Jõudsin ka lõpuks arvuti taha. Ja enne, kui uued asjad laviinina peale tulevad, räägin teile kiirelt ühe loo.

Oli südatalv, seisin Janetiga Kilingi-Nõmme bussijaama kohviku kõrval ja ootasin. Ootasin tolleaegset Pärnu Postimehe ajakirjanikku, kes soovis minuga lugu teha. Ma ei mäleta enam, kas mind pidi palju moosima või olin kohe nõus, aga seda mäletan ma küll, et ajakirjanik pakkus lahkelt, et nemad fotograafiga võivad ükskõik kuhu sõita. Et see polevat nende jaoks minginegi probleem.
Nii ma siis astusin akna juurde, piilusin unistavalt kardina vahelt õue, vaatasin aknast seda vesist lumelärtsakuga kaetud maad ning mõtlesin, et aga miks ka mitte, las nad tulevad ise minu juurde.
Okei, tegelt see oli veidi ilukirjanduslik liialdus, sest tegelt ma ei astunud kuhugi akna juurde ega vaadanud unistavalt kaugusesse. Aga seda ma mõtlesin küll, et ma üldse ei viitsi selle külmaga kuskile ronima hakata.

Kuna see kõik juhtus pea seitse aastat tagasi, siis ma üksikasju enam nii hästi ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et jõin rohelist teed ja intervjuu oli rohkem nagu toreda sõbrannaga südamest südamesse vestlus. Ja enne, kui laiali läksime, siis ajakirjanik ütles veel, nii möödaminnes, et ta peab samuti blogi – Ritsiku nimelist. Ma esiti ei öelnud selle peale vist suurt midagi, olin vist veidi sellise „ohoo, väga tore“ reaktsiooniga. Aga kui koju läksin, siis mõned päevad hiljem ma googeldasin Ritsiku blogi ja leidsin eest ühe väga, väga hea blogi. Kui keegi paluks minul Ritsikut kolme sõnaga kirjeldada, siis ma ütleksin inimlik, elutruu ja südamlik.

Ja nüüd te võib-olla küsite, et miks ma kõike seda räägin? Aga sellepärast, et Ritsik korraldas maeitea juba mitmendat korda blogijate ja lugejate kokkutulekut, oma koduaias ja mina käisin ka seal. Esimest korda. Ma olen juba mitu aastat vesistanud sinna minemisest, ent alati on midagi vahele tulnud. Aga tänavu õnnestus minna, ja isegi Joosep tahtis kaasa tulla.
Kokkutulek oli väga ee, kuidas nüüd öeldagi.. huvitav. Kuulda päris elus nende inimeste hääli, keda oled varem teadnud vaid bloginime järgi. Mul oli au kohtuda näiteks Notsuga, Tavainimesega, Sitsidsatsidpatsid ja loomulikult härra Konnaga. Ja eriti põnev oli see, et üks lugeja ja üsna usin mitmetes blogides kommenteerija Nell oli samuti platsis.

Meie jõudsime Joosepiga algusajast muidugi tunnike hiljem kohale ja loomulikult poleks see mina, kui ma midagi ei korraldaks. Ma polnud vast minutitki saanud laua ääres istuda kui ma juba tõmbasin leivatordi endale koos taldrikuga sülle. Lihtsalt Joosep ja härra Konn muudkui hoiatasid mind mingisuguse nurga eest ja ma otsustasin lõpuks, et ma katsun siis ära selle nurga. Noh, ma nurka ei leidnud, aga selle eest leidsin ma taldriku, haha.

Aga kuulge, kõik, kes olid Ritsiku pool, palun olge inimesed ja vastake mu küsimusele. Ma lugesin Ritsiku postitust ja ta ütles, et me istusime suure ümmarguse laua taga. Aga mina istusin küll kuskil, kus oli vähemalt üks nurk. Nii et, kas laud oli ümmargune või kandiline või ühe nurgaga ümmargune laud?
Ja järgmisel kohtumisel võiks igaüks end 2-3 lausega kirjeldada. Ma tulin alles hiljem selle peale. Sest nüüd ma ju ei teagi, kas Notsul on blondid kahused juuksed või tumedad lühikesed? Kas härra Konnal on vuntsid ja kas Sitsidsatsidpatsid blogijal on suvine pitskleit ja kaks pikka patsi? Ja kas kellegil on kitsad-suured-mandlikujulised-kassirohelised silmad või kellel üldse mis seljas-jalas olid? No vot, kõik oluline jäi nüüd rääkimata.

Koju jõudes ütles Joosep, et ta tegi minust laua ääres pilti ka.
Et valgus olevat olnud ideaalne ja nii ta selle pildi minust klõpsaski. 

Tahtsin teiega jagada oma viimase aja mõtteid influentseritest, suunamudijatest, sisuloojatest, nimetagu igaüks neid nii nagu tahab. See konkreetne postitus on mul mustandites kükitanud juba tervelt poolteist aastat. Ja kui algselt oli see suunatud ainult blogijatele, siis nüüd hõlmab see pigem kõiki influentsereid. Ja kui ma vahepeal jõudsin juba hakata arvama, et ah, ei hakka seda asja torkima, siis viimase aja valguses, mis influentseritega toimub, tunnen, et pean sõna sekka ütlema. Mitte, et see peaks suurt kellegile korda minema, mida üks pime siit Nõmme mändide vahelt arvab, aga vähemalt ma ise saan siis südamerahu, et ma pole lihtsalt vaikides pealt vaadanud või pilku ära pööranud.
Ja olgu rõhutatud, et järgnevad näited on nopitud erinevatel aegadel, erinevate inimeste päris postitustest ja tegudest, mis ajendasid mind sellel teemal sõna võtma.

Esiteks, ma ei saa aru, mis hetkel käib inimesel peas see plõks ära, kus ta muutub valelikuks, endale vasturääkivaks klikimagnetiks. Üks nädal kirjutab influentser , et on üksi, kurb, pole usaldusväärset inimest ja mida kõike veel, KAKS PÄEVA HILJEM on mingi selfi, väidetavalt parima sõbrannaga ja seal samas kutsub kõiki oma lugejaid postituse alla ära märkima enda parimat südamesõbrannat. Üks kord on eluarmastus, teine kord ei ole, siis jälle on ja siis jälle ei ole. Siis ollakse õnnelik ja tänulik kõige eest, järgmisel hetkel madalam kui muru, väärtusetum kui amööb, siis jälle pakatame rahutundest ja õnnest ja siis juhhei, alustame kõik trenni ja saavutame koos eluvormi ja siis ikka ei saavuta, sest olen paks ja laisk ja mul nõrk iseloom ja siis aasta hiljem uue hooga kõik otsast peale. Siis mingi hetk armastan kõiki kasse-koeri-sigu-jäneseid-rotte-merisigu ja siis järgmisel hetkel tuleb hoog peale ja enam ei armasta ega hooli. Ja siis on leiutatud influentseritele veel selline hashtag nagu #keepitreal. Ja veel on hästi pop kasutada – you do you. Aga kas ikka peaks selle „you do you“ sildiga nii hoogsalt vehkima kui see, mida sa teed, ei ole ilmselgelt positiivne eeskuju? Ja juba ainuüksi see, et meil on selline hashtag kasutusel näitab, et meil on probleem, midagi on väga valesti.
Ja ei, ma ei arva, et oma erinevate emotsioonide ja tunnete kajastamine oleks kuidagi feik, kindlasti mitte. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Ent mina räägin siin praegu sellest kui influentser kaagutab nagu peata kana, omamata mingeid väärtushinnanguid ja prioriteete. Kui sisu, mida luuakse, on nii vastuoluline ja valelik ja on aru saada, et inimene vajaks ravi, või kui mitte ravi, siis ehk mõnda aega eemalolemist sotsiaalmeediast, et omaenda sisemusega tegeleda.

Ja kui korraks jätta see valelik fassaad kõrvale ja räägime sellest, kuidas influentser väidab, et tema küll ei soovi ega otsi skandaali ja et tema pole midagi valesti-pahasti teinud, pole linnupojakeselegi liiga teinud, aga näe, miskipärast kõik pasundavad, kollane ajakirjandus treib järjepanu uudisnupukesi, rahvas räägib ja näitavad näpuga… Ja sina oled lihtsalt üks väike süütu lilleke keset seda pasamerd. Noh, ütlen ausalt, ei kõla usutavalt.
Minu bloginduse ajaloos on olnud ainult üks skandaal – aastatetagune Grete Kleini skandaal. Ja olgem ausad, ega see ka nüüd päris tühja kohapealt ei saanud oma alguse. Aga me lahendasime asja sõbralikult... Grete tuli Pärnusse, saime kokku, vabandas, mina võtsin vabanduse vastu, sain anonüümselt lugejalt sõimata, et olen üks selgrootu mollusk ja lubas enam mitte kunagi mu blogisse naasta ja kõik, teema maas. Rohkem skandaale pole olnud. Nii et ma julgen väita, et kui influentser on pidevalt mingisuguses skandaalis ja pori loopimises osaline, siis peab asi olema ikka veits inimeses endas ka. Ei ole asjad päris nii, et üks on süütuke kui lilleke ja teine must kui siga.

Ja kui ma vaatan kogu seda kompotti, siis no mina võin ju füüsiliselt siit-sealt veits logiseda, aga no need mõned on omadega ikka puhta sassis...

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kui sa ise oled omadega nii plindris, siis äkki ei peaks neid hashtage üldse kasutama ja leiutama ja ehk oleks üldse õige aeg väike puhkus sotsiaalmeediast võtta? Ning mina kutsun küll üles inimesi mitte toitma selliseid katkiseid ja võlts influentsereid. Kuigi noh jah, vähe tõenäoline, et see juhtub, sest tsirkust ja leiba on alati inimestele vaja olnud. Aga kusagil on need inimlikud piirid, kodu ja pere, kes kõige selle tagajärjel samuti kannatavad. Ja kuna ma ei usu, et influentserid ise eemalduksid mõneks ajaks sotsiaalmeediast, sest nad on nii suures sõltuvuses tähelepanust, siis ma kutsun üles unfolloma kõiki neid, kellel on ülemisel korrusel ilmselgelt midagi katki.

Igatahes, olge tublid, minge loodusesse, märgake väikeseid asju, lubage endale tänase ilusa päeva puhul midagi erilist, kasvõi üks ekstra jäätis, ja nautike lihtsalt seda kaunist suve, mida on meile kamaluga antud! 

Ma olen üldiselt rahumeelne – konflikte ei otsi ja tülitseda ei meeldi. Aga teate, hetk tagasi lugesin Merje blogi ja mul päriselt kihvatas sees.
/Kui üritus pihta pidi hakkama, siis tahtsin kohe esiritta maha istuda, aga pimeda Kai sõbranna tuli mind kohe keelitama, et need kohad on broneeritud (peaaegu terve esirida). Ma ütlesin, et okei ja läksin ülespoole. Siis tuli teade, et nominendid peaksid esimestesse ridadesse istuma, siis neil lihtsam lavale minna. Kuna ma nominent olin, siis läksin selle Kai sõbranje käest küsima, et kellele need kohad siin ikka broneeritud on – fotograafidele, nominentidele?

