Ma olen üldiselt rahumeelne – konflikte ei otsi ja tülitseda ei meeldi. Aga teate, hetk tagasi lugesin Merje blogi ja mul päriselt kihvatas sees.
/Kui üritus pihta pidi hakkama, siis tahtsin kohe esiritta maha istuda, aga pimeda Kai sõbranna tuli mind kohe keelitama, et need kohad on broneeritud (peaaegu terve esirida). Ma ütlesin, et okei ja läksin ülespoole. Siis tuli teade, et nominendid peaksid esimestesse ridadesse istuma, siis neil lihtsam lavale minna. Kuna ma nominent olin, siis läksin selle Kai sõbranje käest küsima, et kellele need kohad siin ikka broneeritud on – fotograafidele, nominentidele?

Kai ütles: “Minu inimestele.” Ma olin mingi… eeee… mida iganes. 😀 Ma ei tea, kas ma ise kuidagi tõlgendasin valesti, aga see Kai tundus suht diiva. 😀 Tema inimestele siin pool esimest rida reserveeritud, no tere hommikust, veel midagi prouale vaja äkki või./

Esiteks, ja, sa tõlgendasid valesti. Ja teiseks, ära palun ironiseeri kui sa ei tea, milles asi. Mul on lapsest saati reaalselt kohutav kartus kukkumise ees. Ja kui ma nägemise kaotasin, siis see ainult süvenes. Nüüd ma ei kartnud enam lihtsalt kukkumist, vaid kõiki neid asju ja tegevusi, mis võivad kukkumiseni viia. Olen püüdnud sellele hirmule ka vastu seista, minnes muretul ja tavapärasel sammul trepist alla, aga iga kord kui ma seda tegin, siis teate, ma koperdasin kõige ebardlikumal moel, nagu  mingis halvas komöödiafilmis, ja südamest käis ebameeldiv jõnks läbi ja nii olen ma otsustanud, et kui vähegi saab ja kannatab, siis ma väldin treppe. Kaldteed ja liftid, need me sõbrad kolmekesi. Ja no vot, kui ma laupäeval Vaba Lavale jõudsin, siis jalutasin niisama natuke ringi, tervitasime teiste blogijatega üksteist, või noh, õigem oleks öelda, et mind tuldi tervitama ja viisakalt end tutvustama. Sest kuigi ma olen julge suhtleja ja võin vabalt kõigiga ükskõik, mis teemadel ja kus iganes rääkida, siis suhtluse alustamiseks on mul siiski üks puudus – ma ei tunne suurüritustel, kus teisisõnu on lärmakas keskkond, inimesi nende häälte järgi ära, veel vähem blogijaid (v.a Mallu ja Leen, kuna nende mõlemiga olen korduvalt laivis suhelnud ja lisaks on neil ka omapärased tämbrid).

Kui Leenuga oli natuke lobisetud, siis uurisin, et kuhu me istuda tohime või kuidas see siin üldse korraldatud on, kas saan sõpradega koos istuda. Et mul peaks umbes 4-7 sõpra ürituse algusajaks tulema. Leen ütles, et istuda võib ükskõik kuhu, tribüünil on ruumi ja siin all jne. Ma ütlesin, et ma eelistaksin võimalikult vähe mööda treppe ronida, kuna kardan koperdada ja kukkuda. Ja nii suunaski Leen mu otse esiritta. Enne kohtadele minemist jalutasime ka snäkilauast mööda, kust Leen siis kuhjas mulle kamaluga kõiksugu head ja paremat kokku.

Kui ma esiritta maha prantsatasin, siis tundsin muret, et kuna kõik mu sõbrad ei jõua algusajaks, et mida ma inimestele ütlen, kes soovivad nendele  nii-öelda vabadele kohtadele istuda, eriti veel ,kui ma pole isegi veel sõprade arvus sada prossa kindel, eksole. Aga Leen rehmas käega ja ütles, et siis ütledki, et need kohad on bronnitud ja asi ants. Noh, ja nii me siis tegimegi.

Mina ei saanud aru, et see oli Merje, kes tuli uurima, et kellele need kohad on bronnitud ja egas tegelikult vahet pole kah, aga lihtsalt… Kui inimene võtab ise sõna ja nimetab mind diivaks, justkui ma oleksin olnud üleolev ja uhke ja nipsakas ja maiteamidakõikeveel, siis ehk tasuks järgmine kord sildistamise asemel end tutvustada.
Eriti irooniliseks muutus minu jaoks kogu lugu siis kui lahvatas selle ShoppingQ Jaanika ja Merje „paksu tagumiku“ vaheline draama, kus Merje seletas, et teab ise ka, et pole supermodelli mõõtu, aga ei tahaks olla mingi hinnatav objekt vms. Kopeerin lõigu Merje postitusest:
/Mis mind defineeritaksegi nüüd mu tagumiku ja kilode järgi? Võibolla oleks Jaanika mulle juurde astunud mu tagumiku vahtimise asemel ja avastanud, et äkki ma olen isegi päris meeldiv inimene./

Need I say more!?
Sa,Merje, oleksid võinud ise samamoodi sildistamise asemel mulle ligi astuda, paar sõna juttugi puhuda ja äkki oleksid ka avastanud, et ma olen tegelikult täitsa meeldiv inimene...
Aga ei, milleks. Parem lähen vihasena koju ja toksin ühe negatiivse postituse valmis sellest, mismoodi see pime Kai on ikka üks paras diiva, julges oma sõpradega esireas istuda. Nomaivõi, kust sellised küll tulevad. Noh, konkreetselt sel laupäeval tulin ma maalt ja hobesega ehk Kilingi-Nõmmest ühistransaga.
Merje oma selle tagumiku ja minu diivaks tituleeriva postituse lõpetas järgmise mõttega:
/Väga tore oli kusjuures laupäeval pimeda noormehega rääkida. Kuidagi vabastav tunne, et keegi ei vahi ja ei hinda sind, kui paks sa oled või mis sul seljas on, vaid teeb oma järeldused su kohta ainult selle põhjal, milline inimene sa päriselt oled./

Ent huvitaval kombel käitus preili Merje ise just ristivastupidi oma sõnadele ja soovidele. Selle minu vastuse põhjal, mis sisaldas ei vähem ega rohkem kui 2 freaking sõna, sain ma Merjelt sekundiga külge sildi – diiva. Ja oh ei, mitte selle positiivse ja suursuguse tähenduses diiva, vaid ikka negatiivse.
Mul on lihtsalt kahju, et Merje enda postitus pani mind teda hoopis teise pilguga nüüd vaatama. Nagu teada on, siis mina samuti ei hinda inimesi välimuse põhjal, ainult sisu ja paraku suutis Merje mulle endast üleoleva ja tigeda inimese mulje maalida ja seda puhtalt oma sõnavõtuga. Kurb.

Aga tore on see, et sellest diivatsemisest sai meil Joosepiga omavaheline nali. Nt. üleeile käisime poes ja kui kassasse jõudsime, siis mulle meenus, et hapukoor jäi võtmata ja nii ütlesin Joosepile, et mingu lipaku kähku piimaletist läbi, ma ootan seni siin, aga selle peale lausus Joosep: "EI!

Tule, mu diiva, lähme toome üheskoos hapukoore!"
Ja nii me kahekesi siis lükkasime, külg külje kõrval poekäru, Joosep laulujupikest ümisedes.Või eile õhtul kui külitasin diivanil, siis palusin, et keedaks mulle tassikese teed, mille peale vastas: "Jah, mu diiva, kohe keedan!“
Või siis eile enne magama minemist...
Joosep sidus mu kätt lahasesse, kuna kukkusin päeval nii õnnetult, et nihestasin randme veits ära. Samal ajal kui Joosep tegeles sidumisega, lasin ma kuuldavale väikse tasase krooksu, mille peale ta teatas ahastunult: "Mida sa röhitsed?!“
"Ma olen diiva, ma võin kõike teha, kasvõi oma seitsme sõbraga esiritta istuda,“ teatasin ma muiates.

Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.

Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele.  Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.

Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.

Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.

Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.

Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.

Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.

Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.

Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu.  Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.

Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.

Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.

Marimell kirjutas mõni aeg tagasi FiFi erootikabutiigist, kus leiab igasugu lahedaid ja seksikaid tooteid. Dildod ja vibraatorid nagunii, aga lisaks ka sekspesu, hommikumantleid, kinkekomplekte, libesteid jms. Peale selle viskas Marimell antud teemaga õhku ka küsimuse: kas tõesti on naisi, kes ei rahulda ennast?Kommentaaridest sai teada, et ei, kõik naised ei vaja kõiksugu lelusid ja imevidinaid, et aeg-ajalt endaga ise tegeleda. Isegi siis mitte, kui pole hetkel kellegagi püsisuhtes. Kuid samas oli ka neid naisi, kes tunnistasid ilma vähimagi piinlikkustundeta, et lisaks regulaarsele seksile oma partneriga, tegelevad nad aeg-ajalt endaga ise. Kuna teema oli seotud erootikabutiigiga, siis ilmselgelt tuli jutuks ka kõiksugu voodielu ergastavad ja värskendavad lelud ning kommentaariumist võis lugeda, et on täiesti tavapärane, et naised kasutavad meelsasti sekslelusid nii koos partneriga, kui ka üksi vallatlemiseks.

Marimelli postituses oli mul täielik äratundmisrõõm selle lõigu juures, kus oli juttu sellest, mismoodi naistekari Sulle peale lendab, kui Sa julged kasvõi moka otsastki mainida, et aga Sa ei kasutagi seksvidinaid. Mul oli umbes sama geiss, aga jututeemaks ei olnud mitte seksvidinad, vaid kelgiti oma saavutuste ja kogemustega. Kui Sa seltskonnas ei hakka koos teistega praalima, et mida, kellega, kus ja mitmekesi oled teinud, siis saad kohe endale vanilla sildi külge. Ja see isegi ei olene sellest, kas tegu on naiste- või meeste seltskonnaga. Mind isiklikult nii kohutavalt häirib selline nõme praalimine, sest miks peaks inimene hakkama kellegile midagi tõestama ja detailideni lahti seletama, et mida kõike on või ei ole proovinud. Kui inimese intiimsusspekter on teistest mõnevõrra kitsam, siis ei pea teda ju sellepärast kohe kuivikuks sõimama. Äkki see pole üldse inimese loomuses avalikult kõigile rääkida oma partneri peenise pikkusest, häbeme raseeritusest, fetišitest, eelistustest, öökapi sahtlisse peidetud leludest.

Minu jaoks on need inimesed palju atraktiivsemad, kes ei haibi iga nurga peal oma saavutustega. Mõjuvad kuidagi usutavamalt ja salapärasemalt. Siin muidugi ei tohiks omavahel kahte asja segi ajada. See on täiega lahe ja huvitav, kui keegi lihtsalt muljetab oma ägedast seksikogemusest. Kuid teine leer, mida mina antud hetkel silmas pean, on see, kui inimene hakkab sellist egotrippi suust välja ajama, et ma tahaks lihtsalt natuke endale suhu oksendada.Selline fa fa, ma olen seda proovinud ja seda teinud ja näinud. Just eile sain hea paugu n*kku. Ma olen ikka täiega tegija. EI ole lahe!

Lisaks, kui korraks tulla selle uute asjade proovimise teema juurde, siis kas kõike ikka peab siin elus järgi proovima lihtsalt sellepärast, et olla ka pop ja käia ajaga kaasas, vältimaks seltskonnas kõõrdi vaatamist? Minu arvates on see täiesti jabur arusaam. Mina küll ei arva, et kõik peavad tänasest päevast alates teiste eeskujul hakkama kasutama oma voodielu värskendamiseks vibraatoreid, tuppekuule, peeniserõngaid või mida kõike veel, puhtalt sellepärast, kuna teised seda teevad. Sama hästi võiks ju küsida nendelt kaasaegsetelt seksijatelt, et aga miks kõikide moevooludega siis kaasa ei lähe? Kas olete kuulnud uuest trendist? Uus trend on nüüd ju emakese maaga seksimine. Ökoseksuaalid saavad enda ehitatud kasvuhoones kokku ja kukuvad üheskoos paljalt mudas püherdama, saades sellest võimsaid orgasme. Tegu on grupi inimestega, kes usuvad, et maaga seksides päästavad maailma. Ma kujutan ette, mismoodi ma järgmisel korral istun seltskonnas ja samal ajal, kui kõik sädistavad oma seksvidinatest ja kogemustest, siis lihtsalt ühel hetkel lajatan: "Issand, aga miks keegi teist maaga ei seksi? Mis teil ometigi viga on? Mis te polegi ökoseksuaalid vä? Te ei tahagi maailma päästa või? :D

Ühesõnaga, mis mu point on? Minu point on see, et igale ühele oma ja pole tarvis teiste eelistuste ja valikute üle kohut mõista või kuidagi negatiivselt suhtuda ja tunniaja pikkune loeng maha pidada. Pole vahet, kas oled sekslelude austaja või naudid puhast seksi. Igale ühele oma.
Lõpetuseks mõtlesin omaltpoolt tõstatada hoopis vastupidise küsimuse. Kas kõik mehed masturbeerivad? Mitte, et mul oleks siin hordide kaupa meeslugejaid, aga naised võiksid ka arvamust avaldada, et mida sellest arvavad, kui näiteks suhtes olev mees üksi masturbeerib? Vallaline mees seda tegemas on minu meelest suts loomulikum ja arusaadavam, aga kas suhtes oleva mehe puhul on see samuti selline tavapärane? Naistel tundub vist olevat.