Ilmselt enamus teist on juba näinud, et jagasin oma blogi Facebooki lehel bussijuht Aivari lugu ja ma pean ausalt tunnistama, et olen sõnatu. Ma poleks ealeski osanud arvata, et see postitus saab niii palju positiivset tagasisidet, reaktsioone ja jagamisi. Tundub, et me inimestena, eriti just praegusel keerulisel ajal, vajame oma päevadesse pisut soojust. häid sõnu ja väikest tunnustavat patsutust õlale, et jaksaks edasi liikuda. Et me ei kaotaks usku ja lootust, et maailm pole veel päris hukas. Tuleb vaid osata märgata.

Aga tegelt tulin ma täna kirjutama põhjusest, miks ma üleüldse käisin Tartus. Ma nimelt külastasin Pallase kunstigaleriid, meil oli seal kirjeldustõlke töötuba. Ehk et Interdistsiplinaar festivali raames said vabatahtlikud näpuotsaga ise järele proovida, mis asi see kirjeldustõlge õigupoolest on ning mina olin üks paljudest konsultantidest, kes oli kohale kutsutud neid juhendama.
Esmalt tutvusime kiirelt galeriiga ja sealsete teostega. Seejärel tehti kiirkorras lühike ülevaade kirjeldustõlkest, räägiti mõningatest reeglitest ja siis anti konsultantidele valida, millist teost nad soovivad hakata konsulteerima. Minu valikuks osutus üks unistustega seotud teos, mille autoriks Krista Ojasaar. Seda sellepärast, kuna ringkäigul kõnetas see teos mind kuidagi väga isiklikult, puudutas mu hinge.

Ekspositsioon asus jahedal keldrikorrusel. Ruum ise oli hele ja valgusküllane. Seinad olid kaetud heleda siidja tekstiiliga, põrandat kattis villataoline valge vaipkate. Vasaku seina ääres oli neli valgustatud klaasvitriini ja nende sees kangast kokku kobrutatud õhulised pilved: valged, helesinised, tumesinised. Pilvede vahel oli beežikad kartongkaardid, mille peal oli üks osa luuletusest. Luuletus jätkus edasi läbi nelja vitriini. See kõlas järgmiselt:

Tahan elada unenägudes, unistan lendavast vaibast, tahan minna Emajõe läteteni ja lennutada seal tuulelohet.
Kui puujuured on nagu inimesel varbad, siis tahaksin neid puuvarbaid kõditada vihmaga. Kaasa voolata, aina mere poole mureneda aeglaselt nagu mägi, kuni minust on saanud ruske liiv.
Aina joosta ja joosta, kuni võhma enam ei jätku. Aina joosta ja joosta, kuni tõusen lendu, õhkkerge ja värelev…

Aga vot rohkem edasi ei reedaks, siis on teil põhjust ka galeriisse minna.

Teises seinas oli heledast puidust kahe sahtliga kartoteegikarp. Üks sahtlitest oli lahti ja seal sees olid kümned ja kümned päris inimeste unistused. Teine sahtel oli kinni, seal olid tühjad sedelid. Kartoteegist edasi oli vanaaegne kulumisjälgedega ja värvilaikudega kirjutuslaud. Laua peal oli väike valgete sedelite virn ja selle kõrval neli sinist pastapliiatsit. Ka laua peal olid laokil erinevad täidetud sedelid, kus olid jällegist kirjas inimeste unistused.

Ma ei hakka saladuseloori kergitama ja siia kirjutama, et millised olid need mõned unistused, mis seisid paberisedelitel, vaid kes tahab, see saab minna ja tutvuda ise Pallase galeriis oleva näitusega “Vaheruum // Liminal space”.Seal on mida uudistada. Ning kui juba minna, siis miks mitte ka oma unistus paberile kirja panna.
Ma ise arvan, et see nn tuba kõnetas mind kõige enam just sellepärast, kuna esiteks, mulle väga meeldivad sügavamõttelised ja kiuksuga luuletused ning teiseks, ma olen ise väga suur pea pilvedes uitaja. Lausa nii suur, et mind tuleb aeg-ajalt jalgupidi sealt pilvepiirilt tagasi alla maa peale sikutada.

