Te vist ei taha teada, millega ma olen siin viimased kaks päeva tegelenud. Aga ma ütlen ikkagi. Ma nimelt hakkasin oma vanade postituste tekste liigendama. Nii et jaa. Ma saan aru, et nii mõnigi teist väga ootab mu uusi postitusi, aga mul hetkel ei ole seda va kirjutamistuhinat peal. Vahepeal oli lausa selline periood, kus ma mõtlesin, et lõpetan üldse blogimise. Et see mis on juba kirjas, et see jääb netiavarustesse alles, vähemalt mõneks ajaks, ent juurde ei kirjuta. Ja ei, mitte midagi halba või drastilist pole juhtunud, lihtsalt viskas üle see pidev oma elu eksponeerimine. Vajasin natuke omaette olemise aega, et jõuda selgusele.
Nii et siis teate, et ma olen pisut vaiksem.

Aga muidu nokitsen oma igapäeva asjade kallal ehk kirjeldustõlke töö kallal. Me hetkel oleme valmis saamas Tartu Rahvusarhiivi maja ligipääsetava ekskursiooni. See on olnud üks väga põnev projekt. Ja enne seda sai vabariigipäeva kontsertetendust konsulteeritud ja veel üht koma teist. Lisaks on peagi oodata kirjeldustõlkega muusikavideoid. Üks väga lahe Eesti bänd otsustas, et nemad tahaksid küll enda musavideodele tõlget pimedate heaks ja nii see kõik alguse sai. Tõlked on valmis, stuudios on käidud ja nüüd on vaid oodata esitlusüritust, kus neid tõlkeid esmakordselt esitatakse. Nii et toimetamist jagub.

Vahepeal sain kahekordseks vanatädiks ka. Mitte, et ma oleks muldvana. Mu väike õde on näiteks 13 ja ta on ka juba vanatädi, haha. Ja vaat see on küll omamoodi naljakas.
Ning mõned päevad tagasi saingi õetütre pisikest beebit süles hoida. Oh, ta oli lihtsalt maailma armsaim väike inimene. Tükk aega sain teda süles hoida, aga kuna olin lummatud sellest pambust, siis ei tulnud pähegi pilti teha. Nii et peate ootama järgmist kohtumist.

Mis siis veel…
Vaikselt edeneme ehitus asjadega. Me pole midagi reaalset veel ehitanud, ajame endiselt paberimajandusega seotud asju, aga enam ei peaks kaua minema. Noh, selles mõttes kaua, et kuni midagi ehitama hakkame. Ent sinnani läheb ikka oma mitu aastat, loodetavasti mitte aastakümneid, enne kui elumaja valmis saab. Ja muruplats hooldatud ja terrass valmis ja kaev ja ilus kaevumajake ja lillepeenar või kaks. Võib-olla võrkkiik puude vahele ja plaaditud teerajad, et ma hoovi peal ära ei eksiks jne. Ühesõnaga plaane on palju ja teha veel rohkem.
Ja loomulikult saaks kiiremini, kui tellida moodulmaja vms, aga Joosep tahab algusest lõpuni kõik ise ehitada.

Janetil, mu väikesel pensionäril, läheb samuti kenasti. Vähem kui kahe kuu pärast saab proua juba 15. Ja ma peaks ütlema, et ta on väga kõbus. Silkab õues ringi, keerutab endiselt oma nunnut karvast tagumikku ja lehvitab sabaga nagu Karlssoni propeller. Välimuselt on ta muidugi nagu vana koer. Karv on veidi tuhmunud ja kõrvaotsad, mis nooruspõlves olid karamellikarva, on nüüdseks valged. Isegi sabaots on valge, nagu rebasel.
Aa, ja vahepeal sai see suslik ühe krutskiga ka hakkama, ta nimelt läks keset südaööd uitama.  Aga ma peaks sellest eraldi postituse kirjutama, kuna see veidi pikem jutt. Aga jaa, selle ümber oli palju draamat, muret ja pisaraid.

Aga olgu, ma hetkel tõmban otsad kokku ja jätkan oma tekstide liigendamisega, hihi. Ma korra mõtlesin, et kuna mul on vahepeal jälle mitmeid uusi lugejaid juurde tulnud, et võib-olla peaksin tegema ühe Q ja A. Et mis arvate? Kui on küsimusi, siis jätke alla kommentaariumisse ja eks paistab, kas tuleb postituse jagu materjali kokku või mitte.
Aga seniks, olge mõnusad, nautige kevadet ja tsau-pakaa.

Nagu öeldakse, inimene teeb plaane ja vanajumal naerab. Mul oli juba kindel plaan, et järgmised neli postitust tulevad pulmateemalised, aga life happens ja selle asemel, et ma saaksin roosamannalisusest nõretavate postituste juurde minna, kus on ükssarvikutesabad ja liblikad ja vikerkaared ja udupilved, pidin ma hoopis mitu päeva mööda korteri põrandaid põrandakaltsuga ringi roomama ja kust kokku lükkama.

Kõik sai alguse sellest, et käisime Joosepi vennal ja ta naisel külas ja kuna Janet ei oska üksi kodus olla, siis on ta 99% kordadest meil alati kaasas. Nii ka seekord. Pakkisime endid auto peale, koera panime pagassi. Ja ütlen juba eos ära, et ei, me ei ole loomapiinajad. Me lasime tagaistmed kenasti alla, et salongi soe õhk pääseks ka pagassi ja pehme lamamisalus oli tal ka olemas. Aga tundub, et seda oli siiski liiga vähe, sest järgmine päev kui pikutasime Joosepiga diivanil ja vaatasime sarja, siis äkitselt kargas Joosep istukile ja küsis tülgastavalt, et mis hais see on. Ma esiti ei tundnud midagi, aga kaks sekki hiljem tungis minugi ninna mingi kirbe hais.

Alguses ehmusin ära, et kuskil midagi kärssab, sest ma vannun käsi südamel, et see oli rohkem nagu kärsakas kui sooja kuse hais. Ja kui me kohe haisu põhjust ei suutnud tuvastada, siis tekkis mul kuri kahtlus, et äkki ma kärsatasin oma elektrilise madratsisoojendaja läbi. Ma vahel unustan selle päevaks sisse, ups. Aga ma ei julenud seda kohe Joosepile tunnistada, et tead, ma jätsin soojenduse sisse, et kuule viitsid, mine vaata, kas meie voodi põleb.

Kui Joosep oli elamise läbi kamminud, siis selgus ka tõsiasi – põrand oli märgasid käpajälgesid täis.

 

Egas midagi. Jossu võttis pontud ja läks õue. Mina läksin kookisin põrandalapi välja. Tahtsin mingit kaussi ka võtta, aga ma ei tea, mis nende kaussidega viimasel ajal kogu aeg juhtub, aga need haihtuvad meie elamisest nagu tina tuhka. Ja nüüd ma kahetsesin, et ma olin kategooriliselt keeldunud sellest Vileda põrandapesu mingist pangest ja mopist, mis tsentrifuugib vms. Ma ei tea päris täpselt, kuidas see töötab, aga Joosep kiidab seda palju. Aga kuna meil ei ole sellist head panipaika, kuhu sellist tavaari paigutada, siis mulle kohe teps mitte ei meeldi, kui mingid x asjad seisavad lihtsalt kuskil nurgas põrandal. Nii pidingi siis oma lapikesega, nagu vaene sugulane, jooksma edasi-tagasi vannitoa vahet. Okei, ma alguses jooksin köögikraanikausi vahet, aga kui Joosep tuppa tuli, siis ta oli niiiii kohutavalt häiritud, et ma kusest lappi köögis pesen. Aga mina jällegist ei saanud aru, et milles probleem. ma ju pesen pärast kraanikausi ja selle ümbruse ja kõik muud pinnad ka ju üle ja ei, mitte selle sama lapiga. Mulle lihtsalt tundus korteriplaani arvestades kõige mõistlikum, et ma ei tammu oma kuseste sussitaldadega juba pestud põrandast iga kord uuesti üle, kui siirdun lappi pesema.

