Ma ei tea, kas seda saab päris kurtmiseks nimetada, kui ma vahel harva räägin nendest hetkedest, mil mul on füüsiliselt ja vaimselt väga raske. See on ju kuidagi elu loomulik osa, et me ei saa kogu aeg laineharjal päiksepaistel surfata, mingi aeg tuleb ikka mõõn ja siis jälle tõus. Nii see eluke on kord siin planeedil juba sedasi seatud.
Väga paljud on minu käest küsinud, et kuidas ma kõigi nende katsumuste juures ikka nii rõõmsameelseks olen suutnud jääda, et nemad minu asemel oleks juba ammu kurjad ja kibestunud. Noh, ma ei tea… Esiteks tahaks ma küsida, et mis kasu sellest enesehaletsusest ja kibedusest on? Kellele see head teeb? Pealegi kibedus muudab inimesed õelateks. Teiseks, eks meil kõigil esine elus ebakindluse hetki, tunneme end saamatutena (ükskõik, mis see ka ei oleks) ja siis vajadki hetkeks seda hetke, kus tõmbadki end diivanile pleedi sisse nagu kiisupoeg kerra ja lihtsalt oled. Oled, ilma, et keegi saaks sinuga kontakti. Vähemalt mina vajan küll selliseid omaette olemise hetki. Kuid niimoodi kogu elu läbi purjetada – kibeduses või kuskil diivani nurgas mossitades ja end haletsedes, mkm.

Kuid mis puutub südame puistamisse, siis ma pean tunnistama, et ma pole selles väga hea. Okei, rasketel hetkedel poen ma Joosepile kaissu (üleüldse olen ma väga suur kaisutaja ja kallistaja) ning temale räägin ma küll nii, et vaene hing ei jaksa vahel mind ära kuulatagi, aga teistele, näkää.
Mingi hetk tekkis mul aga tunne, et inimesed on kujundanud minust arvamuse nagu ma ei oleks kunagi kurb, vihane, ärritunud, totaalses kassi ahastuses ning mu pisarakanalid on üleüldse kokku kuivanud. Ehk et teisisõnu öeldes, ükskõik, mida elu mulle ette ka ei veeretaks, mina lähen sellest ikka sirge seljaga, naeratus näol ja lillepärg peas tantsiskledes läbi. Ja enamasti lähengi. Mitte, et ma tahaks end nüüd kuidagi Ema Teresa seisusesse tõsta, kuid minuga on pisut teistsugused lood. Ma lihtsalt tunnen, et kuidagi kohatu on viriseda, kui ma tean, et kusagil on keegi, kellel on veel raskem. Ma saan aru, et aeg-ajalt tulebki kurta ja end nii-öelda tühjaks laadida, aga tihtipeale mulle kangesti assotseerub see pensionäride kokkutulekuga, kus teineteise võidu kaagutatakse lugusid seeriast „kellel on kõige rohkem haigusi, kõige väiksem pension, kõige suuremad ravikulud, kõige suuremad elektriarved“. Aga mis seal ikka, eks ma siis võta need oma kolm minutit ja olen see hädaldav penskar.

