See valus põhjus, miks hakkasin järsku vähem blogima

Väga-väga paljud on uurinud ja küsinud, et miks ma viimased aasta aega olen nii vähe bloginud, et kas kõik on ikka korras. Eriti ehmatas mind möödunud nädalal ühe hea sõbranna poolt öeldud lause, kui ütles, et ma paistan kuidagi kurb olevat. See tuli nii ootamatult, sest ma ei osanud oodata, et keegi võiks suuta mind niimoodi läbi näha ja märgata seda kaotusvalu, mida ma oma südames olen salaja kandnud. Eneselegi teadmata jätnud see vahejuhtum siis mingi sügavama jälje mu hinge.

Me ei ole Joosepiga sellest kellegile rääkinud – ei perele, ei sõpradele, mitte kellegile. Lihtsalt aasta tagasi oli mul raseduse katkemine. Nonii. Ütlesingi selle nüüd välja. Jah, kuna ma teadsin, et ma olen riskirase ja kui rasestun, siis suure tõenäosusega rasedus katkebki ja teades oma olukorda ja kõiki riske, faktoreid ja tõenäosusi, siis ikkagi... ma polnud selleks emotsionaalselt valmis!

Mäletan, et ma alguses ei julenud Joosepile uudist teatavaks tehagi ja ei, mitte sellepärast, et ma oleksin peljanud mingisugust ebameeldivat reaktsiooni, vaid ma ei tahtnud asjatult lootusi üles kütta. Omast arust püüdsin sedasi kaitsta ja säästa Joosepit kaotusvalust ja pettumusest, kui rasedus ei jää püsima. Nüüd sellele "suurepärasele" plaanile tagasi mõeldes – puhta loll, mitte puhta pime! See pole aeg ega koht, kus mängida sõjaprintsess Xenat.

Aga no Joosep loeb mind nagu lahtist raamatut ja sai peagi aru, et ma olen ja käitun kuidagi teistmoodi. Et tiksun mingis omas mullis, olen ajameelsem ja emotsionaalsem. Nii tuligi üks õhtu Joosep magamistuppa ja küsis, et mis minuga lahti on. Ma muidugi eitasin kõike, aga Joosep ei jäänud uskuma ega leppinud mu vastustega ning muudkui pinnis edasi. Kas mina olen midagi teinud? Kas keegi teine on Sulle haiget teinud? Kas Sa oled surmavalt haige?

Ei, taevas hoidku! Ja asi olekski võinud sellega piirduda, sest midagi polnud ju halvasti ja mitte keegi polnud mulle ka midagi paha teinud, AGA... siis ta küsis selle saatusliku ja õige küsimuse – kas see on temaga seotud. No sellele ei saanud ma ilmselgelt enam eitavalt vastata. Nii ma siis kössitasin voodi serval, pilk maha suunatud, saunarätik ümber (olin just äsja dušši alt tulnud), kui ma peakese norgu lasin ja pobisesin moka otsast, et ma olen vist *peaaegu hääletult* rase...

Joosep oli mingi sekundi vakka ja (seedis vist mu öeldut, et kas kuulis ikka õigesti) ja siis tuli istus mu kõrvale ja kallistas mind. Oeh, mul praegugi valguvad silmad vett täis. See oli ilus ja maagiline hetk oma lihtsuses.

Nii ma elasingi iga päev lootuses ja palvetasin, et palun-palun tee nii, et see oleks pisike maailmaime ja kui mitte maailma, siis meie pisike ime. Aga paraku ei läinud asjad nii.

