Ma ei teagi kohe. Olen täna kuidagi emotsionaalselt liimist
lahti. Kuigi rõõmustamiseks peaks olema rohkem kui kuhjaga põhjust, sest täna oli see päev, kus ma käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi konsiiliumis ning tähtsad onud ja tädid leidsid, et ma
olen sobiv saamaks nii uue neeru kui ka pankrease. Ma olin nii rõõmus, et tänasin
neid kõiki südamest! Ent päeva lõpuks on tunne siiski natuke selline meh...
Mul
aeg-ajalt esineb selliseid lollakaid hetki, kus ma tunnen end oma sillerdamise ja
lapsemeelse olemise keskel tüütuna. Et ei taha olla koormaks või nii, ja siis
miski mu sees hakkab ütlema, et ole tõsine ja käitu normaalselt ja ära naera
kogu aeg ja ära sära siin ringi nagu mingi lollakas. Elu on tõsine.
Kuid hommikul olin elevil, et viimaks ometigi on see kaua oodatud päev käes. Ma
reaalselt hakkasin juba kaks kuud varem plaani pidama, et millise kleidi ma
selga panen, sest ikkagist nii tähtis sündmus.
Kui ma alguses mõtlesin, et
panen võilillekollase, sest sellega tuleb kõige paremini esile minu päikseline
ja rõõmsameelne olemus, siis noh, see poleks mina, kui ma ei hakkaks kõhklema ja
plaane ümber tegema ja nii tekkis mul uus mõte – mis oleks kui paneksin
hoopistükkis heleroosa heegeldatud kleidikese, hihi.
Kui ma Joosepile hakkasin roosa kleidi juttu rääkima, siis
ta pehmelt öeldes sattus ahastusse ja ütles: „Kaiii! Sul oli ju kleit juba väljavalitud,
miks sa muudad seda?“
„Sest ma hakkasin mõtlema, et kollane tooks küll mu iseloomu välja, aga
heleroosa on ka ju niiii minulik.. selline pehme ja armas ja nunnu. Mis arvad?“
„Ma ei tea, Kai!“
„Või panen valge kleidi," suskasin ma vahele "selle kellukese lõikelise, selle millel seelikuosa
hoiab natuke puhevil? Valge oleks ju ka sobilik.. see oleks selline puhas ja
õrn, „ sädistasin ma edasi.
„Pane kõik kolm korraga,“ tögas Joosep.
„Jooosep! Ma räägin tõsiselt! Aita mul otsustada!“
Aga jah, kui kleit korraks kõrvale jätta, siis kõik olid väga sõbralikud ja positiivsed ning kirurg küsis minult, et kuidas ma oma kolmekuu veresuhkrud nii korras hoian ja
siis tuli teemaks ka lapsesoov ja pankrease kirurg ütles, et kui see on meie
väga suur ja kindel soov, siis iseenesest saaks pankrease ka kõhu ülaossa
siirdada, aga seda pole Eestis kunagi varem tehtud ja mõningased riskid on
suuremad. Ma vastasin selle peale, et lapsesoov on kindel ja kui vähegi antakse
võimalus, siis tahaks proovida last saada, aga kuna ma ise ei ole pädev kõiki
riske hindama, siis jätaksin selle professionaalide teha. Kuna mina olin ainuke
pankreasele esitatav patsient, siis dr. Murruste tuli meiega koos välja, et
natuke veel omavahel rääkida. Meie all pean siis silmas ennast, Joosepit ja
Janetit. Jaa, proua juhtkoer oli ka meiega kaasas. Me tegelt alguses ei
plaaninud teda kaasa võtta, aga minu raviarst dr. Ilmoja ütles, et võtaksime
ikka, sest äkki tal on ka konsiiliumile küsimusi, haha. Jah, nii muhe arst mul
ongi. Janeti ainuke küsimus oleks ilmselt olnud see, et kui kaua ta peab ilma
Kaita kodus suurest igatsusest oma südant puruks nutma.
