Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.

Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See koer siin on koolis käinud!".

Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.

Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas. Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka   koer tüdrukut ilusti mööda teeserva... ".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.

Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla, teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant: "Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen…

Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks, aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+ noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama, nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud  naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.

Selle saladusega on selline naljakas lugu, et ma ise sain ka alles hiljaaegu teada, et mul on miskine kole karvane saladus varjul. Lihtsalt ühe inimesega juttu puhudes hakkas nagu miskit ääriveeri uurima, jättes mulje nagu tahaks minult midagi küsida, kuid siis haaras sõnasabast kinni ja ütles, et ah, unusta ära! Okei, unustatud! :D

Jeah right...   kui asi puudutab isiklikult mind, siis ma ei deliidi ju niisama lihtsalt palve peale kogu eelnevat juttu ära. Vastupidi. Ma hakkasin hoopis urgitsema ja seletama, et ladugu välja, mis kamm on, aga siis ütles, et ei tea kas saab seda mulle öelda, see ju ikkagist minu saladus. Eee, ookeii, kui ma oma lõua põrandalt olin üles korjanud, siis küsisin vastu: "Mul on saladus või?"

Noh, mitte et selles oleks midagi eriskummalist, kui inimesel on saladus, aga ma lihtsalt ise polnud teadlik, et mul oleks miskit sellist, mida tahaksin kiivalt ainult endale hoida. Ma olen enam kui kindel, et meil kõigil on mingi oma pisikene ja intrigeeriv saladus, aga kuna antud hetkel polnud mul halli aimugi, et millest jutt käib ja  selline salatsemine kasvatas minu uudishimu mäekõrguseks, siis pinnisin edasi, et ladugu letti - ma tahaks ka oma saladust teada. Muidu on endal natuke selline nõme outsideri tunne :D

Peale natukest suskimist sain teada, et ma olevat peast natuke uhuu, no maakeeli öeldes hull.

Tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, sellist saladust ei osanud ma tõesti oodata ja jäin lausa hetkeks liikumatult istuma, endal hullumeelne klaasistunud pilk ees, muahaha ja järgmisel hetkel ma lihtsalt konkreetselt purtsatasin üle laua naerma, et nagu misasja!? Mida ma just kuulsin?

*Kah mul saladust. Seda teavad ju kõik, et ma pole päris normaalne :D

Igatahes... kuna selline ootamatu "uudis" mõjus nagu sahmakas külma vett keset päikesepaistelist päeva, siis tahtsin teada, et kust sellised jutud või arusaamad või misasja? No ja alles siis tuli minu jaoks see tõeline üllatus!

Ühesõnaga minu mõistus ja adekvaatsus on seatud kahtluse alla, kuna umbes neli aastat tagasi lasin ma endale reh-plaani koostada, eesmärgiga füsiot saada, kuid lõpptulemusel määrati mulle ka psühholoogi nõustamine, sest tunnistasin, et aeg-ajalt kipun iga sõna ja tegu liiga isiklikult võtma, mille tulemusel langen selliste raskete tunnete meelevalda nagu kurbus, masendus, ärritumine ja tujukus. Nii leitigi, et vbla oleks natuke abiks, kui saan psühholoogiteenust ka kasutada. Et oleks keegi, kellega aeg-ajalt suhelda ja kes oskaks vajadusel kutsuda esile muutusi minu mõtetes ja tunnetes.

Kui selle sõnade ja tegude isiklikult võtmise juures korra lähemalt peatuda, siis mul oli kombeks hakata ennast süüdistama, kui kellegil minu lähedastest või tuttavatest juhtus midagi ebameeldivat. See võis olla mingi täiesti lambi asi ja mu sisemine mõistusehääl võis ükskõik kui valjusti kisendada, et kamoon, see pole kellegi süü, veel vähem minu, siis ikka jäi veits paha tunne sisse, et mina põhjustasin teisele negatiivseid emotsioone. näiteks, kui sõbra pontu otsustas kuskil raipe või sita sees püherdada ja mina olin see, kes kutsus nad jalutama, siis ladusin ikka korralikult endale selle eest puid alla. Nagu ma oleksin isiklikult vaese koerakese selle rämedalt haisva hunnikuni lohistanud ja nuga kõril hoides röökinud: "Püherda vana paks elajas!"

