Nii, aga sellega siis ongi nüüd minu poolt pisike eelpressiteade kõigile huvilistele edastatud ja eks ma jää nüüd kannatlikult detsembrit ootama. Peace out! ;)

Kui aus olla, siis ma olen veits frustreeritud, et mu blogi otsustas täna, kõikidest maailma päevadest, just täna kotti joosta. Kuna mina jagan tehnika süvamaailmast ja hingeelust sama palju kui juut sealihast, siis ma ei teagi, kas blogi lihtsalt ei pidanud klikikoormusele vastu või on tegu lihtsalt mingi anomaaliaga? Kuigi seda viimast ma ei usu, sest miks muidu ajaks mingit küpsisejura mulle. Aga ega ma niisama istu siin ja puhka jalga. Kontakteerusin koheselt inimesega, kelle ettevõtte kaudu ma üldse selle blogidomeeni sponsorkorras sain ja kurtsin muret. Nad vastasid, et vaatasid lehe üle ja timmisid seadeid ja et loodetavasti läheb leht peagi korda. Aga millal, seda täpselt ei tea. Aga hea uudis on see, et kui saate praegu neid ridu lugeda, siis dadaaa – järelikult on leht taas töökorras! :D

See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!

Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D

Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.

Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.

Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.

Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:

Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!

Nii et – stay tuned! ;)

Seda et... ei oskagi kohe peale sihukest pikka pausi kuskilt alustada. Põhjuseid, miks ma niiii kaua blogimisest eemale hoidsin, on mitmeid.

Ega ausalt öeldes mul polnud vähimatki plaani blogimisse pausi teha, vähemalt mitte teadlikult. See tuli ise kuidagi orgaaniliselt. Üks asi viis teiseni ja nii ma ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda, ma ei oska, ma ei saa blogida ja keda üldse huvitab, mida ma siin heietan. Kuid teisalt ma tundsin teatavat survet, et ma PEAN blogima, mu lugejad ju ootavad. Ma TAHAN blogida, sest ma tõesõna armastan blogimist, aga ma ei suuuda. Ja see pole siin niisama suusoojaks öeldud, et te läheks ja haaraks seebi järgi ja kukuksite mind nüüd seebitama ja kommenteerima, et kui vahva ja tore ja armas ma ikka olen, ma tean kõike seda ise ka, hehe, nalii, vaid nii ma tõesti tundsin. Nagu mingi bipolaarne.

Nimelt, viimase aasta jooksul on mul süvenenud mingisugune eriti haige kiiks – mulle aina enam tunduvad osad sõnad ee... kuidas nüüd öeldagi – vastikult ebameeldivad, ma lihtsalt EIi suuda neid oma tekstides kasutada, sest minu ajule on need niivõrd vastuvõetamatud. Kui küsite, kas nende "mittemeeldivate" sõnade vahel esineb ka mingit loogikat, siis lühike vastus on: EI! I only wish that it could be so simple! :)

Näiteks sõnad, mis on minu jaoks igas vormis vastumeelsed, olenemata kuidas neid käänata, väänata ja pöörata, on: rääkima, selge, selga, pilt, pildid, meeldib, meeldida, päri, päris, pea, mõni, mõned, jne. Lihtsalt mingid tähekombinatsioonid *võdistan õlgu* on kuidagifuh.

Ma praegu ka lihtsalt toksin kärmelt oma tähti ritta (no nii kärmelt kui ma oma kahe sõrmega tippida jaksan. Jap, ma olen see veidrik, kes kasutab kirjutamiseks ainult oma kahte nimetissõrme. Ega mul neid rohkem polegi kui kaks :D) ja üritan sellele mitte mõelda, et mismoodi need tähed üksteise suhtes paiknevad. Sest, kui hakkan mõtlema või postitust üle lugema, siis võite kindlad olla, et enne hakkab kukk munema, kui lugejad saavad mu värsket postitust oma ihusilmadega kaeda.