Eniveis. Ma ei viitsinud vaielda, Läksin edaspidi oma närust lappi sõnagi lausumata vannituppa pesema ja hetk hiljem võttis Joosep juba põrandapesu üle. Mina pesin suuremad kolded ära ja tema tegi nii-öelda järelpuhastust. Diivani ees olnud vaip sai kuseseks, koerte pesa sai kuseseks. Need ma rullisin esialgu kokku ja viisin vannituppa. Koerad olid öö otsa hädas, et kus nemad siis magama peaksid. Lõpuks avastas Joosepi koon, et ooo, esikus on vaip ja hunnik jalanõusid, nendest saab mõnusa pesa meisterdada ja kukkus keset ööd kaapima ja tammuma jne. Ja kuna esik on meil kohe magamistoa ukse taga, siis oli reaalselt selline tunne nagu keegi kaabiks voodi all saapaid kokku.

Kuskil kell 6 hommikul saabus siis vaikus ja sellega kauaoodatud uni. Aga ega meil pikalt magada ei lastud, sest nagu me kõik teame, siis kõik asjad siin ilmas juhtuvad korraga...
Ja nii helistaski kaks tundi hiljem kuller, kes andis teada, et jõuab umbes 15 mintsa pärast. Ja siis helistas mulle müügiinimene, kes uskuge või mitte, suutis mulle maha müüa neli paari bambussokke, don’t ask. Ma luban, ma kirjutan sellest eraldi postituse, sest see lihtsalt väärib seda. Ja lõpuks, kui ma tundsin end nagu ära räsitud kapsaleht, keda on hakitud, rebitud ja nutripulletist püreeks lastud, tuli Janet magamistoa ukse taha jorisema. Ma esiti ei teinud sellest välja, sest see on tal tavapärane käitumine, olla super rahulolematu kui olen liiga kauaks kuskile teise ruumi jäänud. Ja kuna see inin muutus juba väga tüütuks ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata, siis tegin ma seda, mida iga teine suur loomasõber teeks – panin klapid kõrva ja hakkasin telost videot kuulama. Aga mnjaa, seekord polnud see niisama jorisemine, vaid tõsine vaev, mida vaeseke üritas viimase hetkeni kinni hoida.

Nii et, nagu te juba võisite aimata, siis dialüüsist pääsedes hakkas mul taas suuremat sorti pesuralli.
Ma seekord leidsin mingi pange ka vannitoast, valasin sinna mingit männilõhnalist põrandapesuvahendit ja hakkasin aga otsast pihta ja nii mitu korda. Vaiba toppisin pesumasinasse ja sai isegi puhtaks. Alguses küll pelgasin, et äkki ei mahu, aga ei, täitsa kenasti läks. Pesaga on ainult probleem. Selle ma pesin ka korra masinas läbi, ent hais on ikka küljes. Nüüd mõtlen, et peaks seebi ja harjaga proovima.

Aga Janetil juba parem. Käisime veterinaari juures, kus sai kaks süsti ja tablakad peale. Diagnoosiks siis põiepõletik. Proua ise on omadega nüüdseks vägagi rahul ja põis ilmselt enam vaeva ei põhjusta, sest kepsutab rõõmsalt ringi ja üks hommik sõimas isegi naabrinaisel näo täis. Et kujutad sa pilti ette, tema julgeb meil siin hoovi peal kõndida...

Aga lõpetuseks pilt Janetist, kui ta tuias meil pulmas ringi ja tema lemmik kohad olid buffee ja külaliste lauaalused. Ja siin ta ongi just äsja ühe laua alt välja tulemas ja juba uut sihti välja vaatamas.

Jumal tänatud, tunneli lõpus paistab siiski valgus. Ma tahan sellega öelda seda, et juba nädala pärast lähen ma ühe ingli-koeraga kõndima. Ja kui me omavahel klapime, siis saabki temast minu uus juhtkoer. Aga ega ma rohkemat väga ei tahakski praegu selle toreda koeratüdruku kohta reeta, sest kui peaks midagi pekki minema, siis pole ta mulle veel jõudnud südamesse pugeda. Kuigi, kes oli täna see, kes surfas lemmiklooma e-poodides ringi ja vaatas erinevaid retriiveri rihmasid ja ripatseid ja maiustusi ja karvahooldusvahendeid ja pesasid ja kõikekõikemuud sellist. Ega ometigi mina? Teisisõnu, ma olen juba all in. Lihtsalt kui mõelda uue kutsa nimele, siis paratamatult tekib tunne, et ta on tõesti tõeline ingel, kes tuli mind ja olukorda päästma. Aga eks näis, nädala pärast saame teada, kas see on päriselt ka nii.
Ja kui kõik läheb hästi, siis on mul ilmselt oktoobriks uus koer. Tegu on juba treenitud koeraga, kellest kasutaja isiklikel põhjustel loobus.

Mul kerkis tegelt veel üks kurbust tekitav teema uuesti päevakorda ja see mõjutab ka mind igapäevaselt väga palju, rohkem kui ma tahaks. Nimelt möödunud nädalal toimusid Tartus juhtkoerte eksamid ja mina oleksin pidanud ka seal oma Bibikesega olema. Tundsin, kuidas kogu see talvine-kevadineolukord mind taaskord muserdas ja südamepõhjani kurvastas ja ikka veel ei mõista, kuidas nad said mulle niimoodi teha. Lihtsalt ei saa aru.
Aga olen nüüd suhelnud ühe teise organisatsiooniga ja nemad ütlesid, et parim oleks kui nad saaksid kusagilt juba aastase või nõks vanema labradori, keda hakata mulle kohe treenima, sest neil polnud aasta alguses rahasid ja seetõttu ei saanud nad uusi kutsikaid kasvama jätta. Igatahes nad lubasid maad ja inimesi uurida. Ja nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kust ma saan endale koera, keda hakata kohe treenima, sest mul päriselt ei ole ka aega oodata. Ma saan aru, et elus ei käi asjad nii, et mina muudkui tahan, nipsutan sõrmi ja siis saan. Aga teate kui muserdav see on, kui pead pidevalt oma käimisi teistega kooskõlastama ja sebima kedagi end saatma, viima, tooma, vastu tulema. Blaah, nii tüütu. Ja nüüd kus ma hakkan selle nädala laupäevast BFMis käima, siis seda enam oleks mul koera vaja.

Aga ega ma ise ka ei istu käed rüppes ja oota seda koera nagu viimast hingeõnnistust. Ei. Ma kirjutasin isegi ühele väga pikaaegsele Soome treenerile ja uurisin, et ega neil pole juhuslikult aastast labradori või juba koolitatud koera, kellest on mõni kasutaja ehk loobunud. Igatahes, palusin neil treeneritega ühendust võtta kui peaks olema ja siis mõni päev tagasi helistas mulle üks mu tuttav, kes on samuti mõned juhtkoerad treeninud ja küsis, et mis ma sellest arvan kui tema treeniks mulle uue koera, et talle tehtavat selline pakkumine. Ja ma olin nagu mis asja? Kust selline pakkumine nüüd järsku? ja siis ta ütles, et näe, see inimene helistas ja pakkus ja ta kindlalt ei osanud kinnitada, aga jäi mulje nagu potentsiaalne koerakandidaat oleks juba olemas (Update – tegelt ei ole veel!). Seda on muidugi liiga palju loota, aga mina ikka loodan. Peaasi, et ma üleliia elevile ei läheks, muidu kukun jälle oma pilve pealt valusasti alla. Aga jah, see telefonikõne muutis mu siiski vägagi elevaks ja ma tahaks juba teada, mis värvi mu uus sõber tuleb, mis ta nimi on ja kui suur ta on ja milline iseloom jne. Okei, ma olen ilmselgelt  sündmustest juba ette rutanud. Aga ma ei saa, ma lihtsalt niii väga tahan ja vajan endale uut juhtkoera, kes jaksaks minuga ringi seigelda. Ja siis saaks Janet ka rahulikult oma pensionipõlve nautima hakata, ilma, et peaks kogu aeg mind va pimedat hädast välja aitama ja jälle kusagile saatma. Kuigi ta teeb seda suurima rõõmuga. Ma ütlen - Janet on oma viimase hingetõmbeni tõeline juhtkoer, tõeline truu sõber! Võeh, okei, aitab. Mul läksid silmad märjaks.