Ma ütlen ausalt – ma ei nutnud kordagi, aga ma tundsin tohutut pettumust ja kurbust. Ajaga see lahtus, aga kui hakkas lähenema see aeg, mil oleks pidanud meie beebi ilmavalgust nägema (kui kõik oleks plaanipäraselt läinud), siis tekkis mul tohutu tõrge beebi- ja pereblogide vastu, kõikide maailma rasedate vastu jne. Ma suutsin pidevalt kedrata enda peakeses, et kui rasedus poleks katkenud, siis oleks meil praegu imearmas beebi, kelle pehmeid juukseid nuusutada, nahka silitada ja lihtsalt armastada taevatähtedeni ja sealt edasi. Mul oli hea meel küll teiste üle, aga ma ei suutnud feikida rõõmu ja elada kaasa ja patsutada teiste rasedate punusid. Lihtsalt ei suutnud. Ma soovisin neil hetkil lihtsalt olla nähtamatu või kuskile maa alla vajuda, kui järjekordne rase mulle ligines. Vaevalt, et möödunud aasta oleks olnud kuidagi erakordselt rasedaterikas, aga ma lihtsalt suutsin peaaegu igal pool näha titemajandust.

Tänaseks olen sellest tundest üle saanud ja ma võin vist selle leinaperioodi lõppenuks lugeda, sest kurbus on asendunud uue lootusega ja seda just tänu selle uue uudise valguses, et nüüd saab ka doonorneeruga rasedust kanda. Nii et ma võtan rahulikult, ülemäära palju ei põe ja ma siiralt usun, et igal asjal on oma aeg ja kõik, mis peab tulema, tuleb omal ajal ja omal viisil. Ja lõpetuseks pean ma ära mainima, et kui armas ja toetav on Joosep kogu selle aja olnud. Lav ya! ❤️

CONVERSATION

17 kommentaari:

  1. Aitäh et Sa sellest rääkisid!
    Mina usun et Sul läheb ka see korda varem või hiljem ja te saate oma beebi!
    Mäletad, kunagi paar aastat tagasi tahtsin Sind sellega julgustada, nüüd uuesti: minu ema sai minu 40 aastasena ühe puuduliku talitlusega neeruga. Mitu korda enne seda katkes.
    Sellest on ka 40 aastat möödas :) mõtle kui palju on meditsiin edasi arenenud ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, Silvia, mäletan Su varasemat julgustavat kommentaari. See tähendab mulle tohutult palju. Iga selline positiivne edulugu annab lootust ja julgust edasi minna. Aitäh! :)

      Kustuta
  2. Väga kahju, et sellist imet ei juhtunud, aga küll see aeg ka kindlasti tuleb! Meditsiin areneb tohutu kiirusega võrreldes aastate taguse ajaga ja heade inimestega juhtuvad ka head asjad, seega olen kindel, et see kogemus on teil veel ees!
    Hea, et sa võtsid endale aega, et seedida ja leinata, usun, et nüüd on sul jõudu ja jaksu edasi minna positiivse vaibiga ja lootus on endiselt olemas.
    Ei oskagi kuidagi sõnadesse panna kõike, mida tahaks öelda, seega saadan lihtsalt hästi palju positiivsust teie poole!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahel ongi sõnad üleliigsed, aga kogu positiivsuse, mis saadetakse, võtan avali süli vastu. Siiralt aitäh! :)

      Kustuta
  3. Kai, mul on nii kahju seda lugeda. Mõistan sinu tundeid ja leina. Eelmise aasta aprillis oli ka mul katkemine. Ma ei nutnud ka aga see tunne, et see kõik on ebaõiglane ja miks just nii. Eriti kui see väike hing on ju nii oodatud ja tahetud. Kurvemaks teeb asja see, et tegelikult mehed elavad seda ise ka väga raskelt läbi aga ei näita välja ja arvavad, et peavad naise jaoks tugevad olema.
    Loodan, et kunagi saad omale ikkagi beebi ja kõik läheb hästi. Jõudu teile! :)