Kai ütles: “Minu inimestele.” Ma olin mingi… eeee… mida iganes. 😀 Ma ei tea, kas ma ise kuidagi tõlgendasin valesti, aga see Kai tundus suht diiva. 😀 Tema inimestele siin pool esimest rida reserveeritud, no tere hommikust, veel midagi prouale vaja äkki või./

Esiteks, ja, sa tõlgendasid valesti. Ja teiseks, ära palun ironiseeri kui sa ei tea, milles asi. Mul on lapsest saati reaalselt kohutav kartus kukkumise ees. Ja kui ma nägemise kaotasin, siis see ainult süvenes. Nüüd ma ei kartnud enam lihtsalt kukkumist, vaid kõiki neid asju ja tegevusi, mis võivad kukkumiseni viia. Olen püüdnud sellele hirmule ka vastu seista, minnes muretul ja tavapärasel sammul trepist alla, aga iga kord kui ma seda tegin, siis teate, ma koperdasin kõige ebardlikumal moel, nagu  mingis halvas komöödiafilmis, ja südamest käis ebameeldiv jõnks läbi ja nii olen ma otsustanud, et kui vähegi saab ja kannatab, siis ma väldin treppe. Kaldteed ja liftid, need me sõbrad kolmekesi. Ja no vot, kui ma laupäeval Vaba Lavale jõudsin, siis jalutasin niisama natuke ringi, tervitasime teiste blogijatega üksteist, või noh, õigem oleks öelda, et mind tuldi tervitama ja viisakalt end tutvustama. Sest kuigi ma olen julge suhtleja ja võin vabalt kõigiga ükskõik, mis teemadel ja kus iganes rääkida, siis suhtluse alustamiseks on mul siiski üks puudus – ma ei tunne suurüritustel, kus teisisõnu on lärmakas keskkond, inimesi nende häälte järgi ära, veel vähem blogijaid (v.a Mallu ja Leen, kuna nende mõlemiga olen korduvalt laivis suhelnud ja lisaks on neil ka omapärased tämbrid).

Kui Leenuga oli natuke lobisetud, siis uurisin, et kuhu me istuda tohime või kuidas see siin üldse korraldatud on, kas saan sõpradega koos istuda. Et mul peaks umbes 4-7 sõpra ürituse algusajaks tulema. Leen ütles, et istuda võib ükskõik kuhu, tribüünil on ruumi ja siin all jne. Ma ütlesin, et ma eelistaksin võimalikult vähe mööda treppe ronida, kuna kardan koperdada ja kukkuda. Ja nii suunaski Leen mu otse esiritta. Enne kohtadele minemist jalutasime ka snäkilauast mööda, kust Leen siis kuhjas mulle kamaluga kõiksugu head ja paremat kokku.

Kui ma esiritta maha prantsatasin, siis tundsin muret, et kuna kõik mu sõbrad ei jõua algusajaks, et mida ma inimestele ütlen, kes soovivad nendele  nii-öelda vabadele kohtadele istuda, eriti veel ,kui ma pole isegi veel sõprade arvus sada prossa kindel, eksole. Aga Leen rehmas käega ja ütles, et siis ütledki, et need kohad on bronnitud ja asi ants. Noh, ja nii me siis tegimegi.

Mina ei saanud aru, et see oli Merje, kes tuli uurima, et kellele need kohad on bronnitud ja egas tegelikult vahet pole kah, aga lihtsalt… Kui inimene võtab ise sõna ja nimetab mind diivaks, justkui ma oleksin olnud üleolev ja uhke ja nipsakas ja maiteamidakõikeveel, siis ehk tasuks järgmine kord sildistamise asemel end tutvustada.
Eriti irooniliseks muutus minu jaoks kogu lugu siis kui lahvatas selle ShoppingQ Jaanika ja Merje „paksu tagumiku“ vaheline draama, kus Merje seletas, et teab ise ka, et pole supermodelli mõõtu, aga ei tahaks olla mingi hinnatav objekt vms. Kopeerin lõigu Merje postitusest:
/Mis mind defineeritaksegi nüüd mu tagumiku ja kilode järgi? Võibolla oleks Jaanika mulle juurde astunud mu tagumiku vahtimise asemel ja avastanud, et äkki ma olen isegi päris meeldiv inimene./

Need I say more!?
Sa,Merje, oleksid võinud ise samamoodi sildistamise asemel mulle ligi astuda, paar sõna juttugi puhuda ja äkki oleksid ka avastanud, et ma olen tegelikult täitsa meeldiv inimene...
Aga ei, milleks. Parem lähen vihasena koju ja toksin ühe negatiivse postituse valmis sellest, mismoodi see pime Kai on ikka üks paras diiva, julges oma sõpradega esireas istuda. Nomaivõi, kust sellised küll tulevad. Noh, konkreetselt sel laupäeval tulin ma maalt ja hobesega ehk Kilingi-Nõmmest ühistransaga.
Merje oma selle tagumiku ja minu diivaks tituleeriva postituse lõpetas järgmise mõttega:
/Väga tore oli kusjuures laupäeval pimeda noormehega rääkida. Kuidagi vabastav tunne, et keegi ei vahi ja ei hinda sind, kui paks sa oled või mis sul seljas on, vaid teeb oma järeldused su kohta ainult selle põhjal, milline inimene sa päriselt oled./

Ent huvitaval kombel käitus preili Merje ise just ristivastupidi oma sõnadele ja soovidele. Selle minu vastuse põhjal, mis sisaldas ei vähem ega rohkem kui 2 freaking sõna, sain ma Merjelt sekundiga külge sildi – diiva. Ja oh ei, mitte selle positiivse ja suursuguse tähenduses diiva, vaid ikka negatiivse.
Mul on lihtsalt kahju, et Merje enda postitus pani mind teda hoopis teise pilguga nüüd vaatama. Nagu teada on, siis mina samuti ei hinda inimesi välimuse põhjal, ainult sisu ja paraku suutis Merje mulle endast üleoleva ja tigeda inimese mulje maalida ja seda puhtalt oma sõnavõtuga. Kurb.

Aga tore on see, et sellest diivatsemisest sai meil Joosepiga omavaheline nali. Nt. üleeile käisime poes ja kui kassasse jõudsime, siis mulle meenus, et hapukoor jäi võtmata ja nii ütlesin Joosepile, et mingu lipaku kähku piimaletist läbi, ma ootan seni siin, aga selle peale lausus Joosep: "EI!

Tule, mu diiva, lähme toome üheskoos hapukoore!"
Ja nii me kahekesi siis lükkasime, külg külje kõrval poekäru, Joosep laulujupikest ümisedes.Või eile õhtul kui külitasin diivanil, siis palusin, et keedaks mulle tassikese teed, mille peale vastas: "Jah, mu diiva, kohe keedan!“
Või siis eile enne magama minemist...
Joosep sidus mu kätt lahasesse, kuna kukkusin päeval nii õnnetult, et nihestasin randme veits ära. Samal ajal kui Joosep tegeles sidumisega, lasin ma kuuldavale väikse tasase krooksu, mille peale ta teatas ahastunult: "Mida sa röhitsed?!“
"Ma olen diiva, ma võin kõike teha, kasvõi oma seitsme sõbraga esiritta istuda,“ teatasin ma muiates.

Eem, seda et... blogiauhindade hääletus on käimas ja teate nalja? Tegelikult hakkab see ühtlasi ka kohe-kohe läbi saama, noh nii umbes täpselt nädala pärast on asi lukus, finito, kõik, läbi, ei saa enam hääletada, the END!

Mõtlesin siis kõigile uudishimulikele avalikustada, et kellele see pimeblogija ise oma hääled andis:

Aasta uustulnuka, haha, et nagu ongi tulnukas või nii... kas see sõna ei peaks mitte olema uustulnuk? Ühesõnaga, eiljen monsteri kategoorias skooris minu hääled endale rõõmsameelne Brigita Murutar ja blogimaastiku jahmatanud Lihtsalt Linda, kes kirjutas filtrita enda suhetest, depressioonist, seksist, sõltuvustest, enesetapumõtetest jne. Aa, Margit Meikar sai ka minult ühe häälekese. Oma blogi tutvustab järgmiselt: parajalt nurjatu blogi suhetest, seksist ning (40+) naistest ja meestest.

Arvamusblogides olen ma tavaliselt iga aasta valinud Eveliisi, kuid seekord otsustasin hoopis toetust avaldada värsketele arvajatele, kelleks on Millimallikas ja minu uus vaieldamatu lemmik - Piia. Minge visake kindlasti pilk peale! ;) 

Pere- ja beebiblogides oli suht lihtne ja selles kategoorias sai minu hääle koos kallistustega imearmas, paramparamparaa... See Ei Ole Muinasjutt. Aune on lihtsalt üks ääretult armas ja soe inimene ning kui möödunud aasta sügisel BLOGITi üritusel esmakordselt kohtusime, siis istus julgelt minu kõrvale või oli vastupidi... ah, ühesõnaga me istusime kõrvuti ja oma vahetu suhtlusega jättis mulle sooja ja helge tunde sisse. Aitäh! :)

Veel skooris sealt kategooriast minu hääle Kristiina, kellel on kodus vahvad kaksikud ja no näidake mulle üks inimene, kellele ei pakuks mitmikud elevust. Topelt rõõm, topelt mure, kõike topelt. Äge! :)

Haridusblogides sai hääle minu vaieldamatu lemmik Ritsik, kes oskab alati nii kaasahaaravalt ja mõnusalt kirjutada, et lausa lust on, olenemata teemast, igat postitust lugeda. Mõjub oma olemuse ja blogiga kuidagi kosutavalt.

Kultuuriblogidega on veits piinlik lugu. Kuna ma viimased poolteist aastat olen olnud üks kõige kultuurikaugem malakas üldse, kes pole sel perioodil mitte ainsamatki raamatut läbi lugenud, isegi mitte sirvinud, siis minu tänu ja hääl mingu Manjanale, kes päästab mu kultuuritu hinge.

Elulistes blogides olen mina ka kenasti esindatud, aga kellele mina siis oma hääled andsin...

Hmm... tean, et paljud annavad oma hääle Jane blogile
, aga minu jaoks on Jane praegu  pigem pereelu ja laste kasvatamise lainel, mitte et pereelu ja lapsed poleks eluline, aga kuna elulistes on iga aasta meeletu konkurents, siis sooviks pigem teisi seekord tunnustada. Seega minu hääled läksid Merjele ja Mannzule. See viimane on minu teine kõige värskem salaarmastus, kelle juhuslikult googeldades avastasin. Tabasin end lausa mõttelt, et oskaks vaid ise ka nii laadnalt ja tabavalt ja mis peamine - kompaktselt, kõik ära öelda. Mul endal kipuvad postitused sellisteks eepostelaadseteks venima.

