Ilmselt enamus teist on juba näinud, et jagasin oma blogi
Facebooki lehel bussijuht Aivari lugu ja ma pean ausalt tunnistama, et olen
sõnatu. Ma poleks ealeski osanud arvata, et see postitus saab niii palju
positiivset tagasisidet, reaktsioone ja jagamisi. Tundub, et me inimestena,
eriti just praegusel keerulisel ajal, vajame oma päevadesse pisut soojust. häid
sõnu ja väikest tunnustavat patsutust õlale, et jaksaks edasi liikuda. Et me ei
kaotaks usku ja lootust, et maailm pole veel päris hukas. Tuleb vaid osata
märgata.
Aga tegelt tulin ma täna kirjutama põhjusest, miks ma üleüldse käisin Tartus.
Ma nimelt külastasin Pallase kunstigaleriid, meil oli seal kirjeldustõlke
töötuba. Ehk et Interdistsiplinaar festivali raames said vabatahtlikud
näpuotsaga ise järele proovida, mis asi see kirjeldustõlge õigupoolest on ning
mina olin üks paljudest konsultantidest, kes oli kohale kutsutud neid
juhendama.
Esmalt tutvusime kiirelt galeriiga ja sealsete teostega. Seejärel tehti
kiirkorras lühike ülevaade kirjeldustõlkest, räägiti mõningatest reeglitest ja
siis anti konsultantidele valida, millist teost nad soovivad hakata konsulteerima.
Minu valikuks osutus üks unistustega seotud teos, mille autoriks Krista
Ojasaar. Seda sellepärast, kuna ringkäigul kõnetas see teos mind kuidagi väga isiklikult,
puudutas mu hinge.
Ekspositsioon asus jahedal keldrikorrusel. Ruum ise oli hele ja valgusküllane.
Seinad olid kaetud heleda siidja tekstiiliga, põrandat kattis villataoline
valge vaipkate. Vasaku seina ääres oli neli valgustatud klaasvitriini ja nende
sees kangast kokku kobrutatud õhulised pilved: valged, helesinised,
tumesinised. Pilvede vahel oli beežikad kartongkaardid, mille peal oli üks osa
luuletusest. Luuletus jätkus edasi läbi nelja vitriini. See kõlas järgmiselt:
Tahan elada unenägudes, unistan lendavast
vaibast, tahan minna Emajõe läteteni ja lennutada seal tuulelohet.
Kui puujuured on nagu inimesel varbad, siis tahaksin neid puuvarbaid kõditada
vihmaga. Kaasa voolata, aina mere poole mureneda aeglaselt nagu mägi, kuni
minust on saanud ruske liiv.
Aina joosta ja joosta, kuni võhma enam ei jätku. Aina joosta ja joosta, kuni
tõusen lendu, õhkkerge ja värelev…
Aga vot rohkem edasi ei reedaks, siis on teil põhjust ka galeriisse minna.
Teises seinas oli heledast puidust kahe sahtliga kartoteegikarp. Üks sahtlitest
oli lahti ja seal sees olid kümned ja kümned päris inimeste unistused. Teine
sahtel oli kinni, seal olid tühjad sedelid. Kartoteegist edasi oli vanaaegne
kulumisjälgedega ja värvilaikudega kirjutuslaud. Laua peal oli väike valgete
sedelite virn ja selle kõrval neli sinist pastapliiatsit. Ka laua peal olid
laokil erinevad täidetud sedelid, kus olid jällegist kirjas inimeste unistused.
Ma ei hakka saladuseloori kergitama ja siia kirjutama, et millised olid need
mõned unistused, mis seisid paberisedelitel, vaid kes tahab, see saab minna ja
tutvuda ise Pallase galeriis oleva näitusega “Vaheruum // Liminal space”.Seal
on mida uudistada. Ning kui juba minna, siis miks mitte ka oma unistus paberile
kirja panna.
Ma ise arvan, et see nn tuba kõnetas mind kõige enam just sellepärast, kuna
esiteks, mulle väga meeldivad sügavamõttelised ja kiuksuga luuletused ning
teiseks, ma olen ise väga suur pea pilvedes uitaja. Lausa nii suur, et mind
tuleb aeg-ajalt jalgupidi sealt pilvepiirilt tagasi alla maa peale sikutada.
Kuna mul järjekordselt pilti pole, sest ma olin ikkagist tööl ja mulle tundus,
et seal oli rohkem pimedaid kui nägijaid, siis saate järjekordse kujutluspildi.
Mis nii neljasilma vahel öeldes on peaaegu et identne, sest just nii ma seal
ruumis istusin ja olin, ent polnud lihtsalt kedagi, kes oleks hetke
jäädvustanud.
Istun heledas akendeta ruumis, vanaegse
kulunud ilmega laua ääres. Mul on seljas põlvini ulatuv ja kolmveerand käistega
vanaroosa velvetkleit. Mu pikad tumelillad juuksed langevad seljale. Hoian
süles väikest Mary Poppinsi stiilis käekotti. Pilk on suunatud mõtlikult
lauale, mille peal lebavad kaootiliselt
laiali valged sedelid.
Aa, ja kui aeg oli seal maal, et pidin tagasi bussi peale tormama, siis kutsusin sõbra Tambeti appi. Ja kuna töötoas olnud teinegi konsultant pidi sama bussi peale jõudma, kuhu minagi rihtisin, siis Tambet tuli galeriisse, talutas meid nagu pardiema hoolikalt uste ja autode vahelt oma autoni, sõidutas bussijaama ja saatis ilusti bussi. Pärast koju jõudes rääkisin Kikuga ja siis muljetasin, et kui vahva meil oli ja siis Kiku ütles, et jaa, ta juba teab. Tambet olevat talle saatnud messengeri sõnumi sisuga saad aru, ma tõin just kunstigaleriist kaks pimedat ära“, haha. Kui ma seda kuulsin, siis ma panin ikka korraliku kajaka maha.
Täiesti juhuslikult sattusin ükspäev seda suurepärast blogi lugema, sest uurisin vist hüpokoerte tegemiste kohta. Avastamisrõõm oli suur, kui nägin postituste arvu, mille hulgast olen nüüdseks suutnud viimase 3a. jagatud elamused läbi lugeda. Kui ma pisikesena diabeeti jäin, siis sattusin lugema agu sihvka aruandlust ja meenutas natuke seda ^^
VastaKustutaEdu ja jaksu!
Ohoo, tere tulemast! Ma pean muidugi kohe hoiatama, et ära rohkem varasemaid postitusi küll loe, need ei kannata minu arvates mingitki kriitikat. Väga puised ja väga kandilised, rääkimata veel siis kõikidest nendest vigadest, uh.
KustutaTundub, et ma pean kihku-kähku hakkama uusi postitusi juurde kirjutama, siis on lootust, et keegi ei jaksagi neid vanu poste läbi lugeda...