!Palve Hensugustale

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud. See on märkimisväärne, sest viimasel ajal on mul, see tähendab mu peal, kombeks pidevalt valutada. Nagu mingi valu, et saaks ainult valutada. Ei tea, kas aitas eilne joodud vesi, need tagasihoidlikud 1,5 liitrit, mis ma endale õhtu jooksul sisse kaanisin, meeleolukas shoppingtuur, kust skoorisin endale ülituusad traksipüksid või rohke uni, aga ma tunnen ennast taas inimesena ja mida muud siis teha, kui mitte... BLOGIDAA!

Ma pole muidugi veel otsustanud, kas kirjutada üks tooohutult pikk postitus, kuhu ma pressin halastamatult kõik viimase aja juhtumised ja tegemised sisse või annan igast teemast eraldi ülevaate. Kaine mõistus soovitab viimast. Oot-oot, kaine mõistus? Mul veel eksisteerib midagi sellist või? Wopidoo! :D

Ühesõnaga kunagi, möödunud aasta lõpus, sattusin lugema Kaisa fitnessi blogist sotsiaalmeediateemalist postitust, kus tunnistas oma netisõltuvust. No ma siis lugesin sportlikust huvist edasi, et teada saada mis ajakulust alates liigitavad inimesed end vabatahtlikult sõltlaste nimekirja ja teate mis? Mul hakkas mega imelik, sest "sõltlasel" Kaisal kulub päevas Instale, FBle ja blogide lugemisele umbes tunnike  ja mina samal ajal mõtlesin, et jessas, kui tunnike on juba sõltlane, mis asi mina siis veel olen?

Ma olen nimelt enda jaoks avastanud YouTube "võrratu" maailma, mis on mu täiesti halastamatult endasse neelanud. Kui keegi praegu nüüd mõtleb, et millise kivi alt see dinosaurus välja roomas - see koht on ju juba iidamast-aadamast pop, siis teate minuga on sihukene värk, et ma pole kunagi eriti viitsinud seal ringi kolada. Enamasti kasutan juutuubi meelepärase muusika kuulamiseks või kui keegi lingib sealt miskit huvitavat. Kuid mõned kuud tagasi sattusin tänu Joosepile SarioTV vaatama ja sealt edasi hakkas juutuub teisigi soovitusi jagama, kuni jõudsin sellise tegelaseni nagu Hensugusta ja peale seda on mu päevarutiin totaalselt lappes.

Ma ei tea, kui normaalne see ühe 32-aastase kohta on, kes hullult fännab ja stalgib ühe 20-aastase poisinaga tegemisi, pärast saan mingi ahistamissüüdistuse ka veel kraesse, aga Hensu on lihtsalt ajuvabalt naljakas ja lahe.

Kui viimnegi staarjuutuuberi video on vaadatud, kommentaarid loetud ja jäseme pikendus ehk pöial üles vajutatud, siis mingi hetk tulen sellest mullist välja ja avastan, et opladii - veits iiveldab arvuti taga istumisest ja pea huugab otsas ja oi näe, vahepeal on märkamatult kuhugi 4h kadunud, lõunasöök on alles toorainena külmikus, karvatuustid tripivad mööda elamist ringi ja pärastlõunasel ajal istun ma endiselt nagu mingi klaasistunud ilmega tuust diivanil, kes itsitab endale vahepeal salamisi pihku ja kes pole endale isegi aluspesu märganud selga otsida.

Hensu, kui juhuslikult peaksid sattuma siia seda postitust lugema, siis tea, et ma laavin Sind ja Su videosid, aga pliis, kas võiksid... jessake, mu sõrmed ei paindu seda kirjutama... ma tahtsin edastada palve, et äkki saaksid mingi aastase pausi oma videodesse teha? No nii sõbramehe poolest või nii, sest mu elu jääb seisma, kui Sa uue vlogi või brank-video üles laed. Ma olen mehe hooletusse jätnud. Ma olen kodu hooletusse jätnud. Hea on, et Joosep on koristanud ja aeg-ajalt elamist tolmukaga puhtaks imenud ja minu pealt ka möödaminnes tolmu maha pühkinud. Ma ei jõua isegi enam oma blogisse. Olen oma armsad lugejad unarusse jätnud. Pardon selle eest. Inimesed reaalselt tunnevad muret, et kuhu olen kadunud või kas ma olen maha surnud, kuid minul pole häda miskit. Ma olen täie elu ja tervise juures, ainult et vaimses tervises ja mõistuses võiks natuke kahelda.

(muide, minge visake sellele Kaisa fitnessi blogile ka pilk peale - ma pole ise suurem asi spordi- ja terviseblogide jälgija/lugeja, aga see blogi jäi mulle kohe silma ja seda oma väga otsekohese sõnakasutuse ja ladusa jutu poolest. Pole mingit uinamuinatamist, vaid Kaisa kirjutab nii nagu mõtleb ja õigeks peab ja ei lähtu sellest, et peab kõigile mokka mööda olema. Pluss hea huumor. Alguses mulle tundus, et tegu on veits sellise ülbe ja üleoleva tüübiga, aga tegelikult on inimesel lihtsalt tugev ja eneseteadlik isiksus ja äge attitude, mis pole lükatav ega tõmmatav.

Loomulikult on teemasid, milles ma jään eriarvamusele, kuid sellest hoolimata panevad Kaisa kirjutised kaasa mõtlema ja tekitavad tungivat soovi sõna sekka öelda, küsida ja kaasa arutada ja saate aru - tegu on fitnessi blogiga.

Spordiblogid on minu arvates tavaliselt nii kohutavalt igavad, välja arvatud Mari-liisi ja nüüd siis ka Kaisa blogi, sest minu aru saamist mööda on need pigem sellisele vähemusgrupist spordientusiastidele, kus omakeskis arutatakse ja jagatakse oma plaanitavate spordivõistluste osalemist, ettevalmistusi, tulemusi, jooksuaegasid, motivatsiooni, kirjutatakse headest proteiinipulbritest ja praktilistest jooksu- ja spordivahendite uusimatest trendidest, asendustest, nippidest ja trikkidest ja ma ei tea millest kõigest veel, ühesõnaga kõigest sellest, mis jääb ühele diivanil külitajale kaugeks maailmaks, mida ei viitsita isegi ekraanilt jälgida ega lugeda.

*Välja arvatud need iga nelja aasta tagant toimuvad olümpiamängud, kus elatakse oma lemmik sportlastele kaasa ja tavaliselt on nendeks lempariteks need, kes on spordikommentaatorite poolt favoriitideks tituleeritud. Keegi mingile tundmatule tavaliselt pöialt ei viitsi ju hoida.

Ühesõnaga minu meelest on see hea blogi märk, kui me loeme teksti läbi ja juba poole lugemise pealt hakkavad sõrmed sügelema, et all kommentaariumis oma tekkinud mõtteid jagada ja arvamust avaldada. Vähe on ju neid blogisid, keda lähed veel teist kordagi lugema. Nii et sihukesed lood siin pool sood. Kuidas Teil selle sotsiaalmeediasõltuvusega on ja milliseid blogisid ise jälgite ja loete? Kas olete enda jaoks uusi pärleid avastanud?



CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Oii, Kai ärkas talveunest ;)
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, juba teist korda sel talvel :D Õnneks tänasest algas kevad ja loodetavasti ma enam unne ei vaju :D

      Kustuta
    2. Suurepärane!!! :)
      M.

      Kustuta

Back
to top