Olen püüdnud selle kiiksuga tegeleda juba oma aastake vähemalt, no kui seda saab üldse tegelemiseks nimetada, kui ma lihtsalt otsin paaniliselt "visuaalselt koledatele" sõnadele asendussõnu. Kindlasti tekkis nüüd küsimus, et kui ma olen pime, siis taeva päralt, kuidas saab üht pimedat mingi visuaalne pool häirida... aga vaadake siia see koer maetud ongi. Ma pole ju eluaeg pime olnud, vaid ikka oma 21-aastat anti mulle õnne ja rõõmu seda maailma läbi silmade uudistada ja imetleda ning nüüd olen vist oma mäluga sinna paika jõudnud, kus mul hakkab kirjapilt ununema. Just see visuaalne pool.

Kui ma nägijana raamatut lugesin, siis ma ei mõelnud kordagi sellele, et fuh, küll sellel sõnal on ikka räigelt ebameeldiv tähtedekombinatsioon, lausa nii vastumeelne, et takistab lugemist... never pole ma midagi sellist tundnud ja nüüd, nüüd on see mulle ristiks ja viletsuseks kaelas. Öelge mulle palun: kuidas saab minusugune vaene inimhing rahus blogida, ilma, et mingisugune verbaalkiiks mind morjendaks?

*armas taevaisa, kas seda on ühele pimedale palju palutud, et kui ma ei näe, et siis lased mul vähemalt end kirjapildis vabalt väljendada?Kas seda on tõesti palju palutud, aAH!?

Joosep on ka minuga nagu väikse lapsega maha istunud ja püüdnud mulle korduvalt sisendada, et see on ainult ja ainult minu kiiks ja et mitte ükski mu lugeja ei mõtle ega näe neid sõnu ja tähekombinatsioone sellistena nagu mina neid oma katkise ajuga "näen". Ja iga kord, kui meil see sama vestlus jälle aset leiab, siis ma lihtsalt lasen oma peakese norgu ja käed jõuetusest rippu, sest mõistusega saan ma ju aru, et Joosepil on õigus, aga nii kui ma istun taas arvuti taha ja hakkan esimesi lauseid toksima, tunnen mismoodi ma tahaks selle kuramuse läpaka vastu seina sodiks virutada ja kisades toast välja joosta. Vot selline igati normaalne kiiks. Huvitav, kas siin maailmas on kellegil veel midagi sarnast?

Aga äkki polegi kiiks, vaid hoopis mingi teaduslikult seletatav asi. Võib-olla isegi nii, et seda nähtust uurides saaks mingeid teaduslikke avastusi teha aju funktsioonide muutumise kohta vms, kui oled mingi aja olnud pime. Igatahes, kui mõni arstiteaduse- või semiootikatudeng otsib omale diplomitöö tarbeks huvitavat uurimisobjekti, siis olge lahked, siin on üks kandidaat täitsa olemas. Ma olen valmis kõike tegema. Vastama miljonile küsimusele, läbima erinevaid teste, pange mulle juhtmed külge, uurige mu aju, tehke tomograafiauuring, vaadelge, ja uurige ja puurige, lihtsalt taeva päralt, palun leidke sellele põhjus ja ravi! Ma kujutan ette, et arstiteaduskonnale ja semiootikutele oleksin ma paras maiuspala.

Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.

Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See koer siin on koolis käinud!".

Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.

Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas. Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka koer tüdrukut ilusti mööda teeserva... ".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.

Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla, teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant: "Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen…

Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks, aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+ noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama, nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.

See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.

Ma sain täna juhuslikult ühelt kaasblogijalt teada, et mu postitused on liigendamata. Ma olin tiba segaduses, et nagu mis mõttes? Ma omastarust viimased paar aastat ainult liigendangi silm punnis ja veremaik suus oma postitusi.

Ma olen ise püüdnud hoida keskmise lõigu pikkuseks kaheksa rida ja ma ausalt ei teadnud, et see pole nägijatega arvestamine. Eks aeg-ajalt lipsab lühemaid ja pikemaid ka sisse, aga no ma ei saa ju suvalisel hetkel uut lõiku alustada, kui mõte on alles poolik...