Mul eelmise aasta teine pool oli emotsionaalselt raskem. Ma kusagilt lugesin, et see tuleneb neerupuudulikkusest. Et kuna neerud reguleerivad meie organismis väga paljusid asju, siis pandi  pereliikmetele ja sõpradele südamele, et kui neeruhaige tunneb, et ei jaksa, tahab üksi olla ja ta isegi ei selgita oma ära kadumist, siis see on okei. Laske tal olla. Kuidagi nii oli see sõnastatud. Ja siis kui mul oli see madal periood elus, siis inimesed nägid mind ikka kui rõõmsameelset Kaid. Nende silmis olin mina ikka tubli ja vapper jne. Mind tegi see pahuraks, sest ma ei tundnud end tubli ja vaprana. Ma tundsin end kui viimane malts, sest ma ei jaksanud mitte kui midagi teha. Üks vahe olid mu hommikud nii rasked, et kui ma end voodist üles istukile ajasin, siis ma veel mitu head minutit lihtsalt istusin ja kogusin järgmiseks sammuks jõudu. Ma kogusin püsti tõusmiseks jõudu. Jõudu, et minna kööki kohvi keetma, sest ainuüksi mõte sellest, et ma pean end liigutama väsitas mind. Kui ma lõpuks end tahtejõuga kööki vedasin, siis köögi tööpinna ees seistes tundsin rammestust. Mul polnud jõudu ei kätes, ei jalgades, pea tundus raske. Kogu keha oleks nagu tina täis olnud. Ja ma lihtsalt vajusin köögikapi ette kössi ja nutsin. Nutsin, sest ma ei tahtnud olla nii mannetu.

Kodusest olukorrast ei hakka ma isegi mitte rääkima. Pesu võis vahel nädalaid resti peal kuivada, koerakarvad lendlemas ja liiv põrandatel jne. Ei olnud harvad ka need korrad, kus tellisime kohalikust kohvikust valmis toitu koju. Kogu see olukord muserdas mind. Eks Joosep ka muidugi aitas ja tegi, aga tal oli ka teisi kohustusi. Ma kujutan ette, et tal võis mingi periood olla isegi raskem kui minul, sest kõik kohustused lasusid tema õlul. Mina lihtsalt magasin ja kui ei maganud, siis liikusin nagu vaim mööda elamist ringi.

Nojah, ma jälle ei tea, kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin. Mingi hääleke mu peas just ütles mulle, et ou kuule, Kai, tõmba pidurit, see läks juba liiga suureks halamiseks… Samas süda ütleb jaa, räägi kõik südamelt ära.

Aa, ma tahtsin öelda, et kuna mina ei tundnud end tublina, siis inimeste sellised õlale patsutused ja kiitvad / tunnustavad sõnad panid mind tundma nagu ma oleks maskiga nende ees. Maskiga, mille nad on mulle ise tahtmatult pähe pannud.. või olen ma selle ise kuidagi enda käitumisega endale pähe asetanud. Maitea.

Nii ma otsustasin, et kui järgmisel korral keegi küsib, et kuidas läheb, siis ma enam ei vasta lühidalt ja lakooniliselt "tasapisi, saan hakkama", vaid avan end pisut rohkem ning räägin haiguse telgitagustest. Kuidas see ütelus oligi – küsi ja sulle antakse.
Ma ei pidanud oma küsijat kaua ootama. Tuli üks uus inimene meie seltskonda ja meil jutt jooksis ja kuna ta õppis meditsiini, siis rääkisime ka minu pimedaks jäämisest, diabeedist ja neerupuudulikkusest jne. Ma esimest korda rääkisin inimesele, kuidas neeruhaige end mingitel päevadel päriselt tunneb ja et kui raske see on, kui su keha peab igapäevaselt hakkama saama meeletus koguses jääkainetega, jättes disclaimerina mainimata, et selle kõige juures olen ma tegelikult rõõmus. Ja ma ei tahagi sellist disclaimerit iga oma vestluse ette öelda. See oleks jabur. Ja ma ei teagi, kas ma siis tõesti kurtsin ja halasin niii kohutavalt palju või jätsin ma mulje nagu ma ei oskaks oma elust toredaid asju leida, sest mu kuulaja küsis, et kas mu elus on ehk midagi, mille eest olla ka tänulik. Ma sain sekundiga aru, et mind on valesti mõistetud. Tundsin nagu mulle oleks vaikimisi mingi silt külge kleebitud – raskelt haige, järelikult ka hingelt raske ja depressiivne. Ma olin nii löödud. Ma tõmbusin uuesti endasse ja tundsin, et ma ei taha enam mitte kunagi mitte midagi kellegile jagada.