    VastaKustuta
  4. Kallis Kai! Minu raseduse katkemisest, õigemini peetumisest, on nüüd aasta ja kaks nädalat möödunud. Kahjuks on raseduse katkemine väga tavapärane, arvatakse, et ligi pooled tekkinud rasedustest ei jõua ilusa lõpuni. Tean, et see lööb jalad alt ning ega kellegi lohutavad sõnad suuda seda südamevalu leevendada. Oled ääretult vapper, et seda sündmust siin teistega jagad! Kuigi su tervis ei ole ehk kõige parem, ära kaota lootust! Ka mina püüan mõelda et Pisike tuleb, kui on aeg. Kallid sulle! M

    VastaKustuta
  5. Armas,Kai! Kuigi ma ei ole Sinu ega Joosepiga kohtunud veel. Loodan,et see ikka juhtub kunagi. Elan teile mõlemale väga kaasa. Nagu varem mainitud,tean väga hästi,mis on lapse soov ja sünnitus. Hoian teile kõvasti pöialt! Soojad kallid!!!♡

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lihtsalt tea, et kui me oleme Tartusse tulemas, siis kindlasti võtame võimaluse korral plaani ka kohtumise.

      Kustuta
  6. Ma saadan sulle jõudu! Tavaliselt ma ei kommenteeri eriti blogides, aga tead, mul on see raseduse katkemise teema veel vägagi värske, kolm nädalat tagasi käisin puhastusel. Ka meie planeerisime seda alanud aastat hoopis teisiti. Kui mitte avalikult, siis salaja loodab ja teeb tulevikuplaane ju igaüks. Kui siis see jalgealune ära tõmmatakse, on kohutav. Tubli, et endale leinamiseks aega andsid, see on väga tähtis. Sa oled tugev naine, tuled toime rohkemagagi, kui enamik meist. Ja sa näed, küll see tulevik kiiresti tuleb ja kõik läheb nii nagu sa tahad. Nii või naa.
    Olge tublid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oii, sõnad on ilmselgelt praegu üleliigsed, aga tea, et olen mõtetes Sinuga. Kallipai! :)

      Kustuta
  7. Kallis Kai! Sa oled noor naine, lootust Sul on! Minulgi katkes 41- aastasena ja ma olin vait nagu kult rukkis. Sest ma olin ju "vana" ja teadsin, et võib nii juhtuda. Emale ikka rääkisin ja ütlesin ka, et ära mind veel õnnitle... Mees töötas Norras ja käis harva kodus, temale ma ei rääkinudki. Siis otsustasingi vahetult peale seda sündmust IVF kasuks, mis lõppes depressiooniga, sest vana lein oli läbi tegemata ja läksin jõuga olukorda lahendama, mis ei olnud üldse mõistlik tegu. Sain ka aru, et ei pea seda kõike endas kandma, tuleb rääkida ja saab kergem ning tuleb ka uus lootus ja uued vaated elule.
    Sina blogi ikka ja räägi oma juhtumistest, Sul on vahva huumorimeel ja hea on lugeda. Olen siit palju teada saanud, kuidas võiks pimedate inimestega suhelda ja käituda, see on lausa vajalik teada. Jõudu ja tervist Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, vahel lihtsalt tulebki kogu see kogetu endast läbi lasta, et teha selle valuga rahu ja et jaksaks puhtalt lehelt edasi minna. Aitäh Sulle nende heade ja innustavate sõnade eest. Seda on alati ääretult tore ja hea kuulda, kui kellegile mu blogimine korda läheb ja huumor on ka mokka mööda.

      Kustuta
  8. Saadan Sinu poole hunniku häid soove!

    VastaKustuta
  9. Tere Kai! Olen su blogi pikaaegne jälgija, aga kommenteerin harva. Aga sooviksin jagada ühte blogi, kus keskendutakse süsivesikute vähendamisele diabeetiku toidus. http://www.diabeetik.ee/
    Uuri kui huvi on, võibolla aitakse see lähenemine sul tervist parandada ja seeläbi jõuda lähemalt oma unistusele beebist. Kõike head!

    VastaKustuta

Back
to top