Upsiduu

Täna hommikul ärkasin ma enne äratust selle peale, et Joosep tatsus ärritunult vetsu ja kui vetsust naases, siis sain teada, et Janet on terve öö voodi all kolistanud ja voodiribisid nüginud ning nagu arvata võite, siis oma sellise tegevusega Joosepi ööund häirinud. Mina ei teadnud sellest midagi, sest ma magasin õndsalt oma iluund. Kuid ma olin häiritud Joosepi pahurdamisest, sest mulle ei meeldi see tunne, kui mind pannakse tundma süüd millegi eest, mis tegelikult pole üldse minu süü. Ma saan aru, et koer on minu oma ja selles suhtes nagu ma olen vastutav, aga no kammoon, me elame koos ja võid ju ise ka siis koera korrale kutsuda või keelata. Minuga pole mõtet pahandada, ega mina ei käinud öösel voodi all kolistamas ja sõrmedega madratsit surkimas.

Igatahes olin ma niivõrd häiritud Joosepi häiritusest ja pahurdamisest, et haarasin oma nodi ja kutsusin Janeti ka voodi alt välja ja kooserdasin teise tuppa. Uni oli mul ka muidugi läinud ja nii otsustasin, et olgu pealegi, ma hakkan end pool kaheksa hommikul kella 12 arstivisiidiks ette valmistuma.

Pesin pea puhtaks, scrollisin ajaviiteks Facebooki, lugesin paar blogipostitust läbi, mõõtsin veresuhkru ära, siis kammisin juuksed ära ja lõpuks läksin haarasin kapist külalistele mõeldud teki ja tõmbasin end diivanile kerra. Ärkasin mingi pool 11 ja siis hakkasin kärmelt edasi toimetama ja mööda minnes tegin Joosepile hommikukohvi ka, et natukesekenegi tema turris okkaid maha rahustada.

Enne koduuksest välja astumist haarasin veel analüüsipaberid ja saatekirja, viskasin koti õlale ja minek. Autos istusin ma tahaistmele, sest ma ei viitsinud juhiukse kaudu hakata ronima (meil endiselt kõrvaluks ei käi lahti).

Kui olime sõitnud mõnda aega, siis helistas mulle meie ühine sõbranna, kes uuris, et mis teen ja kui ütlesin, et sõidame Pärnusse, et mul ju see allergoloogi vastuvõtt, siis küsis vastu, et kas mul arstiaeg mitte järgmise nädala neljapäeval ei pidanud olema, 31. augustil? Mul tekkis korraks segadus, sest ma teadsin küll ,et 31. augustil oli mu aeg, aga ma jätsin meelde, et neljapäeval ja neljapäeval ja täna on ju neljapäev ja davai, arsti juurde. Kui mulle päriselt ka pärale jõudis, et mul täna polegi mingit arsti, siis karjatasin ehmatusega Joosepile: "Joosep, jää seisma!"
"Noh, mis nüüd lahti?"
"Mul pole täna arstiaega! Mul on järgmine nädal. Ma ajasin kuupäevad segamini!"

Tjah, selline hommikune pikaldane ettevalmistus ja sebimine. Ma mõtlen, et küll on ikka hea, et sõbrants helistas, sest vastasel juhul oleksin ma alles Pärnu haigla registratuurist teada saanud, et mul polegi täna mingit vastuvõttu.

Kuna linnaskäik jäi ära, siis selle asemel läksin koju ja kukkusin elamist kraamima. Ja oi kuidas ma kraamisin. Mitte et ma oleksin väga palju asju ära jõudnud teha. Ma tegelikult ainult pesin nõud, pühkisin põrandad karvast ja liivast puhtaks, korjasin laiali olevad riided kokku ja nühkisin okserandi laua alt põrandalt maha, mille ma koristamise käigust avastasin. Lihtsalt see, kuidas ma põrandaid koristasin, on omaette ooper. Väikese kühvli ja harjakesega nagu väike vaene sugulane, sest Joosepi tööpäeval ei saa tolmukaga imeda, kuna see segab tema keskendumist tööle. Kodukontori ja kodus töötamise rõõmud ma ütlen.