Kuna mul järjekordselt pilti pole, sest ma olin ikkagist tööl ja mulle tundus, et seal oli rohkem pimedaid kui nägijaid, siis saate järjekordse kujutluspildi. Mis nii neljasilma vahel öeldes on peaaegu et identne, sest just nii ma seal ruumis istusin ja olin, ent polnud lihtsalt kedagi, kes oleks hetke jäädvustanud.
Istun heledas akendeta ruumis, vanaegse kulunud ilmega laua ääres. Mul on seljas põlvini ulatuv ja kolmveerand käistega vanaroosa velvetkleit. Mu pikad tumelillad juuksed langevad seljale. Hoian süles väikest Mary Poppinsi stiilis käekotti. Pilk on suunatud mõtlikult lauale, mille peal lebavad  kaootiliselt laiali valged sedelid.

Aa, ja kui aeg oli seal maal, et pidin tagasi bussi peale tormama, siis kutsusin sõbra Tambeti appi. Ja kuna töötoas olnud teinegi konsultant pidi sama bussi peale jõudma, kuhu minagi rihtisin, siis Tambet tuli galeriisse, talutas meid nagu pardiema hoolikalt uste ja autode vahelt oma autoni, sõidutas bussijaama ja saatis ilusti bussi. Pärast koju jõudes rääkisin Kikuga ja siis muljetasin, et kui vahva meil oli ja siis Kiku ütles, et jaa, ta juba teab. Tambet olevat talle saatnud messengeri sõnumi sisuga saad aru, ma tõin just kunstigaleriist kaks pimedat ära“, haha. Kui ma seda kuulsin, siis ma panin ikka korraliku kajaka maha. 

Mõtlesin, et enne kui dialüüsi lähen, tulen lobisen veidi teiega... Tahan nimelt jagada ühte lugu, mis sai mulle mõni aeg tagasi osaks. Ja ei, tegemist ei ole koostööga ega ka ostetud reklaamiga, kuigi alguses võib pisut selline mulje jääda.

Pikemaajalisemad blogilugejad kindlasti teavad, et ma olen väga suur Saaremaa looduskosmeetika fänn. Mul on omad suured lemmikud nende kuiva ja tundliku naha sarjast ja kui on mõni tähtpäev tulemas, siis on ka Joosep mulle lahkesti nende tooteid kinkinud. Näiteks üks minu vaieldamatuid lemmikuid on öökreem Spoon Me ja siis veel see imeliselt lõhnav roosilõhnaline näovesi, mida ma võiksingi jääda endale peale piserdama. See lõhnab nagu värske sülem roosiõisi ja iga kord paneb mind tundma nagu ma oleksin valgelpilvepadjal hõljuv Okasroosike. Ja neil on veel super mõnusaid tooteid. Ma parem isegi ei hakka rääkima, sest muidu te ei usu, et see pole reklaampostitus. Aga ühesõnaga mina soovitan kahe käe ja jalaga TILK! Brändi.

Aga nüüd siis selle loo juurde, mis liigutas mind südamepõhjani.

Kuna mu kreemivarud hakkasid otsakorrale lõppema ja mina ei suuda mitte ainsamatki päeva siin ilmas elada ilma kreemitamata, siis oli vaja oma varusid täiendada. Läksin siis rõõmsalt TILK! E-poodi, valisin sobivad tooted välja ja hakkasin asju ostukorvi laduma kui siis selgus, et mingi link, mis peaks, minu eelduste kohaselt kauba ostukorvi lisama, ei toimi. Nikerdasin niipidi ja nikerdasin naapidi, aga ikka ei midagi. Samas Ühe korra mul see õnnestus, aga järgmiste toodetega enam mitte ja ma ei tea kuidas või miks. Ja ei, ma ei taha öelda, et nende veebipood on katki, lihtsalt mina ei saanud hakkama. Ikka see vanahea ligipääsetavuse teema.
No ja siis ma mõtlesin, et ah, tühja kah, mis ma hakkan oma aega ja närve kulutama, kirjutan parem otse Pillele, Brändi loojale. Olen seda ennegi teinud.

Esmalt kirjutasin väikese selgituse, et miks ma nende poole üldse e-kirja teel pöördun ja siis panin oma soovid kirja ja sain mõne päeva pärast vastuse. Nad tänasid mind tellimuse eest ja ütlesid, et panevad paki kahe päeva pärast teele.
Aa, ja veel ütlesin, et kas nad oleksid palun nii kenad ja saadaksid arve elektrooniliselt või pistaks arve paberkandjal paki sisse. Et mõlemad variandid sobivad.