Ma poleks tegelikult üldse hakanud antud teemal sõna võtma, aga kui üdini aus olla, siis mul natuke kihvatas ka selle saadud info peale. Et miks ei ole need keskendumishäiretega lumehelbekesed, kes on harjunud ainult pildiraamatuid ja koomikseid sirvima, varem oma suukest lahti teinud ja öelnud, et kuule Kai, ole nii armas ja kui suudad, siis ära kirjuta oma lõikudesse "Kalevipoja" eepost ümber.

Lisaks olen segaduses ka sellest, et kas visuaalselt on tõesti niiii keeruline jälgida ja oma tähelepanu hoida loetaval tekstil, kui lõik on pikem kui viis rida?

Ma mäletan oma nägijaajast, et ühe õhtuga pool raamatut läbi lugeda oli nohu, paberajalehe artikleid lugeda polnud mingi asi. Ka need said loetud, mille tekst laius üle terve A3 lehe. Mul küll tähelepanu ei teinud kuskile vehkat. Et see ongi siis see, kuhu oleme tänasega jõudnud - nutiajastusse, kus kõik peab ära mahtuma pisitillukesele ekraanile ja inimeste silmalihased on tänu sellele nii süldiks muutunud, et ei suuda enam pikemaid lõike kui koomiksid lugeda ilma, et silmad hakkaksid veritsema.

Oioi, eelviimane lõik sai nüüd üle viie rea. Loodame siis, et kellegil ei hakanud silmad verd jooksma ja et tähelepanu ei tõmmanud jäädavalt vehkat.

Ühesõnaga, mis mu point on. Kui seda ei ole palju palutud, siis palun tehke järgmine kord suu lahti, kui miski häirib ja ärge hoidke end sellepärast tagasi, et olen pime, umbes nagu pimedaga suheldes ei tohiks visuaali teemaks võtta. Kust mina pean siis nägijate erivajadustega end kurssi viima, kui keegi ei julge mulle miskit öelda, kuna kardab mind hingepõhjani solvata või haavata. Aeg-ajalt on ikka raske nende nägijatega... :D

Igatahes... andke palun kommentaariumis märku, et kui pikk lõik on Teie jaoks veel OK, mis ei tekita ahastust? :)

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas. ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

Okei, kas teate ka, kui mitmendat korda ma antud postitust alustan? Ega vist. No umbes 57 korda olen algusread ära kustutanud, kuna mulle tundub, et ma ei oska või ei suuda neid õigeid sõnu leida, kirjeldamaks neid emotsioone ja miljoneid mõtteid, mis on mul viimased nädal aega peas kedranud.

Tean, et paljud minu lugejad imetlevad minu elurõõmu, positiivsust ja seda kurikuulsat musta huumorit, mida ma ikka ja jälle oma pimeduse üle viskan ning mis on minu jaoks toiminud icebreakerina, aga järgnev postitus tuleb täiesti emotsiooni pealt - rabe ja toores, täpselt nii nagu ma end praegu tunnen. Kuid ärge laske end ära ehmatada minu emotsionaalsusest ja paanikast, justkui see oleks nüüd #seetundlikteema, mida minuga suheldes tuleks vältida - kindlasti mitte! Ma olen endiselt seda meelt, et suhtun ka edaspidi oma pimedusse yololt ja kompleksivabalt, sest mulle meeldiks mõelda, et sõna "pime inimene" pole ainus mind iseloomustav sõnapaar.

Kui korraks minna tagasi sellesse aega, mil ma kaotasin oma nägemise (kes pole veel minu looga kursis, siis saate lugeda siit, kuidas ma jäin pimedaks vol. 1 ja kuidas ma jäin pimedaks vol. 2
), siis ma endiselt tunnen, et minu jaoks polnud pimedaks jäämine maailma lõpp, musta auku langemine või midagi muud sellist. Jah, mul on omad momendid, kus ma tunnen kurbust, pettumust ja aeg-ajalt isegi frustratsiooni, sest ma olen siiski inimene, mitte robot. Õnneks ma ei tunne neid tundeid siis, kui ma ise milleski feilin või satun piinlikusse olukorda, aga aeg-ajalt viskab küll rihma maha, kui olen andnud endast parima ja siis tuleb keegi ninatark ja kukub näägutama, et miks sedasi tegid, teistmoodi oleks saanud palju paremini jne. Nagu halloo, tee siis palun ise, kui minu tehtu ei sobi või jaga siis näpunäiteid, kuidas järgmine kord teha paremini, eksole. Vinguda oskab meist igaüks.