Ja kui ma juba siin niimoodi avalikult kurdan ja puistan oma südant, siis lõpetuseks küsin, et ega kellegil mu lugejatest pole juhuslikult üht üleliigset labradori kuskil ripakil või niisama sahtlipõhjas vedelemas??. Ja kui teil endal ei ole, siis palun teid südamest, et jagaksite seda otsingukuulutust ja levitaksite sõna, sest tõesti on vaja koera, kellest võiks saada mulle järgmine tubli juhtkoer. Ma luban, et ta saab minu juures endale maailma parima kodu, rohkelt armastust ja soojust ning iga päev sügamist ja paisid ja kudrutamist. Ja ta poleks kunagi kodus üksi igavlemas. 

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt väga rasked. Tunnen, et süda on katki. Kodune õhkkond on pinev ja stressirohke, sest Joosepil palju tööd ja veel kõiksugu kohustusi ja ma püüan võimalikult vähe segada, sest tean, et suured ja rasked projektid, aga noh, päris ilma segamata ma kah ei saa. Ning kui ma tean, et ma pingutan ja annan endast parima ja siis ikka ütleb , et ma segan, siis... siis see ei mõju emotsionaalselt mulle hästi.Ma ilmselt reageerin üle, ma tean, et reageerin, aga ma ei suuda sinna mitte midagi parata.

Kõik sai alguse neljapäeva õhtul, siis kui Joosep dialüüsravi ette valmistas ja mina tegin viimaseid õhtuseid toimetusi, kui ühtäkki märkasin, et Janet nohiseb köögis akna all. See on alati tema üks lemmik lesimispaikasid olnud. Mõned kuud tagasi küsis Joosep minult, et kui poobikut enam ühel päeval ei ole, kas soovin, et ta teeks talle ilusa puidust kirstukese.
„Ma ei tea,“ vastasin ma veekalkvel silmadega „ma ei taha sellele mõelda.“
„Kallike, ma tean, et sa ei taha, aga mingi aeg me peame ju sellest rääkima. Ma ei saa seda ju siis tulla küsima, kui oled täiesti katki, „ ütles Joosep.

Ja ma ei osanudki vastust anda. Aga ilmselgelt ma aeg-ajalt mõtlen sellele ja nii ka neljapäeva õhtul. Kaks päeva varem olin ma mõelnud, et urn tuhaga oleks ilmselt see kõige kindlam valik, et kui pole kindlat matmispaika, siis urni saan hoida endaga nii kaua kui vaja.. või nii kaua, kuniks olen valmis.. lahti laskma. Ent neljapäeva õhtul köögis kükitades mõtlesin, et kui me krundi ostame, siis kuskile taha aeda võiksime Janeti sängitada küll, ja sinna kõrvale istutaksin püsikust roosipõõsa, sest poobikule meeldib aias ringi luusida  ja lilli nuusutada. Erilised lemmikud ongi roosid. Iga õie juures teeb väikse peatuse ja võtab eraldi aega, et õienupukesi nuhutada.
Sedasi ma siis seal mõtisklesin, kurbus ja helgus käsikäes.

Joosep oli vahepeal magamistoas asjadega valmis saanud ja tuli kööki. Ma tõusin püsti ja kuivatasin pisarad. Ma olin ta peale solvunud, sest päeval oli ta mulle jälle öelnud, et ma ei segaks teda ja ma võtsin seda väga hinge. Ma ei saanud aru, kuidas sai see olla segamine kui ma küsisin temaga seonduvaid asjaolusid… Ja praegusel eluetapil, õrnahingeline nagu ma olen, eskaleerus see üks öeldud sõna selleks, kus ma hakkasin mõtlema, et ahah, kui see on juba segamine, ju ma siis segan oma pimeduse ja dialüüsiga ka teda. Ei. Ma ei taha talle oma pisaraid näidata.
Keerasin püsti tõustes selja, võtsin paberi, kuivatasin pisarad ja kui Joosep mu selja taha jõudis, siis ütles: „Ma viiksin su homme ise Tallinnasse arsti juurde, tahaksin sinuga rääkida.“
„Rääkida?“ küsisin mina tasasel häälel „kas midagi on pahasti?“
*Joosep vaikis*
„Joosep?“
„Ma lihtsalt tunnen, et me oleme viimasel ajal vähe rääkinud ja ma tahaksin sinu kui oma naisega esimesi asju ja uudiseid jagada, aga viimasel ajal räägin ma rohkem teistega. Ma olen lihtsalt väsinud, tahan, et midagi muutuks.“
„Asi on minus jah? Mina olen sulle koormaks jah?“
„Ei, sa ei ole koormaks.“
„Päeval sa ütlesid küll, et ma segan sind,“ vastasin mina.

Ja see „palli“ põrgatamine käis sedasi mitu minutit, kuniks ma tundsin, et olen endast välja minemas. Et mitte olukorda hullemaks ajada, lahkusin köögist ja hakkasin nutma. Lihtsalt nutsin ja nutsin, minuteid. Joosep tuli veel vahepeal ja püüdis minuga rääkida, aga ma olin täiesti endasse tõmbunud. Tahtsin üksi olla. Käisin kuuma dušši all, läksin voodisse ja siis seal ka veel nutsin.
Mingi hetk suutsin ma maha rahuneda, sest Joosep tuli magamistuppa, heitis minu kõrvale voodisse ja hoidis tükk aega mind oma soojas embuses.

Järgmisel päeval kui Tallinnasse sõitsime, siis tundsin end nii segaduses olevat. Ma tundsin, et olen lähtuvalt oma tervisest niigi juba kõik andnud, ma olen nii palju olemas ja teinud nii palju kui vähegi jaksan, aga ikka ei piisa, nüüd ütleb ta mulle, et me räägime vähe. Ma ei saanud aru, kuidas ta sai mulle niimoodi öelda. Tundsin, et ma püüan kogu selle elutempoga kaasa sörkida, ent nüüd virutas keegi mulle obaduse vastu vahtimist ja ma kukkusin raja äärde pikali ja enam ei jaksa tõusta. Lihtsalt ei jaksa.
Vot umbes nii ma end tundsin.

Arsti juures käidud, vereanalüüsid antud ja pärastlõunal kui koju jõudsime, tulid ka esimesed vastused. Mu kreatiniin oli tõusnud peaaegu samale tasemele, mis enne dialüüsravi algust.
Pole siis ime, et ma end sellise emotsionaalse inimvarena tunnen, igast negatiivsest sõnast ja olukorrast heitun ning ei suuda uinuda, külm on ja valutan retsilt pead. Need kõik on kõrge kreatiniini ehk jääkainete sisalduse sümptomid. Ja ma ei tea, mis edasi saab.

