Valele poole viibutate oma näpuga

Eile lappasin niisama ajaviiteks FB newsfeedi läbi ja sattusin Pere & Kodu poolt avaldatud postituse otsa, kus oli juttu laste kasvatamisest ja Kuigi rumalatel lastetutel paluti seal laste kasvatamise kohapealt targu oma suu kinni hoida, siis paraku ma ei suuda vait olla, kui loen sellist ebaõiglast hinnangut. 
https://perejakodu.ohtuleht.ee/866107/enne-lapsi-mul-oli-kindel-ettekujutus-kui-taiuslik-ja-tubli-ema-minust-saab

Ausalt, ma saan kõigest sellest aru, et see pole mingi üles haibitud liialdus, et kui juttu tuleb laste kasvatamisest, siis miskipärast kipuvad alati need teised olema need kõige-kõige targemad ja kõige-kõige kogenumad ja kuidas nemad ikka teeksid ja kasvataksid oma lapsi teistmoodi jne, kuid ma ei saa kuidagi nõustuda väitega nagu seda teeksid suures enamuses just lastetud inimesed. Mina olen täheldanud, et kõikvõimalikke õpetussõnu ja hinnanguid tuleb tavaliselt ikka teistelt kaasvanematelt. Ma ei tea näiteks ühtegi lastetut inimest, kes oleks FBis liitunud x titegrupiga eesmärgil minna ja hakata tulihingeliselt targutama, et kuidas peaks keegi oma last kasvatama... pigem kipuvad omavahel nääklema ja vaidlema ikka lapsevanemad ise.

On nii neid, kes soovivad siiralt ja heast tahtest aidata, kaasa mõelda ja rahulikult arutleda ning jagada oma järelproovitud meetoteid, et kui neil mingi nipp toimis, siis ehk on abiks ka kellegile teisele. Kuid on ka selliseid, kes vangutavad pead ja pööritavad silmi ja imestavad, et kust pilvepiiri pealt see nüüd oma kasvatusmeetotitega alla sadas ning loomulikult ei jäta nad seda võimaluse korral valjuhäälselt väljendamata, et just nende tõekspidamised ja meetotid on need ainuõiged. Neid on ka, kes ei pruugi kõigega alati nõustuda, aga nad ei lähe seepärast kisklema või  oma õigust taga nõudma.

Mis puutub inimestesse, kellel pole veel oma eluõiekesi, siis ma ei leia, et laste mitte omamine võtab inimeselt õiguse ära lastega seonduvaid mõtteid mõlgutada. Inimesed ju ikka mõtlevad ja unistavad ja planeerivad, et kuidas oleks olla lapsevanem ja mismoodi nad oma maimukest kasvataksid ja mis oleksid nende n-ö eesmärgid ja soovid ja kogu see muu värgindus. Ning need soovid ei pea minu arvates isegi realistlikud olema. Las pealegi olla natuke naiivsed.

Ma julgen tõsimeeli väita, et lastetuid, kes titeemmede seltskondades näägutaksid ja seletaksid mingisugustest ebarealistlikest soovunelmatest, et neid on käputäis. Kui paljud unistused ja soovid on üleüldse realistlikud ja kes oleme meie sellised, et tuleme kellegile teisele ütlema, et ou kuule, kui Sa pole vähemalt ühte väikest inimest üles kasvatanud ja pole ka praegusel eluperioodil aktiivselt titendussektoris sees ja pole kursis uusimate trendide ja kasvatusmeetotidega, siis oled ilge värdjas, kui hakkad siin sõna võtma. Mis ajast on armastus lapse vastu devalveerunud?

(www.50-best.com)

Ma ei saa tegelikult üldse aru, milleks sellise asja peale oma närve ja aega kulutada. Kui ise olete rahul ja õnnelik ning laps on ka seda, kas siis natuke savi pole, mida keegi ütlebmõtleb/arvab. Tehke seda, mida ise õigeks peate, lähtudes oma vanemlikust instinktist. See on ürgne ja peaks ju olema eksimatu ja ei tohiks alt vedada.
 
Mina lugesin selle postituse läbi ja ma ei tea, kas peaksin nüüd olema uhke või tundma end kuidagi erilisena, aga ma ei suutnud end mitte üheski punktis samastada või tunda, et jaa, olen minagi nii mõelnud. Näiteks...


