Sitta juhtub, Lilleke

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas.     ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või  usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

CONVERSATION

10 kommentaari:

  1. Armas Kai! Ma olen kulmukarvadeni liigutatud Sinu jätkuvast elurõõmust ja soovist midagi sellist korraldada. Minu moto elus on ikka - mõte loeb! Sinu idee on kuldaväärt! Sellistest ettevõtmistest loeme ikka välismaistest uudistest või vaatame filmidest, aga Sina teed selle ära! Eestimaal, kus igaüks seisab näljasena oma uru uksel, tihkamata naabri käest soola laenata, sest me oleme kodeeritud ise hakkama saama. Usun, et Sinu tegu lõhub natukenegi seda valehäbi ja valeuhkust, mis hoiab meid kiivalt vaid oma õue alt lund rookimast, kuigi näeme, et kõrvalmajaast paistab vaid katus veel, sest pole töökäsi. Sinu suuremeelne soov olla ühel sinu jaoks tähtsal päeval koos armsate tuttavate ja võib-olla ka kontvõõrastega, on üks ütlemata kaunis soov. Need, kes siiralt Sinu elule kaasa elavad ning südamest Sulle ainult head soovivad, ei arvusta Sinu valikuid, kuidas ja mida peo korraldamisel teed, vaid tunnustavad Sinu julgust ja tahet see ellu viia ning pakuvad abikäsi. (Kui ma poleks nii arg autojuht ja hetkel oma pisiinimesega ametis, siis teeksin seda esimesena. Kui on midagi, mida saan teha siin ja nt arvuti teel ning mis aitaks Sind, siis ütle vaid!) Iga muutus elus saab alguse esimesest sammust. Ja mulle näib, et meie inimesed vajavad hädasti seda muutust, mida Sinu astutud samm ehk pidu võiks kaasa tuua. Suur tänu, et hoolid kogu oma suure südamega oma blogi lugejatest! Suur tänu, et võtad vaevaks korraldada sellist koosviibimist! Suur tänu, et lubad inimestel saada osa Sinu maailmast! Suur tänu, et oled inspiratsiooniks, toetajaks, julgustajaks, elu õnneliku külje avajaks saatusekaaslastele! Suur tänu, et oled olemas! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tuhat liket siia praegu! :)

      Kustuta
    2. Sofikene, Sinu kommentaari lugedes, täitus mu süda piiritu tänutundega. Ma arvan, et minu sõnad oleksid praegu siin üleliigsed, aga ühte ma ütlen siiski - ma tunnen tohutut rõõmu ja tänulikust, et mul on nii armsad kaasaelajad ja lugejad. Aitäh! :)

      Kustuta
  2. Kas sa siis eeldad, et sõbrad peaksid sulle valetama, et neil on parajasti "vanaema haiglas" ja ei saa tulla, kui neile tõesti see kaameravärk ei sobi? Tundub, et asi ei ole selles, et sa oleks vähe empaatiline või liiga emotsionaalne, vaid pigem oled sa ilmselt seoses pimedaks jäämisega ajapikku harjunud, et sind hoitakse ja hellitatakse, tullakse alati kõigega vastu, sest "Kai ju tahab nii!". Ma ei püüa õel olla, see on lihtsalt teine vaatenurk, millele sul mõelda tasuks. Äkki võtad oma soove ja nõudmisi iseenesestmõistetavana...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda ma tunnistan, et olen kohati ära hellitatud, aga mitte seoses pimedaks jäämisega, vaid seoses lapsepõlvega, kus mind tänu diabeedile väga palju poputati ja hoiti ja nii kujuneski mul ajapikku välja selline harjumus peaaegu kõike saada ja soov olla kõige tähtsam. Täiskasvanuna mõistan, et elu ei käi nii ja kuigi mul aeg-ajalt lööb see teatud teemade juures välja, siis tunnen, et selline sisemine soov kõike saada ja saavutada on mulle kohati ahistav ning seepärast olen endaga selles vallas palju tööd teinud ja jätkuvalt teen ning olen enda arvates küllaltki edumeelne.

      Mis puutub konkreetselt praegusesse teemasse, siis siin pole tegu selle ära hellitatud minaga, kes tahab kõike saada, vaid minu jaoks oli probleem selles, mismoodi seda mulle öeldi - etteheitvalt, et kuidas ma ikka julgesin meediat kaasata. Kui inimene ütleb lihtsalt, et kuule Kai, ma ei tule, sest ma ei tunne end kaamera kohaloleku juures hästi, siis fine, aga ärgu hakaku sinna juurde seletama, et oleksid pidanud ikka inimestega seda arutama ja see pole hea mõte jne.