Olen seda kogu aeg pisut peljanud. Ehk et, kui ma räägin päris emotsioonidest, pean silmas just neid raskeid, siis inimesed tõlgendavad seda nii nagu ma oleks masendunud või kohe-kohe end aknast alla heitmas, aga EI!!! Mul on vahel lihtsalt vaja ainult kahte minutit, et natuke kurta, öelda ära, mis mul südamel ja siis olen jälle rõõmus. Mu meeleolud on nagu Eesti ilm. Üks hetk paistab päike, teisel hetkel liigub pilv üle ja kolmandal hetkel võib isegi äikest näha ja kuulda. Kuid laiaslaastus olen ma rõõmsameelne ja ma ei jää kuskile ühte emotsiooni kinni. Ma tahan elada, ma tahan tunda ja kogeda. Tahan tunda seda värskust, vabadust ja värve, mida elu pakub. Tahan metsas mütata, mere vahustes lainetes möllata, liivarannas losse ehitada, mustikaid noppida, tunda lapselikku rõõmu lihtsatest asjadest. Ma tahan olla teistele rõõmuks ja positiivseks eeskujuks. Näitamaks, et isegi kui vahel on raske, siis ei tasu pead norgu lasta. See kõik on mööduv. Ja isegi kui ei ole, siis tuleb halvimast leida üles see parim. Seda päikest enda südames tuleb osata hoida, siis kiirgad sa ka teistele soojust ja headust.

No vot, selline diip postitus siis seekord. Loodan, et saite siit enda jaoks midagi noppida ja tallele panna. Mulle endale teksti üle lugedes tundub see jälle hirrrmus segane. Aga eks ma natuke olegi selline uhuu, mitte päris normaalne.
Kuna ma tõin võrdluse meeleolude ja Eesti ilma vahele, siis huvi pärast küsiksin, et milline ilmastikuolustik teid kõige paremini kirjeldab?

Okei, ma olen nüüd lõplikult oma viimasegi mõistuse minetanud. Küsite miks? Ma kohe räägin teile miks.
Käisin mina kolmapäeval katsikul. Ilm oli ilus. See tähendab tuulevaikne, lumi oli ära sulanud ja kõik teed olid kuivad ja tihased siristasid ja sädistasid põõsastes. „Ainult päike on veel puudu,“ mõtlesin ma endamisi kui jalutasime emaga Kaubamajaka poole. Kui kaubanduskeskusest väljusime, hoidsin ma käes üht suurt ja väga värvilist tulbikimpu. Ma ei tea, kas see kevadine hetk lõi mulle pähe või mis, aga alates sellest päevast peale olen ma lakkamatult palehigis koristanud. Käisime katsikul ära ning peale seda ma muudkui koristan nagu sõge inimene. Esmalt kobasin kõik kapipealsed läbi, laua pealt sorteerisin asjad ära, viskasin üleliigse pahna minema, tühjad pappkastid läksid ahju, siis pühkisin tolmu, siis jooksvalt tegelesin nõudega ja siis pesin mitu masinatäit pesu ära ja siis panin kuivama ja siis kappidesse ja nii mitu korda järjest, siis vahetasin voodipesu ära, siis küürisin harjaga diivani puhtaks, siis tõmbasin tolmukaga põrandad üle ja seejärel mopiga ja siis möödaminnes tegin veel boršisupi ka valmis. Midagi tegin veel, aga no kes see enam mäletab kolmepäeva taguseid sündmuseid.