*Ei tea kas ma olen ainus blogija, kes endale ka hääle andis või olen ma lihtsalt ainuke otsekohene ja aus blogija, kes ei häbene seda avalikult tunnistada... aga jah, ma andsin endale ka hääle

Spordi- ja trenniblogi kategoorias tahaksin tegelikult ju kõigile hääli laduda. Ei, mitte sellepärast, et ma ise oleks hull spordimutt, aga teades meie ühiskonna kaalu- ja vähese liikumise probleemkohti, siis ausalt, müts maha kõigi ees, kes viitsivad, jaksavad ja leiavad endas piisavalt motti, et end mugavast diivanilohust välja õngitseda ja iga ilmaga sportima minna, olgu selleks rõve sompus ilm, paduvihm või lõõskav päike. Respekt! Ma pole küll spordiblogide püsilugeja, aga rohkem hoian silma peal sellistel blogijatel nagu Mariliis, Kadry-Ly ja Lauriita. Nii et seekord läksid hääled sinna! :)

Digiblogidest ei teaaa üüüühhteeegiii, aiandusblogid... mkm. DIY ja loomeblogid, ilublogid, noorteblogid, remondi- ja sisustusblogid... andke andeks, ma tõesti pole kahjuks kursis.

Ühesõnaga, kui sa tunned, et ma olen normaalne blogija, siis ma ei tea, ole inimene, mine SIIA LINGILE, vali oma lemmikud ja hääleta nii et maa must. Mina olen iga hääle üle õnnelik ja et teistest blogijatest ripakile jäänud hääled endale kahmata, siis lisan siia lõppu pisikese humoorika videoklipi, kus plaan oli kutsuda inimesi meie poolt hääletama, aga Janet otsustas omaalgatuslikult, just hetk enne filmimise algust, põõsasse söösta ja süüa seal maeiteamida, mingit okset. Eks vaadake ise oma ihusilmaga mu reaktsiooni! :D 

Hääletada saavad kõik, kellel on kehtiv e-maili aadress

Igas kategoorias saad valida kolm lemmikut

hääletama ei pea igas kategoorias, kui ei soovi

hääletamine toimub 01.05.2018-31.05.2

 Minu leiate siis Eluliste blogide kategooriast: www.puhtapime.ee/

Näeme siis EBAl ja ärge peljake, tulge astuge julgelt ligi ja öelge tsau, teeme koos selfisid ja lööme fännipatsu! :D
Edu ja teravat sulge kõigile osalejatele!

Umbes kolm kuud tagasi koperdasin ühe postituse otsa, mis oli minu jaoks kuidagi väga vastuoluline.Seal kirjutati nimelt kapiblogimisest ehk sellest, et hoidku taevas selle eest kui keegi pereliikmetest-sõpradest-tuttavatest-töökaaslastest peaks juhuslikult nende blogi  olemasolust teada saama. Või kui tõesti keegi lähedastest peaks avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks. Et lugegu parem üksi, kusagil keldris teki all.  Lugesin postituse läbi ja mind valdasid kahetised tunded. Esiteks, minu jaoks jäi see piinlikkustunne natuke arusaamatuks, sest a. ma ise pole kunagi nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogiga avalikuks tulemist, siis miks üldse oma nimega blogida? Ja kui sa tunned, et mingi asi on sinu jaoks liiga piinlik, miks siis üldse sellest avalikult rääkida? Ma saan aru kui anonüümsena jagaksid, aga oma nime ja näoga? Vot sellest ma ei saa aru.

Ja et sellest veel vähe oleks olnud, et ma tundsin end segaduses olevat, minu suureks üllatuseks väga mitmed teisedki blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka Facebookis jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ja mina, noh, mina lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin. Mis teil toimub seal? Kas teie blogi-mina ja päriselu-mina on siis niii erinevad või millest selline, ma julgeks öelda, kerge paanilisus? Et mis asja nagu. Ja kas ma olen ainus, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ja kas see võib olla selle pärast, et mu pere ja sõbrad teavad, et ma olen blogis ja päris elus üks ja see sama inimene. Ja olgem nüüd ausad, need, kes blogivad oma näo ja nimega, eks neile omajagu ikka meeldib ka see tähelepanu. Mitte, et ainult sellepärast blogitakse, ent tihtipeale on see üks peamisi põhjuseid (v.a vanakooli blogijad). Kuigi mina ei alustanud blogindusega selle eesmärgiga, et saada tuntuks või midaiganesveel, ma ei teadnud isegi seda, et bloginduses on nii-öelda omad mõjuisikud, koostööd jne. Mina lihtsalt olin, olin õnnelik kui päevas tuli 30 vaatamist ära, haha. Aga jaa, tagasi tähelepanu juurde. Mina olen lausa nii edev, et aeg-ajalt tõstatan omaalgatuslikult ise seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes ei ole lugenud!?

Ja loomulikult enamus mu sõpru ei jäta ka ise mainimata uutele tutvustele, et "kas teate, Kail on blogi" ja teevad seda kõige lambisemates kohtades, poes kassa järtsis seistes, kohvikus kelnerile kui too tuleb meid teenindama, arsti ukse taga oodates, ja siis niimoodi jagavad võhivõõrastele mu domeeni. Ja kui peaks juhtuma, et seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult blogis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle kohapealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on isegi mitmed sõbrad mulle korduvalt öelnud. Või noh, õigemini on nad väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas sul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi sa romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasid või püksid täis lasid või bussitripil mähkmesse pissisid. #hädaeiannahäbeneda

Ja kuna ma naeran ikka vääga palju, ennastunustavalt ja südamest, siis on juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud. Ja nii on aeg-ajalt sõpradel kombeks mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära.

No vot, ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on savi. Selles suhtes olen ma üpriski külma närviga ja oskan olukordadesse "vahel ikka juhtub" suhtuda huumoriga. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu vaikib ning see kõik on fine. See on igaühe enda valik, mida ja kuidas end paljastab. Ja kindlasti ei taha ma väita, et need, kes ei kisu end kogu maailma ees paljaks ja ei räägi oma piinlikest seikadest, et need oleksid nagu mingid igavad kuivikud. Kindlasti mitte. Samuti ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid kuidagi imelikud. Ja pealegi, mõelge kui mitte ükski hing ei jagaks selliseid lugusid ja hetki oma elust, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus pealekasvav generatsioon, et me kõik oleme ühed mitte puuksutavad aadli- ja saksa preilad. Kunagi ei röhitse, ei feili ja teame une pealt kõiki etiketi reegleid ning alati käime mööda joont.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole kunagi häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, pisukest jonni, pettumusi, rõõmuhetki, igatsused ja unistused.. kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja kandilisus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis pidavat muutma nägijatele pikemate tekstide lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest ei mina teadnud, et teil on vaevaline seda lugeda. Andke teine kordki teada kui miskit häirib või vajab muutmist, mina ju ei näe. Vot sellised lood siis seekord.

Aa, üks asi siiski meenus veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui julgetaks ligi astuda ja juttu puhuda vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on korduvalt tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest noh, ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi.

PS. Teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka. Siis tulete igast olukorrast võitjana välja!!!

Esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki elulistes esikolmikusse... Ma olen sellepärast siin päevi endalt silmi peast nutnud, kassinud ja mõelnud, et aitab, panen blogi kinni ära... Okeiokei, see oli väike nali. Olukord pole tegelikult ühtki nii hull, hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest noh, 4. koht elulistes on vägagi kõva tulemus. Ja aitäh, et ikka ja jälle leiate tee tagasi mu blogipessa. Et mõtlete ja räägite kaasa ning ei pea paljuks vahel ka mõne kommi siia jätta. Ja ka neile soe käepigistus, kes on nii palju toredaid ja armsaid sõnumeid postkasti kirjutanud. Need tähendavad mulle palju. AITÄH! :)

Kui aga üdini aus olla, et kas mul tõesti pole vähimatki pettumust, siis noh, eks linnunokatäie ikka on. Ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik, kes on blogijate kuningannad, siis tuleb nende valikuga leppida, mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallu, Triinu Liis ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik ka suure üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud. Küll ükskord saabub ka minu tähetund, mil ma astun särades lavale, aga siis juba arvatavasti ilma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Hehh, kus hundist juttu.. ta just hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis kolm korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt tekipuhmast ja heitis rahulolevalt selle kõrvale pikali.


Jane üle, kes mu nina alt alatult kolmanda koha ära napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas ta lootust täis postituse sellest, mismoodi see on juba ammusest ajast olnud tema üks  suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest. Ja nüüd istubki pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle. Lisaks pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Teisisõnu, inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus saigi teoks. Seega mis saaks toredam olla kui inimese unistuse täitumine!? Nii et.. südamlikud õnnesoovid ja soe käepigistus ka minu poolt, kallis Jane!!! :)

Tean, tean, postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga kuna ma kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, siis kannatage lihtsalt ära. Tõesti, Kai, milline imeline soovitus... *muigan*
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde, siis meieoma lõbusa party rahvaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt 5 mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal oli, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lasi meid lahkelt sisse. Esimese asjana silkasin mina vetsu, peale mida saime hiiglama suure pokaali tervitusjooki, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni. Treppide peal paluti hetkeks ka seisatada ja poseerida, et blogijate saabumis hetke jäädvustada ja nagu ikka, siis mina ei saanud järjekordselt mitte midagi aru, kuhu ja mis hetkel ma oma pilgu suunama pean.  Aga noh, see on minu va pimeda puhul juba nii tavaliseks saanud. Üheksal juhul kümnest ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda, olen peaaegu alati sellise ilmega nagu ma oleksin pudeli viskit endale hinge alla tõmmanud,või kui mingi ime läbi jääbki pilk enam-vähem norm, mitte uimane, siis ma vaatan kuhu iganes mujale, aga mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada, sest ausalt - see vajab koormatäit kannatlikkust.



Igatahes, me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne, kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale. Või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu muistsel aal saksa preilad, kuigi just sekund tagasi tegin mina ka mingit mega hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid suvalistel aegadel. Tjah.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pistetud, nii et meil oli super khuul seltskond koos. Kui olime umbes veerand tunnikest istunud ja uudistanud oma kingikottide sisu, tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Saagim tahtvat minuga intekat teha. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Hehee, tegi inteka ajal ka korra njäu. Kui jõudsime Õhtulehe privaatruumi, siis Janet viskas koheselt end sofa ette lösakile, kuid siis kaameramees kukkus kamandama, et mingu koer diivanile, et siis oleksime kõik kenasti kaadris jne. Ma olin ausalt öeldes sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest noh, avalikes kohtades pole juhtkoertel lubatud käia diivanitel ja istmetel, kuigi kodus osadel juhtkoertel on see privileeg olemas. Ent Anu ütles, et tulgu muidugi, ja ma siis erandkorras andsin Janetile loa. Ja nii kangutaski Reti ta diivanile, madaame ju ise ei suvatsenud tulla.