  • mul ei saaks rohkem savi ollagi, milliseid sukapükse kellegi laps kannab. Mul pole vahet mitme triibuga need on või kus need paiknevad ja mis värvi on. Olgu või 100 triipu.
  • Mind ei huvita, mida keegi oma lapsele hommikuks süüa annab, palju kellegi laps päevas puu- ja juurvilju saab (kui laps ei näe just kahtlaselt näljahädaline ja hall välja).
  • Mind ei koti, kui  kellegi eluõieke viskub poes keset riiulivahet end siruli ja pistab röökima nagu ratta peal, sest ei saanud kõiki soovitud maailma komme või sai vale kommi või mida iganes. Taeva päralt, las kisendab. Jah, kõrvadel on natuke vastik ja valus, aga ega mina ei pea selle väänikuga ju tegelema. Mul ei tule mõtteissegi minna sinna kõrvale silmi pööritama ja ohkima, et küll ikka on kasvatamatu jõnglane. Minu laps oskaks iga kell ja igal pool end viisakalt ülal pidada. Thats for sure.


No lihtsalt ei teki selliseid mõtteid ega soove kedagi õpetada, manitseda, sõrmega viibutada, nothing what so ever.

Ma saan mõistusega aru, et suure tõenäosusega on need emad ühte ja seda sama nõuannet ja nippi juba miljon korda kuulnud ja vaikselt muutub frustreerivaks, kui oled kõigile neile eelnevatele juba seletanud, et jaaa, proovitud-katsetatud-ei toiminud ja siis tuleb ikka keegi tarkpea, kes jätkab oma mantrat samal teemal, kuigi eelnevalt sai juba 58x öeldud, et proovitud ja ei toimi, saa armas inimene sellest ükskord ometigi aru, kuid EI! Lõpus peab ikka oma imestust väljendama ja lisama "Imelik, meil küll see toimis!". Veidi kummaline on, kui  hakatakse kahtlema teise ema pädevuses, et kas ikka talitab õigesti, no et kas ikka peab oma lapse heaolu silmas jne, sest iga normaalne lapsevanem annab ju endast igas võimalikus olukorras selle maksimumi, mida suudab anda. 

Piiblis on selle kohta väga hea ütelus - puud tuntakse tema viljast ehk inimesel võib olla kogemus ja teatav staaž, aga see ei anna veel kinnitust selle kohta, et me teeme seda õigesti, sest loeb tulemus ja tulemust näeme alles aastate pärast, kui puu hakkab vilju kandma.

Kui metafooriliseks minna, siis iga aednik kasvatab oma puud ise, oma maalapikese peal, kus kõigil on natuke erinev pinnas, ilmastikuolud - päike, tuul, vihm, niiskus jne ning vastavalt sellele peab iga aednik ise valima ja otsustama, lähtudes ilmastikuoludest, et mis on puu kasvuks parim, et ühel ilusal päeval kannaks see hoole ja armastusega kasvatatud puu maitsvaid vilju. Me võime aednikena jagada omavahel nippe, et mida proovida, no harvenda nii ja lisa seda väetist ja kasta nii ja kasta sellega või istuta sootuks teise koha peale ja kuigi me teame, et need on sellised nõuanded, mis on aidanud taime sirgumisele ja kosumisele kaasa, siis ei ole need universaalsed, et kõik toimivad kõigile. No et kui seda teed, siis raudselt saab kõik korda. Täpselt nii on ka kõige muuga siin elukeses.

PS. Ja taeva päralt, las need rumalad lastetud elavad oma roosas õhulossis ja unistavad, et kui nad saavad tütre, et siis nende laps kannab tihti kleite ja iga päev on armsad patsikesed peas ja kogu välimus ja käitumine on nunnulikult printsessilik ja sitsi-satsiline. Las unistavad. Teie ei pea selle eest hoolt kandma või muretsema, et see õhuloss koost pudeneks, sest kui see rumal lastetu peab ükskord reaalsusega silmitsi seisma, siis ärge põdege - küll seisab ja see vaene rumal lastetu hing saab omal nahal tunda, mis on tegelikult lapsega elu.

(http://www.kemimobuse.com)

CONVERSATION

8 kommentaari:

  1. Hehe, ma olen just hetkel selles olukorras, et mõtlen ikka selle peale, et kui ma lapsevanemaks saan (umbes 2 kuu pärast), siis teen seda või teist. Aga kui aus olla, siis olen ikkagi realistlik ja artiklis mainitud asjad mind oma lapse puhul küll ei häiriks, see on elu. Mind häirib hoopis see, kui juba selline kõndiv laps teeb seltskonnas kõike, mida tahab, aga ema-isa teda üldse ei suuna, ei korrigeeri, ei õpeta. Mul on rõõm lapsevanematest, kes üsna pisikesest peale last tõesti suunavad, sest laps ise ei pea alguses teadma, kuidas mingis olukorras käituda.