Mingi hetk kui olin meie söögilaua puhtaks ja lagedaks saanud, siis tekkis mul kange tahtmine sellele pastellkollane laudlina peale laotada ja suur kimp värvilisi tulpe lauale asetada, aga see plaan jäi mul teostamata, sest esiteks a. mul pole tulpe ja b. mu linane laudlina on kapis, niimoodi kenasti kokku volditud ja see tähendab seda, et sellel on voltimisjäljed sees ja ma ei saa ju ometigi kortsus lina lauale panna. Ja mul ei ole triikrauda ega triikimislauda, et seda probleemi lahendada. Ning nii ma mõistsin, et mul on neid hädasti vaja.
Tegin siis kraamimisse väikese pausi sisse ja läksin googeldama. Kuna mulle väga meeldivad Tefali asjad, siis esimesena googeldasingi Tefali triikrauda. Leidsin sobiva. Hind oli sobiv. Tundus, et nupud on samuti pimedasõbralikud ehk mehaanilised, mitte puutetundlikud. 180 kraadi aurusüsteem, voolujooneline jne. Jaa, seda ma tahan. Aur tundub kasulik ja tore funktsioon. Voolujoonelisus meeldib ka. Tundub nagu mugav. Nii, järgmiseks oli vaja lauda, mille peal triikimist teostada ning see oli koht kus mu väike pea plahvatas. Kõigepealt pidin ma tooli pealt maha kukkuma nende hindade peale. Esimene laud, mis ma välja listitud loetelust vaatasin maksis 145 eurot. Saate aru jah!? Sada.Nelikümmend.Viis eurot! Ma olin nagu mida pekki!? Ma ei hakanud isegi lahti klikkama, et mis selle laua nii kalliks teeb. Ma liikusin kohe järgmise juurde. Aga ega järgmine parem polnud. See maksis kõigest 131 eurot. Lõpuks leidsin ma ka 41 eurot maksva laua ja isegi mingisuguse 6 eurose nikatsi. Aga seda viimast ma ei julgeks osta. See ilmselt kukuks ainuüksi triikrauda nähes kokku.

Lõpuks jäin ma pidama sellisel brändil nagu Vileda, sest mul on Vileda pesurest ja no see on super. Pealegi oli selle laua nime järel eraldi värvus välja toodud – roosa / valge. Kas ma tahan endale roosa-valgega triikimislauda? Muidugi ma tahan. Nii, väga hea. Klõpsasin laua lahti ja hakkasin tootega tutvuma ja ma olin jälle nagu misasja? Triikimislaual on pikendusjuhe, eraldi pistikupesa ja siis veel mingi funktsioon, millest ma ei saanud ööd ega mütsi aru. Ma lugesin ja hakkasin mõtlema, et oot-oot, aga kui mu triikimislaual on juhe, kas mul on siis juhtmevaba triikrauda vaja? Kas selliseid on üldse olemas ja kas ta saab siis oma voolu otse lauast või mis asja? Ja kuna minu välja valitud Tefali triikraua tooteinfo juures polnud seda infot, et see oleks juhtmevaba ja kuna pilti mu silmad ka ei seleta, siis ma olen totaly mind blown. Kes oleks osanud arvata, et 15+ aastat pime olemine mõjub sedasi, et ma ei saa enam elementaarsetest triikimisasjadest aru. Help needed. Ma tahan hirmsasti triikida. Palun aidake vaest inimest. Ma ei saa aru, milline raud ja milline laud omavahel sobituvad. Nad peavad ju ikkagi sõbraks saama ja omavahel suutma koos töötada.

