Pimefilmiõhtu - mis arvate?

Algselt polnud mul üldse plaanis kirjutada koolitusest, kuhu ma end kirja panin ja mis toimub märtsi lõpuni BFMis. Aga kuna üks mu lugejatest, kes ilmselgelt polnud mu SEDAPOSTITUST lugenud, siis juhtuski nii, et kui me sõpradega lõunapausi ajaks Oaasi vajusime, tuli Mirelin mind tervitama (tsauki-tsau!).

Mul on muidugist alati siiralt hea meel, kui ma kohtun oma lugejatega, aga kuna tol momendil suutsin ma end ogaraks põdeda oma katkise ninaaluse pärast, siis ma pole sugugi kindel, et see va mu rõõm kuskilt otsast ka välja paistis. Suutsin hoopis terve einestamise aja mõelda, et jeebus küll, kui ko-hu-tav ma praegu välja näen. #ulatagekeegipalunmullepaberkott

Joosep küll väitis, et kuna ma olen nii lühike, siis otsa vaadates pole absoluutselt midagi aru saada, aga noh… eks Joosep ole minust väheke pikem ka, aga Mirelin oli ju põhimõtteliselt minu pikkune. Mulle vähemalt tundus nii. Ma ei saa seda küll sajaprotsendilise kindlusega väita (vähemalt mitte sama kindlalt nagu ma väidan seda, et mul käisid öösel ufod), sest no teate ju küll – mu silmamõõt ei kannata kriitikat, on teine pisut nihkes.

Koolituspäevad ise olid ääretult pikad ja tahaks öelda, et sisukad, aga tegelikult sai esimestel päevadel selgeks see, et liiga palju laialivalguvat juttu, ei püsita teemas, osad kursuslased arvavad, et nad peavad koolitajaga vaidlema ja ise õpetama, metoodikat pole ja vist ei tule ega anta ka. Seega on kogu see algus üpris konarlik ja segadusttekitav ning kohati kurnav.

Tuupurid BFMis istumas ja nagu käsnad uut tarkust endale sisse imemas

Haha, hea naljavend, ma polegi ju veel teile öelnud, et mis koolitusel ma käin. See on kirjeldustõlke koolitus. See tähendab seda, et koolitatakse välja inimesi, kes hakkavad tegema filmidele, lavastustele, erinevatele näitustele, muuseumieksponaatidele, spordiüritustele, you name it, kirjeldustõlget. Ühesõnaga kõik kirjeldatakse ära, mida kirjeldada annab. Et vaegnägijad ja pimedad saaksid ka osa sellest, mis jääb visuaalsuse puudumise tõttu saamata. Kindlasti tekkis teil nüüd küsimus, et kui mina olen pime, et mida mina siis seal teen – ma ei saa ju teistele kirjeldada kui ma ise ei näe. Aga konks peitub selles, et kirjeldustõlk teeb alati, no peaaegu alati, koostööd kirjeldustõlke konsultandiga, kelleks on siis pime inimene.

Kirjeldustõlk võtab filmi, paneb kirjelduse ajakoodidega kirja, et mis toimub sel ajal filmis, kui dialoogi pole ja selle asemel kostub lihtsalt mingisugust muusikat, müra, arusaamatut tegevust jms. Ühesõnaga kirjeldada ei saa kõiki detaile (isegi kui saaks, siis muutuks see lihtsalt üleliigseks infomüraks), aga kirjeldustõlk koos konsultandiga peavadki suutma selle kõige oluliseima esile tõsta. Konsultandina pean mina veenduma, kas mina kui pime saan aru, mis filmis toimub ja kui kõik on sobiv, siis loetakse see kirjeldustõlge filmile peale ning film läheb sihtrühmale. Konsultant kirjeldustõlkele on nagu rallisõitjale kaardilugeja – ilma selleta ei saa.
Kes mäletab, siis novembris kirjutasin ma sellest Apollokinoskandaalist ja see sai tohutut vastukaja ning loomulikult ka palju küsimusi teemal, et mismoodi pimedad filmi vaatavad, mida see meile annab jne. Loomulikult tavakinos pole kirjeldustõlkega filme, aga mis arvate, kas oleksite huvitatud, kui ma korraldaksin meile ühe pimefilmiõhtu? Minu poolt oleks kirjeldustõlkega film, mille ise välja valite, silmaklapid, snäkid ja ohtralt musta huumorit pimedate pihta. Ainuke murekoht on pleiss, et kus seda teha? On kellegil ideid?

Ühesõnaga need, kes arvavad, et sellel mõttel on jumet (teised hoidke oma arvamus endale), siis andke julgelt siin või Kai pimeduses kobamas Facebooki kommentaariumis märku ja kui mingi seltskond huvilisi on olemas, siis viskan eventi üles ja lisan filmid valikusse.

*Nii… naaseme tagasi koolituslainele

Esimese päeva lõpus külastasime ka Kadrioru kunstimuuseumi ja kui ma poleks olnud mega väss, siis oleksin suutnud rohkem nautida kogu seda barokiaegset ilu, majesteetlikust, suursugusust jne. Kõige ägedama mulje jättis mulle kamin, mida ma sain näppida, Pätsi tubaka- ja konjakikapp, mida sain samuti puutuda ja siluda ning skulptuuridetuba, mis liialdamata oli põrandast laeni pisikesi skulptuure täis. Suuremad skulptuurid nagu Kentaur, armastusejumal Amor koos Psychega paiknesid ruumi keskel.


Mina suursugust hallist dolomiidist kaminat peasaalis kompamas, püüdes aru saada, mis asi on voluudid, stukkdekoor ning kus paiknevad need paganama lille- ja leheornamendid

Muuseumipäeva lõpuks istusime kõik meisterdamislaua taha ja pidime A5 suuruse kaardi peale šablooni abil Kentauri või ingli plastiliinist mätsima. Aluskaart oli musta värvi ja selle peale oli kirjaklambritega kinnitatud šabloon ja selle šablooni tühjad alad tuli valge plastiliiniga üpris õhukese kihina katta. Hiljem, kui šablooni eemaldasid, siis ilutseski musta taustaga kaardil valge plastiliiniga tehtud vastav kujutis. Minul oli Kentaur ja ma sain hiljem eraldi töötoa läbiviialt kiita, et mul oli ääretult kunstiline tulemus, kuna osad kohad olid paksema kihiga kaetud, osad kumasid musta aluskaarti läbi ja ühesõnaga tulemus olevat ääretult kunstiline.
Me oleme väga "innukad" kuulajad. Siinkohal pigem ma ei kirjeldaks meie näoilmeid. Mitteteadlik kirjelduse lugeja võib muidu arvata, et need on kaks muusemisaali valvuritädi, kes kadunud Maapanga toolidel tukuvad ja tahavad kogu oma pensioni kahekupüüristes kätte saada… :D

Postituse lõpetuseks lisan siia Kadrioru kunstimuuseumi koduka lingi, kus saate lugeda, mismoodi kirjeldatakse pimedatele ja vaegnägijatele Kadrioru lossi peasaaali. Link SIIN!