Ookei, ma tunnen, mismoodi antud post juba praegu vaikselt metsa poole kisub, sest ma ei suuda isegi ühes teemas püsida...

Ma ütlen ausalt - viimased nädalad on olnud minu jaoks paras rollercoaster. Ma käisin nimelt kuu alguses silmakirurgi vastuvõtul. Ega ma muidu poleks sinna roninudki, aga no see töövõime uus hindamissüsteem nõuab seda, et arst kinnitaks, et ma pole vahepeal ikka veel mingi imeväe läbi nägijaks hakanud. No nüüd võite täiesti kindlad olla, et EI OLE, sest teate mis mulle öeldi? No eks pealkirjast võisite juba aimata. Kirurg vaatas mu silmi ja tõdes, et minu vasaku silma võrkkesta verevarustus on tänu retinopaatiale halb, väga halb. Lausa nii halb, et enamus veresooni on valged, mis näitabki verevarustuse puudumist. Ma ausalt öeldes polnud valmis selliseks uudiseks ja ma tunnistan ausalt - ma kardan!

Loomulikult oli mu esimene küsimus oftalmoloogile, et mida see mu silma jaoks tähendab ja vastuseks sain, et mitte midagi ja pole tarvis muretseda. Esialgu rahustas saadud vastus mu maha, kuid alles hiljem hakkasin mõtlema ja mul tekkis kerge deja vu tunne, sest täpselt 10-aastat tagasi, täpselt selles samas kabinetis, ütles teinegi silmaarst mulle seda sama "Pole tarvis muretseda!" ja dadaa - kolm kuud hiljem lõpetasin ma pimedana. Nii et, kes saab kinnitada, et seekord ei lähe samamoodi ja seda mitte muretsemise juttu rääkige palun mu vanaemale, eksole.

Ma mõistan, et ega arst ei tohigi patsienti oma oletuste ja juttudega enneaegselt paanikasse ajada, aga teatav avameelsus ei teeks paha, sest praegune teadmatus on põhjustanud vastupidise olukorra ja tekitanud minus mustmiljon küsimust: kas see tähendab, et kui mu silm otsustab lõplikult kraanid kinni keerata, kas mu silm hakkab kärbuma? Kui hakkab kärbuma, kas see tähendab silma välja lõikamist? Kui silmad on paarisorgan, siis kui palju see mõjutab teist silma ja kui suur on võimalus, et mõlemad silmad lõigatakse välja? Kui mu silmad lõigatakse välja, kas ma mahutun selle protsendi hulka, kellel organism võtab omaks proteessilmad? Jeebus küll, kui elurõvedalt see kõlab! Kui mul on piisavalt pappi (mida mul kahjuks ei ole), siis kas ma saan endale valida meelepärase silmaiirisega klaassilmad? Näiteks rohelised, helesinised või hoopis rohekad-lillakad või mitu komplekti, no iga outfiti jaoks erivärvi? Kui öeldakse, et silmad on inimese hingepeegel, siis kas koos minu originaalsilmadega lõigatakse välja minu hingepeegel? Tean, et kõik need tunded ja küsimused, mida ma oma peas ketran, need on teadmatuse vili ja teadmatus on hirmu kasvulava, aga no päriselt. See on nüüd küll mingi level miljon ja pimedaks jäämine kahvatub kõige selle kõrval.

Okei, ma pean vist minema ja tegema endale ühe rahustava kummelitee, sest muidu mu pea plahvatab nende mõtete all. Igatahes teadke, et kui lähima paari aasta jooksul peaks asi selleni jõudma, siis ma ei garanteeri, et ma olen sama tšill ja teen kohe järgmisel päeval peale oppi Facebooki laivi ja demon kõigile oma uhkeid silmakoopaid ja leelotan, et kõik on väga OK ja läheks iga kell uuesti sellisele opile. Hahaa, ma ei tea miks, aga ma hakkasin praegu mõtlema oma pimedusega seotud äpardustele ja kui ma peaksin ühel ilusal päeval saama klaassilma(d), siis on ju oht, et ma kaotan need ära või kui hakkan seda proteesi puhastama ja see libiseb mu käest põrandale, siis Janet arvab, et tegu on palliga ja jookseb rõõmsalt "minu silm" hambus mööda elamist ringi. Okei, nüüd läks küll veits lappama.

