Ma ei tea,kust oma postitusega pihta hakata. Tahaks ju endast jätta viisaka ja südamliku tütre muljet, kes suudab alati eeskujulikuks jääda, mitte pahandada, mitte närvi minna, mitte toriseda jne jne, aga käsi südamel – ma ei suuda. Ma tahan nimelt  teile rääkida loo, mille saaks vabalt liigitada kategooriasse „emad-jäävad-emadeks“.
Ma ei tea, kuidas teistes peredes nende asjadega on, aga ma tahaksin niiväga loota, et ma pole ainuke tütar siin planeedil, kes ajab oma okkad laiali ja hakkab turtsuma nagu siil, kui ema püüab oma lapsekest ainult aidata. Ma vahel korrutan seda endale mantrana, ausõna, aga kulmu veab tahestahtmata kortsu, kui sind järjekordselt püütakse vati sisse toppida ja turvatrellid ümber keevitada.

Minu ema on alati olnud selline pisut kanaemalikult ülehoolitsev. Vahel mul on tunne, et ta pole kunagi lasknud mul päriselt lennata, sest hirm ja mure, mis kõik minuga võib juhtuda on liiga suur. Ma siiani näiteks mäletan seda korda kui tahtsin Tallinnasse AHHAA Teaduskeskusesse tööle kandideerida ja kui ma sellest emale rääkisin, siis selle asemel, et mind innustada ja julgustada, hakkas ta mulle nagu varrukast ette lugema põhjuseid, miks ma ei saa ja mis võib valesti minna ja et mõelgu ma ikka ennekõike oma tervisele jne jne.
Ja sellised tavalisemad, igapäevasemad asjad, mida ta teeb on näiteks see, et kui näeb, et mul pole kindaid käes, siis võite kindlad olla, et tal on alati paar varukindaid kotis, mida mulle siis pihku pista. Kui linnas käime, siis vaevalt jõuame bussis maha istuda, kui juba ta pakub mulle kohukesi, smuutit, müslibatooni. Ükskord, kui tulime poest ja teel koju hakkas lörtsi sadama, siis ema võttis oma peast bareti ja suskas selle mulle pähe. Mina putkisin samal ajal vastu, aga kuna mu mõlemad käed olid poekottidega hõivatud, siis oli sellest suht vähe tolku. Ja ma saan aru, et see tuleb emainstinktist, et vahet pole kui vana su laps on, ikka sa tahad teda hoida ja kaitsta, et ta jumala eest ei oleks näljas ja paljas.
Ning kui mul siin selle dialüüsiga on vahel tervis olnud nii halb, et ma pole jaksanud süüa teha, siis tema on meile pudrukest hommikuks keetnud ja kõiksugu maitsvaid roogasid valmistanud. Kui ma sellele mõtlen, siis võtab ikka südame alt soojaks küll, et mul on siin maailmas keegi, kellele ma saan alati toetuda. Alles nädala alguses, kui ema jälle oma aurava kartulipudrupoti ja kotletikestega meile tõttas, kallistasin teda ja ütlesin, et kui väga hea meel mul on, et ta olemas on ja et ma armastan teda.

AGA… Nende ülihoolitsevate emadega käib kaasas ka üks väike, tibatillukene, mikroskoopiline miinus. Nad nimelt, kas a. ei usu, kui laps väidab, et kõik on hästi, kõik on korras, mul pole midagi vaja või b. nad kuulevad küll, saavad suurepäraselt aru, kuid käituvad ikka risti vastupidi sellele, mida sa neile ütlesid või palusid.

Kui mul see peritoniit hakkas vaikselt endast märku andma, siis mõni õhtu pidin ma end masina küljest korra lahti ühendama, et käsitsi lisa lahust kõhtu lasta. Aga nende lahti ühendamistega on see keiss, et sa saad vaid ühe korra end lahti ühendada. See on sellisteks SOS olukordadeks. No kui peaksid näiteks tahtma öösel minna vetsu. Aga kuna mu neerud on peaaegu et lõpetanud oma töö, siis ma väga tihti ei käi vetsus. Kuid miskipärast tahtsin ma just siis vetsu, kui mul see peritoniidi jama hakkas tekkima. Võib-olla oli see tingitud sellest, et kuna kõhukelme kaudu ei saanud dialüüs korralikult toimida, siis hakkasid neerud ise uuesti rohkem vaeva nägema, et organismist liigset vedelikku välja tuua. Ma ei tea. See on puhtalt minu oletus.
Aga see tähendas muidugi seda, et hommikuti oli mul räme pissihäda. Ent kuna ravi lõpuni oli veel oma 2-4 tundi, siis ma lihtsalt hoidsin jalad ristis ja kannatasin, endal silmamunad peas kollased. Ma rumala peaga mingi hetk kurtsin emale oma olukorda. Ema muidugi hakkas kohe rääkima, et ma peaksin endale voodi alla mingi kausi panema või miskit. Ma laitsin selle mõtte kohe maha. Siis ta püüdis mulle rääkida, et on olemas kõiksugu siibreid. Ja ma olin nagu ei, mul ei ole vaja siibrit. Ma suudan hoida kinni küll ja see pole tegelikult üldse nii hull. Ja ma veel eraldi rõhutasin, Et mul EI OLE vaja, ma EI TAHA, ärgu ostku mitte midagi!

Nii, läks siis natuke aega mööda. Minu jaoks oli teema maas ja ammuilma unustatud, kui siis ühel kenal õhtul tuleb ema meie poole. Asetab koti minu kõrvale diivanile ja ütleb sedasi süüdlaslikult: „Kai, ära palun pahanda, aga ma ostsin sulle ühe asja… „. Ma olin juba häires. See ei kõlanud sugugi hästi. Ema krabistas veel ja siis ulatas mulle kandilise plastikust topsiku – siibri, ja mingisuguse, kuidas seda nüüd siis kirjeldada, lehtrikujulise abivahendi. Nimetame seda nii.

„Emaaa! Mul ei ole siibrit vaja! Ega ma mingi voodihaige pole. Ei ja veelkord ei, ma ei hakka seda kasutama. “, ütlesin ma ilmselgelt väga häiritult. Aga ema seletas, et no kui peaks vaja minema, et las ta siis olla voodi all. Sa isegi ei näe, et see seal on. No tõesti jah. Siis ta tahtis veel, et ma lubaksin talle pühalikult, et ma ei pane seda kuhugi teise tuppa, vaid ikka käe ulatusse.
Oii, ma olin nii kuri. Istusin diivanil kulm kortsus. Mingi hetk sekkus Joosep ka minu ja ema vestlusesse. Üritas sedasi hellalt ja pehmelt öelda, et Kaikene, ema tahab ju ainult head ja et ärgu ma nüüd kurjustagu jne. Nagu mis agenda teil siin minu vastu on? Mingi #teamsiiber siin kokku saanud või.
Ma saan aru, kui see oleks olnud mõni nunnu pissipott, väikese potikõrvaga ja nunnu pildiga. Nagu selline magamistoa aksessuaar või nii, aga EI. Selle asemel toodi mulle hoopis mingi plastikust unisex siiber.

Kui ma Kikule sellest rääkisin, siis ta ütles, et tal on nii palju küsimusi. Näiteks üks küsimus oli see, et kuhu ma selle kusese lehtri panen peale kasutust, kui ma ei pääse magamistoast liikuma? Ma vastasin talle, et mina ei tea. Panen endale padja alla.

Et siis jah, mul on siiber. Ma alguses päris jupp aega mõtlesin, kas üldse rääkida teile seda, sest noh, see oleks võinud ju jääda tegelikult sinna voodi alla, koos selle sama siibriga. Aga mis sest enam, nüüd te siis vähemalt teate, et mul kodus riidekapis on selline seksikas abivahend. Just nimelt, riidekapis. Teises toas.
Ja et keegi nüüd jumala eest ei arvaks, et ma kuidagi viltu vaatan siibri kasutamisele või halvustan neid inimesi, kes seda vajavad, ei, kindlasti mitte. Lihtsalt minul pole seda vaja. See oleks umbes sama hea kui ma ostaksin endale homnepäev lugemisprillid, kuigi pole isegi ohtu, et ma näeksin.

Aga kas kellegil oleks muidu siibrit vaja? Endale, emale, vanaemale, isale, vanaisale, lapsele, kellegile hooldatavale? Mul täiesti juhuslikult seisab siin üks tutikas siiber. Pole selle poole isegi mitte hinganud. Annaksin niisama heast südamest kellegile ära, kellel oleks seda tõesti vaja. Samas ma ei tea, võib-olla siibrid maksavad tänapäeval nii vähe raha, et neid polegi abipakkumisena vaja pakkuda. Samas vähemalt säästaks keskkonda kui jääb miinus üks siiber tootmata.

Mõtlesin, et tulen kirjutan mõned read. Muidu hakkate ehk veel arvama, et olen siia Kilingi-Nõmme mändide ja hangede vahele peris ära koolend.