Kui olin paaril-kolmel nõustamisseansil ära käinud, siis psühholoog arvas, et ma võiksin lisaks teraapiale külastada ka psühhiaatrit, et saada professionaalne hinnang sellele, kas mul oleks tarvis ajukeemiat tabladega veidi timmida, sest   kui avameelitsesin, et vahel on mul selline tunne, et nothing can stop me, olen meeletut indu ja teotahet täis, siis järgmisel hetkel võisin tunda end täiesti muserdunult, mis ei lasknud mul hommikuti end isegi püsti ajada, mitte kui midagi ei tahtnud teha ja veel vähem kedagi näha. See oligi siis põhjus, miks psühholoog leidis, et oleks mõistlik natuke ravimitega kaasa aidata.

Igatahes, mina tarvitasin mingisuguseid antidepressante umbes ligi aasta ja siis tohter leidis, et mu ajukeemia on ootuspäraselt paika loksunud ja ei näe enam tarvitust jätkata ravimi manustamist. Kuid soovitas siiski aeg-ajalt psühholoogi külastada, kui peaksin tundma, et vajaksin uuesti kellegi kõrvalseisja suunamist ja toetust. Kedagi, kes aitaks tagasi rajale, kui tunnen, et hakkan taas pinda jalge alt kaotama.

Minu meelest ütles psühholoog väga tabavalt... esiti võib tunduda, et meil on niiii kohutavalt palju probleeme, mis justkui kõik ootaksid lahendamist ja mis omakorda tekitab tunde nagu me ei oskaks mitte kuskilt alustada, kuid tegelikkuses me peame sellest sasipuntrast ainult selle ühe ja põhilise probleemkoha üles leidma ja kui see saab lahendatud, siis kõik ülejäänud sõlmekesed hargnevad juba iseeneslikult lahti.

Ma ei tea kuidas teistes suhetes ja peredes nende muudatustega on, no kui ühel poolel tekib mingisugune geniaalne plaan, mida tahab nüüd ja kohe ja praegu teostama hakata, aga see teine pool... no see pole teps mitte seda meelt. Näiteks ühel hommikul ma ärkasin mõttega, et võiks kogu korteri mööbli üle lihvida ja peitsida ja miks piirduda ainult mööbliga... lihvime täispuidust aknaraamid ja põrandad ka üle. Joosep polnud nõus.

Meie peres on nii, et mina olen see pool, kellel on peas kogu aeg mingi mustmiljon mõtet, unistust, ideed ja mis peaaegu eranditult kõik ootavad ja tahavad kannatamatult teostamist. Hehe, esimese raksuga kirjutasin eostamist. Aga ei, eostada pole enam midagi tarvis, mul kõik juba idaneb.  Kuna väga paljud minu soovidest ja unistustest on tiba suurejoonelisemad kui niisama uute dekoratiivpatjade ostmine ja lillede vaasi sättimine, siis vajan enamasti selleks ka Joosepi abi. Aga sellega on keerulisemad, kui mitte öelda peaaegu võimatud lood.

Ma olen enam kui kindel, et siin mängib rolli inimese tähtkujule iseloomulikud omadused. Mina esindan Neitsi ja Kaalude tähtkujusid. Kord on üks domineerivam ja teine kord teine, nagu lõhestunud isiksus või nii. Näiteks Neitsina pean ma lugu puhtusest ja korrast ning ma suren vaikselt sisimas, kui pean korralageduses elama. Ma muutun närviliseks, pahuraks ja turtsuvaks. Kaalude tähemärgi esindajana suudan ma aeg-ajalt (loe: mitu korda päevas) oma otsustusvõimetusega enda elukese üpris keeruliseks elada. Painavaks ka. AGA... kui ma ühel ilusal päeval suudan siiski selle otsuse langetada, siis hoidke piip ja prillid, ma olen valmis lõputult moosima ja pugema, et seda ihaldatud tulemust saada ja no kui ei saa, siis ma olen kurb ja õnnetu. Ah, tegelt lihtsalt mossitan oma elupäevade lõpuni või kuniks ma leian uue eesmärgi.

No ja Joosep on meil pesuehtne Sõnn - kangekaelne ja rühib kindlameelselt mööda ühte ja sama rada.

Ma seletasin siin ükskord sõbrannale, et mismoodi tuleb Joosepile uusi olukordi ja ideid serveerida. No et sedasi hässsti ettevaatlikult, tundeliselt, tasakesi, infokillukestena ja siis pead kogu aeg jälgima reaktsiooni. Kui hakkab puhisema ja muutub kergelt ärevaks, siis tuleb peakest silitada ja tasasel häälel sosistada, et kõik on hästi, rahu-rahu. Paar minutit silitad ja siis ise samal ajal mõtled juba uut, leebemat sõnastust välja, et mismoodi teisele katsele minna. No ja kui märkad, et teine katse hakkab ka viltu vedama ja puhisemine tuleb tagasi ja lisandub ka peaga vehkimine ja maa kraapimine, siis tuleb vait jääda, tasakesi paisid edasi teha, suunata loom tagasi oma ennisele tegevusele, ukseriiv sulgeda ja vaikselt eemalduda. No ja siis nädala pärast tulla uuele katsele ja vaadata kuidas siis läheb selle fantastilise ideega saagida betoonseina auk ja nihutada magamistoauks teise kohta :D

See on ju suurepärane idee, sest... a. niimoodi saaksime otstarbekamalt magamistoa ruumi ära kasutada b. aknaalune saaks vabaks ja pääseksime kenasti aknale ligi c. öösiti saaks akna tuulutusse jätta, ilma, et ühel siin kael jahedast õhust kangeks ei jääks. No ja neid plusse on veel ja veel, aga mkm, Joosep pole nõus ja nii ma istun oma tapeedirullide otsas ja mossitan. Minuga küll ei pea sellist rööprähklemist harrastama. Kui mina solvun, siis mulle piisab kudrutamisest, kallistusest või  leebest sõnast, mis jätaks mulle kasvõi selle tibatillukese lootusegi, et kõik pole veel kadunud ja mul on veel võimalus oma fantastiline idee ellu viia.

Nii... on kellegil ideid või nippe, mismoodi ma saaksin selle magamistoa ukse teise seina nihutatud? :D

Maikuu kahel viimasel päeval resideerusime meie Joosepiga villa Ammendes. Nimelt Kingitus.ee andis mulle võimaluse valida nende lehelt ühe meelepärase elamuskingituse ja ma EI liialda, kui ütlen, et ma kammisin neid kingitusi ristipõiki, üles-alla läbi ja alles paar nädalat hiljem olin suuteline langetama selle raske otsuse, mida võtta ja mida jätta.

Minu valikute puhul mängisid suurt rolli minu pimedus, sest ilmselgelt ei saa ma valida endale elamuseks midagi, mis baseeruks ainult nägemismeelele või kus oleks tarvis kasutada funktsioneerivat silmapaari. Seega valikusse jäid absoluutselt kõik need, mis enamjaolt kaasasid kõiki teisi meeleelundeid:

• Näiteks võimsate sportautodega sõitmine. Sest ega 245 hobujõulise sportauto juhtimiseks pole ometigi nägemist tarvis. Meil on ju liikluses teisigi "all mighty" tegelasi, kes arvavad, et händlivad liikluses toimuva kolmanda silma abil ära. Ei, nali naljaks, tegelt ma oleks Joosepi rooli taha kupatanud ja ise oleksin neid luksuslikke iludusi silitanud ja tunnetanud mismoodi ma istmesse vajun, kui Ferrari ja Lamborghini kohalt minema tuiskavad ja mis tunne on, kui näiteks Lamborghini kiirendab nullist 100ni.
• Samuti oli mul valikus ka 50 Halli Varjundi hotellituba. Filmi pole ma näinud, raamatut pole lugenud, aga mulle kohutavalt meeldis selle elamuskingituse lisainfo, mis erutas meeli ja pani nats itsitama.
• Sõelale jäi ka räätsadega Tolkuse rabamatk koos piknikuga. Tundus selline omamoodi romantiline ja lahe ennastületav retk, aga kuna mais oli mul mingi kohutav kurnatus kallal, siis polnud mul eriti usku enda füüsilisse vormi. Ma olin tõesti nagu vanamutt, kes ei suutnud normaalselt eladagi, ilma, et iga hingetõmme poleks väsitanud ja uniseks teinud. Seega ma kujutasin elavalt ette, milline see imeline rabamatk võiks reaalsuses välja näha: mina kuskil taimestikus tagumik uppis ukerdamas, räätsad jäävad tagasihoidlikud miljon korda puujuurte ja -jändrike taha kinni, sest ma ei jaksa oma pakuraskusteks muutunud jäsemeid piisavalt kõrgele tõsta, higistan nagu hobune, põdrakärbsed söövad mind elusana, puhin ja ähin ja lõpuks on mu ärrituvuse level võrdne keskmise kirvemõrtsuka omaga ja lõpuks ma anun Joosepit, et jätaks mu lihtsalt sohu surema, sest mina enam ei jaksa.

Ühesõnaga, lõpuks hakkasin ikka aina enam sinna spaade- ja hotellipakettide poole piiluma. Ning kuna me pole Joosepiga vist kunagi üheski spaas või uhkes hotellis luksust nautimas käinud, siis tundus kuidagi viimane aeg see viga parandada. Pealegi, kuna aprillis oli meil ka 10. aastapäev, siis olime endiselt sellel "love is in the air" lainel ja nii osutuski valituks romantiline majutuspakett Ammende villas koos kellaviieteega.

Oeh, ma ei teagi kohe kust alustada, sest see aeg, mis me seal veetsime... see oli lihtsalt i-me-li-ne, alustades meie toast, milleks oli double deluxe tuba koos vanniga ja lõpetades imeliste hõrkude roogadega. Just see mida mu hing ihkas. Kui ma täiesti aus olen, siis kellaviietee ja vann olidki need mille põhjal ma oma lõppotsuse tegin. Esiteks olen ma suur teesõber ja teiseks - vann! See on see kui endal pole kodus vanni.







Meie vanniga deluxe tuba paiknes kärnerimajas, mis paiknes natuke peamajast eemal ja mulle väga-väga meeldis see lahendus. Esiteks oli kärnerimajas ainuke deluxe tuba, mis oli vanniga ja see oli mõnusalt privaatne ja rahulik. Nentisime Joosepiga mõlemad, et kui tuba asub kõrvalhoones, siis on selles suhtes ka rahulikum, et portjee ei pea kohe valveseisakusse end ajama, kui keegi uksest sisse astub ja nii tundsime ka meie end vabamalt ja muretumalt, kui jäime rannarajooni hilistundideks uudistama.


*Külmemal ajal ei pruugi see kärnerimaja variant olla just kõige etem, kui hommikul on tarvis minna peamajja einestama, aga soojal ajal igati sobiv.

Kui olime end sisse seadnud ja ma toa läbi kobanud, siis suundusime kellaviieteele, mis oli meile terrassile serveeritud ja ma poleks paremat asukohta osanud soovidagi, sest esiteks, selliste ilmadega oleks nagunii patt istuda siseruumis, aga mis kõige vahvam, terrassil olles avanes vaade Ammende imeilusale tammepuudega ümbritsetud aiale ja otse kuuldeulatuses vulises purskkaev, mis mõjus kuidagi nii rahustavalt.




Kui kellaviieteele suundusime ja ma esimest korda toast välja liikusin, siis astusin uljalt hooga vastu seina. Ei, mitte vabatahtlikult. Ma lihtsalt unustasin selle pisikese detaili ära, et meie tuba paiknes kitsukese koridori lõpus ja et enne parempöörde sooritamist tuleb umbes paar-kolm meetrit otse liikuda ja alles siis pöörata. Joosepile tuli minu selline otsus samuti nats ootamatult ja kui kokkupõrge seinaga oli ära toimunud, siis hakkasin naerma ja ütlesin, et aa, siit ei saa. Joosep ise seisis veel hotellitoa ukselävel, täpselt mu selja taga ja vastas hästi stoilisel häälel ja kergelt muiates: "Jah Kai... läbi seina tõesti ei saa... "

Kellaviietee oli mõnus aeg, kus sai Ammende aias rahus kaaslasega juttu vesta ja maitsvaid kihilisi võileibu ja magusaid hõrgutisi mekkida ning kõrvale juua rohelist teed. Ja ma pean ütlema, et mina, kes ma olen suur teegurmaan ja armastan rohelist teed, see oli läbi aegade best green tea ever, mis ma ealeski saanud olen. Ma ei tea, kas see oli mingi spets tee, mida polegi võimalik valesti doseerida ja valmistada või on Ammendes omaala teemeister.




Peale kellaviieteed otsustasime minna jalutama ja selles suhtes paikneb Ammende erakordselt kaunis ja imetabases kohas - kõik jääb jalutuskäigu kaugusele. Rannas tuiasime natuke muuli peal ringi, siis joonistasime liiva peale südameid, pikutasime liival ja musitasime ning siis ühel hetkel Joosep jäi mulle otsa vaatama ja lausus: "Näe Kai, loome meile praegu uusi ilusaid mälestusi!"

Oma pool tunnikest istusime niisama rannal, mina pistsin varbad sooja liiva sisse, lasin päikesel oma palet paitada, sulgesin silmad ja kuulasin merekohinat. Joosep samal ajal kirjeldas mismoodi luigepaarid mööda veepinda hoogu võtavad ja tiibadega vastu veepinda pladistavad, et õhku tõusta ning siis üle meie peade lennata.






Hilisõhtul, kui oma jalutuskäigult tagasi hotelli naasime, siis pikutasime niisama voodis, maiustasime trühvlite ja küpsistega, mis olid meile tervituseks tuppa toodud ja peale Naabrist Parem finaalsaadet läksime kuuma vanni.

Pärast tunnikest vannis ligunemist pugesin ma maailma pehmemate linadega voodisse ja teades mind, kes ma olen hädine külmavares, siis loomulikult ikka selle kõige paksema teki alla.

Kui Joosep otsustas ka lõpuks voodisse tulla, siis kukkus ohkima, et kus kohas ma olen. See on see, kui voodi on harjumatult hiiglaslik. Natuke virises selle üle ka, et selle paksu teki all, kuhu alla mina ronisin,  ei saa ju normaalselt hingata ja et hakkab palav ja muu seesugune rist ja viletsus, aga noo ma ei tea, öösel hoidis mind küll igatahes kaisus ja seda täitsa vabatahtlikult. Ja hommikul ärgates oli ka täitsa elusa inimese moodi - rõõsa ja roosa.

Eks meil oli toas ka õhksoojuspump, mida saime vastavalt vajadusele ja soovile kruttida. Kui pärastlõunasel ajal saabusime, siis oli äärmiselt nauditav astuda jahedasse tuppa. Ma peaaegu et oleks suurest õnnest meie portjeele kaela langenud ja tänanud neid selle jaheduse eest. Sest mul oli retseptsiooni jõudes tõesti mega palav ja hoolimata sellest, et kandsin sel päeval pitsilist suvekleiti, lahmas higi ikka korralikult. Nii et see jahe tuba oli sel momendil nagu taevaõnnistus.

Hommikusöögi a la carte oli kogemus omaette - eripärane ja imemaitsev. Ma polegi vist kunagi varem nii maitsvat hommikusööki kuskil saanud... no vaadake ise seda ainulaadset valikut!










Mis ma siis kokkuvõtteks oskan öelda... suurepärane majutus ja teenindus, puhtus, rõõmsatujuline ja abivalmis personal, vaikus, voodi super mõnus, privaatne hommikusöök jne. Meie jäime rahule ja julgeme soojalt soovitada ka teistele! :)

Kui Sina tahad ka endale või oma kaaslasele meelepärase elamuskingituse võita, siis mine kiika selle jaoks Kai pimeduses kobamas Facebooki lehele, seal on loos täitsa üleval ja osa võtmine kergemast kergem. 50€ väärtuses vautšeri loosin välja juba sel laupäeval!

NB! Mõtlesin, et jagan ka infot Kingitus.ee käimasoleva kampaania kohta. Tegu on siis Suve Parima Elamuse kampaaniaga, kus iga nädal loositakse välja 30€ väärtuses kinkekaart ja 13. augustil ka peaauhind: võimalus minna nelja sõbraga nautima just seda elamust, mis saab Suve Parima Elamuse tiitli. Osaleda võivad kõik! Kampaania veebilehe leiad SIIT!

*Postitus sündis koostöös Elamuskingitus - kingi elamusi! Kingitus.ee

Ma olen üldiselt rahumeelne – konflikte ei otsi ja tülitseda ei meeldi. Aga teate, hetk tagasi lugesin Merje blogi ja mul päriselt kihvatas sees.
/Kui üritus pihta pidi hakkama, siis tahtsin kohe esiritta maha istuda, aga pimeda Kai sõbranna tuli mind kohe keelitama, et need kohad on broneeritud (peaaegu terve esirida). Ma ütlesin, et okei ja läksin ülespoole. Siis tuli teade, et nominendid peaksid esimestesse ridadesse istuma, siis neil lihtsam lavale minna. Kuna ma nominent olin, siis läksin selle Kai sõbranje käest küsima, et kellele need kohad siin ikka broneeritud on – fotograafidele, nominentidele?

Kai ütles: “Minu inimestele.” Ma olin mingi… eeee… mida iganes. 😀 Ma ei tea, kas ma ise kuidagi tõlgendasin valesti, aga see Kai tundus suht diiva. 😀 Tema inimestele siin pool esimest rida reserveeritud, no tere hommikust, veel midagi prouale vaja äkki või./

Esiteks, ja, sa tõlgendasid valesti. Ja teiseks, ära palun ironiseeri kui sa ei tea, milles asi. Mul on lapsest saati reaalselt kohutav kartus kukkumise ees. Ja kui ma nägemise kaotasin, siis see ainult süvenes. Nüüd ma ei kartnud enam lihtsalt kukkumist, vaid kõiki neid asju ja tegevusi, mis võivad kukkumiseni viia. Olen püüdnud sellele hirmule ka vastu seista, minnes muretul ja tavapärasel sammul trepist alla, aga iga kord kui ma seda tegin, siis teate, ma koperdasin kõige ebardlikumal moel, nagu  mingis halvas komöödiafilmis, ja südamest käis ebameeldiv jõnks läbi ja nii olen ma otsustanud, et kui vähegi saab ja kannatab, siis ma väldin treppe. Kaldteed ja liftid, need me sõbrad kolmekesi. Ja no vot, kui ma laupäeval Vaba Lavale jõudsin, siis jalutasin niisama natuke ringi, tervitasime teiste blogijatega üksteist, või noh, õigem oleks öelda, et mind tuldi tervitama ja viisakalt end tutvustama. Sest kuigi ma olen julge suhtleja ja võin vabalt kõigiga ükskõik, mis teemadel ja kus iganes rääkida, siis suhtluse alustamiseks on mul siiski üks puudus – ma ei tunne suurüritustel, kus teisisõnu on lärmakas keskkond, inimesi nende häälte järgi ära, veel vähem blogijaid (v.a Mallu ja Leen, kuna nende mõlemiga olen korduvalt laivis suhelnud ja lisaks on neil ka omapärased tämbrid).

Kui Leenuga oli natuke lobisetud, siis uurisin, et kuhu me istuda tohime või kuidas see siin üldse korraldatud on, kas saan sõpradega koos istuda. Et mul peaks umbes 4-7 sõpra ürituse algusajaks tulema. Leen ütles, et istuda võib ükskõik kuhu, tribüünil on ruumi ja siin all jne. Ma ütlesin, et ma eelistaksin võimalikult vähe mööda treppe ronida, kuna kardan koperdada ja kukkuda. Ja nii suunaski Leen mu otse esiritta. Enne kohtadele minemist jalutasime ka snäkilauast mööda, kust Leen siis kuhjas mulle kamaluga kõiksugu head ja paremat kokku.

Kui ma esiritta maha prantsatasin, siis tundsin muret, et kuna kõik mu sõbrad ei jõua algusajaks, et mida ma inimestele ütlen, kes soovivad nendele  nii-öelda vabadele kohtadele istuda, eriti veel ,kui ma pole isegi veel sõprade arvus sada prossa kindel, eksole. Aga Leen rehmas käega ja ütles, et siis ütledki, et need kohad on bronnitud ja asi ants. Noh, ja nii me siis tegimegi.

Mina ei saanud aru, et see oli Merje, kes tuli uurima, et kellele need kohad on bronnitud ja egas tegelikult vahet pole kah, aga lihtsalt… Kui inimene võtab ise sõna ja nimetab mind diivaks, justkui ma oleksin olnud üleolev ja uhke ja nipsakas ja maiteamidakõikeveel, siis ehk tasuks järgmine kord sildistamise asemel end tutvustada.
Eriti irooniliseks muutus minu jaoks kogu lugu siis kui lahvatas selle ShoppingQ Jaanika ja Merje „paksu tagumiku“ vaheline draama, kus Merje seletas, et teab ise ka, et pole supermodelli mõõtu, aga ei tahaks olla mingi hinnatav objekt vms. Kopeerin lõigu Merje postitusest:
/Mis mind defineeritaksegi nüüd mu tagumiku ja kilode järgi? Võibolla oleks Jaanika mulle juurde astunud mu tagumiku vahtimise asemel ja avastanud, et äkki ma olen isegi päris meeldiv inimene./

Need I say more!?
Sa,Merje, oleksid võinud ise samamoodi sildistamise asemel mulle ligi astuda, paar sõna juttugi puhuda ja äkki oleksid ka avastanud, et ma olen tegelikult täitsa meeldiv inimene...
Aga ei, milleks. Parem lähen vihasena koju ja toksin ühe negatiivse postituse valmis sellest, mismoodi see pime Kai on ikka üks paras diiva, julges oma sõpradega esireas istuda. Nomaivõi, kust sellised küll tulevad. Noh, konkreetselt sel laupäeval tulin ma maalt ja hobesega ehk Kilingi-Nõmmest ühistransaga.
Merje oma selle tagumiku ja minu diivaks tituleeriva postituse lõpetas järgmise mõttega:
/Väga tore oli kusjuures laupäeval pimeda noormehega rääkida. Kuidagi vabastav tunne, et keegi ei vahi ja ei hinda sind, kui paks sa oled või mis sul seljas on, vaid teeb oma järeldused su kohta ainult selle põhjal, milline inimene sa päriselt oled./

Ent huvitaval kombel käitus preili Merje ise just ristivastupidi oma sõnadele ja soovidele. Selle minu vastuse põhjal, mis sisaldas ei vähem ega rohkem kui 2 freaking sõna, sain ma Merjelt sekundiga külge sildi – diiva. Ja oh ei, mitte selle positiivse ja suursuguse tähenduses diiva, vaid ikka negatiivse.
Mul on lihtsalt kahju, et Merje enda postitus pani mind teda hoopis teise pilguga nüüd vaatama. Nagu teada on, siis mina samuti ei hinda inimesi välimuse põhjal, ainult sisu ja paraku suutis Merje mulle endast üleoleva ja tigeda inimese mulje maalida ja seda puhtalt oma sõnavõtuga. Kurb.

Aga tore on see, et sellest diivatsemisest sai meil Joosepiga omavaheline nali. Nt. üleeile käisime poes ja kui kassasse jõudsime, siis mulle meenus, et hapukoor jäi võtmata ja nii ütlesin Joosepile, et mingu lipaku kähku piimaletist läbi, ma ootan seni siin, aga selle peale lausus Joosep: "EI!

Tule, mu diiva, lähme toome üheskoos hapukoore!"
Ja nii me kahekesi siis lükkasime, külg külje kõrval poekäru, Joosep laulujupikest ümisedes.Või eile õhtul kui külitasin diivanil, siis palusin, et keedaks mulle tassikese teed, mille peale vastas: "Jah, mu diiva, kohe keedan!“
Või siis eile enne magama minemist...
Joosep sidus mu kätt lahasesse, kuna kukkusin päeval nii õnnetult, et nihestasin randme veits ära. Samal ajal kui Joosep tegeles sidumisega, lasin ma kuuldavale väikse tasase krooksu, mille peale ta teatas ahastunult: "Mida sa röhitsed?!“
"Ma olen diiva, ma võin kõike teha, kasvõi oma seitsme sõbraga esiritta istuda,“ teatasin ma muiates.