PS. Kui silmakirurg visiidi lõpus nentis kurvalt, et kahjuks ei saa mind nägemise osas aidata, siis ma täiesti siiralt vastasin: "Aa ei, ma olen praegusega väga rahul!" :D Antud lause võttis isegi tohtri muhelema :D

PSS. Eem, ma lugesin praegu oma posti läbi ja no anna kannatust. Ma ise olen tegelikult päriselt ka mures oma silmade pärast ja kardan, et mu mitte toimivad silmamunad lõigatakse peagi välja, aga ikka ma suudan kirjutada oma hirmust ja paanikast läbi musta huumori. Mis mul viga on või kas mul üldse ongi midagi viga? Kas see on mingi psühholoogiline kaitseefekt või ma olengi selline või mis asja? Ühesõnaga selline ma olen - võtke või jätke! :)

Käisime eile hilisõhtul sõpradega Steffanis, sest üllatus-üllatus, mul isutas taas Frutti Di Mare ehk krevetisalati järgi. See originaalis sisaldab tigusid ka, aga kuna mina neid molluskeid ei söö, siis lasen alati tigude asemel panna topeltkrevette. Mingi periood tellisin endale seda salatit lausa iga nädal, sest ma olen arvatavasti maailma suurim krevetimanjakk ja selle tõestuseks peaks piisama, kui ütlen, et eile oleksin peaaegu väikese lisatasu eest tomatid ka krevettide vastu välja vahetanud, aga kahjuks viimasel minutil sai kaine mõistus minust võitu.

Ppärnakatena oleme me Steffanis sagedased külalised. Keegi tuleb külla - lähme Steffi! Ilm on halb, kuhu minna? Lähme Steffi! Kõht on tühi - lähme Steffi! Tahaks maailma parimat krevetisalatit või niisama miskit maitsvat - lähme Steffi! Ühesõnaga minu meelest Steffani on nagu Pärnu visiitkaart, kui keegi tahab pitsat-pastat-ahjuvorme. Kuid põhjus miks üldse meie eilsest Steffani külastusest kirjutan, on asi nimelt selles, et siit tuleb järjekordne lugu #pimedalikkajuhtub ja #natukeolipiinliktohuvapohu.

Esmalt jõudsime seltskonnaga Steffi 20 mintsa enne köögi sulgemist, aga no sellest pole hullu miskit, kuna koht ise on suveajal peale köögi sulgemist veel oma paar tunnikest avatud ja seega saab ka maailma aeglaseim inimene (that will be me) toitu kugistamata nautida. Üllataval kombel oli hilisel õhtutunnil palju teisigi meiesuguseid einestajaid ja ooteaeg lausa umbes tunnike, millest meid koheselt ka teavitati.

Mulle eriliselt meeldis see, et meie lauda teenindas meessoost teenindaja, kes jättis mulle kohe esimeste minutitega äärmiselt sümpaatse ja sõbraliku mulje ning Joosep nõustus ka minuga, et hästi tore kelner. Ma mitmel korral sädistasin sosistades meie seltskonnale ka, et niii tore kelner, ise teadmata, et too kelner oli vahepeal minu kõrvale jõudnud... nii palju siis minu under coverist! :D

Seni kuni me kannatamatult oma toitu ootasime ja näljalistena kukleid nosisime, tekkis meil lauas
arutelu, et kelle tuntud inimese häälega meie kelner on ja minu üllatuseks Joosep lahendas antud müsteeriumi loetud sekunditega. Nagu misasja!? Tavaliselt on see ikka minu leivanumbriks olnud, kuid seekord polnud ma jõudnud hakata veel tuntud inimesigi oma peas läbi lappama, kui see tegi juba teatavaks, et meie kelneril on täpselt see sama hääl nagu sellel "Kartulites ja apelsinides" psühholoog Viviani vennal. Ma olen ilmselgelt rooste läinud. Jäin peale Joosepi kommentaari nagu stalker meie kelnerit täpsemalt ja pikemalt kuulama ja no tõesti oli üks ühele.