Et teid kiiresti asjadega kurssi viia, siis minul läheb endistviisi. See tähendab, et endiselt olen pime, neerud endiselt ei toimi, uut pole kah saanud, Janet elab ning on oma ea kohta vägagi kepsakas (kui need kaks seika välja arvata, kus ma juba nutsin ja tahtsin lasta ta magama panna, aga Joosep ütles, et ootame veel natuke ja no mis ma oskan kosta – tal oli õigus), uut juhtkoera pole ikka veel ja ei tea millal tuleb jne jne. No nagu ma ütlesin – kõik on vanaviisi. Aa ei, vahepeal olin Tallinnas haiglas, nefroloogias. Mul nimelt tekkis peritoniit ehk kõhukelmepõletik. Ma ei tea kui palju see teid huvitab, aga pikk jutt lühidalt.
Mul on siis kodus dialüüsmasin, mis teeb mulle öösel üllatus-üllatus, dialüüsi. Enne magama minemist ühendan end masina külge, jättes praegu kogu selle lahustekottide ja kassettide ja väljavoolukottide ühendamise-paigaldamise-seadistamise julmalt vahele. Lihtsalt teadke, et masin kaalub-mõõdab-soojendab ja siis laseb spetsiaalselt minule määratud koguse lahust lihase ja kõhukelme vahele. Siis see kaks tundi loksub seal ja siis kaks tundi hiljem masin pumpab selle lahuse uuesti välja ja laseb uue puhta lahuse uuesti sisse. Ja nii teeb see masin seda öö jooksul 4-5 tsüklit. Olenevalt siis inimesest ja talle määratud raviplaanist.

Aga vot minuga juhtus selline lugu, et kui ma ühel ilusal õhtul end taas masina külge ühendasin, siis see liiter lahust, mida masin mulle päevaks kõhtu jätab, siis see liiter lahust oli lampi kuhugi ära haihtunud. No okei, mitte päris liiter, aga selline 700 milliliitrit oli jalad alla võtnud ja minema jalutanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et äkki mu kõhukelme andis otsad ja rebenes kusagilt ning nüüd immitseb seda lahust mulle kuhugi kuhu ei peaks. Ja kuna lahus ei püsinud seal kus ta pidi, siis hakkasin iga päevaga aina enam paiste minema. Ja paistetus on selles suhtes ohtlik, et muidu esimeste asjadena lähevad silmad, käed-jalad paiste, ent see ei pruugi alati nii minna. Ohtlikuks läheb asi siis, kui vesi läheb näiteks kopsu ja / või südamesse jne. Mul õnneks asi nii hulluks ei läinud. Arstid said ennem kiiresti jaole.

Ja muidu poleks isegi nagu väga hullugi, aga selleks ajaks kui nad ravivad seda peritoniiti, siis mind võeti jälle aktiivsest doonororgani järjekorrast maha, sest organism peab siirdamise ajaks olema põletikuvaba. Ma väga-väga loodan, et sellesse vahemikku ei satu just mulle sobiv doonorneer. Järjekorda tagasi saan loodetavasti selle kuu lõpus.

Aga haiglas olles oli mul tegelikult üpris lõbus. Mul oli naabriks nimelt üks vanaproua, kes ei tahtnud teps mitte uskuda, et ma kohe üldse ei näe. Näiteks ühel päeval toodi talle tilguti, aga mina ei pannud seda väikest asjaolu tähele (noh teate küll, toimetasin oma asjadega) kui äkki memmeke pöördus minu poole ja ütles: „Kuule vaata, kas seal pudelis on veel palju järgi?“.
Ma olin nagu mõh? Mis pudelis? Ja kus seal? Kuna ma ei saanud aru, millest ta rääkis ja ma ei raatsinud ega viitsinud hakata rääkima oma silmade elulugu, kuna ta kuulis väga kehvasti, siis vastasin lihtsalt, et „ma ei tea, ma ei näe“, mille peale tädike vastas otse südamest ja nagu väike laps ilma valehäbita: „Nii pime oled!“.
Haha, jah, pime mis pime. Võiks isegi öelda, et minust on lausa raske pimedam olla.

Järgmistel päevadel küsis ta, kas seal pudelis on seep. Ma jälle ei teadnud, et kus seal ja millisest pudelist jutt käib. Seal palatis oli rohkem kui üks pudel jne. Siis ta küsis kogu aeg, kas ta võib laetule ära kustutada, et tal juba sellest laelambist silmapõletik tekkinud, siravat otse silmaauku. Ma jälle vastasin naerusuiselt, et jaajaa, et kustutagu aga heaga ära, et ma nagunii ei näe, isegi mitte valgust. Paneb siis klõpsti tule kinni ja siis küsib, kas nii on okei. Eem, jah, nii on okei. Sama päeva õhtul ja järgmisel päeval kordus sama vestlus. Kas ma tohin need tuled maha lasta, siravad otse silma, mul juba silmapõletik jne jne. Ja ma pime inimene jälle lahkelt lubasin.

Ja nüüd ma ei teagi, kas tädike ei kuulnud mind või ta lihtsalt ei uskunud enam mu pimeduse juttu, kuna nägi, kuidas ma telefoni kasutasin ja olgem ausad, palatis liikusin ma samuti üsna kobedalt ringi, tegin ise endale dialüüsi, ise sõin, ise panin end riide jne jne. Jaajaa, rääkigu ma veel, et olen pime. Raudselt arvas, et ma olen tegelikult üks väike vastik õel inimene, kes ei viitsi, ei taha vaest vanainimest aidata. Ja nii jätkas vanaproua oma järjekindlusega minu käest abi küsimist. Üks päev küsis isegi oma telefoniga abi. Ma muidugi jällegist keeldusin viisakalt ja ütlesin, et „ma kahjuks ei saa aidata, ma ei näe“ (väga populaarne lause viimasel ajal minu suust), aga selle peale vastas proua, et ei-ei, et see on kõige lihtlabasem, sellega saan ma kindlasti hakkama, haha.

No vot, ja siis meil uputas siin. Lausa nii, et vesi hakkas ukse alt palatisse voolama. Ma ärkasin siin üks hommik üles ja kuulen, et keegi peseb põrandaid. Mulle tundus, et see ähkimine ja puhkimine tuleb vetsust. Kuna kahe palati peale on üks vets, siis mõtlesin, et naaberpalati proual juhtus õnnetus ja nüüd kraamib enda järelt.
Otsustasin siis peale kümmet minutit kuulamist, et lähen kutsun õige hooldaja. Kebisin siis voodist välja, torkasin oma pehmed jänkusussid jalga ja kooserdasin palatiukse juurde. Kui ma aga ukse avasin, siis selgus, et hoopis hooldaja oli see, kes palatiukse taga ohkis ja ähkis. Tagumik upakil veel ütles mulle, et oioi, ärgu ma praegu tulgu, et meil siin  uputab ja et võib-olla on juba palatissegi vesi tulnud. Ja oligi. Ma tõstsin jalgu ja sain alles siis aru, et ma seisan veeloigus.
Läksin siis tagasi voodisse ja kui olin seal mõned minutid südamerahus pikutanud, siis ühtäkki meenus mulle ehmatusega, et mul ju elektrivoodi ja et huvitav, kas ma peaks selle igaks juhuks seinast välja tõmbama, haha.

No vot. Sellised juhtumised siis minul. Neid oli tegelikult veel, aga hetkel valisin kõige värvikamad hetked ja pigem sellised hetked, mis olid just konkreetselt minuga seotud, mitte teiste patsientidega.
Kuidas teie möödunud aasta viimased kuud möödusid ja kuidas vahepeal läinud on? Kurtke, jagage rõõmu ja rääkige niisama kaasa. Kui siin muidugi enam eksisteerib mõnd hingelist üldse.

PS. Kaks päeva tagasi elutoas diivanil istudes tundsin sooja päikest oma palgel ja akna all põõsas laulis üks väike linnuke kevadiselt. Ma saan aru, et meil seisab ees veel mitu head talvekuud, kus lumehanged ulatuvad kohati kurguauguni, aga see väike linnuke tõi kuidagi lootust ja rõõmu ja minul puges küll põue väga kevadiselt soe tunne. Pärast rääkisin Joosepile ka sellest ja lõpetasin oma lause sõnadega „…ja varsti ongi kevad käes!“, mille peale tema teatas: „Sa oled optimist!“

Ilmselt enamus teist on juba näinud, et jagasin oma blogi Facebooki lehel bussijuht Aivari lugu ja ma pean ausalt tunnistama, et olen sõnatu. Ma poleks ealeski osanud arvata, et see postitus saab niii palju positiivset tagasisidet, reaktsioone ja jagamisi. Tundub, et me inimestena, eriti just praegusel keerulisel ajal, vajame oma päevadesse pisut soojust. häid sõnu ja väikest tunnustavat patsutust õlale, et jaksaks edasi liikuda. Et me ei kaotaks usku ja lootust, et maailm pole veel päris hukas. Tuleb vaid osata märgata.

Aga tegelt tulin ma täna kirjutama põhjusest, miks ma üleüldse käisin Tartus. Ma nimelt külastasin Pallase kunstigaleriid, meil oli seal kirjeldustõlke töötuba. Ehk et Interdistsiplinaar festivali raames said vabatahtlikud näpuotsaga ise järele proovida, mis asi see kirjeldustõlge õigupoolest on ning mina olin üks paljudest konsultantidest, kes oli kohale kutsutud neid juhendama.
Esmalt tutvusime kiirelt galeriiga ja sealsete teostega. Seejärel tehti kiirkorras lühike ülevaade kirjeldustõlkest, räägiti mõningatest reeglitest ja siis anti konsultantidele valida, millist teost nad soovivad hakata konsulteerima. Minu valikuks osutus üks unistustega seotud teos, mille autoriks Krista Ojasaar. Seda sellepärast, kuna ringkäigul kõnetas see teos mind kuidagi väga isiklikult, puudutas mu hinge.

Ekspositsioon asus jahedal keldrikorrusel. Ruum ise oli hele ja valgusküllane. Seinad olid kaetud heleda siidja tekstiiliga, põrandat kattis villataoline valge vaipkate. Vasaku seina ääres oli neli valgustatud klaasvitriini ja nende sees kangast kokku kobrutatud õhulised pilved: valged, helesinised, tumesinised. Pilvede vahel oli beežikad kartongkaardid, mille peal oli üks osa luuletusest. Luuletus jätkus edasi läbi nelja vitriini. See kõlas järgmiselt:

Tahan elada unenägudes, unistan lendavast vaibast, tahan minna Emajõe läteteni ja lennutada seal tuulelohet.
Kui puujuured on nagu inimesel varbad, siis tahaksin neid puuvarbaid kõditada vihmaga. Kaasa voolata, aina mere poole mureneda aeglaselt nagu mägi, kuni minust on saanud ruske liiv.
Aina joosta ja joosta, kuni võhma enam ei jätku. Aina joosta ja joosta, kuni tõusen lendu, õhkkerge ja värelev…

Aga vot rohkem edasi ei reedaks, siis on teil põhjust ka galeriisse minna.

Teises seinas oli heledast puidust kahe sahtliga kartoteegikarp. Üks sahtlitest oli lahti ja seal sees olid kümned ja kümned päris inimeste unistused. Teine sahtel oli kinni, seal olid tühjad sedelid. Kartoteegist edasi oli vanaaegne kulumisjälgedega ja värvilaikudega kirjutuslaud. Laua peal oli väike valgete sedelite virn ja selle kõrval neli sinist pastapliiatsit. Ka laua peal olid laokil erinevad täidetud sedelid, kus olid jällegist kirjas inimeste unistused.

Ma ei hakka saladuseloori kergitama ja siia kirjutama, et millised olid need mõned unistused, mis seisid paberisedelitel, vaid kes tahab, see saab minna ja tutvuda ise Pallase galeriis oleva näitusega “Vaheruum // Liminal space”.Seal on mida uudistada. Ning kui juba minna, siis miks mitte ka oma unistus paberile kirja panna.
Ma ise arvan, et see nn tuba kõnetas mind kõige enam just sellepärast, kuna esiteks, mulle väga meeldivad sügavamõttelised ja kiuksuga luuletused ning teiseks, ma olen ise väga suur pea pilvedes uitaja. Lausa nii suur, et mind tuleb aeg-ajalt jalgupidi sealt pilvepiirilt tagasi alla maa peale sikutada.

Kuna mul järjekordselt pilti pole, sest ma olin ikkagist tööl ja mulle tundus, et seal oli rohkem pimedaid kui nägijaid, siis saate järjekordse kujutluspildi. Mis nii neljasilma vahel öeldes on peaaegu et identne, sest just nii ma seal ruumis istusin ja olin, ent polnud lihtsalt kedagi, kes oleks hetke jäädvustanud.
Istun heledas akendeta ruumis, vanaegse kulunud ilmega laua ääres. Mul on seljas põlvini ulatuv ja kolmveerand käistega vanaroosa velvetkleit. Mu pikad tumelillad juuksed langevad seljale. Hoian süles väikest Mary Poppinsi stiilis käekotti. Pilk on suunatud mõtlikult lauale, mille peal lebavad  kaootiliselt laiali valged sedelid.

Aa, ja kui aeg oli seal maal, et pidin tagasi bussi peale tormama, siis kutsusin sõbra Tambeti appi. Ja kuna töötoas olnud teinegi konsultant pidi sama bussi peale jõudma, kuhu minagi rihtisin, siis Tambet tuli galeriisse, talutas meid nagu pardiema hoolikalt uste ja autode vahelt oma autoni, sõidutas bussijaama ja saatis ilusti bussi. Pärast koju jõudes rääkisin Kikuga ja siis muljetasin, et kui vahva meil oli ja siis Kiku ütles, et jaa, ta juba teab. Tambet olevat talle saatnud messengeri sõnumi sisuga saad aru, ma tõin just kunstigaleriist kaks pimedat ära“, haha. Kui ma seda kuulsin, siis ma panin ikka korraliku kajaka maha. 

Käisime Joosepiga, umbes kuu tagasi, Saku Suurhallis doktor Jordan Petersoni kuulamas ja hiljem saime ka VIP tsoonis temaga kohtuda. Aga kuna seal oli umbes 100 inimest, siis öeldi, et kiire tere, kätlemine ja pilt. Et ärge hakake pikalt heietama, kuidas ta on teid oma loengutega aidanud ja teie suhet paremaks muutnud jne. Lihtsalt kiire tere, kaks sõna, pilt ja tagasi kohale, muidu ei jõua nad järgmiseks nädalaks ka Islandile, haha.

Võtsime siis nagu pardipojad viksilt rivvi ja liikusime toolirea kaupa kätlema. Meie olime kolmas rida ja kui saabus meie rea kord, siis harjutasin peas maeiteajubamitmendatkorda, et kuidas ma inglise keeles ütlen tere ja et tore kohtuda jne. Et no kas „hello doctor Peterson, it’s nice to meet you„ või „Hi, my name is Kai, very nice to meet you“. Lõpuks otsustasin ikka hello peale jääda, et see on nõks viisakam ja lugupidavam, kuna tegu on ikkagist doktori ja ülikooli õppejõuga jne. Kuid samal ajal kui ma seda kõike mõtlesin ja väikeste sammudena edasi liikusime, kuulsin, kuidas ees olnud naine astus Jordanile ligi ja ütles „hei“, sedasi hästi tšillilt… ja ma jooksin kokku. Ma reaalselt jooksin kokku. Kogu mu plaan lendas vastu taevast, sest hakkasin uuesti kahtlema, et äkki peaks ka ikka sedasi lebolt peale minema, nagu kohtuks vana sõbraga vms… Kuid juba öeldigi „next“ ja juba ma seisingi Petersoni ees ja ta ütles „hei you two, it’s nice to meet you“ ja ma seisin seal nagu tummahammas, aju totaalses lühises. Suutsin ainult „äääö hääll…eee, I’m Kai“ mõmiseda ja veel midagi ebamäärast ja oligi kõik. Samal ajal kuulen, kuidas Joosep suhtleb temaga täiesti vabalt. Siis tehti meist pilt  ja oligi kõik. Läksime kohale ja ma mõtlesin, et mis asi see just hetk tagasi oli. Mul oli niii mark. Ausalt.

Ühesõnaga, mõned päevad tagasi, hommikul vara, siis kui olin veel üsnagi unelaksune ja järjekordsed poolmagamata ööd olid selja taga, helises telefon. Viisakas inimene nagu ma olen, võtsin kõne vastu. Okei, tegelt pole viisakusega siin midagi pistmist. Hoopis tibatilluke-iiimepisike-väike lootuskiireke süttis mu sees, et ohoo, kas tõesti, kas tõesti on tutikas neer juba kandikul mind opisaalis ootamas. Aga ei. Sest kohe kui olin kõne vastu võtnud ja „hallo“-gi jõudnud ära öelda, algas järgmine vestlus. „tere, helistame teile blablabla firmast ja oleme siin läbi viimas väikest küsitlust ja kas oleksite valmis paarile küsimusele vastama?“

„Nooo eks ma ikka olen,“ vastasin pisut kõhklevalt.

„Suurepärane!“ rõõmustas naine teisel pool telefoni ning jätkas „mida te riideid ostes kõige olulisemaks peate?“

„Eee, seda et ee.. „ kokutasin ma teisel pool toru. Tundsin end nagu mingi täisdebiilik, kes on ära eksinud ja nüüd ei suuda oma kodust aadressigi meelde tuletada. Pea oli lihtsalt nii tühi, tühi nagu munakoor.

„Kas seda, et materjal oleks katsudes pehme?„abistas näitsik.

„Jaa, just. Et materjal oleks katsudes hea ja mitte mingi kilekas või selline ebameeldiv sünteetika,“ vastasin mina.

„Kas te pigem ostate uusi riideid või teise ringi riideid?“

„Mul on enamus riided teise ringi riided, uusi ostan väga harva,“

„Jaa, väga hea!“ kiitis näitsik, tekitades tunde nagu ma oleksin just õiget sihtmärki tabanud, ja siis küsis edasi „kas te tegelete aeg-ajalt ka heategevusega?“

„Jaa, iga kuiselt,“ vastasin mina.

Kokku oli mingi neli-viis küsimust ja siis kui neile olin ära vastanud, siis tänas mind südamlikult ning ütles, et kuna ma olin nii kenasti nõus vastama, siis tahavad nad saata mulle 4 paari bambussokke ja viienda paari saadavad vaesust kannatavale perele ja tatata, räägis seal muudkui edasi. Ma olin seal teispool toru nagu wohoo, ma sain praegu KINGITUSE. *fanfaarid ja lillesülemid ja aplaus* Ma pole telefoni teel kunagi midagi tasuta saanud, jeee!!!, Ja mõelda kui armas, nad saadavad vaestele ka sokke. Külmal ja märjal ajal kulub ju iga lisapaar kuivi sokke alati marjaks ära. Ja nii ma siis seal juubeldasin oma väikeses unises peakeses. Kuid mu rõõm oli üürike, sest äkitselt hakkas näitsik vuristama ja hästi rõhutatult rääkima: „…ja praegu on need sokid teile tutvumishinnaga 19,90 eurot ja kuidas siis on, kas soovite pika säärega või madala säärega, selliseid moodsaid, mis praegu on… „

„„Kas teil on kõrge säärega meeste sokke ka?“ küsis mu suu, ilma et oleks mu ajuga eelnevalt midagi läbi rääkinud. Ja mis te arvate, kas neil oli pika säärega meeste sokke? Muidugi oli. Ja samal ajal kui mina juba tellimust vormistasin ja edastasin vabatahtlikult oma koduaadressi, kisendas mu mõistus, et „mida sa teed?“, aga teine pool minust ütles, et „ole vait!“. See 20 euri ei tee sind vaesemaks ja pealegi – keegi puuduse all kannatavatest peredest saab ka endale paari sokke. kui tore ja armas. Tõepoolest, kui tore ja armas, et keegi saab terve pere peale ühe paari sokke.
Pärast kõnet, kui olin end kaineks maganud ja unekoomast välja tulnud,  siis sain ise ka aru kui idiootse diili ma tegin. Ma oleksin võinud ju selle 20 eurtsi eest osta vaestele neid sokke rohkem kui ühe näruse paari. Või kaks-kolm paari sokke ja väike toiduabi juurde. Aga no mis sest enam. Tellimus oli vormistatud ja nüüd ma jäin oma kaheksat sokki ootama…

Ja üleeile oligi see kaunis päev, kus ma sain oma bambussokid kätte, koos arvega. Arvega, kus seisab mustvalgelt kirjas, et see on jätkutellimus ja et nemad, auväärt bambuse sokivabrik, hakkavad nüüd mulle iga kuu 4 paari pika säärega meeste sokke saatma, hinnaks 39,90 euri. Vot nii hea diili saingi. 1 sokipaar 10 euri. Ma praegu huvi pärast tsekkasin Sokisahtlisse, et vaadata, mis hinnaga keskmiselt meeste sokid kätte saab ja kae nalja – 5-6 euri ja ongi sul sokid olemas. Mitte nii, et köhid 10 euri sokipaari eest. Ma ei raatsiks neid jalgagi panna ja isegi kui peaksin neid kandma, siis ma nutaksin iga soki pärast, mis on kandes hõredaks kulunud.

Böäh. Eks ma ise olen muidugi süüdi, siin pole kellegile teisele midagi ette heita ja tegelikult on natu-natuke naljakas ka. Ma lihtsalt olin kohutavalt unekoomane. Vot nii kergesti saigi mind ära konksutada. Ma olen magamata ja super väsinuna ikka imekerge saak. Ärge palun enam helistage mulle hommikul vara. Siis ma alles kõlgun kuskil paksu pilveudu sees, kuulen kauguses linnukesi ümber pea siristamas ja olen siis nii uudumuudu, et ma ilmselt oleks valmis kogu teie maise kilakola kokku ostma. Ma ilmselt oleks teie vanad juustud ja kalossid ka ära ostnud, kui oleksite mulle pühalikult lubanud, et teise paari kummikuid saadate vaestele või kodututele või selle saadud raha eest viite loomade varjupaika midagi head ja paremat. Ma oleks raudselt olnud nagu aa, olgu, heakene küll. Loomade ja laste ja vaeste nimel ikka. Doup. Nii loll.

Aga see oli neist küll ekstra nõme, et nad jätsid alguses oma küsitlusega mulje nagu nad annaksid kingituseks need sokid. Ja kui ma nüüd hästi hoolega järele mõtlen, siis justkui ähmaselt meenuks, et ta võis kõne lõpus mainida, et tegu on jätkutellimusega. No nii möödaminnes või nii. Aga kas see info ei peaks olema üks esimestest ja siis alles selle põhjal saaks inimene otsustada, kas ta on huvitatud teie üllameelsest 4+1 sokikampaaniast vms.

Aga davai. Ma lähen nüüd canceldama. Tahaks siia lõppu naerunägusid lisada, aga ma ei oska. Mõelge ise juurde.
Muide.. ilusat veebruarikuu algust! Kevad on sisuliselt juba käega katsutavas kauguses, nii tore. Ja kui need rinnuni ulatuvad hanged kord sulama hakkavad, siis tegelikult kuluvad Joosepile need 4 lisapaari bambussokke ka ära. Ja katsuge te öelda, et ei kulu vms. Ma ju pean kuidagi oma haavu lakkuma ja lollust vabandama.

    HOIATUS!!! Lugemine omal vastutusel! Postitus võib sisaldada kirjatekstis häirivaid intiimkirjeldusi.

Enne siirdamisele minemist tuleb minna ja võtta naistearstilt kinnituskiri, et sul on seal allkorrusel kõik korras. Et ei ole mingeid kasvajaid, rakulisi moodustusi, põletikulisi koldeid vms. Nii seadsin ka mina sammud naiste nõuandlasse. Ette ruttavalt mainin selle ära, et Joosep on minuga alati kabinetti kaasa tulnud.

Läksime siis kenasti kohale omale seda vajalikku papperit nõutama. Seekordsel visiidil läks kõik vanaviisi. Mind kutsuti sisse, arstil oli mind väga hea meel näha, saatis mu käevangus sirmi taha, võtsin püksid jalast ja ronisin pukki.
Esmalt tegi tavapärast läbivaatust, noh, teate ju küll, peeglite ja asjadega. Aga kuna kabinetti oli tekkinud ka moodne ultrahelimasin, siis tegi ka tupesisest UH. Vaatas ja mõõtis kõikvõimalikud asjad ära, mida mõõta ja vaadata annab. Kuna meil on peale siirdamist soov proovida ka last saada, siis jäi eriti hästi meelde lause, kus arst ütles, et munasarjad on korras. Enne, kui pukist pääsesin ja aluspüksid tagasi jalga venitasin, võttis ta ka emakakaelalt proovid. Või noh, kui nüüd üdini aus olla ja mu mälu mind alt ei vea, siis võttis proovi ikka enne ultraheli. Pärast ju ei saa, siis oled sealt alt selle geeliga ülepeakaela koos.

Enne kabinetist lahkumist leppisime kokku, et kui proovid on korras, siis ta ei hakka helistama, aga kui midagi on paigast ära, siis helistab. Ja ta helistas…
Ütles, et mult leiti üks bakter ja et ta kirjutab suukaudseks kasutamiseks ühed tabletid, mis peaks siis selle bakteri hävitama. Kui küsisin, et mis bakteriga tegu, et ma nagu ise ei tunne, et mul oleks mingeid kaebusi vms, siis arst ütles, et see on selline suht levinud bakter, mis tavaliselt tekib naistel siis kui nad on stressis. Ma olin nagu aa, vau, ma ei teadnudki, et naistel on oma stressibakter olemas. Ja mõelda vaid, chillis teine seal rahulikult oma elukest ja ei tekitanud mulle üldse enda olemasoluga stressi. Seekord aga ütles arst kõne lõpus, et kui ma ravikuuri läbi teen, et siis ta tahaks mind uuesti näha. Et pangu ma aga nõuandlasse aeg kirja ja tulgu kohale.

Egas midagi, kaks kuud hiljem istusime Joosepiga uuesti naiste nõuandlas. Astusime kabinetti, mul jälle väike ärevus sees, sest no tee või tina, aga no ei ole mugav seal naistearsti juures käia. Ma ei tea kuidas teil on, aga mul on max ebamugav. Ma saan mõistusega aru, et see on vajalik ja kontrollis tuleb käia ja kõikidele sõeluuringu kutsetele olen alati reageerinud ja selles suhtes on kõik fine, aga no ei ole mugav, kui sa pead pukis jalad laiali pikutama ja keegi mingisuguste  metallriistadega su sees urgitseb ja venitab.
Ja võib-olla ma peaks mainima, et minu naistearst on selline hästi kompleksivaba. Einoh, ega ta muidu vist ei saakski olla see arst, kes päevast päeva vaatab vagiinasid nagu mesilane, kes sumistab õielt õiele. Ja muidu mulle väga meeldivad teistsugused, karakteriga inimesed, sest nendega ei hakka kunagi igav, nad julgevad eristuda jne. Aga vot see visiit oli juba next level. Ma polnud selliseks läbivaatuseks valmis.

Igatahes. Astusime kabinetti, ütlesime „tere“, aga arst ei vastanud. Joosep juhatas mu arsti laua kõrval olevale toolile istuma. Ootasime. Samal ajal kuulen, kuidas raadio ragiseb ja sealt kostub seksika häälega Pearu Pauluse lõõritamist „nii kuum on tunne, nii kuum on tunne, sa ju tead see meeldib mulle, sest nii kuum on tunne“. Arst endiselt polnud meiega sõnagi vahetanud, toksis arvutis midagi. Võib-olla täitis eelmise patsiendi epikriisi, ma ei tea. Mul kippus vägisi naeratus suule tulema, sest olukord oli rohkem kui humoorikas. Ma oleksin nagu põrunud professori kabinetti sattunud.  Kuid siis ühel hetkel lõppes klaviatuuril klõbistamine ja ta keeras end tooliga hoogsalt ümber ja ütles hästi rõõmsalt ja intensiivselt: „Tereee! Mul on nii hea meel teid näha. Te olete nii nunnud.“
Ma olin ausalt öeldes nats pahviks löödud, sest see kõik oli natuke nagu nihkes. Ma naeratasin totakalt, sest mind ajas juba see 2Quick Starti lugu seal kabinetis naerma ja siis ma nagu üritasin maru tõsise näoga olla, aga mul väga ei õnnestunud.
„No tõesti, te olete nii armas paar. Alati nii rõõmsad ja sina, Joosep, oled ikka nii tubli mees,“ jätkas arst.

*Et sa siis ikka teaksid, Joosep, sa oled tõesti mul niinii tubli mees. Kohe niinii tubli, haha.

Sületäis komplimente vastu võetud, edasi juhatas arst mu taas tuttava sirmi taha, kus ma sain rahulikult kleidi üles kerida, trussikud jalast võtta ja taas pukki ronida. Seekord peeglite ja metallist instrumentidega urgitsemine jäeti vahele, võeti esmalt kohe proov ja takka järele tehti kohe ka uus UH. Kõik naised, kes on viimase viie aasta jooksul naistearsti juures käinud, teavad, kuidas see tupesisene UH käib. Et ma seda ei hakka siin kirjeldama. Aga asi, mida ma tahan kirjeldada on minu reaktsioon. Esmalt jälle vaatas ja mõõtis kõike, mida mõõta ja vaadata annab selle masinaga ja siis ütleb, et munasarjades on mikrotsüstid. Tähendab, ma tean, mida tähendab tsüstilised munasarjad, aga googeldades mikrotsüstilised munasarjad ei saa ma ühtegi vastet. Ja kui te nüüd küsite, miks ma oma arsti käest ei küsinud, siis mind tabas õudus ja ootamatus, kui ta keset ultraheli ütles, et ole hea, tule vaata sina ka.

Ma esiti mõtlesin, et kutsub naistearsti õde vaatama, et too kinnitaks üle vms. Sest kaks kuud tagasi näitas UH, et kõik on ju korras, mu munasarjad olid ju olnud ilusad ja terved. Ja nüüd kahe kuuga on siis nad mikrotsüstiliseks muutunud või? Et kas nii ruttu saab tõesti muutused toimuda ja mis neid muutusi, just neid tsüstilisi, muutusi põhjustavad?

No igatahes, mul läks kaks sekundit aega aru saamaks, et ta mitte ei kutsu õde sirmi taha, vaid Joosepit. Ja uskuge mind, Joosep oli ka segaduses, et mis mõttes ta peab tulema ja vaatama ja kinnitama, et jap, Kai, su munasarjad on mikrotsüstilised, sest ta on ju naiste vagiinade ja munasarjade spetsialist. Aga tegelt mul täitsa kama kaks, mida Joosep sealt ekraanilt pidi vaatama ja üle kinnitama, ma tahtsin sekundiga jalad kokku tõmmata ja paluda, et mind sündsalt linaga kinni kaetaks, sest see ei ole see vaatepilt, kus sa tahad, et su mees sind näeks. Vähemalt mina küll ei taha. Selles ei ole midagi seksuaalset ega ilusat. Et kuule musike, mängime seda mängu, et sina oled arst ja mina sinu patsient. Ei. Tõmba püksid jalga tagasi ja mine ära.
Aga jaa, arst kutsus Joosepi nagu muuseas sinna sirmi taha, küsis tema arvamust ja puha, nagu Joosep oleks vana kolleeg naiste nõuandlast. Ja kogu see protseduur, kuni nad ekraanilt minu mustvalget vagiinat uurisid, kestis minu jaoks terve igaviku.

Ja te lihtsalt ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin, kui ma pukist pääsesin ja tohtisin end taas riidesse panna. Järgmine akward hetk oli see kui ma sirmi tagant välja astusin, sest Joosep ootas mind seal ja kuigi ma ei näinud ta nägu, siis ma tajusin seda meievahelist kohmetust, kuhu meid oli nii ootamatult visatud.
Kui me kabinetist välja astusime, siis ma ütlesin Joosepile lihtsalt: ära.Ütle. Mitte. Midagi ja me jalutasime vaikides  käsikäes autoni.

Aga enne ära minemist ütles veel arst, et kui proovid on korras, siis ta ei helista. No see tavaline jutt, teate küll. Ja veel uuris ta Joosepilt, et kuidas me liigume, et kas bussi või autoga ja kui arst kuulis, et Joosep sõidab autoga, siis kiitis teda jälle, et ta on ikka nii tubli, niiniii tubli.
Ma ei tea, miks mulle see Joosepi ülistamine ja kiitmine nii palju nalja pakub ja naerma ajab. Ma ise kiidan ka Joosepit ette ja taha ja meil on teineteisele kiituste ütlemine selline tavaline suhte osa, võiks isegi öelda et igapäevane. Me täname möödaminnes teineteist väikeste asjade eest. Et võib-olla sellepärast arsti kiitus kõlabki nii naljakalt, kuna tema ütleb seda hästi entusiastlikult, kuidagi sedasi, et juhuu, sa oled nii äge ja tubli ja super, et tõid Kai arsti juurde ja et sa üldse oled koos pimeda naisega ja no lihtsalt vauvau wiivau. Et mina ei kiida Joosepit sedasi kui mind arsti juurde autoga sõidutab, et oo vau, sa sõidutasid mind arsti juurde, aitäh sulle. Tõesti, aitäh sulle.

Issand, ma isegi ei tea kuidas seda kõike nüüd kokku võtta, sest selles loos on nagu.. KÕIKE. Võib-olla polegi siin midagi kokku võtta. Ma tean ainult seda, et ma pean varsti jälle minema kontrolli, haha. Aga tore külg asja juures on see, et kui mu arst ei oleks nii värvikas isik, siis poleks mul teile mitte midagi sellist jagada. Nii et ma järgmine kord teen juba eos enne kabinetti sisenemist väikse fotojäädvustuse ka ära, sest no mine tea, võib-olla juhtub jälle midagi ekstra ootamatut. Tänase postituse juurde mul kahjuks fotot panna ei ole. Ehk andestate, et ma va pime ei märka kogu aeg pilte klõpsutada. 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päris algusest...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle üks koolitaja ning küsis, kas oleksin valmis BFMis uut kirjeldustõlkide kursust konsulteerima. Võtsin esiti natuke mõtlemisaega, sest paljuski mõjutab minu praegust elukorraldust dialüüs ja voolikute otsas elamine. Aga kuna ma pole kunagi olnud eriline mugavustsoonis kügeleja, siis peale mõningast vaagimist andsin koolitajale oma jah-sõna.

Kuna koolituspäevad toimusid nädalavahetuseti, siis oli mul kaks valikuvõimalust. Ma kas a. oleksin pidanud ärkama pool kuus hommikul, loksuma kaks ja pool tundi bussiga Tallinnasse ja õhtul tagasi. Koju jõudes kohe magamistuppa suunduma, et end masina külge ühendada, et jõuaks dialüüsiga hommikuks valmis. või variant b. oleksin tellinud käsilahused, maskid ja muu dialüüsiks vaja mineva tavaari tuttava poole ja teinud endale ise iga nelja tunni tagant kotidialüüsi.

Selles mõttes tundus teine variant natsa inimsõbralikum, et ma poleks pidanud nii palju bussidega loksuma, ent sellel olid ka omad miinused. Üks suur miinus oli see, et koolis polnud nimelt sellist kohta, kus oleks tagatud piisav steriilsus. Või noh, kui ma oleksin küsinud, siis oleks vast ikka mõni ruum leitud, aga ega see pole päris nii lihtne ka, et viskad aga oma kotid lauale ja hakkad pihta. Neid lahusekotte tuleb eelnevalt soojendada, kuskile kõrgemale üles riputada jne. Lisaks poleks ma saanud iga dialüüsikord kuskile pooleks tunniks ära kaduda. Ja lisaks oleks pidanud ma iga kord ka neli liitrit lahust, korke, maske ja desot kooli kaasa tarima. Teisisõnu, see päevane kotidialüüs tundus ikka maru keeruline. Kui mitte öelda võimatu. Kuigi ma usun, et on ka neid tublisid inimesi, kes on sellega hakkama saanud. Lihtsalt mina tundsin, et minu jaoks oleks see liig, mis liig.  Ning kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saigi otsustatud, et hakkan hoopis tuttava pool iga nelja tunni tagant endale kotidialüüsi tegema – öösiti. Et esimese teen õhtul kell kaheksa, siis järgmise teen südaööl, siis kell neli ja viimase teen hommikul nõks enne kaheksat, et jõuaksin õigeks ajaks koolitusele.

Ma peaks vist selle ka ära mainima, et ma polnud varem mitte ühtegi korda üksinda ise kotidialüüsi teinud, seni oli alati keegi kõrval olnud. Ja teate ju seda ärevustunnet küll, kui enam pole kellegi peale toetuda ja kogu vastutus lasub nüüd ainult teie endi peal. Vot täpselt nii ma end tundsinki. Nii et ma hästi natukene, nii linnunokatäie, muretsesin, et kas saan ikka hakkama. Ja noh, nii ette ruttavalt võin öelda, et sain.. kui välja jätta see üks kord, haha.

Kõik sujus vägagi hästi. Tuttav loovutas mulle selleks puhuks isegi enda magamistoa, kuhu oli tarinud ka tugitooli, et saaksin mugavalt istuda kui lahuse vahetust teen. Veel oli integreerinud riidepuust konksu, et mul oleks kuskile seda kaheliitrist lahusekotti riputada. See peab minust nimelt kõrgemal olema, et gravitatsiooni tõttu hakkaks uus lahus kõhtu voolama.

Oli teise päeva öö. Neli dialüüsikorda oli edukalt juba selja taga. Kell oli just neli saanud ja olin end voolikutega ära ühendanud. Kui kõhuõõnsusest oli lahus kenasti trenaažikotti jooksnud, siis järgmiseks oli vaja lahusekotist mullid lasta trenaažikotti. Selleks tuleb aluse peal olevat ketast keerata päripäeva, mis on süsteemi külge voolikute ja kottidega ühendatud. Kui aga see mullikeste osa vahele jätta, siis see põhjustab väga suurt ebamugavustunnet ja valu õlgades, kuna mullid otsivad kehast väljapääsu. Mul ükskord juhtus nii, et paar väikest mullikest pääses kõhukelme vahele ja mine metsa! See oli tõsiselt ebamugav ja vastik.

Niisiis. Keeran mina ketast ja ma ei kuule, ma ei kuule, et mullid jookseksid trenaažikotti. Proovisin natuke seda ketast siia-sinna keerata, ent mitte väga palju, sest seda ei tohi steriilsuse tõttu suvaliselt lapata. Susisin, mis ma susisin, aga ma ei kuulnud, et mullid oleksid lurinal trenaažikotti voolanud. „Nüüd on pekkis,“ mõtlesin mina. Mulle ei jooksnud ja ma ei julenud järgmisesse asendisse ehk sisse voolu peale ka ketast keerata. Kontrollisin uuesti lahusekotti, see tundus korras olevat. Kontrollisin voolikuid, need tundusid ka korras olevat. Mudisin uuesti vooliku kohta, mis lahusekotti sisse läheb, et äkki on kuidagi vale nurga all või midagi ja ei saa lahust kätte. Ei, ikka ei midagi. Minu mõistus oli otsas.

Lõpuks tegin Joosepile videokõne ja rääkisin mure ära. Joosep ütles, et ma streamin talle praegu enda vaadet. Ehk et kõik on pime ja et ta ei näe väga hästi, mida ma talle näitan. Et kas ma ei saaks tuld põlema panna. Aga ei saanud ju! Ma olin vooliku otsas ja toauksest eemal. Püüdsin lähedalt näidata ketast, et mis asendis see on, näitasin lahusekotti jne. Joosep ütles ainult seda, et ta näeb, et lahusekott ripub seal, aga see on ka kõik. Kettaga läks veits paremini. Seda oli paremini näha ning lõpuks võttis ta kodus ka ühe käsilahuse kasti lahti, et tal oleks samasugune ketas käes ja et saaks mind paremini juhendada. Aga ei midagi.

Mina jahusin endiselt oma teooriat sellest, et ilmselt on lahusekott praak ja et äkki ma võtan kastist ikka uue koti ja alustan otsast peale. Aga Joosep ei tahtnud hästi uskuda, et asi selles on. Küsis, kas ma enne ikka rullisin koti kenasti lahti.
See on selleks vajalik, et ained omavahel seguneksid. Need on alguses kahes eraldi kambrikeses, mis on keskelt liimitult kinni. Ja kui hakkad kotti nurgast rullima, siis lööb survega selle keskkoha lahti ja vedelikud segunevadki.
Ma räägin, et jaaa, rullisin. Kõik tehtud. Joosep küsib veel üle, kas ikka korralikult rullisin. Ma vastu, et jaa, korralikult. Kontrollisin, lahus pääseb voolikuni.

Kui olime üle poole tunni seal jauranud, otsustasin, et davai, aitab küll, ma võtan selle lahusekoti kaenlasse ja lähen otsin selle lollaka lüliti üles! Telefoni jätsin tugitooli, kuna seda dialüüsimanti oli juba niigi palju ja selle väikese asja jaoks polnud mul enam lihtsalt käsi.
Egas midagi. Esimesed kaks minutit ma pidasin sõjaplaani, et kuidas üldse liikuma saada. Aga lõpuks jõudsin nõule, et kõige mõistlikum on lahusekott kaenlasse võtta, ketas teise kätte ja siis jupikaupa põrandal lebavat trenaažikotti endale järele sikutada. Ma liikusin nagu killavoor edasi, tegin heal juhul kaks tibusammukest ja siis keerasin jälle ümber, et trenaažikotti endale natuke järele tõmmata. Probleem seisnes selles, et see trenaažikott ei tohtinud pingesse minna, sest siis ta oleks hakanud mu kõhus olevat voolikut välja sikutama. Ja no seda me poleks ju tahtnud, et ma üks hetk avastan, et oi näe, kellegi dialüüsitoru vedeleb siin vaiba peal…

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, jõudsin ma toaukseni. Koban ukse kõrval olevat seina, aga mida ei ole, lülitit ei ole. Selge. Kuna tegu on läbikäidava toaga, siis oh õnne, lüliti on teise ukse juures. Einoh, mis häda mul selle teise ukseni siis pool viis hommikul koos lahusekottidega jalutada ei ole. Ja nii me lohisesimegi, mina ja kamraadid lahusekotid, teise ukseni. Võiks öelda, et me lausa lendlesime sinna.. või siis mitte. Vahepeal, kui olin oma kottidega keset tuba jõudnud, kippus mul reaalselt vägisi naer peale tulema, sest ma kujutasin nii elavalt ette, kuidas kõrvaltoas ärkab tuttav sügavast unest üles, mõtleb, et mis kummaline sahin see on ja siis hiilib kikivarvukil toauksele, lajatab valju plõksatusega tule põlema ja siis avastab minu keset tuba lahusekottidega ukerdamas. Ja siis ma oleks seal nagu aa, tänks, et tule põlema panid, ma just olin sinna poole teel.
Aga tuttavat ei tulnud, õnneks või kahjuks, ning ma jõudsin lõpuks selle teise ukseni. Kobasin uuesti ukse kõrval olevat seina ja oh imet, ma leidsingi mingi ümmarguse asjanduse, millel oli kolm väikest väljaturritavat nupukest vms. Ja kuna mitte midagi muud ei olnud ukse kõrval,siis tekkis kuri kahtlus, et see nikerdis seina peal ongi vist mingi nõukaaegne lüliti. Nüüd tekkis muidugi aga küsimus, et millist nuppu ma vajutama pean…
Hingasin raskelt välja, tegin südame kõvaks, pigistasin silmad kinni (ärge küsige miks ma seda veel tegin, ma tõesti ei tea. Võib-olla, et siis oleks valutum elektrilööki saada ja sellesse surra) ja vajutasin ühe nuppudest alla. Ma küll ei näinud, kas toas läks valgus põlema, aga kõigi eelduste kohaselt läks, sest see lüliti surises ikka väääga kahtlaselt. Nii kahtlaselt, et seda oli lausa kuulda, et selles lülitis on mitusada volti. Otsustasin sealt kiiresti jeehat tõmmata, sest mul hakkas veits kõhe seal suriseva lüliti kõrval oma lahusekottidega seistes.

Telefoni juurde tagasi jõudes ütles Joosep rõõmsalt: „Oo, tsau kallis! Ma näen sind!“
Jess, hakkama sain, korraldasin härra nägijale soovitud valguse.
Järgmiseks andis ta mulle korralduse uuesti näidata lahusekotti. Ma palusin tal veits oodata, sest ma pidin esmalt selle tagasi konksu otsa panema. Kui see sai tehtud ja ma telefoni lahusekoti peale suunasin, hakkas ta südamest naerma ja ütles, et kuule, sa pead selle lahusekoti ikka lõpuni lahti rullima. Et praegu see ripub nagu mingi rinnahoidja seal konksu otsas.
Ma olin nagu mis asja!? Ma ju rullisin. Aga tõepoolest. Kui ma seda uuesti katsusin, siis sain ise ka aru, et üks osa lahusekotist oli ikka veel kinni ehk lahtirullimata.

No vot see on see poolmagades dialüüsi tegemine. Aga vigadest õpitakse ja rohkem mul midagi sellist ei juhtunud. Edaspidi rullisin kohe erilise hoolega neid kotikesi.

Mis puutub eilsesse postitusse, siis sorry, ma pidin selle maha võtma. Kes jõudis lugeda, see jõudis. Ja palun ärge olge kurjad, see ei aita. Aga mul on siiralt hea meel, et see läks nii paljudele korda ning mõistsite mu valu ja kurbust.
Aga räägime parem toredamatest asjadest. Või oleks õigem öelda jaburamatest. Kui see poleks meie endiga juhtunud, siis ma arvaks, et see on raudselt poolenisti väljamõeldis, aga paraku ei ole.

Natuke rohkem kui pool aastat tagasi leidsime sobiva krundi ja ostsime ära. Väga armas asukoht, nunnu vaikne tänav. Meil on isegi päris oma kägu, kes kukub ja öökull, kes uhuutab. Ma kujutan juba ette, kuidas ma õhtuti istun terrassil, soe pleed ümber, kuum kakaotass peos ja kuulan käo kukkumist. Aga et saaksin kõike seda nautida, siis lisaks maja ehitusele, on krundil vaja teha kõiksugu muid töid veel lisaks.
Kuna krunti eraldab kraav, siis pidime ostma ka truubi. Võtsime kuuemeetrise toru, arvestades sellega, et siis saavad pere ja sõbrad parkida oma autod otse aia taha, mitte tänavale. Lisaks oli oluline, et toru kannataks päästeauto ja betoonauto raskust.
Kui toru oli valitud, siis toodi see eraldi suure rekaga kohale. Veel tellisime mitu tonni killustikku ja töö võiski alata.

Joosep käis krundil mitu päeva järjest. Süvendas kraavi, et valmistada truubi jaoks ette korralik killustiku padi. Lõpuks olid asjad seal maal, et vinnas toru kraavi, ajas poolenisti toru juba kinni ka ja tuli ära koju. Poolenisti sellepärast, kuna killustik sai otsa ja tuli juurde tellida.
Koju jõudes viskas Joosep pikali. Oli peaaegu juba uinumas, kui äkitselt kuulis uksel koputust. Kopp-kopp. Ukse taga oli soliidses eas vanapapi, kes tutvustas ennast ja hakkas rääkima, et näed, tema elab samal tänaval, kuhu meie ostsime krundi. Lihtsalt natukene maad eemal, seal allpool. Ja et vaat temal on aias tiik ja tiigis on kalad ja need kalad on talle väga olulised. Väga olulised. Tema kasvatab neid ja need kalad on ka tema pere toidulaua osaks ja ta näitab ja õpetab kalade elu ka teistele jnejne. Joosep seisis terve selle aja ukse peal ja kuulas seda juttu kaladest ja küsis lõpuks, et jaa, see kõik on väga põnev, aga kuidas need kalad meisse puutuvad? Selle peale teatas papi, et meie kraavist jookseb üks väiksem toru tema tiiki, et tema kalakesed saaksid värsket ja puhast vett. Et ta ise kunagi pani selle toru sinna. Aga vot nüüd see meie truup takistab tema torusse veevoolu ära ja ta tahtis tulla öelda, et ta tegi augu sinna sisse. Jaa, te lugesite õigesti.
Joosepil oli uni hetkega pühitud ja ägestus veits, et mida vitaalit? „Sa lõhkusid meie toru ära!?“
„Ei, ei lõhkunud,“ kogeles papi vastu „ma tegin ilusa augu sinna.“

Me olime nii rõõmsad oma truubi üle. Vesi vulises nii toredasti sealt läbi, kõik oli ilus ja puhas. Meie tutikas truup, esimene kallim investeering ja nüüd siis sedasi – mingi vanapapi otsustas, et tema kaladele on meie kraavist vett vaja ja et läheb teeb ilma meiega läbi rääkimata augu sinna sisse. Ja siis tuleb nii muuseas ja teavitab meid ka sellest, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi, mida öelda. Ja kusjuures papi maja juurest käidi korduvalt tänavalt vaatamas, kuidas Joosep kaevas ja askeldas, aga mitte kordagi ei tuldud rääkima, et kuule, peremees, mul siukene mure, kalad tahaksid värsket vett peale saada. Ja mitte, et meil veest oleks kahju. Jumala eest, võtku nii palju kui kulub. Aga see, et ta sellist isetegevust tegi, vat see ei taha hästi pähe ära mahtuda.
Alguses oli meil sellega ikka väga raske leppida, sisemine konflikt oli väga suur. Kuna inimene on juba oma eluõhtul ja ilmselgelt on need kalad talle väga olulised ja ei tahaks temalt seda olulist asja ära ka võtta ja ega enam poleks mõtet hakata jaurama ka. Aga kuidagi nii raske on leppida, et meie ilusas truubis on auk. Ja et inimene ei tulnud enne rääkima. Vot see lihtsalt ei.mahu.pähe.

Hommikul otsustas Joosep enne linna minekut uuesti krundilt läbi minna ja kui ta meie kodutänavasse keeras, siis haha, mis te arvate, mida ta nägi? Papi oli taas krundil ja kühveldas seal midagi. Joosep sõitis kohale, parkis auto ära ja uuris, et mis värk on. Papi teatas, et tema toru ühenduskoht meie truubitoruga on liiga kõrgel, vesi ei ulatuvat tema toruni ja nüüd ta ehitab siia truubitoru otsa väikese tammikese.
Ausalt, ma ei tea, kas nutta või naerda. Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist on vanainimesega ja me ei tea kui kauaks on talle elupäevi antud, aga no selline isetegevus on nüüd küll liiast. Papike lubas et see kõik on ajutine, et juba järgmine aasta ta ehitab teise süsteemi. Jään põnevusega, või siis tähendab, hirmuga ootama.

Ma tahaks väga loota, et rohkem selliseid isetegevusi ei tule. Sest mingi aeg tahaks hakata maja seinu üles laduma ja mis siis saab kui meie majasein varjab tema tiigile paistva päikese ja siis me ühel hommikul krundile minnes avastame, et pool seina on vapsjee maha võetud. Et siis on ka, et ah, ärge üldse muretsege, see on mul ajutine lahendus, järgmine aasta ehitan uue süsteemi ja panen päikese teistpidi käima.
Oeh, no igatahes, lubas papi, et kui selle truubi sisse tehtud augu tõttu peaks meil midagi mõranema või katki minema, siis tema oma kulu ja kirjadega tuleb ja paneb meile uue truubi. Aga noh jah, see garantii kehtib vist ainult seni, kuni  papi elab. Aga no loodame siis, et taevaisa armust on talle neid elupäevi ikka küllaga antud.

Vot nii. Nii et meil on peale käo ja öku veel üks vanahärrast naabrimees, kes pole sugugi nii nunnu. Või noh, papi ise on armas, aga tema teod on veits kaheldava väärtusega. 

Minu senise elu kõige ebaratsionaalsem otsus oli kahtlemata see kui ma vormistasin telefoni teel pooleaastase naisteajakirja tellimuse, jah pimedana, sest tellimusega kaasa sai ilusa sädeleva püksirihma, haha.

Ei, see ei ole reklaampostitus, ega ka koostöö. See on hoopis see  „mulle helistas telefonimüügitädi ja rääkis mu pehmeks“ postitus. Ma pean muidugi enda kiituseks ütlema, et võrreldes aastate taguse minaga, kes müügiinimeste kõnedele vastas kas a. mul pole vanemaid kodus või b. mul pole hetkel aega rääkida, helistage palun homme, ning siis panin numbrile bloki peale (ma tean, väga täiskasvanulik käitumine) või c. aa okei, see kõlab väga hästi, olgu ma tellin, olen ma palju edasi arenenud ega ütle igale pakutavale kaubale jaa. Ausalt. Mingi periood oli isegi nii, et kui mulle jälle helistati ja ma läksin teise tuppa kõnelema, siis Joosep reaalselt hõikas järele: „Kai, EI telli midagi!“
See oli max piinlik. Ma tavaliselt proovisin sel ajal köhatada või midagi.
Aga nüüd ma suudan nendele agaratele müügiinimestele „ei“ ka öelda, kuigi see on alati niiii raske, sest mu süda murdub ja mul hakkab neist nii kahju, sest ega nemad peavad ju ka kuidagi omale leiva lauale saama.

Aga tulles siis tagasi minu viimase ostu juurde, mille ma tõesõna tänu müügitädi osavale jutule soetasin – Dentle OnePlus hambahari.
Eks see kõne oli alguses nagu iga teine müügikõne. Esitavad posu küsimusi: kas kasutate tavalist või elektrilist hambaharja, kas ma olen elektriliste hambaharjade poehindadega kursis *jaajaa, olenolen, tegelt ei ole*, kas pesete 1, 2 või enam kordi hambaid päevas, kui tihti külastate hambaarsti jne. Kuna ma vastasin, et kasutan elektrilist, siis hakkas uurima, et kui kaua mu hambaharja aku vastu peab ja kui seni olin ma andnud selliseid vastuseid, mis ei muutnud nende toodet minu praegusest harjast paremaks, siis selle küsimuse vastusega said nad mu konksu otsa, sest ma ütlesin, et kaks nädalat.. vist. Mul tegelikult polnud õrna aimugi, aga seda oleks imelik olnud öelda. Nii ma tulistasin umbropsu puusalt midagi.
Ent selgus, et nende pakutava hambaharja akukestvus on tervelt 1 kuu, ja siis loetles mulle veel kõiksugu toredusi selle firma ja harja kohta ja ma olin jälle nagu aa, mhmh, no olgu, vormistame tellimuse ära.

Ja ma pean ütlema, et ma pole hetkekski seda ostu kahetsenud. Esiteks näeb see hambahari üüber fäänsi välja ja teiseks on sellel järgmised boonused (ma ei tea, võib-olla on teistel tootjatel ka, aga minu vanal harjal ei olnud, seega minu jaoks igal juhul win-win):

• saad valida, et mitut pööret hambahari minutis teeb, kas 6000, 8000 või 10000
• annab vibraga märku, kui pead järgmist sektorit suus pesema hakkama
• aku peab 1 kuu (reaalselt peab kauem!)
• iga kuu saadetakse uued otsikud ehk varuharjased
• kui hambaharjaga juhtub midagi (kukub, koer saab kätte ja närib puruks, kaotad ära vms), siis saadetakse tasuta uus hari, ilma, et peaksid hambaharja ekspertiisi saatma, et selgust saada miks või mis eelmisega juhtus
• eluaegne garantii!
• 3 värvivalikut: roosa, sinine ja must

Nagu öeldud, siis postitus ei ole koostöö ega midagi muud sellist. Ma lihtsalt heast südamest soovitan, või miks ka mitte võtta seda kui pisikest hoiatust. Millega teie oma hambaid pesete ja kas olete rahul?

• Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
• Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
• Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!

Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.

Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See koer siin on koolis käinud!".

Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.

Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas. Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka   koer tüdrukut ilusti mööda teeserva... ".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.

Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla, teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant: "Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen…

Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks, aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+ noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama, nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud  naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.

1. Ma söön pulgajäätistel alati ennem ära glasuuri ja siis alles hakkan sisu sööma ja ma mitte kunagi ei hammusta jäätist, vaid alati limpsin seda või lutsutan või mida iganes.
2. See läheb veits sinna foobiate alla, aga mulle ei meeldi helistada ja suhelda võõraste inimestega. Näiteks paar nädalat tagasi palus Joosep mul helistada Stefanisse ja meie seltskonnale laud bronnida, aga ma hakkasin protestima, et mina ei taha ja mina ei julge ja helistagu ise jne. Joosep helistaski ise, aga kuna liin oli kinni, siis oli tarvis, et ma sõidu ajal prooviksin uuesti. Lõpptulemusel läksime võtsime Joosepi sõbra kodust peale, kes siis tegeles helistamisega. Wuh, vedas seekord!
3. Ma plaksutan väga imelikult. Sõbrad ütlevad, et see on tagurpidi plaksutamine. Põhimõtteliselt ma ei tee kätega plaksu, vaid ajan käed plaksu asendist hooga hoopis laiali ja siis aeglasemalt taas kokku, mis justkui summutab plaksu ära. Sellist imeliku plaksutamist teen ma siis, kui olen ülielevil või rõõmus millegi üle. Näiteks võidan kihlveo. Mul on tegelikult veel üks veider plaksutamisviis... see näeb peaaegu sama imelik välja kui esimene. Ma nimelt plaksutan ainult sõrmeotstega, lüües hästi kiiresti ja hääletult neid kokku, ilma et peopesad omavahel kokku puutuksid.
4. Mul on mingi imelik komme sõnade lõppu lisada tähti nagu õ, ö ja öä. Mis ämblikujaladöä, ma ei tahaaaö, mina ju ei teaõ jne. Ma ise ei pane peaaegu kunagi tähele, et ma neid tähelisasid kasutan või millal mul see pihta hakkas, aga ühel hetkel Joosep hakkas mind jäljendama ja siis sain ma ise ka teada, et mul selline imelik komme on ja peaaegu alati on see minu jaoks uudis, et ma taas öäõtasin.
5. Kui ma midagi joon, siis ma alati loen oma lonkse. Eriti teen ma seda siis, kui joon pudelist. Ning see pole veel kõik... ma üritan alati lõppnumbriks saada 100 või sinna ligilähedale.  No näiteks joon esimese korraga 10 lonksu, siis hingan ja siis joon järgmised 10 lonksu ja siis korrutan. Vahel teen iseendale challengeri ka, kus ma siis üritan ühe reklaamipausi ajal juua sobivaima arvu lonkse ja oleneb, kui mitu lonksu jõuan esimese pausi ajal ära juua, siis vastavalt sellele joon teise reklaamipausi ajal teised lonksud, et saada kokku 100 ja kui lõpp summa tuleb üle selle, siis teen kolmanda reklaami ajal uue joomise ja lonksuloenduse ja siis lahutan need viimasest tulemusest maha. Ma ise muidugi alati mõjutan ja liigutan neid tulemusi, sest see on one man stand. Vahel on nii, et mul on ammu joogijanu kustutatud, aga kuna mul pole numbrid klappima saadud, siis ma joon ja joon, kuni olen pilgeni täis ja vats loksub.
6. Kui ma olen üksi kodus ja keegi koputab ootamatult uksele, siis ma olen suuteline teesklema nagu kedagi poleks kodus. Selle "mitte kodus olemisega" on muidugi nüüd selline pisike probleem, et kuna elame kolmandat aastat väikelinna kortermajas, kus kõik teavad kõiki, eriti mind, siis pole mul enam lootustki sellist fiaskot teha. Enne, kui elasin oma majas, siis oli veel mingigi šanss ignoreerida, no et kui postiljon tuli maxikirja tooma, siis ma uksekella kuuldes tardusin soolasambaks ja vahest isegi pugesin diivanile teki alla peitu ja lasin koertel lõuata. Miskipärast olid postiljonid alati väga innukad ja kui koerad olid juba oma viis minutit lakkamatult haukunud ja välisuksele tuli uus koputus, siis ma mõtlesin küll, et tsiiiisas, kas inimene EI saa aru, et kedagi POLE kodus ju, daaaah! :D See kiiks on tõesti veider. Isegi mina saan mõistusega sellest aru, aga nohjah.
7. Kui me autoga kuskile sõidame, siis ma üldjuhul lukustan alati endapoolse ukse, sest ma kardan, et ma kukun sõiduajal uksest välja või kui seisma jääme, kas valgusfoori taha või niisama pargime kuskile, siis ma kardan, et tuleb mingi psaiko ja tungib mulle kallale. Say no more.
8. Ma mälun alati toidu umbes 30x läbi. Isegi manna ja banaani. Võite 3x arvata, kes on alati seltskonnas kõige aeglasem sööja ja viimane lõpetaja :D Lallallaalaaa.
9. Vetsupaberirullide juurde tagasi tulles, siis mul peab alati lint jooksma pealt ja kui kuskil on teistpidi, siis ma nahaalselt vahetan selle omavoliliselt ümber, isegi külas olles.
10. Teate neid puupulki, mida saab tanklatest ja kioskitest võtta, kui endale kuuma joogi ostate? No ühesõnaga, kui ma oma kakao sisse lisatud siirupi joogiga läbi segan, siis mulle meeldib pärast seda pulka imeda ja tunda oma suus seda magusat läbiligunenud puidu mekki. Miskipärast meenutab see lapsepõlve. See maitseb nagu lapsepõlvest pärinev pulgajäätise pulk.
11. Mulle meeldib magada üleni teki sisse mässituna, nii et ainult ninaots paistab välja. Minu tavaline magamajäämisasend on n-ö looteasend, tekk peab kindlasti olema kõrva peal ja tekinutsakas kaisus.