Kui rõõmsaks võib üks hädine rätikuräbal inimese teha vol. 1


Nii, mõtlesin, et peaks teile ikka minu elu kõige eeee, ebamugavaima seiga ära rääkima, mis leidis aset möödunud aasta suvel. Kuigi... ma ei saaks öelda, et ilma kohaliku tuimestuseta silmaop poleks ka veits ebamugav olnud või nii.


Ühesõnaga. Mingil hetkel, kui see sünnimärgiteema oli  eriti aktuaalne ja igast kanalist tuli seda melanoomijuttu söögi alla ja söögi peale, et nahavähk on ennetatav, tulge kontrolli, siis mõtlesin, et kuna mul on ka paar sellist pindmist sünnimärki, mis on aastatega sutikene tuntavamaks muutunud, et heakene küll – lähen lasen siis kindluse mõttes dermatoloogil oma sünnimärgid ka üle kaeda. Parem karta kui kahetseda, onju! :) 


Visiit oli nagu visiit ikka. Nahaarst kiitis mind, et tulin niisama kontrolli, kuna väidetavalt inimesed väga ei kipu tulema, kuigi melanoomi leitakse peaaegu iga päev. Küll algfaasis ja need saab heal juhul eemaldada, aga ikkagi, kõik lood pole nii roosilise lõpuga. Nii et minge ikka kontrolli, onju!  See kontroll võtab 20 minutit ja saate ilusti südamerahu, et kõik on korras. 


Kui nahaarst oli mu pealaest varbaotsteni üle vaadanud, siis teatas, et mu sünnimärkidega on kõik jokk. Isegi see imelik,
mille kohta olen ma ise paar korda mõelnud, et noooo eiii tea, kas see on ikka üldse normaalne, kuna on ajaga üpris tuntavaks muutunud. Aga ei midagi kahtlast. Ma olin ausalt öeldes nats pettunud. Ei, mitte selles, et mul melanoomi ei avastatud, aga lihtsalt, ma oleksin kindluse mõttes tahtnud, et nahaarst väljastaks mulle saatelehe kirurgile, sest ma olin veendunud, et need sünnimärgid on kohe-kohe muutumas melanoomiks. 


Nii ma siis elasingi, tahaks öelda rõõmsalt, aga tegelikult üsna murelikku elukest oma "kahtlaste" sünnimärkidega, kuni ma ühel päeval läksin kliiketendusega hoopis ühe teise nahaarsti vastuvõtule. Kuna tolle arstiga oli meil kuidagi hästi hea klapp, siis ma alustasin uuesti oma mantrat sünnimärgieemalduse teemal ja voilaa – peale pisukest põhjendamist saingi saatekirja kirurgile. Kuigi too dermatoloog väitis mulle samamoodi, et need kaks sünnimärki pole mitte kuidagi halvaloomulised, veel vähem kahtlased. 


Kaks nädalat hiljem istusingi siis rahulolevalt, saateleht näpus, kirurgi ukse taga. Joosep oli ka kaasas. Kuna eelnevalt sain ma SMSiga meeldetuletuse, et mul on see päev ja too aeg kirurgi vastuvõtt, siis sain ühtlasi teada ka seda, et Ago nimeline meesterahvas on minu kirurgiks. MEESTERAHVAS! Tean-tean, enamasti ongi kirurgideks mehed ja nad on selles väga-väga head, aga ikkagi… ma ei suutnud sellest ebamugavustundest üle olla, et ma pean Agole oma intiimpiirkonda näitama hakkama. Ega see siin mingi välinäitus pole.


Ukse taga oma aega oodates muutusin aina ärevamaks ja hakkasin pablama, et jeesus kristus küll, mismoodi ma ikka kisun niimoodi teise mehe ees endal püksid rebadele. Joosep muidugi istus nagu vana rahu ise ja ütles mingi eriti teadlikult, et ärgu ma muretsegu, tavaliselt on kirurgideks vanemad, 50+ härrasmehed, kes on juba kõike näinud, nii et pole karta midagi. See mõte rahustas mind ja mõtlesin endamisi , et tõesti-tõesti, vanemad härrasmehed on tõepoolest eeldavasti paljutki näinud ja kogenud ja minu mingi pisike sünnimärk püksis pole nüüd küll asi, mille pärast peaks verest välja lööma.