Mis siis veel uudist…
Aa, mul on nüüd kodus trenašöör – stepper. Jalutamist see muidugi ei asenda, aga abiks ikka. Ma alguses arvasin, et ma olen nii kõva mutt, et panen selle üksi pimedana kokku, kuid siis selgus tõsiasi, et ma ei jaksa seda üksi kastist väljagi tõsta. Joosep halastas mu peale või noh, esmalt ta naeris väheke mu üle ja siis tuli appi. Kui stepper oli koos, siis tegin nii moe pärast soojenduseks juba mõned sammudki. Tundus päris lihtne. Südaööl surmväsinuna voodisse heites panin trenniplaani paika. Ütlesin Joosepile entusiastlikult, et esimene nädal stepin ma iga päev 10 minutit, teisel nädalal 20 minutit ja siis juba pool tundi iga päev ja nii see prink pepu majja toodi. Joosep arvas, et ma võtan liiga suuri ampse ning soovitas igal uuel nädalal ühe minuti juurde lisada. Saate aru jah?! 1. MINUT!
„Kuule ole nüüd, 1 minut on naljanumber. Ega ma mingi lödipüks pole,“ vastasin ma enesekindlalt *naeran laginal*. Järgmisel päeval ronisin siis stepperi peale, panin telefonist juutuubi taustaks mängima, et siis möödub aeg kiiremini või nii, ja kukkusin tammuma. Ma säästan teid ja ei hakka teile siia pateetliku ilukirjanduslikku lugu oma hingeldamisest ja suremisest kirjutama. Ma olin heal juhul 2 minutit steppinud kui ma juba surin. Mul oli reaalselt hing paelaga kaelas. Ühesõnaga minu suurejooneline plaan iga päev 10 minutit jutti steppida kukkus kolinal läbi. Nüüd tundub see Joosepi ühe minuti plaan päris adekvaatne.

Aga okei, ma tõmban joone alla. Tuli veits selline lobapostitus. Aga ärge siis unustage ühele hullule koristusmanjakile siin triikimisrauda ja lauda soovitamast. Ja paluks mitte soovitada mingit hinge hinnaga asja, ma nüüd nii palju ka seda triikimist ei armasta.

Mõtlesin, et tulen kirjutan mõned read. Muidu hakkate ehk veel arvama, et olen siia Kilingi-Nõmme mändide ja hangede vahele peris ära koolend.

Et teid kiiresti asjadega kurssi viia, siis minul läheb endistviisi. See tähendab, et endiselt olen pime, neerud endiselt ei toimi, uut pole kah saanud, Janet elab ning on oma ea kohta vägagi kepsakas (kui need kaks seika välja arvata, kus ma juba nutsin ja tahtsin lasta ta magama panna, aga Joosep ütles, et ootame veel natuke ja no mis ma oskan kosta – tal oli õigus), uut juhtkoera pole ikka veel ja ei tea millal tuleb jne jne. No nagu ma ütlesin – kõik on vanaviisi. Aa ei, vahepeal olin Tallinnas haiglas, nefroloogias. Mul nimelt tekkis peritoniit ehk kõhukelmepõletik. Ma ei tea kui palju see teid huvitab, aga pikk jutt lühidalt.
Mul on siis kodus dialüüsmasin, mis teeb mulle öösel üllatus-üllatus, dialüüsi. Enne magama minemist ühendan end masina külge, jättes praegu kogu selle lahustekottide ja kassettide ja väljavoolukottide ühendamise-paigaldamise-seadistamise julmalt vahele. Lihtsalt teadke, et masin kaalub-mõõdab-soojendab ja siis laseb spetsiaalselt minule määratud koguse lahust lihase ja kõhukelme vahele. Siis see kaks tundi loksub seal ja siis kaks tundi hiljem masin pumpab selle lahuse uuesti välja ja laseb uue puhta lahuse uuesti sisse. Ja nii teeb see masin seda öö jooksul 4-5 tsüklit. Olenevalt siis inimesest ja talle määratud raviplaanist.

Aga vot minuga juhtus selline lugu, et kui ma ühel ilusal õhtul end taas masina külge ühendasin, siis see liiter lahust, mida masin mulle päevaks kõhtu jätab, siis see liiter lahust oli lampi kuhugi ära haihtunud. No okei, mitte päris liiter, aga selline 700 milliliitrit oli jalad alla võtnud ja minema jalutanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et äkki mu kõhukelme andis otsad ja rebenes kusagilt ning nüüd immitseb seda lahust mulle kuhugi kuhu ei peaks. Ja kuna lahus ei püsinud seal kus ta pidi, siis hakkasin iga päevaga aina enam paiste minema. Ja paistetus on selles suhtes ohtlik, et muidu esimeste asjadena lähevad silmad, käed-jalad paiste, ent see ei pruugi alati nii minna. Ohtlikuks läheb asi siis, kui vesi läheb näiteks kopsu ja / või südamesse jne. Mul õnneks asi nii hulluks ei läinud. Arstid said ennem kiiresti jaole.