Aga tagasi pankrease juurde..
Saime teada, et kuna pankreasele sobivat doonorit on pisut keerulisem leida,
siis on uue doonorneeru ooteaeg samuti tavapärasest pikem ning seda ei oska hetkel keegi ette ennustada, et millal minule sobiv pankrease doonor tuleb. Praeguste kogemuste najal võib
öelda, et see võib jääda kolme kuu kuni kahe aasta vahele, sest täpselt nii on
Eestis osadel läinud – kõige kiiremini on saadud kolme kuuga ja kõige pikem
ooteaeg on olnud kaks aastat. Päris jõhker kui nii mõelda, aga ei midagi
ületamatut.
Lisaks sain teada, et keskmine pankrease kestvus ehk tööaeg on 11-14. aastat.
Aga taaskord.. on esinenud ka erandeid ja mõnel on kestnud see ka vaid viis-kuus aastat. Ja kui me lähtume sellest, et me tahaksime proovida last
saada ja kui see õnnestub, siis riskiks on loote kasvamine, mis hakkab
pankreast suruma ja ilmselgelt loode võidab selle surumise, aga siis on oht, et
tekib tromb ja pankreas tuleb välja opereerida.
Tore on see, et minu veregrupp, 0 positiivne, on suht levinud ja sealt poolt
pole õnneks kitsendusi. Aga eks seal vaadatakse ja hinnatakse ka muid tegureid peale veregrupi. Aga egas midagi – eks peab pöidlad pihus jääma ootele ja paluma
armulist taevaisa, et saadaks selle sobiva doonori võimalikult ruttu...
Ahjaa, peaaegu unustasin. Mind lisati küll ootejärjekorda, aga aktiivseks
märgitakse mind alles siis kui olen ära käinud südame sondeerimisel. Ning selle
protseduuri konsultatsioon seisab mul alles järgmise nädala esmaspäeval ees.
Kui seal käidud, siis saan teada, millal pean minema kolmeks päevaks haiglasse
ja kui see uuring on tehtud, siis kohe peale seda olen aktiivne ootaja.
Fingers crossed, et pankreas tuleb ja teeb veel tegusid! 🧡
VastaKustutaAitäh, Reti, sama siin! 🤗
KustutaIssand Kai, KUI nunnu sa selle roosa kleidiga oled- süda astmes 10, see oli sul parim valik! Kõik muu oli ka tähtis ja oluline, ainult mulle lihtsalt üsna tuttav...
VastaKustutaOh Varje, Sa kohe oskad südame helisema panna ja naeratuse suule tuua. Aitäh, et oled sellel teekonnal koos meiega! 🌷🌷🌷
Kustuta💕
KustutaTere!
VastaKustutaVäga ilus kleidivalik.
Natuke tekkis seoses pankreasega küsimusi. Et see asubki inimestel ülakõhus ju?
Kas siis siirdamisel muidu pannakse mujale?
Tere! Aitäh! :)
KustutaPankreas siirdatakse kõhu alaossa peensoole külge ja kirurg ise ei puutu uut pankreast sõrmeotsagagi, kuna tegu on ülitundliku organiga. Me ise oleme siin Joosepiga arutanud, et see meid ei heiduta, et varem pole Eestis pankreast kõhu ülaossa opereeritud, sest keegi on kunagi alati olnud "see esimene", pigem on tekkinud meil hoopis uus küsimus kirurgile, et kas riskiks peetakse seda, et uus pankreas ei hakka tööle vms. Aga eks me edasta selle küsimuse lähipäevil ka kirurgile.
Aga seda ma ei oska öelda, miks pole tavaks kõhu ülaossa siirdada, võib-olla sellepärast, et "rikkis" organeid ei opereerita välja. Täpselt nagu uue neeru puhulgi, oma neerud jäävad alles, aga uus siirdatakse samuti kõhu alaossa ja ühendatakse vasaku jala veresoonte külge.