Väike vaene pime

Möödunud nädala esmaspäeval käisin siis südamearsti juures, et sondeerimise aeg paika panna. Kui seni oleme autoga käinud, siis seekord läksin bussiga. Ilma Jossuta, ilma popsuta. Ehk teisisõnu – ilma nägijast saatjata. Aga kuna ma pole kunagi varem Regionaalhaiglas käinud, nagu mitte kunagi, siis tuli üks sõber, pime sõber, oma juhtkoeraga mulle appi. Heh, teate ju küll seda rahvatarkust, et kaks pimedat on ikka parem kui üks pime…
Või midagi sellist.

Kui kabinetist välja sain, siis Villem uuris, et noh, mis ajaks said sondeerimise. „Kaheksandaks,“ sosistasin mina.
„Alles!? Varasemat aega polnud siis või?“ uuris tema.
„Oli küll. Arst mainis isegi 16. ja 18. maid, aga kuna seal oli juba kaks sondeerimist kirjas, siis pani kaheksandaks, kus ka tegelikult kaks meest juba kirjas. Ma ei tea, mis värk sellega nagu oli,“ seletasin mina.
„Mine tagasi ja küsi varasem aeg,“ kamandas Villem.
„Eiii! Mina ei lähe midagi nõudma,“ tõrkusin ma vastu.
„Mine, mine!“ utsitas Villem edasi.
„Ei. Mine ise kui tahad,“ vastasin mina.

Haha, Villem ei lasknud seda kaks korda öelda. Tõusis püsti, kamandas koera arsti kabineti vastas olevasse registratuurilaua juurde ja ütles, et sooviks korraks uuesti tohtriga rääkida, et meil siin tekkisid mõningased küsimused.
Meil jah?
Muidu kõik hästi armas ja puha kui sul on selline sõber, kes seisab su eest jne, aga kuna ma ise pole üldse selline, kes läheks endale midagi välja nõudma, siis oli veits akward.

Tuterdasime siis kogu delegatsiooniga hanerivis tagasi arsti ette ja siis Villem hakkas küsima, et kas seda sondeerimise aega ei saaks nats varasemaks tõsta, et Kail seisab ju kõik selle praeguse uuringu taga, et saada doonorneeru ootelehel aktiivseks ootajaks ja kunagi ei tea, millal võib sobiv neer tulla jne. Aga ei, arst ei teinud mingeid järelandmisi. Ta ütles hoopis, et ega ootelehele ei saagi nii kiiresti, et doonorlehele saamine võtabki aega jne. Selle peale vastas Villem rõhutatult, et ta juba on ootelehel, tal on konsiiliumis ka käidud (kuigi arst ise luges ka seda digiloost ja ma ise ütlesin ka seda esimesel korral), aga ei, ta polnud nõus aega ümber vahetama ja rääkis nii ümmargust juttu, et me lahkusime sealt sama nördinult kui olime sisenenud.
Villem oli nii häiritud antud vestlusest, et iseloomustas tohtrit ainult ühe sõnaga – nõid. Mille peale mina vastasin, et „aga ilmselt omaala parim nõid, sest ega muidu poleks mu raviarst mind tema juurde saatnud“.

Asjad aetud, tuterdasime tagasi õue, kus me otsustasime, et proovime õnne ja katsume mu 21 minutiga Pärnu bussi peale saada.
Villem taksot tellides ütles lühidalt ja konkreetselt: kaks pimedat ja koer.
Hah, sellise lühikese jutuga vend ongi. Ma ei tea miks, aga see oli miskipärast maru naljakas. Võib-olla sellepärast, et ma ise pole üldse selline. Ma ilmselt oleks dispetšerile meie pikkuse ja riietuse ka ära kirjeldanud ning takkatraavi oleksin veel koeratõu ja värvi ka öelnud. Sest no mine sa tea, äkki samal ajal seisab PERHi ees veel kaks pimedat koeraga, you never know, eksole.

