Teen siin väikest statistikat ja küsin, kas teil on tihti juhtunud nii, et uputate oma kõhuõõnsuse vedelikega naabrite lae läbi? Ei? No seda ma arvasingi. Tahate ma räägin, kuidas mina seda tegin.

Kõik oli nii nagu tavaliselt – õhtul läksin enne südaööd masina külge, sirvisin natuke Facebooki, siis kuulasin veits oma lemmik saadet ja lõpuks üritasin uinuda. Aga kuna mul oli selja taga kaks väga pikka ja väsitavat päeva ja eelnev ööuni oli samuti veits lühikeseks jäänud, siis oli tükk tegu, et uinuda. Muudkui sahmisin ühelt küljelt teisele, tagasihoidlikud neli tundi järjest. Ja kuna Joosep on mul ööloom, siis see ei aidanud ka kuidagi mu uinumisele kaasa, sest ma ei suuda väga hästi uinuda, või siis üldse mitte, kui tean, et mujal veel elu käib. Mitte, et Joosep lärmakas oleks, aga lihtsalt see teadmine, et ta on veel ärkvel, ei lase mul uinuda. Kui siis ainult pinnapealselt.
Aga noh, mingi aeg ma siiski vist jäin korraks tukkuma ja kui uuesti üles ärkasin, siis tõusin voodist püsti ja kooserdasin unisena magamistoa ukseni, sest sinnamaani ma oma voolikutega ulatun. Kõik oli haudvaikne. Oletasin, et Joosep on diivanile ära kustunud ja nii otsustasin, et ei hakka teda oma hõikamisega üles äratama – jumala eest, kui inimene tahab kägaras diivanil magada, las ta siis magab – kes olen mina, et teda keelata!? Ja nii tuigerdasingi tagasi voodisse.

Ma ei tea kui palju oli aega mööda läinud, aga igatahes mitte palju, kui kuulsin Joosepit magamistuppa tulemas. Nimelt oli naabrinaine helistanud ja öelnud, et neil laseb magamistoa lagi sorinal läbi. Ja kui ta tuli asja uurima, siis selguski, et dialüüsimasina trenaaažikotil on klamber lahti läinud (ilmselt mina kooserdasin ennist kuidagi pahasti sellest mööda) ja peaaegu kogu lahus oli põrandale voolanud. Ja noh, me ei räägi siin mingisugusest väikesest törtsust lahusest, eksole, vaid liitritest. Ilmselgelt, kui see läbi lae sorises. Joosep küsis minult, et kas ma siis tõesti ei kuulnud, kuidas lahus põrandale voolas. Eem, mis küsimus see üldse on? Ei tead, tegelikult kuulsin küll, aga ma mõtlesin, et las voolab...
Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tõesõna ei kuulnud. Ma olin ikka suht unelaksune ka, sest esiti hakkasin ma oma kõhuplaastrit kobama, arvates, et lõikehaava kaudu, kust voolik sisse läheb, on midagi lekkinud. Ja kuna ma olin ju mõni aeg tagasi paljajalu ukseni kõndinud ja siis oli põrand kuiv olnud, ei osanud ma seda kohe seostadagi trenaažikoti lekkega.

Aga jaa, kui ma olin esimesest ehmatusest üle saanud ja sain aru, mis üldse on juhtunud, hakkasin ma suurest pingest hoopis nutma. minu jaoks oli see viimane piisk, sest ma olin niii rammestunud ja siis veel see jama ka sinna otsa ja lõpuks lihtsalt ei pidanud närvid enam vastu. Tundsin, et ma tõesõna ei jaksa mingisuguste probleemide lahendamisega jännata, ei nüüd ega hiljem. Mitte, et mina peaksin üldse otseselt nende asjadega tegelema  või et keegi oleks keset ööd mulle põrandakaltsu ja pahtlilabida pihku surunud , et hakka aga seda kaost likvideerima, ei, aga lihtsalt see teadmine rusus mind, et minu ravi tõttu sai kõik see üleüldse juhtuda.
Ja kuigi mul on selja taga kaks emotsionaalselt väga rasket nädalat, siis täna tunnen end õnneks juba nõks paremini, nüüd, kus olen saanud natukenegi sõba silmale. Ja hommikul asja uurides, selgus, et naabritel lagi ei saanudki vist nii rängalt kahjustada, et nad plaaniks seda välja vahetada, nii et esialgu ei pea me midagi kinni ka plekkima. Vist.