Intervjuu läks vist hästi. Hiljem muidugi mõtlesin küll, et oleks võinud vähe adekvaatsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Selle asemel hakkasin ma mingid jampsi suust välja ajama. Lühike ja konkreetne vastus oleks olnud:oleks : blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist, ja thats it. Aga EI, mida teen mina!? Seletasin seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamistest ja blablablaa. Aga nojah, ehk järgmisel korral olen targem.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta kohe meie juurde ja ma pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma olen kogu aeg tahtnud sulle midagi öelda!"


Kui intekas läbi sai, auhinnad jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime teineteist. Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, argpüks selline, ent see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mõni hetk hiljem tuli "keegi", kes pani käe mulle õlale ja ütles, et "Kai, mu tüdruksõber sooviks sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma murdosa sekundist analüüsisin seda häält, sest see oli NII tuttav, ja siis ma vastasin naeratades: "Ma teaan, kes sa oleed! Kalvi-Kalle."


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime koos pilti ja Kalvi tegi meist Facebooki laivi ka ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on nii normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult, ilma ütlemata, laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg müts pihus paluma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu must huumor ja siis kohe järele viskas ise ka ühe eriti musta nalja minu pihta. Ma melu tõttu kahjuks enam nalja ennast ei mäleta, aga igatahes naerma ajas see mind küll.

Kui Facebooki laivid ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas ta tohib Liisa ja Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu, tulgu aga. Meil ruumi jagus ja maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid oli ka veel külluslikult. Ma vähemalt loodan, et veel oli. Seda oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikkuses olid enamus asjad juba otsas ja laual haigutas tühjus. 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ah, ärgu ajagu hullu juttu, see pole ju pime, vaatab inimestele ju otse silmaauku ja lavale jne. Päris lõbus oli kuulda, mismoodi nad olid seal all seletanud ja samal ajal rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud. Hea nali oli muidugi see, et kui ma jätsin teistele nägija muljet, siis samal ajal ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult pärinesid mustikad hoopis laualt... Kui Reti viimaks märkas minu pühendunud tegevust, siis uuris, et mida ma teen ja ma vastasin pilku klaasilt tõstmata, et tahan neid viimaseid mustikaid ka kätte saada. Ma kujutan ette, mis näoga Reti mind vaatas kui sai teada, et ma olin üritanud klaasist hambaorgiga olematuid mustikaid püüda.

No vot, minu õhtu oli igatahes super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud!!! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma. Ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles vuntsisid. Kniks ja kraaps! :)

Aftekale me ei jäänud, sest ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas. Nüüd mul on ajalooline blogititaanidega foto.

Ma just hetk tagasi lõpetasin oma emotsioonide kirja panemise eilsest EBAst ning salvestasin postituse kenasti draftidesse ära. Ma ei hakanud seda praegu avaldama, kuna pole hetkel kodus, mis tähendab seda, et mul pole inimest, kes aitaks postitusele eilsest üritusest pilte lisada.

Igatahes, surfasin nats netis ringi kui hakkasin järjest sattuma ühelt blogilt teisele, kus muljetati, või oleks õigem öelda iriseti, eilse EBA üle, sest minu suureks üllatuseks pole inimesed rahul õhtujuhi Fokiniga, pole rahul Saagimiga, pole rahul ruumivabaduse ehk hõredusega, pole rahul kaasblogijate outfitidega, mitte millegagi pole rahul. Mulle mõjusid need postitused ja sinna alla jäetud kommentaarid külma duššina, sest mõned minutid tagasi olin ma ise kirjutanud mingi eriti ülistava ja super positiivse tagasiside ja siis teiste blogijate poolt siis selline pa-pahh.

Ma saan aru, et inimeste huumorimeel ja maitsekus on erinev, aga no mina jäin küll enam kui rahule. Eriti kui võrdlen tänavust üritust möödunud aasta omaga. Ruumi oli parajalt, õhku oli, süüa oli, juua oli, toredad ja rõõmsad inimesed olid. Okei, ma ei näinud seda jubedat võidunud Venust, inimeste ilmeid ja outfite ja selles suhtes võiks öelda, et mul puudub adekvaatne hinnang, aga nii palju, kui mulle kirjeldati, siis ma ei näe küll põhjust virisemiseks. Või no okei, üks asi mind tõepoolest veits häiris –  inimesed mulisesid liiiga valjusti kui kuulutati esikolmikuid välja. Ma ei arva, et kõik peaksid haudvaikuses istuma, aga no mingigi austus võiks õhtujuhi ja kaasblogijate vastu ju olla, kes läksid oma tunnustusi vastu võtma!? :) Äkki sellepärast ei saanudki osad teist Fokini naljadest aru, kuna ei kuulanud tervet juttu, vaid noppisite enda jaoks üksikuid ebameeldivaid fraase välja... ja lihtsalt super wow selle silmakirjalikkuse eest, kus Fokinile heidetakse ette üleolevat suhtumist blogijate videotervitustesse, ent ise samal ajal mulisesite saalis kogu raha eest. 

Mulle on alati meeldinud see ütelus "erinevus rikastab" ja lähtudes sellest, siis so what, et ühel oli seljas rahvaseelik, olles selline mõnusalt maalähedane ja teine seal samas kõrval silkas ringi peaaegu olematutes pükstes, võrksukad jalas ja kübar peas. Mis see sinu peed torgib!?Kui inimene tahab, siis minugipoolest tulgu kasvõi Batmani või Smurfi kostüümis kohale, saabki rohkem endale ja oma blogile tähelepanu.

Ja mis puutub veel õhtujuhti, siis kuna minul oli alles teine aasta osaleda blogiauhindadel, siis minul on võrdlusmoment ainult Suviste ja Fokini vahel ja noh, ma eelistan iga kell Ženjat Ukule, neid kahte ei saa võrreldagi. Ja tuletagem meelde, et möödunud aastal oli samuti blogijatel hirmus probleem Suviste juhtimisstiiliga ja laoti samuti kamaluga puid selle eest alla, et ta vuristas kuivalt, ilma pikema sissejuhatuseta, esikolmiku ette ja vsjoo, nägemist!  Ei mingit intekat ega küsimusi stiilis "mis tunded sind praegu valdavad seda tunnustust kätte saades?" või "kas tahaksid midagi ka oma lugejatele öelda?". Ei, mitte kui midagi. Ja nüüd kui Fokin teeb nalja ja on üllatuslikult paljude blogijate arvates (mitte minu) overkill, siis on taaskord kisa taevani.Jään kohe huviga järgmist aastat ootama kui tellitakse selline keskmine õhtujuht ja katsugu siis keegi veel miskit moka otsast kobiseda, et nee, ei sobi.

Ma pean ausalt öeldes tõdema, et Leenul on ikka raudsed närvid ja mingi ekstra paks nahk, et iga aasta suudab tonnideviisi vingu ja hala vastu võtta, for real. Oleks ma Leen, siis mul oleks juba ammu kopa ette visanud ja jätaks ehk isegi järgmise aasta EBA üldse ära, sest mina ei viitsiks tegeleda asjadega, mis mind vaimselt tühjaks pigistavad ja ei anna midagi positiivset tagasi.Ah, ma ka ei tea enam. Lihtsalt nõme ja kurb on kuulata kogu seda vingu-hala-irisemist. Konstruktiivne kriitika on alati tervitatav, sest läbi selle saab areneda, muuta asju paremaks, aga hakata niimoodi lahmima –  inetu! Ma reageerin sellistele asjadele nats emotsionaalselt, kuna olen ise samuti olnud ürituste peakorraldaja ja seepärast ma tean kui palju rabelemist, kirjutamist ja meilidele vastamist kõige sellega kaasneb jnejne. Absoluutselt kogu logistika haldamine, mida suudate ette kujutada. Ja siis tulevad mingid vennad, kes ise pole lillegi liigutanud, valavad kogu EBA tiimi oma rahulolematu pasarahega üle ning siis kuskile vahele poetavad kohustusliku viisaka tibulinnuliku lause "aga muidu Leenu ise on hästi tubli!", mis kõlab räigelt silmakirjalikult.

Ah, olgu pealegi, tõmban seekord oma vahutamistele joone alla ja mingi aeg tuleb siis ka minu EBA järelpostitus, koos rohkete piltidega. Praegu hakkan ma igatahes end järgmiseks ürituseks valmis sättima, sest peagi sean sammud laululavale. Lähen nimelt Vinni Puhhi ja Rammsteini kuulama.

Ma ei tea, kas ma olen ainukene hullumeelne siin, aga ma skrollisin eile poole kolmeni öösel oma Facebooki feedi ja otsisin silmad punnis teiste blogijate EBA teemalisi postitusi. Maru põnev on lugeda erinevate inimeste põhjendusi, et kellele ja miks oma hääl anti ning eriti värskendavad on just need postitused, kus pole tuimalt laotud punkte kõige popimatele, vaid tuuakse välja väga palju uusi ja põnevaid blogisid, mille peale ise võib-olla ei satukski, kuna kipuvad tihtipeale teenimatult staarblogijate hiilguse varju jääma.

Teate, millise EBA uuenduse üle ma tänavu kohe eriti rõõmustan? Eks ikka selle üle, et kategooriaid on seekord ainult 15 ja blogiaadressid on lingitavad. Jeii! Ja rõhk sõnal "ainult", sest kes veel mäletab, siis möödunud aastal oli neid ju lausa 28 ja enne, kui hääletusralli lahti läks, lubasin mina suure suuga, et hääletan igas kategoorias. Oli see vast üks mu elu piinarikkamaid päevi, sest toksisin kõik blogiaadressid ükshaaval sisse ja sirvisin läbi. Oksendamiseni. Isegi legendaarne tuimestuseta silmaop polnud nii vaevarikas.

Aga ilma pikema jututa annan siis minagi teada, kes minu hinnalised punktid endale skoorisid. Selle mainin ka kohe alguses ära, et tänavu lähtusin kainest mõistusest ja hääletasin ainult nendes kategooriates, keda ikka jälgin ka. Here we go! :)

1. Arvamusblogid
Minu hääle saab pikemalt mõtlemata estonianwithabackpack ja kuigi paljud leiavad, et Eveliisi postitused on täis lõputut kibestumist ja vingumist, siis mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ükskord tuli Joosep kööki ja uuris nii muuseas, kas ma seda blogijat - Eveliisi ka tean. Ütlesin, et ikka tean ja et on mul isegi blogrollis ning loen regulaarselt. Arutelu läks muidugi edasi sellele, et kas Eveliis on siis ilgem vingats või mitte ja minu suureks üllatuseks Joosep leidis ka, et Eveliis on kibestunud ja postitustes on palju vingumist. Maeiteakusmaelan. Nii et Eveliis, võta oma punktid ja katsu edaspidi vähem vinguda, eks!

2. Pere- ja beebiblogid
Selle kategooriaga on sellised lood, et olin täiesti kindlalt otsustanud, et tänavusel EBA hääletusel saab minu hääle endale Britt koos oma armsa perega,aga siis selgus, et Britt ei osalegi tänavusel EBAl. Nii valisingi kohe järgmise lemmiku ehk Lipsukese! Lipsuke küll lalises siin päev tagasi ühes oma postituse kommentaariumis, et on veits kurb ja pettunud, kui jälle kuskilt loeb, et keegi andis talle hääle ainuüksi sellepärast, kuna oli ainus tuttav nimi pere- ja beebiblogide kategoorias, aga tahaks siiski olla lihtsalt kõigi siiras lemmik, mitte aga teine valik vms. Kurb küll, Lipsuke, nutad ja saad mult hääle! Fun fact! Lihtsalt, kes pole veel kursis, siis Lipsuke oli see kõige esimene blogija, kes hakkas oma piltidele kirjeldusi lisama. Much cute! Nii et mina soovitan küll kõigil oma pimedatel sõpradel hääl just Lipsukesele anda ja teistele blogijatele teadmiseks - neid pimedaid, kes arvutit kasutavad, on täiesti arvestav hulk.

3. Kultuuriblogid
Hääle sai Manjana! Ta kirjutised on sellised, mis panevad Su hallid ajusagarad vabatahtlikult sunniviisiliselt kaasa mõtlema ja olukordi analüüsima ning kuigi vahel on mul selline tunne, et misasjamapraeguloen, siis pole mul kunagi tekkinud tunnet või mõtet, et appiii, millal see pläma ükskord ometigi otsa saab. Never. Oot, kas ma nimetasin just Manjana mõnd postitust plämaks või? Ee, loodetavasti mitte. Saite ju tegelikult aru küll, mis mu point oli?

4. Elulised blogid
Oeh, see kategooria on alati nii ilmatu pikk ja otsust langetada, keda võtta ja keda jätta, on niii raske. Eelmisel aastal skooris minu hääle endale Mallukas, aga viimasel ajal on seal minu jaoks liiiiga palju reklaampostitusi, mis aeg-ajalt kipuvad mõjuma nii nagu ma oleksin kogemata kusagile teleturu lehele sattunud. Ma saan aru, et see kõik on lugejate hüvanguks ja blablablaa, aga lihtsalt ühelt maalt viskab kopa ette. Pealegi võistlustules on peale Malluka veel 54 blogijat - ring a bell!? Igatahes mina alguses mõtlesin oma hääle anda Mesiliisile, aga siis avastasin oma suureks pettumuseks, et see suslik polegi end tänavusele EBA hääletusele üles andnud!? Seega pidin endale uue ohvri leidma ja lõpuks sai minu hääle üks ääretult huvitav ja paeluv blogi ehk onceuponatime112. Sealt blogist leiate lugusid kiirabimeediku juhtumitest.

Jap, nii ongi, rohkem ma hääli ei jaganudki, sest ma ei jälgi ega loe regulaarselt teisi blogisid. Ma olen tegelikult täiesti veendunud, et selles kilomeetrises nimekirjas on veel teisigi üliägedaid blogisid, aga ma lihtsalt ei ole tänavu suuteline kõiki läbi lappama. Aga kui keegi leiab, et ma jätsin täiesti teenimatult mõne blogi tähelepanuta, siis ärge häbenege ja jagage soovitusi.
Hääletus kestab 31. maini ja igalt IP aadressilt saab oma lemmik blogile / blogijale anda hääle 5x. Minu blogi leiab siis Eluliste blogide kategooriast ja kõigile suur kallipai, kes on juba oma hääle minu blogipesale andnud - võite ülejäänud neli ka anda. Hahaa, nalii!

Mõtlesin nats promo ka teha oma blogile. Kuna mul on EBA üritusele ikkagist kuuekohaline VIP-laud bronnitud ja hetke seisuga on üks koht küsimärgiga, siis võib juhtuda, et see viimasel hetkel vabaneb. Noh, mitte ses suhtes viimasel hetkel, et pool tundi enne üritust, aga no you get the point. Igatahes mõtlesin, et kuna see koht on mul nagunii kinni makstud, siis pole mõtet lasta sel raisku ka minna ja nii otsustasingi, et kui Joosep ei peaks saama tulla, siis võtan mõne oma ustava lugeja kaasa.

Okou, nüüd võib kuskilt kobinat hakata kostuma, sest eelmisel aastal keegi jorises, et sellised võtted on ebaausad... Aga mina küll selles probleemi ei näe, sest ma miskipärast eeldan, et need, kellele ma meeldin, need annavad nagunii mulle oma hääle(d) ja need, keda mu blogi ei koti karvavõrdki, need vaevalt annavad end vabatahtlikult üles, et saaks ainult terve õhtu minu seltsis piinelda. Igatahes hääletada saab siit!

PS. Hah, ma otsisin arvutist üht faili ja leidsin juhuslikult 2016. aasta EBA hääled ja upsiduu, ma andsin eelmisel aastal Eluliste blogide kategoorias oma hääle hoopis Ritsikule. Ma olen alati teadnud, et mul on hea mälu - hea, aga lühike.

Tänasest saavad blogijad end taas registreerida Eesti Blogiauhindade galaleehk EBA 2017 üritusele, mis tänavu toimub 10. juunil Trattoria Massimos. Super ägee! :)

Ma tegelikult juba ammu ootasin, et millal Marimell selle teate välja hõikab, et saaks end juba nominentide hulka üles seada. Kuigi möödunud aastal saavutasin ma Eluliste blogikategoorias  89 blogi seast üllatusliku ja suurepärase seitsmenda koha, siis ma ei usu, et ma tänavu väga palju kõrgemale tõusen. Eluliste blogide kategooria on selles suhtes üpris igav, kuna esikolmik on etteaimatav. Kuid ega antud üritus pole ainult esikolmikusse pürgimine ja auhindade saamine, vaid võimalus kohtuda teiste super lahedate blogijatega, oma üliarmsate lugejate ja fännidega.

Kuna seekordne EBA tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, sealhulgas ka VIP laudade broneerimise, siis ma bronnisin ka ühe VIP laua enda seltskonnale ära. Ma küll praegusel hetkel veel päris täpselt ei tea, kes sinna minuga üldse kaasa on nõus tulema. Tean vaid nii palju, et on lootust, et Joosep veab ka end kohale. Kes siis ei tahaks Joosepiga kohtuda, eksole!? See on enneolematu võimalus olla ise oma ihusilmade ja kõrvadega tunnistajateks sellele, mismoodi see tüüp mind kogu aeg halastamatult trollib.

VIP lauad on tasulised ja sõltuvalt asukohast varieeruvad ka hinnad.Mina, pime inimene, eelistaksin otseloomulikult lavaesist lauda. Ja ei, mitte sellepärast, et siis mul oleks parem vaade toimuvale, vaid siis ma tajun laval toimuvat paremini. Muidu seal rahvamassis istudes on ümberringi hirmus sumin ja jutuvadin, mis tekitab veidi sellist mulli sees olemise efekti ja muudab ruumilise tunnetuse märkimisväärselt kehvaks. Igatahes VIP lauas on suupisted, joogid ja rikkalik kingikott (kui ma õigesti aru sain, siis kingikoti saavad kõik lauas olijad). No ja loomulikult ei tohi ära unustada suurepärast vaadet lavale, sest me ei tahaks ju, et keegi meil kogu aeg silme ees virvendaks - see on äärmiselt oluline! ;)
Lisainfi VIP laudade asukohtade ja hindade kohta leiate siit!

Andke siis märku, kas on kedagi, kes väga-väga tahaks minuga ühes lauas olla. Võib-olla jätan ühe koha lugejate vahel välja loosimiseks ka, pole veel miskit kindlat otsustanud.
Kui otsustate mingil imelikul põhjusel minuga ühineda, siis võtke varakult arvesse, et peate minu soovide ja hullude mõtete ja tegudega kaasa minema. No näiteks EBA ainukesest neljajalgsest külalisest ehk Janetist Instagrami pilte üles laadima, fotoboothi minuga tulema ja korralike piltide vahele ka mingisuguseid üüber lollakaid pilte tegema, et pärast saaks kõhud kõveras naerda ja teistele blogilugejatele demoda meie geniaalsust lapsemeelsust ja lõbusust.
Hah, oleks see vast päris humoorikas vaatepilt, kui lõpuks ei tulegi kedagi minu lauda, siis istub üks pime oma juhtkoeraga uhkes üksinduses, otse lava ees, kobab laualt suupisteid ja rüüpab jooki peale :D

Kas olete minemas EBAle ja kas blogijana, lugejana ja kas on juba esimesi muljeid tänavusest üritusest tekkinud? Enda blogi saab hääletusele registreerida siin!

Nonii, tulin mina arvutisse, mõtlesin, et skrollin kärmelt blogrolli läbi, vaatan, mida head keegi on täna postitanud ja siis hakkan ise kirjutama tänasest päevast ja oma glükoosi monitooringust. Aga juhtus nii, et läksin Ebapärlikarbi postitust lugema ja no ma ei saa mitte vait olla.

Ebapärlikarp kirjutas kopeerimisest, ahvimisest ja sellest mismoodi mingi asi saab nii popiks, et see muutub rahva seas massipsühhoosiks ja kui peaks nägema juba mitmete inimeste seljas sama hilpu, mis temalgi on või kui massid hakkavad tegelema-harrastama sama või sarnase hobiga, siis tekib automaatselt blokk ette ja rohkem ei taha.
Näitena tõi erinevaid asju välja. Alustades kollastest Timberlandi saabastest, mis võivad olla küll ulmemugavad, praktilised, soojad ja universaalsed, aga vot ei taha, kui kõigil teistel on juba need jalas, või siis puust kikilipsud ja käekellad, mis igal kolmandal vastutulijal tilpneb kaelas ja käel ja lõpetades esikolmikus ilutsevate ülipopulaarsete nimedega nagu Rasmus, Robin, Emma, Maria, mida ilmselgelt Ebapärlikarp ei paneks never oma lapsele nimeks, isegi siis mitte, kui see nimi oleks lapsepõlvest saati hinges.

Nii ma siis lugesin ja lugesin ja kui jõudsin postituse lõppu, siis põhimõtteliselt esimene asi, mis mulle pähe turgatas oli see, et kui kurb ja pingeline võib taoline eluke olla. Sa leiad miskit, mis on Sulle hingelähedane, soetad endale meelepärase rõiva või aksessuaari, leiad endale hobi või trenni, mis Sulle sobib, mis Sind motiveerib ja mida teed tõelise kire ja pühendumusega, kuid siis ühel hetkel avastad, et dammit, Sa polegi ainus või üks vähestest, vaid sarnase huviga on ka teisi inimesi ja siis hakkad paaniliselt miskit uut ja enneolematut otsima.

Ma saan aru, et osad inimesed teevadki kõike ainult moe pärast, et käia ajaga kaasas ja olla in ning ajavad näpuga piinliku täpsusega järge, et mitte välja näha so yesterday. Kuid ma tõesti ei mõista neid inimesi, kes ainuüksi sellepärast keelduvad endale soetamast miskit, mis neile väga-väga meeldib või on hingelähedane, mis paneb neid suurepäraselt tundma, kuna asi on massidesse jõudnud. Kui ma näen poes miskit, mida olen ammu otsinud ja mis mind rõõmustaks, siis ma soetan selle endale. Ma ei kuku kalkuleerima, et mitu inimest enne mind on endale täpselt samasuguse asja ostnud. Või kui avastan enda jaoks super laheda hobi, mis mind paelub ja inspireerib, siis ma ei viska seda mõtet ainuüksi sellepärast nurka või paremaid aegu ootama, kuna keegi tegeleb sama asjaga. Minu jaoks ei muuda sellised olmeprobleemid asja olemuse väärtust, kuna rõõm, mis ma sellest saan on mitmekordne.

Eriti idiootne ja arusaamatu oli minu jaoks see nime näide. Pühamüristus, kui mulle on näiteks lapsepõlvest saati meeldinud nimi Rasmus ja meeldib siiani, siis ma ei hakka oma lapsele ainuüksi sellepärast mingisugust teist nime otsima või välja nuputama, kuna sellenimelisi on juba nii palju. Võin ju valida meeldivuse poolest järgmise nime, mis pole ehk nii populaarne, aga miks? Miks inimene ei lähtu oma unistustest ja soovidest!? Või panen mingi suvalise nime, mis ei figureeri kuskil toppides ja siis vaatan heldimusega oma maimukest ja mõtlen, et küll mul on tore laps, nimi pole küll päris see, mida algselt tahtsin ja soovisin, aga vähemalt pole teistel sama nime. Kellele see laps tehakse, endale või teistele?

Ühesõnaga ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui vaid seda, et minul on küll sügavalt poogen ja mina oma valikuid ja otsuseid langetades küll ei lähtu käesolevatest moeröögatustest või sellest, et kes ja kui palju veel sama asjaga tegelevad. Praegu mõtlen, et sellisel juhul peaks Ebapärlikarp oma blogimisele ja fotokoolitusele ka blokkpidurid peale tõmbama, sest minu meelest pool maailma tegeleb blogimise ja fotograafiaga... Elu on siiski praegu elamiseks, mitte aga oma unistuste ja soovide ootele panemiseks. Me ei tea, mis homne päev toob ja seepärast tulekski tunda rõõmu nendest asjadest, mis meeldivad nüüd ja praegu, olenemata sellest, kas teistel on samad asjad või hobid.

Mirelin kirjutas täna Perekooli teemal ja kuigi ma olen sinna foorumisse oma jalga tõstnud vist ainult paaril korral, siis täna oli ajalooline kolmas kord, mil ma sellele lehele kiikasin. Ma mingit kommentaari või teemat otsima ei läinud, et millele saaks küüned taha haakida ja järjekordne uus skandaal välja imeda, kuid lugesin puhtast uudishimust siiski kommentaarid läbi ning seal jäi mulle kõrvu hoopis Blog TR statistika. Mina olin muidugi sellise pisikese asjakese juba suutnud ära unustada, et olen minagi endale ammustel aegadel Blog TRi konto teinud. Igatahes läksin ja kiikasin ka siis oma ihusilmaga selle Eesti blogide väidetava TOP100 üle. Ma ei tea, mille järgi kogu see statistika seal kokku pannakse, aga mina platseerun hetke seisuga 45. kohal. Kui see asetus ei peaks mitte halligi teile ütlema, siis näiteks üks Eesti tuntumaid blogijaid - Mallukas, on selle statistika kohaselt 65. kohal. Nagu kust kapsaaiast see võetud on? No see selleks, tegelikult mu jutul on üldse teine point.

Ma logisin Blog TRis oma kontole sisse, kuna avastasin, et mul seal suht vanad andmed. No näiteks blogi tutvustav tekst või kirjeldus on ajast ja arust ning kuna Blog TR pakub lahkelt ka nende logo lisamist oma blogilehele, et siis inimesed saaksid vist läbi selle hõlpsamini Su blogi üles leida, siis mõtlesin ka sellest võimalusest kinni haarata. Minu kahjuks ja õnnetuseks tuli selleks valida erinevate logovariantide seast välja visuaalselt sobivaim, no mis näeks Sinu blogis ilus ja esteetiline välja. Ilmselgelt jäi minu tegevus siinkohal katki. Ma vist ei pea hakkama massidele seletama, et mis põhjustel see katki jäi...

Tavaliselt ma sellistes olukordades, kus teele ilmub takistus, risti ette ei löö ega poe kuskile nurka nutma, vaid hakkan otsima silmanägemist omavat inimest. Võttes arvesse, et enamus minu tutvusringkonnast omavad toimivaid silmamunasid, siis ei tohiks see ju olla mission impossible. Kuid praeguseks hetkeks olen ma saanud reaalselt kolm korvi. Jaah, tunnistan, et need pole olnud täielikud üle laskmised. No ühesõnaga mitte sellised, et tahan ma jee Sind aidata, kao minema, fuh, vaid pigem sellised, et täna ei saa, vaatame kunagi hiljem seda asja või et tule mulle külla ja siis teeme. Eks ma saan aru ka, et ega see polegi kellegi prioriteet teha enda aja arvelt teise inimese asju, eriti veel, kui enda tegemata asjade nimekiri ulatub kosmosesse. Aga pekki küll, ma olen väsinud kogu aeg millegi või kellegi järgi ootamisest. See on nii vastik tunne, kui inimene ei saa sada prossa olla iseenda peremees. Ma tahan ka paari klikivajutusega leida endale e-poodidest ägedaid kodusisustuselemente, sõpradele ja pereliikmetele kingitusi, ise otsida ja valida pilte oma postituste juurde, lihvida ja kujundada oma blogipostitusi viimse detailini, serveerida toitu nii, et see oleks esteetiline. Ma tahan ka!

Viimases lootuses pugesin Joosepile külje alla küsimusega, et kas tahab mind rõõmustada. Mõtlesin, et kui sedasi lähenen, siis ta ei saa ju keelduda. Ta esiti oli küll skeptiline ja vihjas, et vastus sõltub sellest, et mida tegema peab. Mul oli nagu mis mõttes?! Sellist vastusevarianti pole olemaski, sest teise poolena on meil ju kohustus teineteist rõõmsa ja rõõsana hoida. Elu eesmärk või nii. Vähemalt võiks ju olla :D Igatahes ma tegin talle selgeks, et see vastus ei tule kõne allagi ja nii jäigi ta äraootavale seisukohale, et mis ma edasi ütlen. Ma jõudsin siis lausuda ainult "blog", kui ta oma pea kukutas mulle sülle... Sain kohe aru, et see vist ei tähendanud head... Polnud just sellise olemisega, kus temast oleks õhkunud teotahet mulle appi tormata.Kuid ma ei lasknud sellest end häirida ja ladusin siiski ilma ühegi hingetõmbeta kõik letti, mida oleks tarvis teha. Kuid ainus, mis ma vastuseks sain oli: "Ega Su maailm sellepärast ju kokku kuku, kui Sa täna seda Blog TR logo blogisse ei saa". Võib-olla kokku just ei kuku, aga vastik piiratuse tunne tekib küll. Umbes, et Sa näed miskit, see on Sul haardeulatuses, aga ei ulatu selleni, et haarata. Nagu halvatud inimene, kes näeb kapil veekannu ja tunneb joogijanu, tahaks janu leevendada, aga peab ootama kuniks keegi märkab ja pakub joogipoolist.

Kui siin mõni aeg tagasi liitus miljon blogijat jaanuarikuu blogichallengeriga, siis mina loobusin vabatahtlikuse alusel, sest ma ei viitsi-ei suuda-ei taha käsu peale temaatilisi postitusi treida. See on mõeldud ainult tugevatele isenditele, mina ei ole tugev. Ja et mitte endale pettumust ja lisastressi valmistada, siis ei hakka üldse üritamagi. Pealegi ma üks aasta osalesin siin ühel blogimisvõistlusel, mis kestis üle aasta. Saate aru jah? Üle aasta! Lühidalt öeldes, ma sain johhaidii kui palju kirjutada. Ja kui mul isegi oli alguses väike mõte, et äkki ikka osaleks, siis selle rumala mõttepojukese mattis juba eos maha üks järjekordne "vahva" pilt, mis oli üleskutse juurde lisatud ehk pilt kohustuslikest teemadest, millest blogijad peavad kirjutama. Noh, halleluuja, ütleks ma selle peale!

Kui me Joosepiga öise filmiralli lõpetasime ja ma varahommikul voodisse laekusin, siis ma ei jaksanud ära oodata, et millal mu äratuskell ükskord ometigi heliseks ja ma saaksin vahukoorekringlit nosima hakata. Mul oli tegelikult juba keset ööd selline näksimise isu, aga õnneks suutsin end vaos hoida.

Kui lõpuks äratuskell tirises, siis olin nagu väike laps, kes lippas naerusuil kööki kringli järgi. Tegin endale tassikese taimeteed ka kõrvale ja võtsin oma blogrolli lahti ja hakkasin blogisid läbi lappama ja mida mu vaesed pimedad silmad pidid jälle nägema? See tähendab, et endiselt mitte midagi, aga õnneks on mul toimiv kõrvakuulmine, aga kahjuks taaskord jäi mul tänu postituse külge keevitatud screenshoti tõttu pool elamust / informatsiooni saamata.
Kui muidu ma saan blogisid jälgida ja lugeda tänu arvutisse installitud ekraanilugemisprogrammile Jaws, siis paraku kuskilt maalt tuleb ka sellel programmil piir ette - see nimelt EI kirjelda mulle pilte!

Jah, ma ei saa öelda, et ma ei olnud maru pettunud, kui selle nädala jooksul koperdasin juba teistkordselt postituse otsa, kus täieliku ülevaate saamiseks on postituse külge lisatud screenshot ja mitte vähimatki silpi screenshotil ilutsevatest sõnadest. Kui blogipostituste grupis tegi blogija Gristel taolise postituse, siis ma juhtisin sellele viisakalt ja sõbralikult tähelepanu ja olukord sai minu jaoks lahendatud ja nüüd on seal kirjeldus täitsa olemas. Kui algselt mõlkus mul peas isegi mõte antud teemat laiemalt käsitleda, siis esialgu matsin selle mõtte maha. Aga täna hommikul Malluka postitust lugema minnes tundsin, et pean ikka sellele teemale tähelepanu juhtima, sest kui ma siin niisama vaikselt omaette torisen ja vahutan, siis ega see mulle ju soovitud lahendust hõbekandikul ette ei too.
Ma ses suhtes saan täiesti aru, et ega iga teine normaalset silmanägemist omav inimene ei tulegi selle peale, et internetimaastikul surfavad hoogsalt ka pimedad. Väga tihti arvatakse, et pimedad on mingisugused neanderdaalased, kes endiselt elavad kuskil koopas ja tegelikust pimedate elust-olust on väga vähestel ülevaade, et mismoodi me toimetame, elame ja millised on meie võimalused ja millised on meie piirangud. Seega ma ei pane kellegile midagi pahaks, aga sooviksin tõesti tähelepanu juhtida sellele, et kui vähegi võimalik ja kui te ei kannata reuma all või te pole kõigist 10st sõrmest korraga kipsis, siis palun-palun leidke need kaks minutit oma päevakesest ja trükkige need paar rida screenshotil olevast tekstist postitusse ümber. Ma oleksin much happy! :) 

Mõni võib nüüd küsida ju, et aga miks ma blogipostituse autorile sellekohast kommentaari ei jäta, aga sellepärast, et ma ei pea end kilplaseks. Miks ma peaksin hakkama sadadele ja sadadele blogijatele ühte ja sama kommentaari eraldi kirjutama, kui läbi minu blogi levib sõna kaugemale ja kiiremini.

Ma pole ka lisanud kirjeldusi kõikidele oma piltidele, aga see tuleneb sellest, et mul see programm ei lase kõiki funktsioone kasutada ja kirjeldused saan siis lisatud, kui keegi hea hing mind on nõus aitama. Igatahes ma oleksin üliõnnelik ja aitäh juba kõigile ette ära, kes selle vaevaks võtavad!

Siin siis minu kommentaar Gristeli jagatud postitusele nii kirjas, kui ka pildis
Minu, Joosepi ja koonude poolt imeilusat vana aasta lõppu, meeleolukat aastavahetust ja kõike paremat uueks aastaks! :)

Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.

Olen siin pikemat aega vaaginud, kas kirjutada FB blogilehe laikidest või mitte. Tegelikult pole see ju absoluutselt kellegi asi, millest või kellest ma siin kirjutan ja mille kohta oma arvamust avaldan, kuid siiski-siiski... Miskipärast tundsin, et äkki ikka ei peaks, sest no mida see näpuga viibutamine ja ema Teresa mängimine muudaks. Aga kuna minu eesmärk ei olegi kedagi noomida või muuta, siis otsustasin, et ahh, tühja sellega, ma kirjutan. Ja kuna antud teema mulle end ikka aeg-ajalt meelde tuletas, siis järelikult tahtis see teema südamelt ära rääkimist. Need siis minu põhjused, miks otsustasin selle teema kätte võtta ja oma arvamuse letti laduda.

Ma ei räägi siin tavalistest laikidest, vaid n-ö rämpslaikidest ja sellest, et ma ei mõista blogijaid, kes nii väga ihkavad enda FB lehele auhinnamängude kaudu kerjatud rämpslaike. Või noh, olgem ausad, ega ma ei peagi neid blogijaid mõistma, või aru saama, et mis nende pikema aja eesmärk on. Või no eesmärgiks on ilmselt saada võimalikult tuntuks ja jõuda paljude inimesteni, aga ma ikkagi ei saa aru... Milleks mingi kreemitotsiku, patsikummi, seebi, 100 grammi salati jmt pärast käskida laikida ja jagada oma FB lehte? Ega selle ühe või miljoni totsiku pärast ei hakka keegi kellegile rohkem meeldima ju.

Mina igatahes tahan küll, et minu blogil oleks just need jälgijad, kaasaelajad ja meeldimised, mis on tulnud konkreetselt minu eluliste postituste kaudu, mis on inimesi kuidagi kõnetanud või huvi pakkunud, mitte aga see, et mis oli auhinnaks ühel loosimisel. Rämpslaik ju. Ma saan vähemalt kindel olla, et mind loetakse minu enda pärast, mitte mingi toote või saamise eesmärgil. Samas ega mul poleks kahju jagada oma lugejatele ägedaid ja vahvaid kingitusi, aga kindlasti ei oleks see omaette eesmärk laikide püüdmisel.

Eks see on ka variant, et kui keegi laigib blogija lehte näiteks kolme sokipaari pärast, et siis tema sõbrad ja tuttavad avastavad seeläbi uue blogi, mis võiks neile tõepoolest huvi pakkuda ja meeldida. Pole sugugi välistatud. Aga ikkagist eksib sinna statistikasse ära üsnagi arvestav hulk rämpslaikijaid. See on vist see blogide turumajandus.

Ma mõtlesin küll, et ei hakka kedagi konkreetset välja tooma, aga no paremaks statistikaks toon näitena välja Jane Almersi blogi, kelle auhinnamängud on jõudnud läbi minu sõprade ka minu FB seinale. Ma olen märganud paari oma tuttava nime Jane blogilehe jälgijate nimekirjas ja ma tean neid inimesi üpris hästi, lausa niivõrd hästi, et ma võin oma soki selle peale ära süüa, kui väidan, et nad ei loe Jane postitusi. See auhinnamängudes osalemine on lihtsalt osade inimeste jaoks nagu mingisugune sõltuvus. ja kusjuures veider on see, et need inimesed võidavadki megalt palju.
Kui korraks veel numbrilisest statistikast rääkida, siis Jane Almersil on FBs natuke üle 3500 jälgija, minu 615 vastu, kuid blogiauhindade hääletustulemuste kohaselt jäi ta minust ikkagi paar kohta tahapoole. Seega ma leiangi, et need auhinnamängudest kogutud laigid on puhas rämps. Fassaadi on küll ilus vaadata, aga karkass on nõrk.,

Ma just hiljuti sain tänu oma sellele ühele auhinnamängudes osalevale tuttavale 100 eurise DBOISS brändipoe kinkekaardi, mille ma tahaksin ära kinkida ühele oma lugejale. Seda täiesti proosalisel põhjusel. Tegu on nimelt meesterõivaid tootva ja müüva ettevõttega, aga mina olen teadupärast naine ja minul toda riistapuud kuskil püksisääres ei ripu, mis kinnitaks vastupidist. Joosepile pakkusin ka, aga no tema esmasel vaatlusel ei leidnud sealt endale midagi meelepärast. Seega annangi selle lihtsalt heast südamest ära. Nii et, kui keegi tahaks oma mehele või iseendale brändi riideid või jalatseid 100 euri võrra soodsamalt soetada, siis andke endast märku. Ja teate mis? Ma ei taha, et laigiksite selle eest minu FB blogilehte.

Vot selliste väikeste mõttetute asjade pärast vaevangi ma oma peakest. Mitte, et mul oleks kade meel, sest siin pole millegi pärast kedagi kadestada. Jumala eest, igaüks võib ju ükskõik mida välja loosida ja kasvõi iga päev auhinnamänge korraldada ja laike kerjata. Kõik saavad seda teha ja see on igaühe enda valik, aga no ma isiklikult ei tunne selleks mitte mingit vajadust. Mul oli lihtsalt vajadus selle teema kallal veidi iniseda :D

Nonii, saingi südamelt ära ja kui teil nüüd pole mitte midagi paremat teha, siis minge visake mu FB blogilehele üks laik. Kui saan 10 000 laiki täis, siis ma loosin kõigi laikijate ja lehe jagajate vahel välja ühe mudelauto, hambaharja, kaks paari trussikuid, topelt singi ja juustuga võileiva made by blind Kai, pool sokki ja ühe padjapüüri :D



PS. Ma tõstan käe südamele ja tunnistan ausalt, et mul pole Jane vastu mitte kui midagi, Teda oli lihtsalt hea näitena kasutada. Usun, et Jane on nii kõva mutt küll, et ei pahanda ega solvu :D

Asjalood on nüüd sedapsi, et just täna, kolm aastat tagasi, kui ma sellel saatuslikul päeval mainisin Kikule moka otsast, et ma võiksin ka blogima hakata, siis ma ei jõudnud silmagi pilgutada kui Kiku haaras läpaka ja juba regas mulle kontot.

Minu blogimine ei saanud alguse kindlast eesmärgist jõuda kuhugi blogijate nn koorekihti või enimloetud blogide hulka. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ma sellise noore ja rohelise blogardina arvasin, et kõik toksivad kuskil omaette omas nurgas. Ja et enamus, kes kellegi blogi loeb, on nii-öelda omad joped: sõbrad ja pere. Sekka võib-olla keegi võõras, kes on juhuslikult läbi googeldamise blogisse ära eksinud. Kuid aja jooksul hakkasin vaikselt asjale pihta saamaning mul sai pilt aina selgemaks. Nimelt, ma sain aru, et tegemist on lausa omaette kommuuniga, nagu väikestviisi amatöör ajakirjandus. 

Jaajaa, sorry, ma just võrdlesin blogisid ajakirjandusega, sest ega blogijad pole ju õppinud ajakirjanikud. Aga selles minu arvates nende erinevate blogide võlu seisnebki. Nad kirjutavad päris elust nii vahetult ja ehedalt. Vähemalt need, keda mina loen. Ja kuidagi hea tunne on lugeda ja seostada end kirjutajaga. Lugeda kuidas kellegil teisel on ka kraanikauss mustade nõude alla mattunud ning kuidas juba kaks päeva pole mingit viitsimist nendega tegeleda. Või kuidas kellegil on veel selline kass peal, et muud ei jaksagi teha kui ainult diivanil lebada ja urgitseda sokis olevat auku suuremaks või saada hoopis kellegi positiivsest postitusest inspiratsiooni alustada oma elus millegi uue ja põnevaga.No ja muidugi rääkimata nendest postitustest, kus inimesed jagavad oma isiklikke kogemusi reiside, toodete, toitude või kodu ehituse / remondi / sisustuse kohta. Jaa, nõustun, et nii mõnigi postitus võib olla kinni makstud ehk sponsoreeritud, aga minu arvates on need arvustused ikkagi iga kell ausamad kui reklaamipauside ajal telkust tulev reklaam, kus portselansileda näonahaga särasilmne modell naeratades räägib ette söödetud teksti, kes pole ilmselt seda toodet isegi proovinudki.

Kuna ma ise olen eluline blogi, siis ühtlasi loen ka neid kõige enam, kuna neis on kõike. Natuke saan piiluda kellegi suhtedraamadesse, köögitoimkonda, laste kasvatamisse. Natuke saan kuulda teistmoodi arvamust, lugeda mõnd tootearvustust või avastada sootuks uus toode jne. Mulle selline veidi kandiline ja toores blogindus meeldib väga. Kirjutad hingest ja südamest ning ei lihvi ülemäära palju oma tekste. Selline ehedus ja igapäevaste juhtumiste jagamine tekitab ühtekuuluvustunnet blogijaga ja see ongi see, mis toob blogisse tagasi. See on mõnus ajaviide ja tore on lugeda ilustamata argistest tegemistest ja juhtumistest. Kuulda kellegi arvamust mingisuguse aktuaalse teema kohta, kus saad tunda äratundmisrõõmu, et oi näe, ma arvan sellest või tollest asjast täpselt samamoodi. Või leiad teemale hoopis kardinaalselt teise vaatenurga, mis paneb asjad võib-olla pisut teise valgusesse.See kõik on maru põnev.