Ma ei ole harjunud olema selline ee, kuidas nüüd öelda, kössitav mannatera, kes tunneb, et kõik astuvad talle peale. Ma olen alati olnud see inimene, kes oskab väikeste asjade üle siiralt rõõmustada, või nagu Joosep on öelnud: ma olen nagu soe kevadpäike, kes muudab iga ruumi valgeks ja helgeks. Aga nüüd, nüüd on see kuidagi väga kaootiline, kuna heitun niivõrd lihtsasti ja pisarad on kergelt tulema, ja mitte ainult negatiivsete asjade peale, ka rõõmsad ja helged sündmused muudavad mind härdaks. Aga kogu see emotsioonide virrvarr on kohutavalt väsitav. Võeh.

PS. Aga eks toredaid ja elevust tekitavaid hetki on ka nende keeruliste päevade sisse mahtunud, ja Joosep teeb endiselt oma totakaid nalju, mis ajavad mind laginal südamest naerma. Ja muide... Me lähme täna notarisse, sest leidsime sobiva krundi, tititi.                                                                         

    Tulin just õuest ja ei, mitte niisama, vaid kogemuse võrra rikkamana.
Ma ei tea, kuidas mujal Eestis täna ilm on, aga meil siin sajab, või noh, sadas kui käisin poobikuga õues. Tavaliselt on Joosep see, kes meie koonudega väljas käib, aga kuna Janet saab järgmisel kuul juba 14, siis mõnel päeval tahab mutike tavapärasest rohkem põiele. Kohusetundliku koerapidajana ma loomulikult võimaldan seda oma penskarile. Ent ma kipun aeg-ajalt ikka ja jälle ära unustama, et Janet on vana. Mu väike penskar, kes ei kuule enam väga hästi, või siis üldse mitte. Ja ma ju tegelikult tean ja teadvustan endale seda, ent miskipärast on ikka nii, et kas siis vanast harjumusest või usaldusest oma lontkõrvalise sõbrakese vastu, on mul tunne, et me saame hakkama. Aga seda seni, kuni ma leian end taas olukorrast, mis tuletab mulle jälle meelde, et ma pole kõikvõimas, ja et ma olen ikka veel pime.

Sulge korraks silmad *oota, veel mitte* ja kujutle end pimedana seismas õues, roosa lühike pitskleidike seljas, ketsid jalas ja pea kohal vihmavari, mis võimendab vihmapladinat. Kui enne tundus varjule langev vihma krabin mõneti romantiline, siis ühtäkki, peale seda kui su juhtkoer on su hüljanud, muutub see tüütuks ja segavaks faktoriks, sest sa ei suuda enam mitte ühtegi teist heli eristada. Lihtsalt üks lõputuna kostuv miljonite vihmapiiskade tilkumine, noh, nii-öelda valge müra.
Ja nii ma seal siis seisin.. üksi vihmas, pimedana, kurdistunud juhtkoer maeiteakus.

Sisimas ma lootsin, et Janet lamab kuskil sealsamas, närides ennastunustavalt oma käppa, mida ta tavaliselt niiske ilmaga ikka teeb. See on ka ainus kord, kus ma midagi sellist olen lootnud. Aga ei, ükskõik kui palju ma oma kõrvu ei teritanud,  sedasorti heli mu kõrvad kinni ei püüdnud.
Küll ma siis kükitasin ja tegin käega viipamis liigutuse enda juurde. Ei midagi. Patsutasin vastu jalga. Ei midagi. Hüüda pole mõtet, ta ei kuule nagunii. Telefon? Selle jätsin ma ju ettenägelikult tuppa laadima. Karjun Joosepit appi? Kui oleksin hädaohus, siis ma saaksin sellega hakkama küll…
Aga ma ei ole ju hädaohus!
Valget keppi ma ka kaasa ei võtnud. Peab tunnistama, et ma olen „väga hästi“ varustatud pime, igaks elujuhtumiks alati valmis, muig.
Hmm, aga mul on ju vihmavari. Ma panen selle kokku ja dadaa, ongi mul kepilaadne värgendus olemas, millega enda ees olevat maapinda kobada. Aga mis siis kui ma ära eksin… Pitskleit ei kannata väga palju vihma. Kaalun variante, plusse ja miinuseid, väike riskianalüüs ning jõuan otsusele, et see ei tasu end ära.  Pärast olen eksinud ja siis olen pealekauba veel märg ka ja siis külmetun ja eieiei. Mida ma teen siis? Ootan. Jah, ma ootan. Joosep tuleb mind otsima. Kui mitte kohe, siis kunagi ikka.

Ja nii ma seisin ja seisin. Oli möödunud juba umbes veerand tundi, aga Joosepit ikka ei kusagil.
Vahepeal tegin veel paar kükki ja käeviibutust. Noh, nii moe pärast.
Ikka ei midagi. See suslik oli mu tõesti hüljanud.

Viimaks, mõned minutid hiljem, kostus eemalt see tuttav ja pisut murelik Joosepi hõige: „Kaii!“
Jessjess, ma olen päästetud! Halleluuja“!
Kui Joosep minuni jõudis, siis informeeris mind, et mu penskarist juhtkoer ootab mind maja ees trepil. Einoh muidugi, kus mujal võiks labrador, kes on tõu poolest VEE- ja linnukoer, oma pimedat peremeest oodata kui mitte vihmavarjus. Mnjah, tüüpiline Janeti käitumine.. vesi on fuh, vesi on paha, vesi on iuu.
Noh, ja kuidas sa siis hõikad endale silmad räästa alt kohale, kui need ei kuule…

Juba mitu kuud olen kandnud oma südames kurbust. Esitanud endale tohutul hulgal küsimusi. Kedranud ja kedranud aina uuesti kogu sündmustikku läbi ja ikka jõuan selleni, et tegin õige otsuse. Lühidalt öeldes.. Bibit ei ole ja Bibit ei tule.

Olin kogu aja suhtluses kasvuperega, kus Bibike oma lustlikku titepõlve veetis, ja kevadel küsisin peretütrelt, kes enamasti Bibiga tegeles, et kas treener on nendega ühendust võtnud, kuna algne kokkulepe oli, et koer on nende juures 2020 märtsini. Kasvupere ütles, et ei, treener ei ole nendega ühendust võtnud. Uurisin veits asja ja sain treenerilt teada, et kuna kahe varasema juhtkoeraga läks veits kauem, et siis suvel tegeleb veel teiste koertega, aga et hiljemalt sügisel alustaks Bibi treeninguga.
Selge. Edastasin info kasvuperele ja küsisin igaks juhuks üle ka, kas see on okei, sest mine sa tea.. võib-olla olid inimesed juba arvestanud, et suvi on vabam vms. Õnneks kõik sobis ja mina jäin õhinal lehtede kolletumist ootama.

Septembris, täpsemalt seitsmendal, tuli Bibi kasvuperest treeneri kätte.
Kohe alguses oli meile selge, et Bibi on natuke selline eblakas, pelgab osasid asju rohkem kui võiks. Problemaatilisteks kohtadeks olid kontrastsed pinnamuutused (nt. tumedad põrandakatted) ja kitsad kohad. Kõige esimesel kohtumisel keeldus isegi linnaliini bussile minemast, ent juba järgmisel kohtumisel oli see hirm ületatud.
Treener ütles, et talle oleks suureks abiks kui ma käiksin vahepeal, st. paar korda kuus ise ka Tartus Bibiga kõndimas, et see motiveeriks teda ka rohkem liikuma kui teab, et olen tulemas ning kuna neil koeri palju, siis võimaluse korral võiksin ka kord kuus võtta Bibi enda juurde koju.Olin kõige sellega suurima hea meelega nõus, sest olin igakülgselt valmis panustama koera õppesse, et saada endale võimalikult hea ja tubli juhtkoer.

