Viisime eile sõbrad autoga koju ära ja kui kesköö paiku ise koju jõudsime, siis me kohe ei tormanud autost välja, vaid mõni hetk istusime mõlemad vaikuses. Ei, see polnud see vaikus enne või pärast tormi. Me aeg-ajalt, tulles pikemalt sõidult, istumegi niimoodi. Aga sedasi saab istuda ainult siis, kui saabume koju hilisõhtul või öösel, no siis, kui plats on puhas ja naabrilapsed on juba oma kodudesse ära pugenud. Vastasel juhul on meid pea alati ees ootamas tervitushüüe "Joosep ja Kaiiiii tulevaad!!!" ja kui auto saab pargitud, siis enne, kui jõuad silmagi pilgutada, tõmmatakse prauhti uks lahti ja küsimusi tuleb nagu kuulipildurist: kus käisite? Kas Janetile pai võib teha? Kas käisite linnas? Mis seal tegite? Kas läksid täna ära? Kai, kas Janetiga õue tuled? Kai, kas Sa tead, et oled kuulus!? Ühesõnaga vääga palju ülehelikiirusel pealetulevaid küsimusi, mis ajavad peale pikka väsitavat päeva mu aju tossama, aga nad on sellegipoolest maru kiftit tegelased :D
Kuid eile, kui auto ära parkisime ja müriseva mootori välja lülitasime, siis peale mõningast vaikuses istumist, pöörasin ja naaldusin Joosepi poole ja jäin musi ootama. Sain ka. Kuid siis küsis Joosep, et mis on ja ma sosistasin, et lihtsalt tekkis selline läheduse vajadus. Selle peale sosistas Joosep vastu (vahemärkus: ma ei tea miks me sosistasime, võib-olla sellepärast, et ei tahtnud seda salapärast vaikust rikkuda): "Kas tahad ma näitan Sulle Põhjanaela?"
Ronisime autost välja ja jalutasime keset muruväljakut ning Joosep võttis mu käe, suunas selle taeva poole ja hakkas sellega joonistama taevalaotust, näidates minu käega ära, kus paikneb Suur Vanker ja kus Põhjanael ja kust jookseb Linnutee. Mananud mulle killukese tähistaevast silme ette, vaatasime veel mõnikümmend sekundit vaikides üles taeva poole, samal ajal hoidis Joosep mind selja tagant oma soojas embuses. Kuid järgmisel hetkel keeras mu ümber, kahmas mu kaksiraksi sülle, tegi musi ja ütles: "Me tegime nüüd täpselt Linnutee all musi!" :)
Kogu see aeg, mil uudistasime taevast, mil Joosep kirjeldas mulle tähti, taevast ja kuidas nad omavahel paiknevad, kallistus, embuses olemine, musitamine Linnutee all ja käsikäes jalutamine nende samade tähtede all, oli üks erilisemaid hetki minu jaoks. Sellised lihtsad ja armsad hetked, mis on ainult meie kahe omad. Hetked, kus mitte kedagi teist pole kohal, need on nii väärtuslikud. Aitäh Sulle, Joosep! Aitäh, et Sa pole piiratud mõtlemisega, umbes, et ah, mis see pime selle tähistaevaga ikka peale hakkab! :D
Pimedana tähistaevast vaatamas
(earthsky.org)
Me ise loome enda elu, enda soovide ja ootuste järgi. Sinu ilus lugu on üks ütlemata ilus hetk sinu elus. Õnnelikku ühtehoidmist ja õnnelikke hetki! Life is not measured by the breaths you take, but by the moments that take your breath away.
VastaKustuta