Taksojuht tuli.. jalgsi. Ma ei tea kust. Rääkis väga segaselt midagi sellest, et tal on üks auto siin, teine kuskil seal eemal ja et kas ta sõidab sellega siia või…
Me olime nagu jaaa, siia ikka.
Juht jalutas siis uuesti minema. Ei tea kuhu. Oletasime, et auto järele.
Mnjah, jaluta muidugi, mul aega on, mu buss väljub nüüd juba 17 mintsa pärast.
Aga ennäe imet, natuke veel ootamist ja peagi oligi meie Aladin oma „lendava vaibaga“ platsis. Vaibaks tundus olevat nahkistmetega elektrikas. Ilmselt koera tõttu vahetas ümber.

Kui olime end auto peale pakkinud, siis andis sõber Villem teada, et paluks nüüd hästi-häästi kiiresti bussijaama sõita, sest see tüdruk seal taga, tal on vaja bussile jõuda. Taksojuhil oli ainult üks küsimus: „Mis kell?“
„Poolest.“
„Oi jummal oijummal, oioioi,“ ohkis juht ja hakkasime liikuma.

Kolm minutit enne poolt jõudsime bussijaama kõrvale. Viskasin koti õlale, tänasin Villemit ja astusin taksost välja ning virutasin ukse põmaki kinni ja pöidla, noh, selle väikse asja jätsin ma loomulikult ukse vahele.
Mul tõmbas korraks kõik tummaks, kogu maailm mu ümber seiskus hetkeks. Ent siis meenus uuesti, et aa, õige küll, mul pole aega siin pisaraid poetada, veel vähem oma vigastustega tutvuda. Pean bussile lippama! Nii tõmbasin  teise käega ukse uuesti lahti, võtsin seekord pöidla ukse vahelt ära ja tormasin bussile.

Ja kui sada aastat pole ükski bussijuht minult dokumenti enam küsinud, siis seekord, nagu minu vaese pöidla kiuste, oli bussijuhiks õpilane, kellele tehti järelvalvet ja no seal polnud isegi õhkõrna võimalustki, et ma ei näita dokumenti. Nii urgitsesin ühe käega koti luku lahti, siis sobrasin kotipõhjast rahakoti välja, siis üritasin kuidagi põlve, hammaste ja lõuaga kotti, rahakotti ja muud kraami hoida, siis kaardisahtlist kaardid välja kookida. Samal ajal toppisin ka maski ette.
Mul oli nii savi, andsin kõik oma kaardid talle. Ütlesin lihtsalt, et „siin, võtke ja vaadake ise, ma ei suuda praegu oma teist kätt kasutada“.

Siis see järelevalve onu kõrvutas mu puudekaarti ja ID-kaardi ja demos, mismoodi tuleb neid kahte dokumenti kontrollida ja minuga võrrelda ja ma olin nagu.. pliiis, säästke mind. Ma muidu olen suurima hea meelega valmis olema teie õppematerjaliks ja värki, aga mitte siis kui mul on tunne, et ma tahaks törts nutta ja oma pöialt hellalt paitada.
Viimaks sain kohale istutud ja kui koti sülle asetasin, siis ettevaatlikult kobasin oma pöialt ja noh, see oli turses. Mitte väga palju, aga siiski. Pigem oli tuim ja tuiklev.

Pärnusse jõudes tuli Joosep mulle vastu ja kui bussist välja astusin, siis esimese asjana kaisutas mind päris mitu minutit ja alles siis näitasin talle oma pöialt, mille peale ta ütles väga elavalt: „oiiiii!!! Kallikene, miks sa teed endale nii“
„No ega ma meelega ju,“ pobisesin mina.

Koju jõudes panin sõrmele kohe külma peale, aga hilisõhtul kui õnnetusest oli enam kui 12h möödas, ei andnud tuiklev valu järele, kohati oli ka veel tundetu. Järgmisel päeval oli sõrm veelgi rohkem paistes ja nii otsustasime EMOsse minna, kus tehti röntgen ja selgus, et mul on luulüli murd.