    Muidugi tahaks vahest kleidikesi ka, aga no igapäevaselt, mütaku neis riietes, milles ikka mugav on. Kisamist-jonnimist ka vältida ei saa, see on loomulik osa enese avastamisest ja oma mina kujunemisest, saan ainult ise rahulikuks jääda ja endale kindlaks jääda oma nõudmistes. Aga ma mõistan, et ees on ootamas lisaks suurele rõõmule unetud ööd, väsimus, tüdimus, tahtmine röögatada, et jää ometi vait. See kõik käib ju elu juurde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oii Pia, ma ei teadnudki Sinu õnnistatud olekust ja peatsest perelisa saabumisest (ega see ometigi aprillinali pole?). Ma igal juhul soovin Sulle ja kaasale palju-palju õnne! Mul siiralt nii hea meel :)

      Mis puutub Sinu ülejäänud kommentaari, siis nõustun täielikult ja annan omaltpoolt thumbs up ja +1

      Kustuta
    2. Aitäh õnnesoovide eest! Ma ei pannud tähelegi, et kommentaar on 1.aprilli oma. Ei ole tõesti aprillinali. Täiesti suur ime on, mida 7 aastat oodatud. Nüüd käingi ringi ja paitan oma järjest rohkem maakera mõõtmeid võtvat kõhtu. Tegelikult olen mõne sama kaugel oleva naisega võrreldes ikkagi suht piitsavars ja lippan ringi nagu muiste. Energiat on pigem ülegi.
      Etteruttavalt võin öelda, et ühe väikese loo sellest aastatepikkusest ootamisest kirjutan emadepäeval välja antavasse raamatusse ka. Raamatu pealkirja ma veel ei tea, aga kui see ilmub, siis saan märku anda.

      Kustuta
    3. Oo, seda raamatut loeks isegi huviga :) Sa võiksid selle sisse ka lugeda ja helifaili saata EPRle, et siis kõik teised huvilised saaksid ka seda toredat, emotsiooniküllast ja inspireerivat teekonda lugeda :)

      Seniks aga mõnusat paisumist! :)

      Kustuta
  2. Väga hästi öäeldud, ja see on igas grupis nii. Teatud inimeste armastab targutada vahet pole mis teemal.
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, vaata kasvõi mind, ma targutan kogu aeg oma blogis :D Aga muidu see targutamine on tõesti igas valdkonnas ja igas võimalikus grupis ja pole vahet, kas oled koerainimene, kassiinimene, lapsega, lastetu, noor või vana, paks või peenike, naine või mees, blond või brünett - ikka leidub mingi teema, kus tahaks oma sõna sekka öelda :)

      Kustuta
  3. Mina lugesin küll sellest jutust välja, et ta kirjutas seda nii nagu tema tundis või nägi ja arvas, mitte teiste arvamusest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma ei hakanud seda eraldi välja kirjutama ja oma postituse tagamaid lahti seletama, kuna mõtlesin, et pole oluline vms, aga tundub, et oleksin ikka pidanud :)

      Mulle Mariliisi postitus meeldis ja oli väga meeleolukas lugemine, aga kuna see avaldati Pere & Kodu poolt, siis oli see kõigile avalikult lugemiseks, kommenteerimiseks ja jagamiseks üleval ning mina sattusingi selle postituse otsa oma tuttavate newsfeedi kaudu, kes miskipärast viskasid thumbs up just sellele ühele lõigule, mille Mariliis oma postituse algusesse kirjutas:
      /Lastetud inimesed on laste kasvatamise kohapealt rumalad!
      Ükskõik, kui palju sa Pere ja Kodu artikleid ka ei loe, uskuge mind, teil pole õrna aimugi! Lastetud inimesed - ei ole mõtet üldse kommenteeridagi teiste kasvatusmeetodeid. Ei tee nalja./

      No ja see ajendaski mind kirjutama teise vaatenurga pealt ja just tänu neile, kes rebisid kontekstist selle ühe lõigu välja. Igal juhul ma arvan, et kokkuvõttes on tore, et Mariliisi postitus sai erinevat tagasisidet, sest see näitab, et tegu on hea kirjutisega, mis ei jäta inimesi külmaks ja seal on kõigile miskit mõtlemiseks ja arutamiseks :)

      Mmm, midagi tahtsin veel öelda, aga juba unustasin. Aa, ma soovisin veel oma postitusega märku anda ja lehvitada, et tegelikult on siin planeedil vähemalt üks inimene (that will be me), kes ei anna hinnanguid ega pöörita silmi, kui peaksite röökiv laps kaenlas välja nägema mess up ;)

      Kustuta

Back
to top