Päris alguses pakkus treener mulle ka Bibi õde, kes pidavat olema parema ja pehmema iseloomuga, ent ütlesin kohe, et ma ei taha ja et tunnen, et pean Bibile võimaluse andma ja et ma olen valmis tema mõningaste kiiksude ja ebakindlustega arvestama ja tegelema, KUI kõik muu, st. uste, sebrade, pinkide jne otsimised, enne sõiduteed peatumised jne on korras.

Septembrist detsembrini käisin ma igakuiselt mitu korda Bibiga kohtumas ja kõndimas. Ning kui Bibi meil külas oli, siis käisin kahe koeraga õues jalutamas – Janet oli rakmetes ja Bibi jalutas tavalise rihma otsas. Selle aja jooksul panin tähele ja jätsin meelde kõiksugu Bibi pisikesi eripärasid ja soove, kuidas tuleks temaga mingis x kohas käituda ja/või julgustada. Niimoodi vaikselt ja targu kasvatasime omavahelist sõprust ja usaldust.

Iga jumala kord kui ma jälle treeneri ja Bibiga kohtuma sõitsin, siis ikka uurisin, et kuidas neil vahepeal läinud on, kas on midagi õppinud jne. Kui ma novembri alguses seda sama küsimust uuesti küsisin, siis treener vastas kuidagi nii muuseas, et ah, tead, ei olegi jõudnud vahepeal temaga kõndimas käia. Ma olin nagu.. jälle!? Et millal siis see intensiivsem õpe algab?
Ning kui 11. detsembril kohtusime treeneriga Tallinnas, siis tunnistas ka, et pole vahepeal Bibiga kõndimas käinud ja kui kaks nädalat hiljem, vahetult enne jõule, läksin mina jälle Tartusse, et Bibi meie juurde tuua, siis sama lugu – treener polnud temaga kordagi kõndinud, rakmeid peale pannud, st. trenni teinud.

Koera viisin tagasi 28. detsembril ning siis ütlesin, et ma vahepeal enam ei tule ja koera ka enda juurde ei võta, aga et Joosep pakkus välja, et Bibi võiks jaanuari lõpus tulla kaheks nädalaks meie juurde ja siis Joosep teeks Pärnus Bibiga otsekõndi ning harjutaks rantidel peatumist, sest mulle tõesti valmistas suurt muret, et koer ikka veel ei peatunud enne sõiduteed. Kuigi väljaõppe oli selleks ajaks kestnud juba neli kuud.

Jaanuaris, see oli vist 22. Jaanuar, kui helistasin treenerile ja andsin teada, et ma ei saa siiski Bibit enda juurde võtta, kuna pean erakorraliselt kaheks nädalaks haiglasse minema, kuna ootamatult halvenesid mu neerunäitajad ja mul alustatakse neeruasendusraviga. Kuna treener oli koertega metsas jalutamas ning aku oli kohe tühjaks saamas, siis jõudis vaid öelda, et on Bibiga vahepeal rakmetes neli korda käinud. See oli lause, mis jäi mind kummitama ja pani südame muretsema.

Kuna treener mulle ise enam tagasi ei helistanud, siis otsustasin talle kirja kirjutada. Oma kirjas ma väljendasin muret, et mulle tundub, et Bibi saab liiga vähe treeningut. Lisasin juurde ka väikese arvutuse, et kui oktoobris oli umbes 5 treeningpäeva, novembris 5, detsembris ilmselt vähem kui viis ja jaanuaris 4, siis ümardan selle suuremaks ehk laiaslaastus 20 treeningpäeva, ent neljas kuus on umbes ca. 120 päeva, millest 20 on siis rakmetes treeningu alla kulunud. Kui mõtleme sellele, et ühe tavalise juhtkoera baasõpe kestab pool aastat ehk kuus kuud ehk 180 päeva, siis minu arvutuste kohaselt pole Bibi ettenähtud treeningajast pooltel kordadel käidud! See EI ole ju treenimine!!!
Treener loomulikult helistas mu kirja peale. Ta oli väga häiritud ja viimaks, kui sain vahele küsida, kas ta luges mu kirja üldse lõpuni, siis vastas, et luges lõiguti, mõned laused.

Ma ei hakka kogu meie telefonivestlust ümber jutustama, aga treener ütles ka seda, et üldiselt on ikka nii, et tema hoiab lapselapsi ja et siis ta on üldse haiguslehel ja siis ta ei peagi treenima ja ta ei treenigi Bibit, sest Bibi treeningu eest rahasid pole tulnud jne. Kuigi kaks kuud varem rääkis teist juttu. Ja veel sain ma kuulda palju näiteid teiste kasutajate varamult ja et ta arvas, et ma mõistan teda ja et meil on teineteisest arusaam olemas jne.

Neid telefonivestlusi oli kokku kaks, mõlemad minu haiglasoleku ajal. Üks nendest oli kaks päeva peale oppi. Ma olin ausalt öeldes väga õrnas seisundis ning ma tundsin, mismoodi see vahutamine kiskus mind emotsionaalselt veel enam alla. Ma mõtlesin korduvalt, et panen selle kõne lihtsalt sõnagi lausumata kinni, ma ei pea seda taluma. Ma ei viitsi mingisuguste draamadega tegeleda. Ei taha ka. Meil kõigil on siin elus omad mured ja koormad mida kanda. Mul tõesti ei ole jaksu kuulata kõikidest nendest probleemidest ja hädadest #maeiteamitmendatkorda. Jah, inimlikust aspektist ma saangi võib-olla aru jne, aga kui ma lähen kohvikusse ja tellin kooki ja teed, siis ma ei soovi serveerimise juurde kuulda kelnerilt jutte sellest, et kokal on raske elu, naisega on suhted pekkis ja mandlijahu importimisel olid need ja need probleemid jne. Kui pakutakse teenust, siis ma eeldan, et ma teenusesaajana saan head teenust, eriti, kui olen ise olnud valmis panustama oma aega ja energiat. See oli samuti minu vastutulek, sest tegelikult ei pea ju pime inimene käima kohapeal ja osalema koera õppeprotsessis. Aga kuna see on ka minu huvi, et ma saaksin hea koera ja et meil oleks juba alguses hea klapp, siis tegin seda rõõmuga seni, kuni sain aru, et koera ei treenitagi.

Lisaks kõigele sellele emotsionaalsusele ja vähesele treeningule, käisid kogu aeg Bibi õppe juurde ka rasvased lihapallid, ja ma ei räägi siin mõnest üksikust lihapallikesest, vaid pakkide kaupa sissesöödetud maiustustest. Janet on mul treenitud verbaalse kiitusega, ainus asi, mida õpetati kanapallidega, oli eskalaatoril sõitmine. KÕIK! Muu on koerale selgeks õpetatud tunnustamise ja rohke kiitusega ning see labradoridele meeldib.

Praegune, uue aja meetod… ma saan aru, et maiusega jne, aga selline jutt, et selleks, et koer randil peatuks, tuleb teda ohtralt lihapallidega premeerida. Nagu misasja!? Kui Bibi oli meie juures, siis mina kiitsin teda küll peaaegu alati ja ainult jovaalselt ja rinnakule tunnustavalt patsutades. See meeldis Bibikesele väga. Treener nägi ise ka selle head tulemit kui Tartusse jõudsime ja Taskusse suundusime, siis nende mustade plaatide juures enam ei hakanud nagu sporthobune tõkke ees pidurdama ja tagurdama, vaid võttis hoo maha ja kui ütlesin „hästi-hästi, tule-tule, oi kui tubli!“, siis kogus end mõne sekundiga ja liikusime rõõmsalt edasi.
Randil peatumine pole juhtkoeral mingi imeoskus, et teda peaks lihapallidega nuumama. Samuti ei meeldinud mulle ka see lause, mida treener mulle viimase kõne ajal ütles. Nimelt, et ärgu ma muretsegu, Bibike saab igal juhul oma liikumisvajaduse rahuldatud, et kui tema ei liigu, siis käib jalutab tema tütar koeraga või nende vabatahtlik. Ei noh, see on tore küll, aga ma ei vaja ju tavalist kodukoera, kes oskaks tänaval rihma otsas viisakalt jalutada, vaid juhtkoera, kes oskaks rakmetes korrektselt käituda ja tunneb käsklusi ja teeb vahet sellel, millal on tööaeg,millal vaba olek.