      Kustuta
  3. Inimestel on alati valik enne foto tegemist öelda, et ta ei soovi pildile jääda või lihtsalt kaamerat vältida - enamasti nad ju siiski näevad, kus kaamera on. Mina kasutasin mõlemat võimalust väga agarasti näiteks blogiauhindade jagamisel ja näedsa, minust ongi ainult üks pilt, kus ma lihtsalt ei pannud tähele, kui pilti tehti ega saanud mahti öelda "vabandust, aga ma ei soovi pildile jääda". Kui sa ikka tõesti ei taha pildile jääda, ega sa siis ei jää ka ja see, et kaamerad kohal on, on minu arvates lihtsalt natuke rumal vabandus.

    Jõudu ja jakau peo korraldamisel!:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen Teiega täitsa nõus. Alati on võimalus vältida ja öelda kaameramehele, et kui võimalik, siis ei sooviks pildile jääda. Ise eelistan ka olla pigem kaamera taga kui ees. Hakkasin mõtlema, et kui koguaeg kaamera eest ära joosta, kas siis pidu tundub täisväärtuslik või mitte. Mingis mõttes olen Kaiga nõus, et enamikule inimestest on peo külalised lihtsalt suvaline mass inimesi, aga kui mõni tuttav seda näeb...? Arvatavasti on kõige lihtsam tegeleda oma asjadega ja las teised mõtlevad mis nad ise tahavad.
      M.

      Kustuta
    2. Mhmh, ma olen ka seda meelt, et alati saab ju öelda, et palun ärge mind filmige/pildistage ning kuna üritus kajastatakse tagantjärgi, siis saab ju välja selekteerida need paar inimest, kes ei soovi kaadris figureerida. Ma usun, et sobivaid lahendusi on kindlasti, tuleb lihtsalt need kõige sobivamad üles leida.

      Kustuta
  4. Inimesed ongi erinevad ja tihti on meil raske mõista neid, kes meist millegi poolest erinevad. Sina oled elurõõmus, julge, hea suhtleja ja sul ei ole probleemi avalikult või kaamerate ees esineda. Aga on ka teistsuguseid inimesi. Kergematel juhtudel kardetakse vaid kaameraid ja avalikku esinemist, raskematel juhtudel on juba tegemist ärevushäire, sotsiaalfoobia vms-ga. Lisaks kõikvõimalikud variandid, mis nende kahe äärmuse vahele jäävad. Ise jään sammuti kuskil sinna vahele. Seetõttu praegune postitus mind ka kõnetas. Jah, ma olen oma probleemidega tegelenud ja üritan ka tulevikus ennast selles osas edasi arendada. Kui aga keegi üritab mulle selgeks teha, et kõik on ainult mu enda peas kinni ja ma peaksin lihtsalt minema ja julgelt kõike kaasa tegema, siis teeb see ainult haiget ja tõmbab pigem jälle sammukese selles arengus tagasi. Sellega rõhutatakse just, et midagi ongi valesti ja ehk oleks parem kui ma üldse kuskile eemale tõmbuks ja ennast kellelegi ei näitaks. Probleemid võivad ju tõesti oma peas kinni olla, aga selle sama probleemse peaga tuleb neid probleeme ka lahendada. Arvestades, et sinu üheks eesmärgiks on ka inimesi nende madalseisudest välja aidata, siis ehk on kasu ka sellise mõttenurgaga kursis olemisest.

    Kui rääkida sellest, et su sõbrad otse välja ütlesid, et nad kaamerate pärast peole tulla ei taha, siis ehk nad tegid seda lihtsalt selleks, et sa teaksid, et tulematajätmise põhjus ei ole sinus. Ega see ju parem poleks, kui paljud lähedased inimesed midagi teatamata peole tulemata jätaksid ja sa siis mõtleksid, et neile ei lähe kogu see üritus üldse korda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, tänud mõtteid jagamast! :)
      Kindlasti ei taha ma kedagi sundida. See pole minu eesmärk kunagi olnud. Ma siin üleval ka juba kirjutasin, et ega mind ainult see kaamerate pärast mitte tulemine ei häirinud, vaid see, et sellele järgnes mingisugune etteheide või noomitus, et ma pole arvestanud inimese eripäraga. Minu jaoks natuke absurd, sest kui ma hakkan kõigi soovide ja eripäradega arvestama, siis ei saaks ju üldse pidu korraldada, sest mis ühele sobib, ei pruugi teisele sobida ja vastupidi. Lõpuks on mul mingi terve nimekiri külaliste kriteeriumitest, mida pean täitma ja kui need ära täidan, siis lõpuks leidub ikka keegi, kes pole rahul.

      Oeh, eks tuleb leida see kuldne kesktee! :)

      Kustuta

Back
to top