Meie näljaste rõõmuks saabus vahepeal ka toit oodatust varem lauda ning kuna meeleolu oli ülev ja toit ülimaitsev, siis kaotasin valvsuse ja suutsin ära unustada, et ma olin vahepeal oma joogiklaasi mujale tõstnud ning ühel hetkel kostuski kurjakuulutav kolks. Jah, ma suutsin kõigest ühe elegantse liigutusega oma täis joogiklaasi ümber ajada nii, et terve lauapealne ja sealne tavaar ujus minu viinamarjamahlast. Ma ise ehmatasin selle intsidendi peale täitsa ära ja suutsin vaid moka otsast piiksudes küsida kõige absurdsema küsimuse üldse - mis nüüd saab? Ei midagi ei saa. Las mahl niriseb rahulikult mööda laualina meile sülle, põrandale ja valgub mööda lauda laiali, eks. Nagu kust üldse selline küsimus!? :D

Tahaks öelda, et sellega kogu asi piirduski ja rohkem ma sel õhtul ei hiilanud, aga tegelikkuses oli see alles algus. Sest kuigi mehed reageerisid kiirelt ja kuivatasid minu põhjustatud uputuse ära, siis hetk enne kelneri saabumist avastasime, et great, minu taldriku all on veel mahla, kuid siis oli seda hilja hakata likvideerima ja pealegi olid meil salvakad anyway juba otsas. Omavahel öeldes - mul oli enda äparduse pärast kohutavalt piinlik ja veel omavahelisemalt öeldes - ma pidasin peas juba plaani kogu oma maine vara jotsiks jätta. Kuid meie tore kelner suhtus sellesse ülirahulikult ja kogu lugu olekski võinud siinkohal oma õnneliku lõpplahenduse saada, aga EI, sest Joosepi sõber ütles meie kõigi jaoks täiesti ootamatult ja valjuhäälselt puhtapime.ee, aga kuna kelner ei osanud kohe kuidagi sellise info peale reageerida ja oli ilmselgelt veidi segaduses, siis Joosepi sõber kordas öeldut: "PUHTAPIME.EE! Ta on pime ja see on tema veebiaadress!" !"

Mhmh, tänks sõbrad! Ma suutsin ainult mõelda, et paluuun olge kuss ja ausalt öeldes ma isegi ei tea miks, sest tavaliselt on mul suhteliselt yolo, kui keegi viitab mu pimedusele ja blogile, aga seekord oli kogu olukord nii akward ja ootamatu, et me mõlemad kelneriga ei osanud mitte kuidagi reageerida ega olla, või no mina oskasin. Ma lihtsalt oma kohmetuse varjamiseks hakkasin laginal naerma, ise samal ajal punastades, aga ega see olukorda paremaks ei teinud, sest kogu loole kirsiks ma tegin küllaltki valju naerunorsatuse. Sealt edasi kukkusin ma peaaegu külili ja peitsin pea laua alla Joosepi sülle (aga mitte liiga kauaks, sest muidu oleksin veel imelikuma mulje jätnud). Ühesõnaga oli tore, ei saa kurta.