Ma alles hiljuti lugesin Delfist kellegi anonüümset kommentaari selle kohta, et küll need blogijad on kõik ikka ühed mõttetud inimesed, kes veremaik suus üritavad olla popid blogid ja keda üldse huvitab nende igapäeva elu. Jaa ainult peast haiged inimesed kirjutavad nii avalikult oma elust ja olust. Ma lugesin antud kommentaari ja esimese asjana mõtlesin, et huvitav kui antud kodanik ei loe blogisid, sest intelligentsed ja oma aega väärtustavad inimesed ei kuluta ju ometigi sellise rämpsu peale oma väärtuslikku aega, et kust ta siis nii täpselt teab kui detailselt keegi oma elu avalikkuse ette laiali laotab? Mnjaa, selline küsimus mul tõepoolest tekkis. Kuid see polnud ainus küsimus. Veel tahtsin ma teada, et miks inimesed arvavad, et blogijad punnitavad oma blogipidamisega nii, et veremaik suus? Ja kui nüüd tõele au anda, siis see veremaigu kommentaar käis konkreetselt just minu pihta, kuna see oli selle Grete ja minu uudisnupukese all ja kasutatud oli sõnapaari "puudega inimene". Aga mis see kellegi teise asi on, miks ma veremaik suus blogi punnitan, äkki mulle meeldib veremaik suus punnitada. Miks inimesed kõiksugu raudmeestevõistlustel osalevad ja krambitades üle finishijoone roomavad? Kõike ei peagi siin elus mõistma, pole vaja oma peakest selliste asjadega vaevata. Sellise väite puhul jääb mulje nagu me kõik oleksime  mingi kari masohhiste, kellele lihtsalt meeldib end hobikorras iga õhtu läpakaga pähe taguda, et saaks ometigi midagigi kirja. Ning kui ei lähe õnneks, siis tõmbume looteasendisse ja nutame end magama.

Käisime täna Joosepiga maja peal, kuna oli tarvis veel üht koma teist sorteerida. Seni kuni Joosep seal omi asju sorteeris, mõtlesin mina ajaviiteks blogisid läbi sirvida. Kuna ma suht paljudesse blogidesse lähen otse läbi kellegi blogrolli, siis üldjuhul ma ei vaeva end nende domeeninimedega, sestolgem ausad, mugavus maksab ka midagi ja pealegi osad blogiaadressid on nagu hiina keel. Kuid täna maksis see mugavus ja laiskus mitte "hiina keelt" õppida mulle haledalt kätte.
Läksin Mallu blogisse, et Manjana ja Triinu-Liisi blogisse klikkida, kui avastasin, et Mallul polegi enam blogrolli. Läksin koheselt Messengeri ja uurisin Mallult, et mis värk on, kas on tõesti lasknud blogrolli eemaldada või paneb minu ekraanilugemisproge pange. Mallu ütles, et mingi script on katki, aga seda juba parandatakse, kuid lahkelt jagas mulle siiski Manjana ja Triinu-Liisi blogilinke. Lisas veel juurde, et Triinu-Liis blogib ju nii harva... Kuid ma lootsin siiski, et äkki on ikka miskit uut, kuna pole juba nädal aega sinna kiiganud.
Esimesena läksin siis Manjana blogi lugema. Loen ja loen ja vaatan, et näe Mallul täitsa puha vale info, et Triinu blogib nii harva, sest blogis vahtis mulle vastu juba tänase kuupäevaga tuttuus postitus. Ja mitte ainult tänase kuupäevaga, vaid Triinu oli bloginud ka eile ja üleeile jne. Hakkasin aga rõõmsalt otsast lugema, kuni jõudsin sellise faktini, et Triinul tuli tütar peikaga külla vms. Ja siis ma mõtlen omas peas, et mida helli, kas Triinu pole mitte 23-aastane, et kui vana see laps tal siis veel on? Või et misasja, tal on laps või??!! Miks ma mitte midagi sellest ei tea ja pole kuulnud? Aaa, võib-olla pole ta tahtnud oma last avalikkusele näidata, hindab lapse privaatsust või miskit. Mitte, et see oleks minu asi, aga kuna ma tean seda pisikest fakti Triinu vanuse kohta, siis ma ei saanud seda mõtet oma peast välja, et kui vana see laps tal ikkagist on ja et mis Triinu sai lapse mingi 10-aastasena või? No kui võtta arvesse, et tuli koos peikaga külla. Vaevalt siin mõnel kolme aastasel peika on ja elab juba vanematest eraldi...
Ühesõnaga lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kas oleks veits imelik Triinu ühelt parimalt sõbrannalt- Mallult küsima minna, et kas Triinul on laps... Kuid siis jõudsin otsapidi avalehel olevate postituste lõppu, kus oli kirjas "autor Manjana". Ja eiii, mul ei löönud kohe pirn peas põlema, et ma loen Manjana blogi. Samuti ei lahendanud sellega minu aasta küsimust: kas Triinu-Liis sai 10-aastaselt või veel varem lapse. Vaid mina esimese mõttena mõtlesin, et miks Triinu blogis on autoriks märgitud Manjana? Miks? Või kas tegu on blogrolliga, kuhu Triinu on jälgitavate blogide hulka lisanud ainult Manjana :D
Palun saatke mulle >"Aasta Idioodi" diplom! :D

Nonii, kuna viimased paar nädalat lõhub mu pea nagu segane, siis ma enam hästi ei mäleta, et millistest blogijatest pidin ma veel kujutluspildi kirjeldust tegema. Tean, et üheks oli Mari-leen aka Marimell ja siis üks selline blogija nagu Alice, kes minuga ise privas ühendust võttis ning pakkus välja, et kui mul huvi ja aega on, siis võiksin tema blogile ka pilgu peale visata ja kirjutada, milline kujutluspilt mul temast tekib. Ja esimese postituse kommentaariumis tundis huvi selline blogija nagu Liina aka minajamuud.blogspot.com (see vist peaks tema päris nimi olema), et millisena ma teda ette küll kujutan. Ma olen nüüd kahe viimasega tublisti kodutööd teinud ehk postitusi lugenud ja kõiksugu põnevaid fakte teada saanud, mis on mulle nüüd teatava pildi antud blogijatest kujundanud. No Mari-Leenu blogi ei pidanud ma kodutööna lugema, sest teda jälgin ja loen ma nagunii, aga jutt siis kahest viimasest. Kahju on ainult sellest, et mul pole pilte, mida lisada iga blogija nime taha, aga nohjah.
Alice aka draamakunni blogi avades ja esimest postitust lugedes tekkis mul koheselt kujutluspilt pikast ja peenikesest tumedapäisest vutineiust, kes ajab hoogsalt muruväljakul jalgpalli taga, aga siis lugesin postitusi edasi ja no paratamatult inimesed nipet-näpet oma jutu käigus avaldavad teatud fakte enda olemuse ja välimuse kohta ning selle tulemusel hakkaski lõpuks mu esmane pilt moonduma teistsuguseks. Kui olin mitu-mitu postitust läbi lugenud ja privaski suhelnud, siis nüüd on mulle pähe kinnistunud Alicest nägemus, kus ta on lühikest kasvu (no ütleme selline 155 cm). Suisa imelik on kirjutada või endast lühemat inimest ette kujutada. Kindlasti tumedapäine ja nats üle õlgade ulatuvate juustega. Sinised silmad, mis kujult on pigem kitsamad ja loomult naerusuine ja häästi tšill inimene. Ma ei tea miks, aga mul on tunne, et tegu on teistest tiba rohkem eristuva inimesega. Pean siinkohal silmas just riietumisstiili. Ei ole tüüpilise mimmi välimusega, vaid tahaks suisa öelda, et selline kergelt pungisugemetega rõõmsameelne neiu, kellele meeldivad julged värvid. Ma oma kujutluspildis riputaks talle mõne needi ka külge (näiteks kulmuneedi), aga jätan selle hetkel tegemata. :D
Liina aka minajamuud blogi lahti klikates lugesin kõiksugu erinevaid postitusi ristipõiki läbi ja peilisin ka tema kohta kasulikku infi läbi ning kujutluspilt on järgmine. Kuna harrastab postitantsu (ma tahan kaa!) ja on huvitatud bodyartist, siis raudselt õhkub temast seda naiselikku õrnust ja seksapiilsust. :D Liinal on hästi tumedad (näiteks tumepruunid) pikad-pikad ja mõnusalt paksud juuksed (no kuskil poolde selga), silmad tumesinised. Pikkust äkki kuskil 165 cm ja no kindlasti heas sportlikus vormis. Kahjuks praegu Alice ja Liina näo kohta ei oska täpsemat kirjeldust anda, kuna liiga vähe on kokkupuudet olnud. Siin aitaks mind väga palju edasi hääl, aga kuna vloge ma blogidest ei leidnud, siis njah...peate sellega leppima.
Marimell aka Mari-Leenust on mul kujutluspilt täiesti olemas ja väga detailne isegi, kuid maru keeruline on seda sama detailselt sõnadesse formuleerida. Leenul on pikkust 162 cm ja kuna ikka ja jälle pasundatakse sellest, et Leenul on olnud ja on ka praegu kaaluprobleeme, siis võiks ju kohe lambist kirjutada, et Leenu on kergelt ülekaalus, aga ma ei saa seda teha, sest minu kujutluspildis on Leenu ilusate naiselike kurvide ja vormidega ning kuna minu kujutluspilt on väääga põikpäine, siis minu peas ongi Leenu armsalt lühikest kasvu ja üks igati sale vinksis-vonksis blondide kiharatega mimm, kelle silmis on 24/7 mingisugune sära. Ja lisaks temast õhkub pidevalt energiat ja positiivsust, nagu mingi Duracelli jänes. Kui iseloomustada ühe sõnaga, siis see sõna oleks- krapsakas. Silmad on Leenul mandlikujulised, aga sellised särtsu ja veidi kavalust täis. Hmm, mis veel... Kindlasti hästi ilus ja aval naeratus ja põselohukesed. Ahjaa, nahatoon on ka keskmisest jumekam, kuna käib reisimas. No vähemalt minu peas on Leenu miskit sellist.

No ja ongi kõik, kuna keegi teine ise soovi rohkem ei avaldanud, siis ma ise ei hakka ka suvaliselt kujutluspilte üles kirjutama, kuigi tegelikult võiks Manjana ja Printsessi kohta ka kunagi kirjelduse teha, kuna nendest on mul ka viimase aja jooksul mingisugune kujutluspilt tekkima hakanud. Või kui teil endil on huvi teada saada, et kuidas ma ühte või teist blogijat oma pimedas vaimusilmas ette kujutan, siis andke kommentaarides märku ja visake igaks juhuks blogilink ka juurde, sest kuigi ma loen palju blogisid, siis ega ma kõiki maailma blogisid ikkagist ei tea. :D