Kõige inetum selle asja juures on see, et mulle jäeti mulje nagu Bibil õpe käiks, mul lasti uskuda, et ma saan aprilliks treenitud juhtkoera, aga see kõik oli lihtsalt… ma ei tea ise ka mis. Lihtsalt üks suur mull. Kui ma organisatsiooni juhatajale sellest kõigest kirjutasin, siis ütlesin ka, et olen koerast loobumise mõtteid mõlgutamas, sest mul puudub kindlus, et saan endale teenuses kirjeldatud juhtkoera. Panin koopiasse ka Sotsiaalkindlustusameti juhtkoerte projekti koordinaatori, kes muide reageeris koheselt ja väga professionaalselt, mida ei saa kahjuks teise osapoole kohta öelda. Nemad hakkasid kive teiste kapsaaeda veeretama.

See kõik on hästi kurb ja nõme lugu ja ma tegelt tükk aega mõtlesin, kas üldse kirjutada sellest, aga kuna nii paljud küsivad ja uurivad Bibi kohta, siis ma ei suuda kogu aeg igale inimesele eraldi seda lugu rääkida. See on liiga valus ja ma ei taha iga kord seda haava lahti kiskuda. Selle postitusega loodan, et saan sellele haavale lõplikult plaastri peale panna ja ajapikku unustada selle valu.
Bibi oli nii kallis ja armas koeratüdruk, kes jääb alatiseks minu südamesse. Hästi nutikas ja intelligentne oli ka. Janet tuli just üks päev saba sopsutades minu juurde ja pistis mulle Bibi titepõlve mänguasja pihku. Ma lihtsalt oleks tahtnud nutma puhkeda. Võeh. Ja kui ühel päeval mul enam Janetit ka kõrval pole, siis on mul selline tunne nagu oleksin kaks koera korraga kaotanud. Minu väiksed vaprad abilised, minu silmad.
Ja olgu veel lõpetuseks öeldud, et ma pole treeneri peale pahane, aga ma olen väga pettunud ja kurb. Aga eks igaüks teab ise, mis sõnad said öeldud, mida lubatud…

Eile oli väga tore ja mõnus päev. Käisime nimelt Ingeliina ja poobikuga Lavi järve ääres jalutamas ja kauneid hetki püüdmas. Ega ma seekord pikka juttu ei teegi, lisan siia mõned toredamad hetked.

Tahaks vaadata kaugele kui vaid silm seletaks…

Vaadake kui ilusti veteran juhtkoer poseerida oskab

Janet väsis ka lõpuks täitsa ära, ei ole lihtne see pensionipõli

*need, kes tahavad Janetist ägedaid storysid näha, minge tsekake ka mu Instagrami!    
Seniks aga tsau ja olge muhedad!

Istusin hommikul köögilaua taga ja nosisin enda tehtud vahukoorega pannkooke ning kuigi põsed olid magusast punnis, siis meel oli ikkagist pisuke nukker ja mõru. Kui Joosep seda mingi hetk märkas, siis päris, et mis mind vaevab. Esiti ei osanud ma sellele küsimusele isegi päris selget vastust anda, teadsin vaid seda, et olen kuidagi rahulolematu. Mitte küll iga päev ja kogu aeg, aga aeg-ajalt, vahete-vahel varjutavad mu päikesepaistet tumedad murepilved. Pika pinnimise peale suutsin ma aga lõpuks oma tunded sõnadesse panna ja ütlesin, et ma tunnen kohutavalt puudust iseseisvusest. Joosep ei saanud esiti aru, et millest ma ometigi räägin. „Sa oled ju iseseisev“, vastas ta automaatselt.

Üks viimaseid intsidente jõudis ka meediasse, üpris suure kella külge. Kui ma esimest korda seda UUDISKLIPPI vaatasin, siis mõtlesin ka oma blogi Facebooki lehel selleteemalise arutelu tõstatada, et teada saada, mida tavainimesed kogu sellest pullist arvavad. Aga jätsin selle siiski esialgu tegemata ja seda ainult ühel põhjusel – mul oli piinlik. Ausalt. Minu jaoks  käitus too juhtkoerakasutaja liiga agressiivselt. Tundsin, et ma ei suudaks sellist räuskamist klienditeenindaja suunal õigustada, mitte et ma peaks, aga kuna ma olen tuntud pime ja juhtkoerakasutajast blogija, siis oletan, et mingisugust kommentaari minult oleks siiski oodatud.

Niisiis, kui lubate... minu tagasihoidlik seisukoht antud küsimuses on see, et ega klienditeenindaja pole neid reegleid oma põlve otsas valmis nikerdanud. See, mida need kõrgemad bossud kuskil kabinetikoosolekul otsustavad ja kehtestavad, ei puutu teenindaja pädevusse. Okei. Apollo kinodraama üheks intsidendiosaliseks oli küll vahetuseülem, aga joppenpuh, ma siiski julgen arvata, et vaest Elvist polnud sellel koosolekul, kus tõsiste ilmetega pintsaklipslased otsustasid, et juhtkoeraga  meie kinosaali siseneda EI tohi. Seejärel jagati Apollo töötajatele uued reeglid näppu ja loeti sõnad peale, et ühtegi juhtkoera üle kinosaali ukseläve ei luba ja kui keegi küsib põhjust, siis põhjenduseks ütlete, vähemalt esialgu, et filmis on ehmatavaid kohti ja koer võib ehmuda ja hakata haukuma.

Paraku selle põhjendusega Apollo kaugele ei purjetanud, sest need sunnikud ei haugu, niutsuks siis vähemaltki, aga ei midagi ja siis lisati esimesele põhjendusele juurde teinegi põhjus – teistele kinokülastajatele ei meeldi juhtkoerad kinosaalis. Ma ei tahaks pidevalt seadustega inimeste nina ees vehkida ja iga kell eelistan inimlikku lahendust, aga lihtsalt teadke, et igal omavalitsusel on oma koerte ja kasside pidamise eeskiri, mis oma sisus on võrdlemisi ühesugune ja ütleb, et töötava juhtkoeraga võib minna põhimõtteliselt igale poole, v.a. haigla nakkusosakonnad.  Aga toidupood, restoran, turg, kool, mänguväljak, kalmistud, rand…jamiskõikveel on
seadusega lubatud, sest juhtkoeral on põhimõtteliselt teenistuskoeraga samad õigused. Maitea, äkki mulle ei meeldi, kui saalis on lärmavad ja kasvatamatud pudinad, kes häirivad mu filmi vaatamist (loe: kuulamist) või need "toredad" inimesed, kes ostavad endale 10€ maksva kinopileti ainult selleks, et pool filmist Instas ja messengeris passida... keelame ära! Ma miskipärast julgen arvata, et viis helendavat ekraani häirivad kaaskülastajaid palju enam, kui üks tooli all õndsat und nohisev juhtkoer. Eksin?

Aga tegelikult pole üldse vahet, mida keegi siin arvab, sest paraku jääb mulje, et Apollo lihtsalt otsib poolvägisi põhjuseid, miks mitte lubada pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga kinosaali. Kuna need kaks eelnevat põhjust suudeti Apollo kino vähese seadusandluse tundmise ja harimatuse tõttu kõrvaldada, siis tõmmatigi varrukast võluväel välja uus põhjendus - me kaitseme juhtkoerte kõrvakuulmist! Kõik oleks minu jaoks ilus, üllas ja usutav, et ossa kui nummi, kino muretseb minu sõbrakese tervise pärast (nagu ma ise seda ei teeks, eksole), AGA... mul on ainult üks küsimus: milleks kogu see eelnev tsirkus siis vajalik oli, kui kino siiralt muretseb juhtkoerte pärast?