Vahel, kui päike paitab, inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid ning kõik sujub nagu lepase reega, siis mulle hakkab vaikselt tunduma, et see maailm, kus me elame, ei olegi veel lootusetult hukas. Peab lihtsalt ise oskama märgata ja tunda rõõmu olemasolevast. Ning hoolimata sellest, et alles hiljaaegu visati mind järjekordsest toitlustuskohast juhtkoeraga välja, taban end sageli mõttelt, et nii tore, et kaaskodanikud on ajaga muutunud tolerantsemaks ja sallivamaks. Mulle meeldib linnas jalutades mõelda, et kõik vastutulevad inimesed tänaval naeratavad ja vaatavad heldimusega mu ustavat teejuhti. Eriti vahva on see kui mõni neist astub isegi ligi ja teeb minuga juttu, jäädes maast ja ilmast lobisema nii, et minu pimedus muutub vestluse käigus täiesti teisejärguliseks. Nendel ilusatel hetkedel tunnen ma end tõesti täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus tavainimene mõistab, et puude taga on ka tegelikult inimene, kelle eest pole tarvis paaniliselt ära põgeneda või viltu vaadata. Kuid siis järgmisel hetkel juhtub midagi ja ma mõistan, et tegelikult on kõik see minu enda loodud illusioon ja asi on hoopis minu pimeduses ja selles, et ma lihtsalt EI näe enam kõikide inimeste pilkusid ja ei satu lugema kommentaariumitesse anonüümsete salvavaid mõtteavaldusi. Seega on mul imelihtne endale maalida oma väike imeline ja täiuslik maailm, kuhu ma kipun oma reaalsustaju aeg-ajalt ära kaotama. Ma elan osa ajast mingisuguses enda loodud mullikeses, kus kõik inimesed on ilusad ja head, kuid kui reaalsus nurga tagant taas ühe ootamatu obaduse vastu vahtimist virutab, siis koristan ka mina mõneks ajaks selle tobeda naeratuse oma näolt.

Eile, kui mu järjekordne Delfi kolumn
ilmus, kus ma kirjutasin meie vaidlusest Joosepiga kinopiletite üle - kas pime peaks maksma kinopileti eest täishinda? Kui meil Joosepiga see arutelu päevakorda tuli, siis me väga pikalt vaidlesime ning ma muutusin kohati üliemotsionaalseks, sest minu jaoks oli alguses see nii uskumatu ja ootamatu, et mu omaenda kihlatu ei mõista mu põhjendusi selle kohta, miks ma peaksin saama kinos sooduspileti. Tahtsin teada, et miks ma pean maksma täishinda pooliku teenuse eest ja et kirjeldustõlge pole üldse nii kallis ja iga filmi kohta oleks see ühekordne kulu ja kui kinosaal on pooltühi, siis ei jää ettevõtte ju kahjumisse jne. Vaidlesime, argumenteerisime ja pika jutu lõpuks said mu argumendid otsa ja ma mõistsin, et tegelikult on Joosepil täitsa õigus - mul pole ühtegi õigust nõuda sooduspiletit, sest ega keegi teine saa vastutada minu tervisliku seisundi eest. See teadmine tegi haiget, sest tundus ebaõiglane. Sain aru, et soodushind ja kirjeldustõlge saab tulla ainult ettevõtte heast tahtest. Täpselt nagu väga mitmed teatrid pakuvad pimedatele võimalust käia teatris ülisoodsa hinnaga.

Delfisse otsustasin  antud teemal kolumni kirjutada eesmärgil lugeda ja kuulda erinevaid arutelusid ja mõtteid, sest mind ennast kohutavalt huvitavad kõiksugu erinevad vaatenurgad. Eriti, kui inimesed oskavad ja suudavad enda mõtteid argumenteeritult esitada või põhjendada, et miks ühest või teisest asjast just nii mõtlevad, arvavad või suhtuvad. Kuid lugedes taaskord neid kommentaare, mis sinna kommentaariumisse oli jäetud, siis see tekitab tõsiseid kahtlusi inimeste lugemisoskuse kohta. Või no õigemini ma usun, et lugeda oskavad nad kahtlemata kõik, aga kas loetud teksti analüüsida või seda mõtestatult lugeda ka suudavad, selles ma enam nii kindel pole. Ma ise naudin tohutult vestlusi inimestega - eriti Joosepi ja sõpradega, kes oskavad mu halle ajusagaraid panna teises suunas liikuma. Ma arvan, et inimeste elu muutuks, kui nad oskaksid natukenegi laiemalt mõelda, sest see muudab meid tolerantsemaks teiste arvamuste suhtes. Kuid kahjuks oli osade kommentaaridest aru saada, et ega nad pealkirjast kaugemale ei jõudnudki või siis neid tabas korraga psüühikahäire, päevad ja täiskuu.