Ei läinud enam kaua aega mööda, kui saabuski minu "tähetund" ja mind kutsuti kabinetti sisse... ja mida pidid minu kõrvad kuulma – mind kõnetas puhta minu vanune noor mees. Nojah, nii palju siis vanemast "elus kõike näinud ja kogenud" kirurgist. Mis seal siis ikka, ega mul enam taganemisteed polnud. Astusin uljalt kabinetti edasi ning koorisin silmagi pilgutamata end poolpaljaks ja ladusin kõik oma kahtlased sünnimärgid letti. 


Esmalt näitasin käevarre siseküljel paiknevat sünnimärki ja sealt edasi liikusime allapoole...


*Muahahaa, see kõlab praegu täpselt nii nagu ma kirjeldaksin midagi muud 


Ma siis nihutasin delikaatselt oma trussikute serva (vähemalt üritasin), kui siis kirurg vaatas mu sünnimärki lähemalt, natuke näppis seda ja siis vaatas mulle otsa ja pobises, et see on ju täitsa häbememokal... ning lisas, et see on vist rohkem nagu günekoloogi pärusmaa. Günekoloogi!!? Ega ma seestpidiselt vajanud ju mingisugust sekkumist. Peale seda lauset tundsin ma end ekstra kohmetult ja ebamugavalt. Ma oleksin arsti poolt oodanud stoilisemat suhtumist, sest see oleks mulle kui patsiendile rahustavamalt mõjunud.

No igatahes ma sain uue saatelehe opi ajale. Et no sellel päeval tulge sinna ja võtke kaasa see ja too. 


Operatsioonipäeval juhatati meid ühte kabinetti, kus mul mõõdeti rõhku ja paluti allkirjastada ka üks paberileheke, mille kohta sain hiljem Joosepilt sooja soovituse, et ma järgmine kord ikka uuriks ka, millele ma alla kirjutan. Et hiljem poleks ebameeldivaid üllatusi, kus ma ärkan narkoosist üles ning olen paari organi ja jäseme võrra vaesem, kuna kinnitasin puhtsüdamlikult oma allkirjaga, et mina toetan abivajajaid kogu oma südame, kopsude ja käte-jalgadega. Sealt edasi saatis meditsiiniõde meid Joosepiga järgmisesse ruumi, kus ma pidin oma tavariided opiriiete vastu vahetama. Sain endale mingisuguse seksika haiglaholsti selga ja mütsi pähe, mis nägi mu peas välja nagu mu pea oleks olnud mingisuguse pilvetupsu sees. Naeratasin Joosepile kohmetult, sest ma tundsin end totakalt. Nii haakisin end õe käevangu ja viimased sõnad, mida õde Joosepile ütles: "Umbes poole tunni pärast oleme tagasi!"


Jätkub...

CONVERSATION

10 kommentaari:

  1. Haha, meil on ka üks noor meesarst. Ta on muidu erialalt mammoloog, aga teinekord võtab ka günekoloogina vastu, nii et mõtle mis ta peas toimuda võib, kui ta kaks ühes ametit peab 😂😂

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleneb... siis vist nii tore pole, kui peab hommikust õhtuni tegelema nende prouadega, kes on gravitatsioonile juba alla vandunud...

      Aga mind on hoopis alati huvitanud, et kas sellise erialaga arstidel üleküllastus ei teki?

      Kustuta
    2. Hahaha, Kai, see gravitatsioonile alla vandunud kehaosad. Liiga hea!
      Aga Sa oskad ikka põnevust kerida.
      M.