Ma palusin Joosepil natuke statistikat ka välja otsida ja teate mis? Ma avastasin õudusega, et ma pean vist homne päev oma poobiku varjupaika viima, sest kui ma vaatan tolmuimeja müraandmeid ja mõtlen sellele, et me imeme vähemalt 2x nädalas tolmukaga oma elamist üle, umbes tunnike, siis kokku teeb see peaaegu ühe terve filmiseanssi. Pluss õhksoojuspump, pesumasin, veekeetja jne.


Riigiteataja müra normatasemete määramise kohta:
 (5) Määrus ei laiene eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, tele- ja kinostuudiod, audioloogia uuringuruumid.

• 95-100 dB - Mööduv rong
• 80 dB - Tolmuimeja
• 70 dB - Pesumasin
• 60 dB - Tavavestlus

2015. aasta seisuga:

Solaris

• keskmine 75,6
• maksimum 95,2
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 89

Coca-Cola Plaza

• keskmine 78,9
• maksimum 98,9
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 91

Kosmos IMAX

• keskmine 86,4
• maksimum 103
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 97

väga suure liiklusega ristmik võib olla ka 85 detsibelli. Eestis kehtivate normide järgi on lubatud kõrgeim müratase 45 detsibelli, aga Tallinna keskmine müratase on juba niigi umbes 50 detsibelli.

• 85 detsibellises müras võib viibida kuni 8 tundi
• 88 detsibellises müras võib viibida kuni 4 tundi
• 91 detsibellises müras võib viibida kuni 2 tundi

Ma olen absoluutselt seda meelt, et avalikus sektoris pole kellelgi õigust pimedat oma juhtkoerast eraldada. Kui kino / teater / kontserdimaja pakub tõesti sellist varianti, kus juhtkoerakasutajal on võimalus jätta oma juhtkoer, ei, mitte õue puu külge, vaid spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumi, kus on ventilatsioon ja vesi, siis no tore on, AGA... viimane sõna peab siiski jääma pimedale!

Ma tean ühte kasutajat, kes tuleb juhtkoera abiga linna, siis saab nägijast saatjaga kokku ja lähevad näiteks teatrisse ning siis tõesti soovib suurima rõõmuga võimaluse korral kasutada n-ö "koeragarderoobi". Miks? Sest tunneb end nägijast saatjaga liikudes palju vabamalt, mugavamalt ja turvalisemalt. Mina seevastu olen kardinaalselt vastupidine näide. Ma ei jäta kunagi Janetit maha, sest mul on kohe selline tunne nagu minult oleks minu "silmad" ära võetud ja koos sellega ka iseseisvus, liikumisvabadus. Ma ei tea, kui paljud nägijad mõtlevad sellele või kas üldse, et kui oluline on inimesele iseseisvus. Teadmine, et võid iga kell ja igal ajal minna, tulla ja liikuda sinna kuhu parasjagu vaja.

Minu jaoks on oluline teadmine see, et kui midagi peaks juhtuma, näiteks tuleb tuletõrjehäire ja inimesed peavad hoonest evakueeruma, kes garanteerib mulle, et mind selles tohuvapohus ja paanikas ei unustata? Kas teadsite, et kui USAs oli WTC langemine, siis olid just juhtkoerad Roselle ja Salti need,,kes päästsid sellest peagi kokkuvarisevast hoonest oma pimedad peremehed Michael Hingsoni ja Omar Rivera. Nad töötasid sealses kontoris ja kuna paanika oli suur, siis ega kellelgi ei tulnud meeldegi, et oi, meil on ju siin ka kaks pimedat töökaaslast. tänu koerte sihikindlusele pääsesid nad mõlemad hoonest elusateja ja tervetena välja.

Olles ise juhtkoerakasutaja, siis kahjuks tean liigagi hästi, mis tunne on seista silmitsi järjekordse taolise situatsiooniga, kus keegi sunnib verbaalselt *see on veel viisakalt öeldud* mul hoonest lahkuda või teisel juhul siduda koer õue puu külge. Sa lihtsalt muutudki peale igat taolist olukorda tundlikumaks ja seest kisub kõik pingesse. eriti, kui see pole enam ei esimene, teine, kolmas ega ka 10es kord. Aga ma ei usu, et rusikatega vehkimine ja räuskamine on see kõige õigem tee. Paar aastat tagasi oli ka minul sarnane insident Pärnu Apollo kinos, aga mul õnneks lahenes olukord rahulikult ja ilma suurema mölluta. Aga kuna juba mitu aastat on olnud mitmel juhtkoerakasutajal Apollo kinoketiga üks ja see sama kana kitkuda, siis tegelikult näitabki see seda, et selgitused ei toimi ja kasutusele tuleb võtta teised meetmed.

Ega kui aeg on minna, siis on aeg minna, mis seal muud ikka.
Aga ei, tegelt  olen ma kõigest külmetunud. Mina ei tea, kes see loll oli, kes käskis mul üleeelmisel nädalavahetusel Allikukivi veinimõisa minna lühikese kootud kleidikesega ja õhukese kevadmantliga. Arvasin tõsimeeli, et nendest ihukatetest piisab, aga ei, oleks pidanud ikka kapipõhjast salli ja kindad ja tutimütsi ka endaga ühes haarama. Aga noh, see on kõigest tagantjärele tarkus, mis ei aita mu praegusele enesetundele sugugi kaasa. Eks omad vitsad õpetavadki. Kahju ainult, et neid õppetunde tuleb elus nii mitmeid kordi läbi teha, enne, kui see tarkus ükskord külge hakkab.


Ja no kui haige olla, siis juba ikka korralikult. Nohu? Jaa, palun üks nohu. Kas nohuga kaasa soovite ka boonusena kinnist nina? Jaaa, absoluutselt, vägaväga soovin. Ma ei saaks ju ilma selleta muidu magada. Ja kuidas oleks ühe eriti vastiku kriipiva kurguvaluga? Muidugi. Kui niisama kauba peale antakse, siis miks ka mitte. Aga köha? Jaa, loomulikult. Kopsud tahavad ju ka end kasulikena tunda. Ning kuna ma olen ikkagist tubli haige, siis sain veel tasuta kaasa ka ühe peavalu.  Ja kuna ma üritan siin konstantselt oma ajurakke välja nuusata, siis sain suurest nuuskamisest nina alla ka vistriku, mis on turses ja punetav, muutes mu huuled natu natuke pardimoka sarnasteks. Oh, sõbrakesed, ma tunnen end nii ilusana, nii ilusana. 

Olgugi, et ma viskan praegu siin nalja, aga tegelikult on kogu see olukord muutnud mind üpris pahuraks, käin muudkui ringi ja turtsun. Ja ei, ma ei pea siinkohal silmas aevastamist. Ega mul vist ongi ainult kaks äärmust – ma kas olen nii haige, et ei tee piiksugi või sahistan nina luristades mööda elamist ringi ja kurdan kõigile, kes jaksavad mind kuulata, et kui halb on mul olla ja et ma vist suren.

Aga ega ausalt öeldes pole mul aega siin haige olla, sest juba homme pean ma  Janetiga minema Karksi-Nuia, kus toimub kultuurikonverents. Ning ülehomme lähen ma Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus teemaks erivajadustega inimeste ligipääsetavus kultuurile. Joosep pidi mu hommikul kohale viima. Vähemasti selline oli meie algne kokkulepe, mis tegelikult kehtib ka praegu. Lihtsalt vahepeal oli siin üks väike indsident, kus ma suutsin ta peale niiii pahaseks saada, et ma lausa keeldusin homsest transpordist. Ma ütlesin talle, et ma olen nii kõva mutt küll, et vajadusel minna pimedana üksinda kohale. Lasen näiteks Kikul Google mapsist marsruudi välja vaadata ja minek.




