Siis kui silmad enam ei kuule

    Tulin just õuest ja ei, mitte niisama, vaid kogemuse võrra rikkamana.
Ma ei tea, kuidas mujal Eestis täna ilm on, aga meil siin sajab, või noh, sadas kui käisin poobikuga õues. Tavaliselt on Joosep see, kes meie koonudega väljas käib, aga kuna Janet saab järgmisel kuul juba 14, siis mõnel päeval tahab mutike tavapärasest rohkem põiele. Kohusetundliku koerapidajana ma loomulikult võimaldan seda oma penskarile. Ent ma kipun aeg-ajalt ikka ja jälle ära unustama, et Janet on vana. Mu väike penskar, kes ei kuule enam väga hästi, või siis üldse mitte. Ja ma ju tegelikult tean ja teadvustan endale seda, ent miskipärast on ikka nii, et kas siis vanast harjumusest või usaldusest oma lontkõrvalise sõbrakese vastu, on mul tunne, et me saame hakkama. Aga seda seni, kuni ma leian end taas olukorrast, mis tuletab mulle jälle meelde, et ma pole kõikvõimas, ja et ma olen ikka veel pime.

Sulge korraks silmad *oota, veel mitte* ja kujutle end pimedana seismas õues, roosa lühike pitskleidike seljas, ketsid jalas ja pea kohal vihmavari, mis võimendab vihmapladinat. Kui enne tundus varjule langev vihma krabin mõneti romantiline, siis ühtäkki, peale seda kui su juhtkoer on su hüljanud, muutub see tüütuks ja segavaks faktoriks, sest sa ei suuda enam mitte ühtegi teist heli eristada. Lihtsalt üks lõputuna kostuv miljonite vihmapiiskade tilkumine, noh, nii-öelda valge müra.
Ja nii ma seal siis seisin.. üksi vihmas, pimedana, kurdistunud juhtkoer maeiteakus.

Sisimas ma lootsin, et Janet lamab kuskil sealsamas, närides ennastunustavalt oma käppa, mida ta tavaliselt niiske ilmaga ikka teeb. See on ka ainus kord, kus ma midagi sellist olen lootnud. Aga ei, ükskõik kui palju ma oma kõrvu ei teritanud,  sedasorti heli mu kõrvad kinni ei püüdnud.
Küll ma siis kükitasin ja tegin käega viipamis liigutuse enda juurde. Ei midagi. Patsutasin vastu jalga. Ei midagi. Hüüda pole mõtet, ta ei kuule nagunii. Telefon? Selle jätsin ma ju ettenägelikult tuppa laadima. Karjun Joosepit appi? Kui oleksin hädaohus, siis ma saaksin sellega hakkama küll…
Aga ma ei ole ju hädaohus!
Valget keppi ma ka kaasa ei võtnud. Peab tunnistama, et ma olen „väga hästi“ varustatud pime, igaks elujuhtumiks alati valmis, muig.
Hmm, aga mul on ju vihmavari. Ma panen selle kokku ja dadaa, ongi mul kepilaadne värgendus olemas, millega enda ees olevat maapinda kobada. Aga mis siis kui ma ära eksin… Pitskleit ei kannata väga palju vihma. Kaalun variante, plusse ja miinuseid, väike riskianalüüs ning jõuan otsusele, et see ei tasu end ära.  Pärast olen eksinud ja siis olen pealekauba veel märg ka ja siis külmetun ja eieiei. Mida ma teen siis? Ootan. Jah, ma ootan. Joosep tuleb mind otsima. Kui mitte kohe, siis kunagi ikka.

Ja nii ma seisin ja seisin. Oli möödunud juba umbes veerand tundi, aga Joosepit ikka ei kusagil.
Vahepeal tegin veel paar kükki ja käeviibutust. Noh, nii moe pärast.
Ikka ei midagi. See suslik oli mu tõesti hüljanud.

Viimaks, mõned minutid hiljem, kostus eemalt see tuttav ja pisut murelik Joosepi hõige: „Kaii!“
Jessjess, ma olen päästetud! Halleluuja“!
Kui Joosep minuni jõudis, siis informeeris mind, et mu penskarist juhtkoer ootab mind maja ees trepil. Einoh muidugi, kus mujal võiks labrador, kes on tõu poolest VEE- ja linnukoer, oma pimedat peremeest oodata kui mitte vihmavarjus. Mnjah, tüüpiline Janeti käitumine.. vesi on fuh, vesi on paha, vesi on iuu.
Noh, ja kuidas sa siis hõikad endale silmad räästa alt kohale, kui need ei kuule…

Märg Janet kivitrepil istumas ja niisama mind va pimedat kannatlikult ootamas.

Üksik ootaja vihmas…
Aga vähemalt oli mul vihmavari.




CONVERSATION

10 kommentaari:

  1. Jah, vähemalt oli Sul vihmavari ja vähemalt olid Sa väga kaunis seal oodates ! Ja tegelikult on muidugi väga hea, et kõik hästi lõppes !

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, lõpp hea, kõik hea! 😍😍😍

      Kustuta
  2. Tahtsin samuti komplimendi teha, et imeilus kleit ja sobib hästi kampsuni ja ketsidega. Sa oled nagu haldjas :) Märg haldjas :)

    ( ja no ega koer rumal pole. Sulle ju meeldib vihmasabin ... :) Lasi sul lihtsalt nautida)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, nii ilusa komplimendi peale võin ma teine kordki vabatahtlikuna vihmas oodata, hihi.
      Ja muide, mul ei olnud kampsunit, Sa vaatasid vist midagi valesti... Kuigi kui nüüd nendest rääkida, siis ma väga tahaksin endale üht sellist nunnut eest lahtist sooja kampsut, mida oleks hea kerge peale tõmmata.

      Kustuta
  3. Mul on hea meel, et sa jälle kirjutad :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jee, ja mul on hea meel jälle kirjutada. 🙌🏻

      Kustuta
  4. Hahahahaha, tubli Janet. Mis Sul ikka päeval teha kui värrske õhu vanni võtta. Eriti vihma käes kus kõik lõhnab praeg väga hästi. :D
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Janet on kusjuures varemgi sellist trikki vihmaga teinud, lihtsalt selle vahega, et varem ta kuulis ja siis tuli ikka kutsumise peale mulle järele ka, mitte ei jätnud mind õhuvanni võtma.
      Ja õhuvannide vastu pole mul otseselt midagi, aga ma eelistaksin kui need oleksid minuga eelnevalt kooskõlastatud.

      Kustuta
  5. Kas sa muidu liigud igapäevaselt ikka veel Janetiga kahekesi ringi? Saate hakkama?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ütleme nii, et toidupoodi ja kohalikku ilusalongi saame kahekesi veel käidud, aga mujal käies pean endale ikka kahejalgse saatja sebima, ja see on vahel nii kohutavalt väsitav ja tüütu.
      Homme olen näiteks taas Tallinnasse minemas ja noh, minu jaoks tähendab see seda, et hommikul tuleb ema ja saadab mu bussi peale, sest meil siin ajutine teeremont, siis Tallinnas on mul teine inimene vastas ja kui ma õigesti aru sain, siis mingi aeg liitub veel kolmaski abiline ja noh, kui ma lõpuks tagasi Pärnusse sõidan, siis saab Joosep mulle vastu tulla. Oleks koer, käiksin nagu niuhti ära.

      Aga ei, Janet on muidu oma kõrge ea kohta väga kõbus ning aeg-ajalt jaksab isegi 5-7 km metsaringe teha. Iga päev temaga on kingitus! :)

      Kustuta

Back
to top