Kõik on vist juba kuulnud ja lugenud neljapäeva õhtul juhtunud traagilisest autoõnnetusest, kus sai rängalt viga "Kodutunde" armastatud saatejuht Signe Lahtein, kes viibib praegu raskes koomaseisundis TÜ Kliinikumis. Kui ma sellest õnnetusest kuulsin, siis esimese asjana meenusid Signe armsad ja südamlikud kokkuvõtted, mida iga saate lõpus tegi ning kuidas tihtipeale kutsus inimesi üles rohkem märkama, hoidma ja hoolima, sest mitte keegi meist ei tea, millal saatuselöök meid endit võib tabada. Need sõnad pugesid alati sügavale hinge ja panid mõtlema ja nüüd selline pauk...
Kui ma mõtlen näiteks selle kaitseväelase peale, kes välismissiooni viimasel päeval astus miiniotsa ja kaotas osaliselt oma mõlemad jalad, siis see noormees suutis sellega uskumatult hästi toime tulla ja oma eluga edasi minna. Temast sai väärt proteesimeister, kes tunneb kõige paremini vigastatud inimeste muresid. Selle veterani olemus ja suhtumine peale seda õnnetust on niisugused, millisena mina ei suudaks ennast ette kujutada.
Minu jaoks veelgi lähem näide on loomulikult minu armas Kai. Ütlen ausalt - ma ei tea mitte kedagi teist, kes suudaks pimedaks jäämise ja olemisega paremini toime tulla kui Kai. Ma ise ei suudaks pimedusega absoluutselt nii hästi hakkama saada, kaugeltki mitte. Kui mõtlen Kai peale ja sellele, kuidas ta on erinevaid asju proovinud, on tegelenud eneseteostusega, siis ma ei mäleta kõrvalt jälgijana ühtegi olukorda, kus miski oleks pimeduse pärast tegemata jäänud. Ta on suutnud uskumatul kombel oma pimedust ignoreerida ja kõigest hoolimata oma teotahterongi sära silmil edasi vedanud.
Halb on nii öelda ja mõelda, aga kui kujutada ette, et õnnetused justkui peavad juhtuma, no et pole mingit pääsu, kellegagi peab aeg-ajalt midagi juhtuma, siis minu elukogemus kinnitab küüniliselt, et need juhtuvad tavaliselt õigete inimestega. Kas sellepärast, et nad väärivad seda? Ei, kindlasti mitte. Vaid sellepärast, et need õnnetused on juhtunud inimestega, kes suudavad sellega tänu oma positiivsusele toime tulla, raskustest üle olla ja elutahtejõuga teistelegi eeskujuks olla ning loodan... ei, ma usun, et seda suudab ka Signe! :)
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Uskumatult ilusasti kirjutatud. Võttis lausa pisara silma. Kai, sul on Joosepiga väga vedanud. Ja vastupidi loomulikult ka :)
VastaKustuta+1
KustutaJoosep on inimene, kes suudab mind kõige enam naerutada, hoida, mõista, mõtteid ja kehakeelt lugeda, närvi ajada, nutma ajada, üllatada jne. Täielik vastand mulle, aga mingil imelikul kombel me toimime :)
Meie eile õhtune dialoog, kui ma palusin Joosepil järjest hässti palju asju teha...
Ma: "Jooosep... Sa oled nii kallis!"
J: "Sa oled nii tüütu."
Ma: "Hihi, ma tean, aga ma olen sellest hoolimata Sulle väga kallis."
On ütlus, et igauhele antakse kanda nii palju kui kanda jaksab. Olen selle peale väga palju mõelnud ja mitmed kurvad juhtumid tekitavad alati küsimuse miks tema ☹️ Samas ütlen ausalt, et mõni pere tuleb raskustega hästi toime, kuidagi nagu oleks valmidus antud, samas teine pere saaks ses olukorras narvivapustuse. Mitte keegi pole ära teeninud neid juhtumisi, mitte keegi 🙁 Kai sina oled vapper ja eeskujuks meile kõigile, ausalt ❤️
VastaKustutaMa ise alati ei tunne end vaprana ja kuigi Joosep tuletab mulle aeg-ajalt meelde, miks ja millega ma olen teistele eeskujuks, siis mina jällegi mõtlen, et küll see meie eluke on ikka kummaline. Kui Sina ja teised peate mind vapraks ja võtate mingites asjades eeskujuks, siis mina jällegist vaatan neid inimesi, kes on minust palju raskemas ja keerulisemas olukorras ning ma saan neilt inspiratsiooni ja motivatsiooni edasi pürgida ja tegutseda ning tunnen rõõmu ja tänulikust nende asjade üle, mis on mu elus ja tervises hästi. No näiteks... ma võin olla pime ja mul võib olla diabeet ja pean end igapäevaselt süstima ja mitmeid kordi päevas veresuhkrut mõõtma ja neerud on tuksis ja seetõttu lapse saamine põhimõtteliselt välistatud, kuid kui vaatan neid inimesi, kellel on liikumisega raskusi või kellel on liitpuue, mis aheldab nad nelja seina vahele või on kaotanud oma lähedased, siis minu pimedus on selle kõrval köömes. Nii et osakem tunda rõõmu pisikestest asjadest :)
Kustuta