Ja kui küsite, et miks mul siis emotsionaalselt raske nädal on olnud, siis põhjuseid on mitmeid. Natuke rohkem kui nädal tagasi läksid mu jalad näiteks esimest korda Megalt turse (k.a ka peale südame sondeerimist) ja see oli mulle justkui märgiks, et nüüd hakkavad mu oma neerud lõplikult otsi andma ja ma pean kõvasti päevast vedeliku tarbimist piirama. Ja kui senini olime ööseks pannud ühe koti rohelist ja teise koti kollast lahust, siis pidime mitu ööd järjest kasutama ainult rohelist lahust, mis on siis keskmise kangusega lahused, et tuua rohkem vett välja. Ja kui hommikuks olid tursed enam-vähem tagasi tõmmanud, siis lõunaks olid jalad jälle nagu pakud. See kõik mõjus mulle küllaltki muserdavalt, sest kui siiani on dialüüsravile aidanud kaasa mu oma neerude tiurees, siis Esialgu tundus see muutus hirmutav, sest ma pole sellises olukorras kunagi varem ju olnud, kus ma võin päeva jooksul ainult 500 ml vedelikku tarbida (see sisaldab siis kõiki vedelikke, alates veest, mahlast, piimast ning lõpetades suppide ja rohkelt vett sisaldavate aedviljadega). Ja kuna see kõik tuli liigagi ootamatult, siis polnud nagu väga aega kohanemiseks kah.
Ja siis me tõesti üks õhtu istusime niimoodi kahekesi magamistoas, et mina kössitasin voodi serval ja Joosep istus voodi ees põrandal. Ja see oli see hetk, kus mul tuli esimest korda ravi ajal kass peale. Ja ma tean, et ma pole selles kõiges üksi, kaugeltki mitte – Joosep on alati mu kõrval,ja  iga edasiminek on ka tema rõõm ja iga tagasilöök on ka temale põnts, aga eks elus käivadki tõusud ja mõõnad käsikäes ja ega kogu aeg ei saagi selline happypuppy olla.

Aga üldiselt sujub dialüüs kenasti. Analüüsid on korras, enesetunne on pigem hea ja reibas kui loid ja väsinud. Eks mõnikord esineb kehvemaid päevi ka, aga see pole võrreldavgi sellega, mis varem oli. Enne ma tegin ühe x asja ära ja juba ma tundsin end nagu kudenud rääbis. Aga nüüd, nüüd on selliseid päevi ikka enamuses, kus ma hommikust pärastlõunani tohkendan ringi ja mul ei teki sellist tunnetki, et peaksin valge lina endale ümber tõmbama ja surnuaia poole hakkama astuma.

Ja eriti khuul on see, et ma õppisin ise end masina külge ja lahti ühendama, vajutan ise puutetundlikku ekraani ja puha. Minu teada pole Eestis veel ükski teine pime seda ära õppinud. Ja vajadusel oskan ma teha ka Freseeniuse kotidialüüsi ehk käsitsi, mida tavaliselt samuti pimedad ei tee kui nad üksi peavad endale dialüüsi tegema, sest see pole lihtsalt pimedasõbralik. Aga mina õppisin ka selle ära. Nii et ma olen kohe eriti tubli olnud! Kas ma nurusin nüüd endale ühe kiituse välja või jaa?    

Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii, et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.

Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa. 
Hooldaja tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.

Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema, liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata. Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga nühama, rah ja rah.

Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.

Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama. Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema, ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud. Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked. Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord – checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata mind veel toitma ka, aga see oli koht, kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.

Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.

Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi, et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna. Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama. Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke…. arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.

Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa. Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha. Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.

Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.

Möödunud nädala esmaspäeval käisin siis südamearsti juures, et sondeerimise aeg paika panna. Kui seni oleme autoga käinud, siis seekord läksin bussiga. Ilma Jossuta, ilma popsuta. Ehk teisisõnu – ilma nägijast saatjata. Aga kuna ma pole kunagi varem Regionaalhaiglas käinud, nagu mitte kunagi, siis tuli üks sõber, pime sõber, oma juhtkoeraga mulle appi. Heh, teate ju küll seda rahvatarkust, et kaks pimedat on ikka parem kui üks pime…
Või midagi sellist.

Kui kabinetist välja sain, siis Villem uuris, et noh, mis ajaks said sondeerimise. „Kaheksandaks,“ sosistasin mina.
„Alles!? Varasemat aega polnud siis või?“ uuris tema.
„Oli küll. Arst mainis isegi 16. ja 18. maid, aga kuna seal oli juba kaks sondeerimist kirjas, siis pani kaheksandaks, kus ka tegelikult kaks meest juba kirjas. Ma ei tea, mis värk sellega nagu oli,“ seletasin mina.
„Mine tagasi ja küsi varasem aeg,“ kamandas Villem.
„Eiii! Mina ei lähe midagi nõudma,“ tõrkusin ma vastu.
„Mine, mine!“ utsitas Villem edasi.
„Ei. Mine ise kui tahad,“ vastasin mina.

Haha, Villem ei lasknud seda kaks korda öelda. Tõusis püsti, kamandas koera arsti kabineti vastas olevasse registratuurilaua juurde ja ütles, et sooviks korraks uuesti tohtriga rääkida, et meil siin tekkisid mõningased küsimused.
Meil jah?
Muidu kõik hästi armas ja puha kui sul on selline sõber, kes seisab su eest jne, aga kuna ma ise pole üldse selline, kes läheks endale midagi välja nõudma, siis oli veits akward.

Tuterdasime siis kogu delegatsiooniga hanerivis tagasi arsti ette ja siis Villem hakkas küsima, et kas seda sondeerimise aega ei saaks nats varasemaks tõsta, et Kail seisab ju kõik selle praeguse uuringu taga, et saada doonorneeru ootelehel aktiivseks ootajaks ja kunagi ei tea, millal võib sobiv neer tulla jne. Aga ei, arst ei teinud mingeid järelandmisi. Ta ütles hoopis, et ega ootelehele ei saagi nii kiiresti, et doonorlehele saamine võtabki aega jne. Selle peale vastas Villem rõhutatult, et ta juba on ootelehel, tal on konsiiliumis ka käidud (kuigi arst ise luges ka seda digiloost ja ma ise ütlesin ka seda esimesel korral), aga ei, ta polnud nõus aega ümber vahetama ja rääkis nii ümmargust juttu, et me lahkusime sealt sama nördinult kui olime sisenenud.
Villem oli nii häiritud antud vestlusest, et iseloomustas tohtrit ainult ühe sõnaga – nõid. Mille peale mina vastasin, et „aga ilmselt omaala parim nõid, sest ega muidu poleks mu raviarst mind tema juurde saatnud“.

Asjad aetud, tuterdasime tagasi õue, kus me otsustasime, et proovime õnne ja katsume mu 21 minutiga Pärnu bussi peale saada.
Villem taksot tellides ütles lühidalt ja konkreetselt: kaks pimedat ja koer.
Hah, sellise lühikese jutuga vend ongi. Ma ei tea miks, aga see oli miskipärast maru naljakas. Võib-olla sellepärast, et ma ise pole üldse selline. Ma ilmselt oleks dispetšerile meie pikkuse ja riietuse ka ära kirjeldanud ning takkatraavi oleksin veel koeratõu ja värvi ka öelnud. Sest no mine sa tea, äkki samal ajal seisab PERHi ees veel kaks pimedat koeraga, you never know, eksole.

Taksojuht tuli.. jalgsi. Ma ei tea kust. Rääkis väga segaselt midagi sellest, et tal on üks auto siin, teine kuskil seal eemal ja et kas ta sõidab sellega siia või…
Me olime nagu jaaa, siia ikka.
Juht jalutas siis uuesti minema. Ei tea kuhu. Oletasime, et auto järele.
Mnjah, jaluta muidugi, mul aega on, mu buss väljub nüüd juba 17 mintsa pärast.
Aga ennäe imet, natuke veel ootamist ja peagi oligi meie Aladin oma „lendava vaibaga“ platsis. Vaibaks tundus olevat nahkistmetega elektrikas. Ilmselt koera tõttu vahetas ümber.

Kui olime end auto peale pakkinud, siis andis sõber Villem teada, et paluks nüüd hästi-häästi kiiresti bussijaama sõita, sest see tüdruk seal taga, tal on vaja bussile jõuda. Taksojuhil oli ainult üks küsimus: „Mis kell?“
„Poolest.“
„Oi jummal oijummal, oioioi,“ ohkis juht ja hakkasime liikuma.

Kolm minutit enne poolt jõudsime bussijaama kõrvale. Viskasin koti õlale, tänasin Villemit ja astusin taksost välja ning virutasin ukse põmaki kinni ja pöidla, noh, selle väikse asja jätsin ma loomulikult ukse vahele.
Mul tõmbas korraks kõik tummaks, kogu maailm mu ümber seiskus hetkeks. Ent siis meenus uuesti, et aa, õige küll, mul pole aega siin pisaraid poetada, veel vähem oma vigastustega tutvuda. Pean bussile lippama! Nii tõmbasin  teise käega ukse uuesti lahti, võtsin seekord pöidla ukse vahelt ära ja tormasin bussile.

Ja kui sada aastat pole ükski bussijuht minult dokumenti enam küsinud, siis seekord, nagu minu vaese pöidla kiuste, oli bussijuhiks õpilane, kellele tehti järelvalvet ja no seal polnud isegi õhkõrna võimalustki, et ma ei näita dokumenti. Nii urgitsesin ühe käega koti luku lahti, siis sobrasin kotipõhjast rahakoti välja, siis üritasin kuidagi põlve, hammaste ja lõuaga kotti, rahakotti ja muud kraami hoida, siis kaardisahtlist kaardid välja kookida. Samal ajal toppisin ka maski ette.
Mul oli nii savi, andsin kõik oma kaardid talle. Ütlesin lihtsalt, et „siin, võtke ja vaadake ise, ma ei suuda praegu oma teist kätt kasutada“.

Siis see järelevalve onu kõrvutas mu puudekaarti ja ID-kaardi ja demos, mismoodi tuleb neid kahte dokumenti kontrollida ja minuga võrrelda ja ma olin nagu.. pliiis, säästke mind. Ma muidu olen suurima hea meelega valmis olema teie õppematerjaliks ja värki, aga mitte siis kui mul on tunne, et ma tahaks törts nutta ja oma pöialt hellalt paitada.
Viimaks sain kohale istutud ja kui koti sülle asetasin, siis ettevaatlikult kobasin oma pöialt ja noh, see oli turses. Mitte väga palju, aga siiski. Pigem oli tuim ja tuiklev.

Pärnusse jõudes tuli Joosep mulle vastu ja kui bussist välja astusin, siis esimese asjana kaisutas mind päris mitu minutit ja alles siis näitasin talle oma pöialt, mille peale ta ütles väga elavalt: „oiiiii!!! Kallikene, miks sa teed endale nii“
„No ega ma meelega ju,“ pobisesin mina.

Koju jõudes panin sõrmele kohe külma peale, aga hilisõhtul kui õnnetusest oli enam kui 12h möödas, ei andnud tuiklev valu järele, kohati oli ka veel tundetu. Järgmisel päeval oli sõrm veelgi rohkem paistes ja nii otsustasime EMOsse minna, kus tehti röntgen ja selgus, et mul on luulüli murd.

Hea uudis on see, et murd pole nihkega, aga halb on see, et see paraneb 4-6 nädalat ja see on mu vasaku käe pöial ja kes veel ei tea, siis mina olen vasakukäeline. Teisisõnu ma ei saa väga paljusid asju tehtud. Ma küll proovin parema käega toimetada, aga noh, see vajab veel kõvasti harjutamist.
Näiteks eile hommikul putru süües kaldus lusikas enne kummuli kui see mulle suhu jõudis. Lihtsalt käsi ei suutnud lusikat otse hoida. Tolmukaga proovisin võtta.. ühe käega. Käsi väsis räigelt ära ja tegelikult on isegi kahe käegagi nõks keeruline kogu põrandapint korrektselt üle tõmmata ja nüüd, kus ma pean tegema seda ühe käega ja veel paremaga, siis ausalt, andke abi. Ma olen nagu vedela spagetiga makaron, kes vehib tolmuka varrega suvaliselt mööda elamist ringi.

Aga noh, oleks võinud ju ka hullemini minna… Lihtsalt ma ise tunnen end nii pahasti ja saamatuna. Tahaks kogu aeg midagi teha, aga ei saa, või kui üritan, siis pöidlale asetatud lahas nihkub ja mul on jälle mega valus..

Kuna kolmapäeval oli rahvusvaheline õdede päev, siis saatsime kahele nefroloogia osakonna õele lillepuketid. Nad olid väga üllatunud ja õnnelikud, lausa nii õnnelikud, et valasid rõõmupisaraid. Ja kohalikule perearsti õele viisime samuti lilled.

Neljapäeval sain oma teise Pfizeri vaktsiini sutsaka kätte. Ei oskagi rohkem midagi selle kohta lisada.
Ma tegelikult saangi praegu väga palju vaktsiine, sest enne siirdamist tuleb kõiksugu vaktsiinid ära teha.
Praegu mul B-hepatiidi vaktsineerimine käsil. Reedel saan teise doosi.

Ja nii ongi…
Tegelikult on veel kõiksugu asju toimunud, kohe selliseid väga toredaid asju, aga hetkel nendest veel ei räägi. Tõmban otsad hoopis kokku, sest põhilisemad asjad said möödunud nädalast ikkagist kirja. Tahaks loota, et see uus nädal tuleb natuke helgem. Kuigi hommik algas mul küll vist vasaku jalaga. Ma olin lihtsalt kõige peale nii pist off. Mul oli nimelt kella peale minek ilusalongi, aga kuna mu vererõhk oli dialüüsi tõttu kolinal alla kukkunud, siis tegin endale kohvi ja ma muidugi mingi hetk unustasin ära, et mul tass tööpinnal ja miskipärast oli mul vaja hakata tööpinda lapiga puhastama ja nii ma pühkisin nõnda hoogsalt, et pühkisin tassi ka kapi pealt minema, ja nagu muistsed mehed kunagi ütlesid.. and all the rest is history. Noh, öelge veel, et ma pole ühe käega võimekas.

PS. Ja muide.. seekordse postituse pealkiri on inspireeritud kahest asjast. Esiteks pöidlaga juhtunust, eksole, ja teiseks, ma sain Bibi postituse peale härra juhatajalt küllaltki passiiv-agressiivse SMSi, kus ta muuhulgas kirjutas ka seda: tundub, et ka sul on kusagil oma frustratsioon vaja välja elada ja mõned haletsus kommid noppida.
See on see hetk, kus sa küsid, et päriselt või? Aga noh, eks härra juhataja teab paremini. Nii et haletsege mind siis, ja kui seda pole palju palutud, siis äkki viskate paar kommi ka, haletsusest või nii. Tänks!

Kuidas teie nädal möödus? Mida head tegite või mis see nädal plaanis?