Aga vahepeal mu püha viha siiski lahtus ja ma andsin Joosepile andeks. Ma ütlen, haiget inimest EI tasu ärritada. #ohmindüllameelsetküll. Ja ei, isegi, kui me poleks ära leppinud, siis Joosep oleks mind ikka kohale sõidutanud, kuna ta ei jäta mind kunagi hätta. See on meie suhtes alati nii olnud, et olgu emb-kumb meist ükskõik kui pahane teise peale, siis me oma väikeste tegudega ikka näitame oma hoolt ja armastust välja.  

Mis aga puutub reedesse, siis kui pean Viljandi Kultuuriakadeemiasse jõudma, siis sinna hakkan ma küll pimesi orienteeruma, abiks ainult juhtkoer ja tudengite kirjeldused marsuudist. Ma nimelt palusin neil individuaaltööna kirjeldada, kuidas ohutult jõuda Viljandi bussijaamast akadeemiasse.Ütleme nii, et kui ma täna neid lugesin, siis ma sain väga palju naerda, pisut nuputada ja väga palju segadust tunda jms. Aga eks näis, kas ja kuidas ma kohale jõuan. 

Ühesõnaga, kõik need eelpool nimetatud põhjused ongi siis mu vähese blogimise põhjused – no ei saa lihtsalt, onu Jawsi mulin ajab mu peakese veelgi rohkem valutama ja kui on mõni selline õnnis hetk, kus mu peakene ei lõhu, siis taastun haiguse vindumisest ja ringi seiklemisest.

Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.

Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See koer siin on koolis käinud!".

Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.

Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas. Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka   koer tüdrukut ilusti mööda teeserva... ".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.

Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla, teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant: "Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen…

Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks, aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+ noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama, nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud  naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.

Minu selle miljoniaasta pikkuse blogipausi sisse mahtus mitmeid sündmusi ja juhtumisi. Nats on imelik hakata kirjutama keset lagedat maikuud veebruari- ja märtsikuu sündmustest koos lumiste pildikestega, aga mis parata, järgnevate postitustega just seda saama hakkategi. Alustuseks üks soojenduslugu Joosepi sünnipäevaeelsest päevast, mis seisis mul draftides. See siis mingi kolme nädala tagune juhtum.

Käisin täna linnas ja võtsin oma kaks pakki Smardist välja. Enne seda käisin ka Anu Fotost läbi ja lasin reisifotod välja printida ja siis ostsin Joosepile sünnipäeva hommikuks kohvi kõrvale Britta kooki. See üks Jossu lemmikuid. Lõpuks oli aeg hakata tagasi bussi peale liikuma ja kuna Janetil on praegu kevadine karvavahetus teoksil, kus viskab usinasti talvekasukat maha, siis no see on lihtsalt täiesti haige mismoodi see koer hargneb. Kammid, ei kammi, eriti vahet pole.

Igatahes... polnud võib-olla just kõige kirkam mõte panna jalga mustad sukad, aga no kuna need sobisid mu ülejäänud outfitiga perfektselt, siis tuli lihtsalt ilu nimel ohvreid tuua. Mul oli nimelt Desiguali värviline lilleline kootud kleit ja must nahktagi ja must nahast õlakott ja jalas olid madalad mustad nahkpapud ning juuksed olid hobusesabas. #imeilusagapiltieimõiganudteha

Rullisin siis enne bussi minekut end veelkord üle, sest sellistel perioodidel ma alati püüan anda endast maksimumi, et võimalikult vähe lahtiseid karvu siseruumidesse vedada.

Kuna ma ei läinud bussikast bussi peale, vaid Papiniidust, siis bussi astudes vabastas üks lahke proua esimese rea istekohad. No et ma ei peaks pimedana kuhugile taha otsa ronima. Kui kaasreisija oli lahke ja sõbralik, siis bussijuhiks oli seevastu üks toriseva moega juht, kes peaaegu alati jätab natuke sellise mulje, kui ma bussi astun, et ma võiks lausa kuulda mismoodi mõtleb valjusti "Jälle see pime oma karvase koeraga...".

Seega püüdsin eriti hoolas oma hargneva koeraga olla. Naeratasin malbelt ja pugesin vaikselt istuma, kuid enne seda pressis Janet end mu jalgade eest läbi, et end mõnusasti istmete alla sirgu tõmmata. Võite kolm korda arvata millised mu jalad peale seda eestvaates välja nägid.

Enne Nõmme jõudmist mõtlesin, et ookei, ma katsun viimase hetkeni istuda ja kui buss uksed lahti teeb, siis hüppan püsti ja lähen sirgjooneliselt treppideni ja surun Janetit tagumikust, et too väljuks esimesena, et siis saan oma karvaseid jäsemeid varjata ja Janet saab kähku õue edasi hargnema minna.

Plaan võis ju mul hea olla, aga kui kõik tundub minevat plaanipäraselt, siis kargab alati kuskilt onu Murphy välja ja naksab mind kannikast. Selle asemel, et Janet teeks minuga koostööd ja astuks rõõmsalt õue värske õhu kätte, kukkus see koon jonnima: eiii, ma ei taha esimesena minna, mine iseee! Aga no mina ka ei tahtnud esimesena minna, mul oli ju oma karvaste jalgade varjamiseks master plan välja mõeldud, mida järgida ja seni kuni ma seal taidlesin ja läbirääkimisi pidasin... omast arust koeraga, siis otsustas see paskaak mind ja mu master plani ignoreerida ning raputas kõik oma miljon lahtist karva sinna samma, otse bussijuhi kõrvale, maha. Jess. Ole sa tänatud! Ma arvan, et see bussijuht armastab meid eilsest veelgi palavamalt... NOT!

Aa, tulles korra tagasi Joosepi bezeekoogi juurde...
Kuna mul oli kook eraldi riidest poekotikeses, mille viskasin, või no õigemini asetasin hellalt ja õrnalt bussi kõrvalistmele, et säilitada kvaliteetne välimus, siis ega erilist vahet polnud, põhimõtteliselt oleksin võinud selle ka visata sinna istmele, sest ma istusin sõna otseses mõttes koogile peale. Jep, thats me. #miksminugapeabalatijuhtuma

Kui koju jõudsin, siis asetasin koogisäilmed külmikusse, kõige kõrgemale, sest ma ei tahtnud, et Joosep näeks ja loeks, et mis koogi ma ostsin. Ta küll nurus, et ma annaks kohe koogi kätte, aga ma olen veendunud, et sünnipäevaks mõeldud kook maitseb alati kõige paremini ikka õigel päeval ja nii jäi karp suletuks. See eest üritasin Joosepit võikudega lohutada ja kui hakkasin külmikust tomatit välja õngitsema, ise samal ajal hoides telefoni pea ja õla vahel, sest mul oli ju hirmus vajadus samal ajal õega lobiseda ja siis see juhtuski... järsku karjatasin Karinile: "EIIII! Lõpeta kõne ära, ma EI SAA enam rääkida!"

Mul nimelt kukkus kook külmiku kõige kõrgemalt riiulilt põrandale. Neetud tomat! Ma sain minuti jooksul 76 minisüdarit. Nagu ei ole võimalik, et ühe koogiga saab nii lühikese aja jooksul nii palju äpardusi juhtuda. Ma ei julge karbi sisse piiludagi, ei tea milline vapustav koogelmoogel seal karbis end peidab, aga noh, vähemalt on see siiski Joosepi lemmik kook, või noh... oli. Koostisosad on ju endiselt samad :D