Tean, ma ei peaks selliseid lahmivaid ja sisutühje kommentaare hinge võtma, sest see on neile endile piinlik, kui demonstreerivad oma teadmatust, labasust ja matslikkust. Kuid eile, kui sain jälle ühe korraliku obaduse reaalsusega vastu vahtimist, et minu kujutluspildis lahkelt naeratavad inimesed polegi kõik eranditult toredad ja head,  puges mulle tõesti korraks kurbus hinge. Tegi sinna tillukese pehme mõnusa pesakese. Neid kommentaare lugedes tekkis hetkeks nõukaaegse mentaliteedi tunne, kus suhtumine on, et mida see pime siit kinost üldse otsib ja kobigu tagasi kiviaega. Mu sõbranna ütles selle peale, et ma otsigu ajamasin ja kobigu siis tagasi sinna kust tulin, aga ma vastasin, et ma ei saa, ma ju pime, mitte helvestki ei näe (tundub, et minuga kõik korras - suudan eneseüle veel nalja heita).

Aga tõesti. Ma ei peaks ehk tõesti üldse kusagile minema. Ei teatrisse, ei kinno, ei loodusesse, ei kontsertile, sest noh, visuaal puudub ju. Mida ma sealt ikka otsin ja saan, eksole. Ja elektrilepingu peaksin ka homne päev üles ütlema, sest kui olen pime, siis ma ilmselgelt ei kasuta elektrit (või tähendab, mis homme, ma teen kohe selle ära) ja pesu nühin pesurestil puhtaks ja süüa valmistan lõkke peal, aa või siis mitte, sest ma põletaksin end ära, ma ikkagist ju pime. Ma tegelikult istun lihtsalt isoleeritult väikeses tikutopsi suuruses ruumikeses, kus puudub elekter ja aken, sest pimedal pole midagi vaja, mis sellega ikka peale hakata. Uh, kuidas saavad mõned lihtsalt nii lineaarse mõttelaadiga olla, ah!?

Ah, olgu ma poen nüüd tagasi oma pimedasse koopasse ja koogutan end looteasendis elupäevade lõpuni, sest ma ei näe mitte midagi muud teha. Baii.

PS. Ühe tarkpea kommentaar Delfis oli eriti haige, sest suutis mu kolumni lõpust välja lugeda, et lisaks olen ma veel mingi mehepeksja, kellel on madal EQ, sest lasen käed käiku kui argumendid otsa saavad. Tjah, no kui selline õrn ja aegluubis kahe käega tehtav pomps vastu mehe rinnakut on peks, no siis küll jah, tõstan käed üles ja tunnistan süüd ning mind, mehepeksjat, tuleks kiiremas korras ühiskonnast isoleerida. Aga muidu see madala EQ värk tähendab maakeeli seda, et ma olen lammas. Kuigi, ma ei saa aru, milles vaene lammas süüdi on ja pealegi ma võin lammas olla küll, sest lambad on armsad, pehmed ja toredad ja erinevalt paljude   ekslikust arvamusest nagu lammas oleks loll loom, siis see pole sugugi nii.

Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita, juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

Tellimine: Postitused ( Atom )

featured Slider

Koputajast vanamemm ja väike murjam

Hinge pealt ära

Arvake ära, kes läheb Eesti Laulu finaliste hindama

Apollo ei luba pimedatel juhtkoeraga kinosaali

Inimesed meie keskel

Andke abi!

Kui pimedat veel kaua vahid, siis...

Miks ma peitu pugesin?

Hea küsimus: kes koristab pimeda juhtkoera tagant ära?

Tehke suu lahti

Meh, ei ole ju võimalik kõikide soovidega arvestada

Aga mis siis saab, kui mu silm välja lõigatakse?

Ma plaanin oma pimedaks jäämist suurejooneliselt tähistada

Natuke oli piinlik

Madala EQga lammas

Minu töövõime hindamise protsess vol. 2

Pimedal inimesel võiks olla alati plaan B - rõhk sõnal 'võiks'

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin

featured Slider

Kes siin kirjutab?

Kutsu mind kõnelema

Kirjeldustõlge

Koostöö

Facebook Like Box

Otsi blogist

Vanad postitused

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin