Lugeja on loll, pole õhkõrna võimalustki, et sina said valesti aru

Mina, sinisilmne naiivitar, arvasin eilse päevani, et blogi kommentaarium on see koht, kus inimesed tohivad vabalt kaasa rääkida, mõtteid vahetada, arvamust avaldada jne, olenemata sellest, kas sa nõustud kirjutatuga või mitte. Aga jaa, see ilmselgelt ei kehti iga blogija kommentaariumis. Mõnedel on selline suhtumine, et a. kui sa minuga ei nõustu, siis nägemist! b. mind ei huvita, mida sina arvad c. sa ei saanud ikka mitte mõhkugi aru, mida ma kirjutasin. Loe uuesti ja seekord mõttega (ilma, et blogija ise küsiks või püüaks aru saada, kust tekkis valestimõistmine, ei, sest lugeja on ju loll ja süüdi, et ei oska tema kirjutatud tekstist aru saada, pole ju õhkõrna võimalustki, et hoopis blogija ise mõistis loetut valesti) ja d. kui sa enne oma arvamusavaldust ei kirjuta juurde lühikest elulootutvustust endast ja oma läbielamistest, siis on sul nende tundlike teemade kohta üldse keelatud midagi arvata.
Vot nii, saite aru ja jätsite meelde jah?

Aga tegelt, kui nüüd nats tõsisemalt rääkida, siis ma isegi ei saa aru, kust võtab blogija sellise õiguse, et kui lugeja julgeb olla eriarvamusel, kirjutada kommentaari, mis on pisut ehk kriitilise alatooniga, kuid siiski viisakuse piirides, hakata ülbitsema oma lugejatega?
Asi, mida mina mitte kunagi ei tee, on oma lugejatega nõmetsemine, sest ma austan tagasiside andja arvamust. Ja ei, ma ei räägi siin niisama sõimlejatest ja tolmu üles keerutajatest, vaid tavalistest lugejatest, kes avaldavad oma arvamust. Nii lihtne see ongi!
Kas teie olete kunagi blogijalt saanud oma kommentaarile inetu või ebameeldiva vastuse?

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Mul on õnneks olnud targad, intelligentsed ja vaimukad kommenteerijad :) ( ülejäänud kustutan lihtsalt ära:)),
    aga, see, mida olen aastatega õppinud on, et kirjalik kommunikatsioon on kirjalik kommunikatsioon.
    Rohkem kui kord olen kirjutanud aiast ja saanud kommentaare aiaaugu kohta.
    Mis seal ikka, imestan ja püüan end paremini väljendada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, mul on ka siiani olnud ainult ja ainult üleni toredad kommenteerijad.
      😍Ja ühtlasi pean ma alati võimalikuks seda, et mina võisin eksida või ise kuidagi valesti end väljendada ning seepärast loen alati kõiki kommentaare ja tagasisidet mõtestatult ning püüan sellest enda jaoks midagi õpetlikku leida. Ja no kui kohe üldse pole midagi, mida sealt endaga kaasa võtta, kõrva taha panna, õppida, siis jumal temaga. Et selles suhtes ma pole see vend, kes endale vineertahvliga vastu pead lõputult taoks.

      Kustuta
  2. Kunagi üks sisustusblogija näitas oma valminud lapsetuba, kus mulle jäi väga silma, et seal olev puidust riidestange oli täiesti kinnitamata ja tundus väga ohtlik ajaks, kui laps juba liikuma hakkab. Kommentaaris kiitsin stanget, sest oligi väga ilus ja kihvt, aga juhtisin ka tähelepanu sellele, et tundub ohtlik. Vastu tuli: "ma ei taha kuri olla aga mul on juba villand sellistest ohutusalastest märkustest ja olles mu blogi lugenud, tead kindlasti, et olen mõistlik ja teadlik inimene nagu sinagi". Juures naervad ja winkivad smailid. Sinna tuli üks teine sisustusblogija ka takka kiitma ja kaasa naerma. Point on selles, et ma teadsin küll teda, neid mõlemat täpsemalt, aga blogi lugema sattusin täiesti esimest korda ja tõesti ei teadnud, milline inimene ta on või milliseid kommentaare muidu saab. See kord on nii meelde jäänud just sellepärast, et mul ei olnud isegi mingit erimeelsust temaga ja täiesti pahaaimamatult võtsin sõna. Jäi mu esimeseks ja ainsaks korraks seal. Seda olen muidu kõrvalt ka märganud, et blogijad kipuvad eeldama nagu kõik teaksid neid ja oleksid juba aastaid jälginud. Inimlikult saan isegi aru, kust selline ettekujutus võib tulla aga võiks siiski arvestada, et päris nii ei ole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oih. Sa polnud vist tal esimene, kes sellele tähelepanu juhtis. Aga noh, see pole muidugist mingigi vabandus. Blogijal on ju alati võimalus oma postitusele juurde lisada väike ääremärkus, et mitte saada rohkem sellekohaseid märkuseid.
      Ja need naervad ja winkivad emoijid selliste vastuste ja kommentaaride järel on rohkem kui kahtlased. Kui sa oled häiritud või pahane, siis kasutagi vastavaid emoijid või ära kasuta üldse.

      Aga jaa, ega sellistes olukordades ei olegi nuud teha kui kulmi kergitada ja edasi liikuda. 😊

      Kustuta
  3. Sa unustasid veel selle variandi, et "see on minu veebikodu ja ära tule arvamust avaldama a tuju rikkuma kui ühel meelel pole"
    Aga jaa, on ikka silma jäänud see fenomen osade blogide juures, et lugejaid nagu vihatakse. On mullegi paar korda siin-seal nähvatud. Samas on nii palju toredaid blogisid, kus kommentaarium on sama äge ja sõbralik nagu blogi isegi, nendes ütlen alati rõõmuga oma sõna sekka ja naudin ka teiste lugejate omavahelist diskussiooni :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, selle fenomeni nimi on vist blogija arvamus ja vale arvamus, nagu üks mu lugeja Facebooki lehel väga tabavalt kirjutas.
      Ja ma muidugi kohe järeldan su kommentaarist, et ma olen ka üks nendest toredatest blogijatest... ;)

      Kustuta
    2. Muidugi :)
      Ja sinu blogi on lisaks veel seetõttu ka südamelähedane, et mu abikaasa on samuti eluaegne esimese tüübi diabeetik.

      Kustuta
    3. Ohoo, #teamdiabeetikud
      Ma loodan, et sinu mehe haigus on kulgenud ilma suuremate tüsistusteta. Muide.. Saksamaal teadlased patenteerisid seesinase tehnoloogia ära, mis mõõdab veresuhkrut peenikese laseriga läbi naha. Ei mingeid lansette, nõelu ega kiipe. Hetkel tegelevad teise prototüübiga. Esimene oli kingakarbi suurune, teine peaks tulema mobiiltelefoni suurune ja kolmas siis juba käekella suurune. Joosep on nendega kirjavahetuses olnud. Minul on küll lootust peale siirdamist mõneks ajaks diabeetist vabaks saada, ent kasulik info igal juhul

      Kustuta
    4. Hoian Sulle väga pöidlaid ja varbaid, et see Sul ka õnnestuks.

      Kustuta
    5. Omg, nii põnev, ma ei teadnud! Ma ikka ka vahel satun mõnele artiklile, et miskit on diabeedivallas tulekul ja katsetamisel, aga noh, et tavainimeseni midagi jõuaks, kes teab kui palju aega see võtab. Mu abikaasal ses mõttes vedanud, et tal väga hea veresoonkond geneetiliselt vist, 33 aastat diabeeti pole siiani veel väga suurt jälge jätnud, samas sellevõrra ta jälle võtab liiga lebolt ja ei viitsi mõõta ja toitub sitasti ja laseb väga üles-alla kõikuda veresuhkrul...Ja noh tead küll neid öiseid (või ka päevaeid) suhkrulangemisi, mõjutab ikka elukvaliteeti ja tööelu, peale teadvuse kaotust ikka terve päev kehv olla. Ja ta kuidagi häbeneb enamus sõpradele ja töökaaslastele öelda, et tal diabeet, ja siis vahel kui madal või kõrge ja ta hakkab hullu panema või ära minestama vms, siis veits awkward noh, aga ikka ei ütle :D
      A sa oled täiega tubli noh, ja kui tookord sellest lugesin, et saad ehk mõneks ajaks peale siirdamist diabeedist priiks, hüppasin lausa ise suurest rõõmust lakke :) Elan igatahes põnevusega kaasa!

      Kustuta
    6. Jaa, need suhkru kõikumised pidavat olema kõige hullemad. Et need ongi need, mis põhjustavad kõige suuremaid tüsistusi. Minul oli teismelisena see valehäbi ja see sai alguse koolist. Lapsed võivad vahel nii julmad olla ja ei mõtle , mida väljaöeldud sõnad võivad teisele põhjustada. Mulle piisas ühest sõnast – narkomaan, ja oligi kõik. Kui kolisime, siis uues koolis ei öelnud enam, et olen diabeetik, süstlad jätsin koju ja päev läbi olin mõõtmata ja süstimata ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis võid kolm korda arvata, mis mu veresuhkrud olid. Ja muidugi ka see harjumus, või tähendab mitte harjumus end süstida peale igat toidukorda, seda mulle kodust kaasa ei antud, 90ndade materjali puudus ja keeleline barjäär, sest minu ema pole ju eestlane. Kõik see pani korraliku põntsu noorele kasvavale organismile.
      Aga nii tore, et kaasa elad ja kuigi ma natuke pelgan eesseisvat siirdamist, just seda taastumise osa ja neid ravimeid, mis immuunsust alla suruvad, siis on põnev ka. Et huvitav, mis tunne see on kui ei pea kogu aeg süsivesikuid arvutama ja suhkrut mõõtma ja halba enesetunnet tundma jne.

      Kustuta
  4. Huvitav mõttevahetus! Siin minu kui blogija (ja ka kommenteerija) kaks senti:

    Esiteks. Mina blogisin… las ma mõtlen… ca 8 aastat vist, ilma, et oleksin kommentaariumi avanud. Lugejalt ma tagasisidet ei oodanud, blogi oli/on mu veebipäevik. Päevikut pidades pole kommentaarium ju kohustuslik.

    Teiseks. Mu meelest aetakse segamini kaks meediumi – blogid ja foorumid. Blogid on minu maailmanägemist mööda isiklikud veebikodud, kus KÕIK reeglid, kaasa arvatud kommenteerimisreeglid, kehtestab koduomanik. Foorumid aga on nö. avalik linnaväljak, kus igaüks võib mistahes arvamust avaldada ja /või kritiseerida, reeglid kehtestab foorumi valdaja/moderaator. Mistõttu olengi seda meelt, et blogiomanikul on täielik õigus komentaaride tooni määrata, näiteks stiilis “ma ei soovi siin näha kritiseerivaid/teisitimõtlevaid arvamusavaldusi”.

    Kolmandaks. Tsiteerin: Kai: “Minul on lihtne reegel: suhtu oma lugejasse sama viisakalt nagu sa suhtud oma sõpradesse, kes on sulle külla tulnud. Sa ei viska ju oma sõpra oma kodust välja kui ta on mingis asjas sinuga eriarvamusel” Jaa, olen väga nõus, et külaliste vastu tuleb külalislahkust üles näidata. Aga. Blogide puhul pole kõik külalised a) blogija sõbrad ja b) külalised ilmuvad ka kutsumata.
    Mistap minu arvates kehtivad blogis eelkõige “koduomaniku” õigused, alles seejärel tulevad külaliste õigused. Minul isiklikult pole olnud vähimatki probleemi kuulutada, et 5500s ei eksisteeri demokraatiat, sest seal käsen, poon ja asen MINA :), ja ma tahan, et minu kodus, minu toas paistaks alati päike ja põrandad oleksid alati puhtad. Igaühele, kes negatiivse, trolliva või mind/mu ellusuhtumist arvustava kommentaariga lagedale tuleb, palun teine toon võtta, ja kui ei võeta, näitan ust, st. kustutan kommentaari. Vot sihuke diktaator olengi :)

    P.S. Mis ei tähenda, et ma ise teinekord kommentaariumites libastunud poleks, omaenda reeglite vastu eksinud. Üldjuhul püüan viga siiski märgata ja tunnistada, kasvõi tagantjärele.

    VastaKustuta

Back
to top