Täna helistas mulle minu raviarst ja andis teada, et minu haiglasse tulek peab kahjuks edasi lükkuma, kuna vahepeal on uusi gripijuhtumeid lisandunud ning karantiin haiglas veel jätkub. Seega minu tervise huve silmas pidades lükkub see märtsisse või aprilli. Arst ei julenud midagi väga kindlat lubada.
Jõgiste muidugi uuris minu enda käest ka, et kuidas ma ise tunnen, kas oleksin valmis riskima, aga ma ei pidanud seda samuti eriti mõistlikuks riskiks. Pealegi, kuna karantiini tõttu on vaheuksed lukus, siis mul oleks Janetiga palju keerulisem õue ja palati vahet liigelda, no ja pluss ei saaks mul külalisi käia. See oleks much sad. Arst lisas veel, et ta ei taha, et miski põhjustaks mulle lisastressi, et prooviks ikka selle haiglas olemise võimalikult mugavaks teha. Ma olen võib-olla natuke palju imelik, aga mul oli isegi veits kurb ja pettunud olla, et haiglasse minek teadmata ajaks edasi lükkub, sest ma olin sisemiselt so ready to go and smash all my fears.
Jap, mulle tõesti ei meeldi olla suvaline lihtne lammas aasal muru näksimas, kes elab siin taeva all rahulikku ja üksluiset elukest, vaid ma vajan vahepeal selliseid raputusi ja seiklusi, mille läbi ma saan end proovile panna ja kompida oma võimete piire. No et tunneksin, et olen elus, mitte aga kapseldunud kuskile oma pimedasse mullikesse ära. Ühesõnaga ma hullult ootasin, et kuidas me Janetiga juba see nädal mööda haigla nurgataguseid eksleme, otsides õigeid lifte, korruseid, uksi ja kuidas ma kõigest sellest FBs laivi teen ja postitan FB blogilehele iga päev oma haiglamenüüst pilte ja sonin, et kas keegi pliis tooks mulle inimväärsemat toitu, aga no nüüd peame tiba ootama sellega.
Ja ma pean veel kiitma oma raviarsti, sest ma lihtsalt ei saa sellest üle, et kui tore ja armas inimene dr. Jõgiste on. Minu südame ja poolehoiu võitis Jõgiste muidugi juba esimese visiidi ajal, kui ütles mulle, et tema võtab mind kui täiesti tavalist naist ja temalt ei tule haletsust ja ma olin nagu halleluuja - lõpuks ometi nii normaalne suhtumine. Keegi, kes näeb minu pimeduse ja diabeedi taga ka naist ja inimest, mitte aga vaest rohkete tüsistustega haiget patsienti.
Aga esmaspäeval lähme korraks ikka Joosepiga haiglasse, kuna mulle pannakse 3-6 päevaks glükoosimonitooringuaparaat külge, mis siis mõõdab mu kõhuvedeliku kaudu ööpäeva jooksul 300x veresuhkrutulemust. Ma muidugi mõtlesin, et teeks sellest siis laivi, mismoodi mulle mingi nõel kõhtu susatakse, aga ma pole kindel kas see toimiks, sest Pärnu haigla I-korrusel pole eriti levi.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Mulle tuli temalt sama kõne. Ei teagi, millal lähen. :)
VastaKustuta