      Kustuta
    3. Minul oli ka 20 aastaselt mees günekoloog. Pabistasin samamoodi,et kuidas ja mis. Oli vaja haiglas teha narkoosiga üks protseduur. Nii nagu pukis olin,tabas mind stoiline rahu. Kõik läks väga hästi,pigem häirisid mind tudengi noormehed,kes rääkisid umbes anekdoote jne. Kui minu sees sobrasid,mis puudu või üle. See oli küll äärmiselt ebameeldiv. Samas käisin aasta tagasi naisgünekoloogil. Ma ei tea,mis tal viga oli. Olen aastaid teda usaldanud. Äkki hakkas ta mult nõudma teavet,et mis ja kuidas sünnipäraselt arenenud on. Mina vastu,olen 50,ma ei tea ise ka. Järgmiseks pla,pla,plaaa,kuidas te üldse vahekorras olete ,ise abielus? Vastasin veel rahulikult,väga hästi,kõik toimib. Kui siis pidin telefoni teel küsima ultraheli ja muude uuringute vastuseid. Karjus teisel pool,teil on vähk ja peate kohe igasugused uuringud tegema ja kõik?!? Olin,kui kivistunud,just vähki ma eiran oma mõtetes. Pool suguvõsa on seda täis ja,kuna mul on niipalju muid haiguseid,siis EI! Tormasin siis perearstile,kes selgitas,et minu olukorras ongi väike näitaja olemas. Mingeid raskeid analüüse,vere,uriini ja mustuse proov. Kõik oli korras. Nüüd ahastan,pean siiski ju käima kontrollis. Kelle juurde julgen minna,mul tuleb nutt peale. Mind ei ole elus nii alandatud! Aga Sulle ikka edu,ootan minagi järge!!!

      Kustuta
    4. Issand, kuule Tiina, mina Sinu asemel esitaksin küll kaebuse. Vanasti oleks ma sellise asja alla neelanud, aga elu on teinud omad korrektuurid ja enam ma endale niimoodi kaela karata ei lubaks ja Sina ära ka luba!

      Ma loodan, et leiad endale kellegi usaldusväärse. Kirjuta mulle privva, et kelle juures käid ja siis saan ehk aidata Sul teise parema günekoloogi leida. Netis on ju see leht olemas, kus on patsientide hinnangud ja reiting arstidele. Mingi ülevaate annab kindlasti see ju.

      Kustuta
    5. Kai, ta ajab nii palju lolli juttu, kui patsiente pole, et ma arvan, et nii pea mitte 😂😂😂

      Kustuta
  2. Mu naistearst on muide mees. Küll üle 40ne aastane juba, aga nii ütlemata tore ja hea arst, et ma lausa hea meelega lähen tema juurde kontrolli. Nii imelikult kui see ka ei kõla 😀 mu meelest, kui mehed sellise eriala valinud on, siis hoolivad nad naistest ja nende käekäigust ikka tõesti. Endal vähemalt paremad kogemused just meesarstidega olnud.
    Huviga ootan jutu jätku 😊

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu silmaarst on mees, pole küll günekoloogiaga samas kastis, aga ma olen ka super rahul :D

      Ma püüan muidu nii mõelda, et arst on arst, olenemata soost, aga ma ikkagi ei kujutaks end ette käimas meesgünekoloogi juures...
      Samas anestesioloog on mul meesterahvas olnud ja siis mul suht savi, mida minuga teeb ja mida näeb, kui ma magan...

      Kustuta
  3. A mul ongi mees günekoloog ��ma võiks sellega harjunud olla, aga ei ole.. Ja miks ma ära ei vaheta? Ma ei julge, sest ta perekonna tuttav �� Miks ma seal olen? Sest raseduse aeg mu enda ämmakas lasi koguaeg mind üle ja paljud proovid olid võtmata. Kokkusaades käskis tema juurde minna, ja ma ei julgenud keelduda kah. Kuna ta Eesti mastaabis üks tuntuid ja paremaid, siis läksin, lubades endale pärast sünnitust ikka uus günekoloog otsida. Aga ma ei julge ��

    VastaKustuta

Back
to top