Hea uudis on see, et murd pole nihkega, aga halb on see, et see paraneb 4-6 nädalat ja see on mu vasaku käe pöial ja kes veel ei tea, siis mina olen vasakukäeline. Teisisõnu ma ei saa väga paljusid asju tehtud. Ma küll proovin parema käega toimetada, aga noh, see vajab veel kõvasti harjutamist.
Näiteks eile hommikul putru süües kaldus lusikas enne kummuli kui see mulle suhu jõudis. Lihtsalt käsi ei suutnud lusikat otse hoida. Tolmukaga proovisin võtta.. ühe käega. Käsi väsis räigelt ära ja tegelikult on isegi kahe käegagi nõks keeruline kogu põrandapint korrektselt üle tõmmata ja nüüd, kus ma pean tegema seda ühe käega ja veel paremaga, siis ausalt, andke abi. Ma olen nagu vedela spagetiga makaron, kes vehib tolmuka varrega suvaliselt mööda elamist ringi.

Aga noh, oleks võinud ju ka hullemini minna… Lihtsalt ma ise tunnen end nii pahasti ja saamatuna. Tahaks kogu aeg midagi teha, aga ei saa, või kui üritan, siis pöidlale asetatud lahas nihkub ja mul on jälle mega valus..

Kuna kolmapäeval oli rahvusvaheline õdede päev, siis saatsime kahele nefroloogia osakonna õele lillepuketid. Nad olid väga üllatunud ja õnnelikud, lausa nii õnnelikud, et valasid rõõmupisaraid. Ja kohalikule perearsti õele viisime samuti lilled.

Neljapäeval sain oma teise Pfizeri vaktsiini sutsaka kätte. Ei oskagi rohkem midagi selle kohta lisada.
Ma tegelikult saangi praegu väga palju vaktsiine, sest enne siirdamist tuleb kõiksugu vaktsiinid ära teha.
Praegu mul B-hepatiidi vaktsineerimine käsil. Reedel saan teise doosi.

Ja nii ongi…
Tegelikult on veel kõiksugu asju toimunud, kohe selliseid väga toredaid asju, aga hetkel nendest veel ei räägi. Tõmban otsad hoopis kokku, sest põhilisemad asjad said möödunud nädalast ikkagist kirja. Tahaks loota, et see uus nädal tuleb natuke helgem. Kuigi hommik algas mul küll vist vasaku jalaga. Ma olin lihtsalt kõige peale nii pist off. Mul oli nimelt kella peale minek ilusalongi, aga kuna mu vererõhk oli dialüüsi tõttu kolinal alla kukkunud, siis tegin endale kohvi ja ma muidugi mingi hetk unustasin ära, et mul tass tööpinnal ja miskipärast oli mul vaja hakata tööpinda lapiga puhastama ja nii ma pühkisin nõnda hoogsalt, et pühkisin tassi ka kapi pealt minema, ja nagu muistsed mehed kunagi ütlesid.. and all the rest is history. Noh, öelge veel, et ma pole ühe käega võimekas.

PS. Ja muide.. seekordse postituse pealkiri on inspireeritud kahest asjast. Esiteks pöidlaga juhtunust, eksole, ja teiseks, ma sain Bibi postituse peale härra juhatajalt küllaltki passiiv-agressiivse SMSi, kus ta muuhulgas kirjutas ka seda: tundub, et ka sul on kusagil oma frustratsioon vaja välja elada ja mõned haletsus kommid noppida.
See on see hetk, kus sa küsid, et päriselt või? Aga noh, eks härra juhataja teab paremini. Nii et haletsege mind siis, ja kui seda pole palju palutud, siis äkki viskate paar kommi ka, haletsusest või nii. Tänks!

Kuidas teie nädal möödus? Mida head tegite või mis see nädal plaanis?