Mõned päevad hiljem tuligi siis telefonile sõnum, mis teavitas, et mulle on saadetis…
Eem, okei, ma ausõna ei tea, miks ma hakkasin praegu teile rääkima, kuidas inimestele pakiteated telefonile saabuvad… Aga okei, see-selleks.
Ühesõnaga, tegin oma kastikese lahti, ei hakanud kohe hullult uurima, et mida nad saatsid, aga sain käega üle libistades kohe aru, et on mulle osasid tooteid kingitusena kaasa pannud. Leidsin ka A4 formaadis paberi. Eeldades, et see on arve, võtsin selle välja ja läksin magamistuppa ja hakkasin spetsiaalselt pimedatele mõeldud äpiga arvet pildistama.

Tegemist siis sellise rakendusega, et esmalt äp juhendab, et kuhu ma kaamera pean suunama, siis teeb automaatselt ise pildi ära ja siis tuvastab teksti – nii trükitähti kui ka käsitsi kirjutatud.

Tegin siis pilti ja äpp suutis ära tuvastada sõna „arve“. Okei mõtlesin ja proovisin kaamerat uuesti paika sättida. Et kui sai juba ühe sõna kätte, siis järelikult peaks arve õigetpidi ees olema ja kuskil seal peaks ka ülejäänud tekst olema. Aga ei midagi. Tegin pilti niipidi ja naapidi, ikka mitte midagi. Kogu aeg ütles „not reconnaising tekst. Mis siis ikka, läksin siis arve näpus ja kast kaenlas Joosepi jutule, et kas palun vaataks arve pealt, mis on need tooted, mis on saadetud mulle kingituseks ja mis on need tooted, mille eest tuleb maksta ja kui palju. Ja siis selgus tõde. Joosep ütles, et paberile on markeriga kirjutatud „arve“ ja siis „00,00“ ja siis süda. Ja ausalt, ma istusin diivanil, kast toodetega süles ja lihtsalt ohkasin, et kui armas ja südamlik. Olin lihtsalt sõnatu. Ja võib jah mõelda, et ah, mis siin ikka nii väga heldida, blogijatele ja sisuloojatele saadetaksegi kamaluga igasugu brändipakke, eeldusel, et nad neid reklaamiks. Aga minu arvates oli antud juhul tegemist siiski lihtsalt ilusa, siira ja südamliku kingitusega mulle.

Ja olgugi, et ma sain need tooted kingituseks, siis TILK! Brändi olen ma juba aastaid kasutanud ja arvan, et head ja südamega tehtud asja tulebki soovitada. Ma ei väsi kordamast kui head on nende tooted. Eriti nüüd, kus mul on neerud tuksis ja saan dialüüsravi, hindan ja jälgin ma veelgi hoolikamalt, mida ma sisse söön ja peale määrin. Eriti võigas on mõelda sellisele asjale, et osadesse nahahooldustoodetesse pannakse konkreetselt naftakeemiat. Rääkimata kõikvõimalikest ebavajalikest koostisainetest. Aga TILK! Toodete puhul võin ma päris kindel olla, et need on puhtast loodusest, julmusevabad ja vegan ja nad seisavad ka selle eest, et vähem looduse ressursse kasutataks pakendite taastootmiseks.
Ja kuna ma sain endale päris mitu head asja, siis tahaksin ühe mõnusa toote ka teie vahel välja loosida. Lihtsalt heast südamest, sest ma olen tõesõna nii tänulik ja rõõmus, et tahaks kellegile teist ka pisukest oma rõõmust jagada.

Sa ei pea mitte midagi muud tegema kui kirjutama kommentaari, kas tahad võidu korral kohvi-apelsini kehakoorijat või näomaski. Jagama ei pea, lehte likemavõi tellima ei pea, mitte midagi sellist tegema ei pea. Lihtsalt andke oma soovist märku ja vsjoo. Kui tahate, siis muidugi võite jagada teistelegi oma koduse spaa hoolitsuse nippe, ega ma kätt ette ei pane, aga see pole loosis osalemiseks kohustuslik.

Ja mul ei ole kahjuks seekord ühtegi tootefotot teile siia lisada, kuna tavaliselt tegeleb piltidega Joosep, aga hetkel ta magab, kuna on pikast sõitmisest väsinud ja ma ei raatsi vaest meest üles äratada. Las inimene puhkab.
Aga ma võin teile kirjeldada, mis on minu kujutletaval pildil:
Profiilis minu nägu. Nahk suviselt jumekas, pikad tumedad juuksed vasakule õlale langemas. Vaatan otse kaamerasse, näol kelmikas naeratus, tilk heleroosat kreemi ninaotsas.
#seeeiolnudreklaam

 

Mäletate, kuidas ma paar postitust tagasi hõiskasin, et 11.08 tullakse ja pannakse meile soojavee boiler ja siis mina, mina kolin mõneks ajaks kogu oma maise varaga vannituppa, sest ma olen seda juba terve igavik oodanud, et saaksin end lõpuks ometigi inimese kombel sooja veega pesta. Aga kas ma olen praegu vannitoas? EI OLE. Kas ma teen praegu suurest rõõmust kukerpalle? EI TEE. Sest tuleb välja, et meil on ühefaasiline vesi. Ja kui te nüüd küsite, et mis ühefaasilisest veest ma siin sogan, vesi on ju vesi, siis tuleb välja, et ei ole. Vähemalt mitte nendes majapidamistes, kus on vanahea puupliit ja malmist veeboiler, mida tuleb siis sooja vee saamiseks kütta.

Kõik sai alguse sellest, kui otsustasime, et astuks ka väikse sammu kiviajast tänapäeva ja kurtsin kunagi blogis, et mul oleks hädasti vaja enne siirdamisele minemist vannitoas see sooja vee asi korda saada. Ja selle all pidasin ma silmas seda, et suur malmist veeboiler viiakse minema ning asemele pannakse kahesüsteemne boiler. See on siis see boiler, mida saab kütta nii elektri kui ka puudega. Aga täna selgus, et sellega on väikene aga...
Kuna mina ei ole mingi torumees, siis andke mulle andeks, kui ma ajan teile praegu mingit käojaani, aga mina sain asjast aru nii: meil on vannitoas mingisugune veetoru, mis läheb otse boilerisse ja see ongi see ühefaasiline vesi. Aga et uut boilerit paigaldada, peab olema kahefaasiline vesi. Ehk et tarbe ja boileri vesi peaksid tulema eraldi torudest, aga meil ei tule. Teisisõnu, vana hea nõukaaegne süsteem.

Aga ei ole hullu, sest ka sellele probleemile on tegelikult lahendus olemas. Tuleb lihtsalt radikad korterisse paigaldada, et kui tahame talvel puudega sooja vett kütta, siis ei küta vett boileris keema, vaid radikad jahutavad ta enne maha. See hoiaks siis ära selle, et boiler keeks lõhki.
Mõõtsime ja arutasime, et kuhu võiks siis need radikad tulla ja leidsime, et kõige mõistlikum oleks esikusse ja vetsu panna.Saime siis ühtlasi ka uue hinnapakkumise. Tonn. Ja mitte nagu kõik kokku, vaid veel otsa sellele 600 eurile. Nagu.. kuidas palun?

Ma saan aru, et radikad ja metall ja torud ja kõik need asjad on kallid, aga see tähendab seda, et kogu see kupatus läheks meil kokku maksma kaks tuhat. Lihtsalt kaks tuhat, et ma saaksin end inimese kombel pesta. Et ma ei peaks pimedana kaks halgu käes roomama pliidini ja kütma endale pesemiseks sooja vett. Okei, vabandust, mina ei kütagi tegelt, sellega tegeleb Joosep. Ma tahtsin lihtsalt praegu üli dramaatiliselt kõlada. Aga ma pean ikkagi mingisugust plaanimajandust korraldama, et saaksime oma ajad klappima, et millal Joosep saab pliiti kütta, millal ma saan pesema minna, et vesi poleks liialt ära jahtunud ja et ma jõuaksin oma asjadega enne valmis kui soe vesi otsa lõppeb.
Ja ma isegi ei tea, kas ma olen praegu küüniline ja südametu, et tahan normaalseid pesemistingimusi. Sest võib-olla on kuskil keegi, kellel pole üldse vannituba ja elab muldpõrandaga majas, kust igast august puhub tuul sisse. Et siis on nagu nadi viriseda selle üle, et ma pean sooja vee saamiseks natuke puupliiti kütma ja oma pesemisi kellegagi kooskõlastama.. või siis kaks tuhat maksma.

Ja ma ei teagi, mis on kogu selle postituse mõte. Tahtsin võib-olla lihtsalt südamelt ära saada. Aga võib-olla ma tahan, et tunneksite mulle kaasa ja lohutaksite mind. Ütleksite, et isegi siis kui ma haisen nagu vana juustune sokk, et siis te ikkagi armastate mind. Sest praegu ma näiteks haisen. Aga homseks peaks end küll puhtaks küürima, sest olen Arvamusfestivalile minemas. Ja ei, mitte niisama ringi tuiama, vaid lausa paneeli kõnelema.
Mulle nimelt helistati ja küsiti, kas tahaksin osaleda Arvamusfestivali paneelis ja et teemaks on must huumor. Ma ütlesin, et ma muidu nalja ei mõista, aga tulen ikka. Nii et ma osalen tänavusel festivalil lausa kahes paneelis – reedel räägime mustast huumorist ja laupäeval võtame luubi alla ligipääsetava kultuuri. Ja noh, nüüd ma mõtlen, et ma olen ikka vist täitsa sooda peast. Närv hakkab vaikselt sisse tulema.

Aga ma jään nüüd kamaluga lohutusi ja virtuaalseid õlale patsutusi ootama. Ja rääkige, kas olete festivalile tulemas?

Ma tean, et nii mõnigi teist ootab ilmselt pikkisilmi juba meie järgmist postitust pulmast, aga hold your horses. Ma pean teile ennem rääkima kui eeskujulik naine ma ikka olen.

Mul pole enam õrna aimugi, millal see kõik pihta hakkas, aga umbes ee, pakun praegu puusalt, et umbes kaks aastat tagasi hakkas Joosep rohkem vetsu vahet käima. Ja polnud harvad ka need korrad, kus ta pidi ka öösiti end voodist välja ajama ja unisena vetsu poole kõmpima, peale mida oli uni nagu peoga pühitud. Hommikul ärgates oli ta tusane ja väsinud. Mispeale mina soovitasin tal tungivalt arsti juurde minna, Noh, et lihtsalt profülaktika mõttes kontrollida, Aga teate ju küll, kuidas nendel meestel nende arstidega on. Kui nad kasvõi kaugelt juba näevad valget kitlit, siis nad on otsekui pühast vaimust juba terved, mitte midagi pole enam viga. Aga samas kui peaks 37,4 palavik tulema, siis on nad kohe maailma kõige abitumad olevused, kellel on surm ukse taga ja keda tuleb poputada, peakest silitada ja teekest keeta. Aga et minna mõne tõsisema sümptomiga arsti juurde.. EI, kindlasti mitte.  Sest hirm saada mingi diagnoos on nii palju suurem, et parem suren jala pealt maha.
Ja nii me elasimegi aasta otsa, võib-olla isegi kaks, kus Joosep käis usinasti vetsu vahet ja mina panin talle rõõmsasti kõiksugu diagnoose, mis kõik lõppesid eranditult surmaga. Positiivne mõtlemine ennekõike, eksole.

Ja ma ei teagi, kas minu pidev tuututamine muutus tüütuks või hirmutasin ma teda oma surmajuttudega ära või tuli tal endal lihtsalt mõistus pähe, aga see kevad läkski her abikaasa lõpuks arsti juurde. Rääkis mure ära, tehti mõned uuringud ja vereanalüüsid ja siis selgus, et ta on terve kui purikas, välja arvatud selle erandiga, et kolesterool on väga kõrge. Aga nagu ma aru saan, siis see pidavatki olema paljude inimeste, eeskätt meeste mure, mis ühtlasi on tihtipeale ka kõiksugu südamehaiguste algpõhjus. Aga selle asemel, et kohe retsepti tablakate peale minna, soovitas arst esialgu proovida paar kuud võtta punase riisi kapsleid. Ja muidugi ka toidulaud ja liikumine kriitilisema pilguga üle vaadata.

Siinkohal tahan ma muidugi kohe Joosepile kiitust avaldada, kes tubli mehena suunduski otsejoones apteeki ja ostis endale need paljukiidetud punase riisi kapslid ja koju jõudes pani need.. esikusse.

Ja ega need kapslid olekski ilmselt sinna esikusse järgmiseks seitsmeks aastaks vedelema jäänudki, kui mina lahke, armastava, hooliva ja tubli naisena poleks ohjasid enda kätte haaranud ja pakkunud, et ma võin ise hakata talle andma neid kapsleid. Et noh siis on ikka kindel, et on võetud ja enamvähem ka õigel ajal. Joosep oli nõus, ja kui ütles, et pani kapslid boileri kasti peale, siis mina kasti juurde minnes, natuke seal ringi kobades, leidsingi väikese kilekotikese, kus sees oli kaks karpi. Võtsin kotikese endaga ühes kööki, kus ma siis järgmised kaks kuud eeskujuliku naisena andsin talle iga päev ühe punase riisi kapsli. Või vähemalt nii ma arvasin.. ja Joosep uskus ka sama.

Ja eelmisel nädalal saigi viimane kapsel võetud…

Aga vahepeal sai siin boileri kastipealset korrastatud ja leidsin sealt veel mingisugused kaks karpi. Võtsin siis need teised kaks karpi endaga ühes ning läksin küsisin Joosepilt, et kuule, aga mis nendes karpides on?
Joosep võttis karbi ja samal ajal kui avas seda ütles: „Siin sees on… „ ja siis jäi poole lause pealt vakka ja lisas „punase riisi kapslid… „

„Oot, Kai, aga mida sa minule siis andsid?!“ uuris Joosep mulle küsivalt otsa vaadates.

„Ee, ma ei tea. Ma omast arust andsingi punase riisi kapsleid,“ pobisesin ma süüdlaslikult.

Mul karpi polnud enam alles, aga õnneks oli prügi veel välja viimata ja nii ma sukeldusin prügisse ja viisin Joosepile tühja kapslilehe, kust tagant oli võimalik raviminime välja lugeda. Joosep toksis nime ravimiinfosse ja luges: ravim on mõeldud epilepsia ja perifeerse neuropaatilise valu vaigistamiseks.
Eem, no nüüd võib vist päris kindel olla, et nii pea ei valuta enam mitte kuskilt mitte midagi.
No ja ega enam ei olnud midagi teha kah. Ma olin juba kaks kuud talle neid kenasti eeskujuliku naisena sisse söötnud. Nüüd jäi lihtsalt loota, et midagi organismis nässu ei keeranud. Epilepsia on ju ikkagist ajukeemiaga seotud. Joosep ütles ainult, et ah, võib-olla sellepärast ta tundiski end kogu aeg nii väsinuna ja unisena. Ja mina samas vaatasin kõrvalt, et maru rahulikult võtab kõike.

No vot, aga ega ma ei teagi, mis selle loo moraal peaks olema. Eks ma katsu siis järgmisel korral vähe hoolikamalt pakendilt infot lugeda, et ma ikka kindlalt teaks, mida ma oma mehele sisse söödan.
Aa, teil tekkis võib-olla küsimus, et kuidas need teised kapslid sinna kasti peale said. Ühesõnaga long story short. Mõned kuud tagasi mainisin moka otsast emale, et näe, pean Janetile valuvaigisteid ostma, et tal vist liigesed valutavad. Ema, hea inimene nagu ta on, astus üks hommik tööle minnes veterinaari juurest läbi ja võttis Janetile rohtu. Aga kui mulle need tõi, siis ütles, et need liigesepõletiku vastu. Mina, teades, et Janetil pole mingit põletikku, keeldusin niisama põletikurohtusid koerale andmast.. ja nii panigi ema selle kilekotikese ravimitega ikkagi esikusse boileri kasti peale. Ja umbes sellel ajal, mõni päev siia-sinna, käis Joosep oma kapsleid apteegist toomas ja pani samuti oma rohukarbid boileri kasti peale.. lahtiselt.

Aga ma ei teagi. Tahaks lõpetuseks meestele südamele panna, et kui miski valmistab teile vaevusi, siis minge käige ikka arsti juures ära.Ja kui mitte enda pärast, siis minge oma naise südamerahuks. Ärge laske meil murest enneaegselt halliks minna.

Lugupidamisega
Teie aasta naine                                                                    

Jõudsin ka lõpuks arvuti taha. Ja enne, kui uued asjad laviinina peale tulevad, räägin teile kiirelt ühe loo.

Oli südatalv, seisin Janetiga Kilingi-Nõmme bussijaama kohviku kõrval ja ootasin. Ootasin tolleaegset Pärnu Postimehe ajakirjanikku, kes soovis minuga lugu teha. Ma ei mäleta enam, kas mind pidi palju moosima või olin kohe nõus, aga seda mäletan ma küll, et ajakirjanik pakkus lahkelt, et nemad fotograafiga võivad ükskõik kuhu sõita. Et see polevat nende jaoks minginegi probleem.
Nii ma siis astusin akna juurde, piilusin unistavalt kardina vahelt õue, vaatasin aknast seda vesist lumelärtsakuga kaetud maad ning mõtlesin, et aga miks ka mitte, las nad tulevad ise minu juurde.
Okei, tegelt see oli veidi ilukirjanduslik liialdus, sest tegelt ma ei astunud kuhugi akna juurde ega vaadanud unistavalt kaugusesse. Aga seda ma mõtlesin küll, et ma üldse ei viitsi selle külmaga kuskile ronima hakata.

Kuna see kõik juhtus pea seitse aastat tagasi, siis ma üksikasju enam nii hästi ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et jõin rohelist teed ja intervjuu oli rohkem nagu toreda sõbrannaga südamest südamesse vestlus. Ja enne, kui laiali läksime, siis ajakirjanik ütles veel, nii möödaminnes, et ta peab samuti blogi – Ritsiku nimelist. Ma esiti ei öelnud selle peale vist suurt midagi, olin vist veidi sellise „ohoo, väga tore“ reaktsiooniga. Aga kui koju läksin, siis mõned päevad hiljem ma googeldasin Ritsiku blogi ja leidsin eest ühe väga, väga hea blogi. Kui keegi paluks minul Ritsikut kolme sõnaga kirjeldada, siis ma ütleksin inimlik, elutruu ja südamlik.

Ja nüüd te võib-olla küsite, et miks ma kõike seda räägin? Aga sellepärast, et Ritsik korraldas maeitea juba mitmendat korda blogijate ja lugejate kokkutulekut, oma koduaias ja mina käisin ka seal. Esimest korda. Ma olen juba mitu aastat vesistanud sinna minemisest, ent alati on midagi vahele tulnud. Aga tänavu õnnestus minna, ja isegi Joosep tahtis kaasa tulla.
Kokkutulek oli väga ee, kuidas nüüd öeldagi.. huvitav. Kuulda päris elus nende inimeste hääli, keda oled varem teadnud vaid bloginime järgi. Mul oli au kohtuda näiteks Notsuga, Tavainimesega, Sitsidsatsidpatsid ja loomulikult härra Konnaga. Ja eriti põnev oli see, et üks lugeja ja üsna usin mitmetes blogides kommenteerija Nell oli samuti platsis.

Meie jõudsime Joosepiga algusajast muidugi tunnike hiljem kohale ja loomulikult poleks see mina, kui ma midagi ei korraldaks. Ma polnud vast minutitki saanud laua ääres istuda kui ma juba tõmbasin leivatordi endale koos taldrikuga sülle. Lihtsalt Joosep ja härra Konn muudkui hoiatasid mind mingisuguse nurga eest ja ma otsustasin lõpuks, et ma katsun siis ära selle nurga. Noh, ma nurka ei leidnud, aga selle eest leidsin ma taldriku, haha.

Aga kuulge, kõik, kes olid Ritsiku pool, palun olge inimesed ja vastake mu küsimusele. Ma lugesin Ritsiku postitust ja ta ütles, et me istusime suure ümmarguse laua taga. Aga mina istusin küll kuskil, kus oli vähemalt üks nurk. Nii et, kas laud oli ümmargune või kandiline või ühe nurgaga ümmargune laud?
Ja järgmisel kohtumisel võiks igaüks end 2-3 lausega kirjeldada. Ma tulin alles hiljem selle peale. Sest nüüd ma ju ei teagi, kas Notsul on blondid kahused juuksed või tumedad lühikesed? Kas härra Konnal on vuntsid ja kas Sitsidsatsidpatsid blogijal on suvine pitskleit ja kaks pikka patsi? Ja kas kellegil on kitsad-suured-mandlikujulised-kassirohelised silmad või kellel üldse mis seljas-jalas olid? No vot, kõik oluline jäi nüüd rääkimata.

Koju jõudes ütles Joosep, et ta tegi minust laua ääres pilti ka.
Et valgus olevat olnud ideaalne ja nii ta selle pildi minust klõpsaski.