Ja muidu poleks isegi nagu väga hullugi, aga selleks ajaks kui nad ravivad seda peritoniiti, siis mind võeti jälle aktiivsest doonororgani järjekorrast maha, sest organism peab siirdamise ajaks olema põletikuvaba. Ma väga-väga loodan, et sellesse vahemikku ei satu just mulle sobiv doonorneer. Järjekorda tagasi saan loodetavasti selle kuu lõpus.

Aga haiglas olles oli mul tegelikult üpris lõbus. Mul oli naabriks nimelt üks vanaproua, kes ei tahtnud teps mitte uskuda, et ma kohe üldse ei näe. Näiteks ühel päeval toodi talle tilguti, aga mina ei pannud seda väikest asjaolu tähele (noh teate küll, toimetasin oma asjadega) kui äkki memmeke pöördus minu poole ja ütles: „Kuule vaata, kas seal pudelis on veel palju järgi?“.
Ma olin nagu mõh? Mis pudelis? Ja kus seal? Kuna ma ei saanud aru, millest ta rääkis ja ma ei raatsinud ega viitsinud hakata rääkima oma silmade elulugu, kuna ta kuulis väga kehvasti, siis vastasin lihtsalt, et „ma ei tea, ma ei näe“, mille peale tädike vastas otse südamest ja nagu väike laps ilma valehäbita: „Nii pime oled!“.
Haha, jah, pime mis pime. Võiks isegi öelda, et minust on lausa raske pimedam olla.

Järgmistel päevadel küsis ta, kas seal pudelis on seep. Ma jälle ei teadnud, et kus seal ja millisest pudelist jutt käib. Seal palatis oli rohkem kui üks pudel jne. Siis ta küsis kogu aeg, kas ta võib laetule ära kustutada, et tal juba sellest laelambist silmapõletik tekkinud, siravat otse silmaauku. Ma jälle vastasin naerusuiselt, et jaajaa, et kustutagu aga heaga ära, et ma nagunii ei näe, isegi mitte valgust. Paneb siis klõpsti tule kinni ja siis küsib, kas nii on okei. Eem, jah, nii on okei. Sama päeva õhtul ja järgmisel päeval kordus sama vestlus. Kas ma tohin need tuled maha lasta, siravad otse silma, mul juba silmapõletik jne jne. Ja ma pime inimene jälle lahkelt lubasin.

Ja nüüd ma ei teagi, kas tädike ei kuulnud mind või ta lihtsalt ei uskunud enam mu pimeduse juttu, kuna nägi, kuidas ma telefoni kasutasin ja olgem ausad, palatis liikusin ma samuti üsna kobedalt ringi, tegin ise endale dialüüsi, ise sõin, ise panin end riide jne jne. Jaajaa, rääkigu ma veel, et olen pime. Raudselt arvas, et ma olen tegelikult üks väike vastik õel inimene, kes ei viitsi, ei taha vaest vanainimest aidata. Ja nii jätkas vanaproua oma järjekindlusega minu käest abi küsimist. Üks päev küsis isegi oma telefoniga abi. Ma muidugi jällegist keeldusin viisakalt ja ütlesin, et „ma kahjuks ei saa aidata, ma ei näe“ (väga populaarne lause viimasel ajal minu suust), aga selle peale vastas proua, et ei-ei, et see on kõige lihtlabasem, sellega saan ma kindlasti hakkama, haha.

No vot, ja siis meil uputas siin. Lausa nii, et vesi hakkas ukse alt palatisse voolama. Ma ärkasin siin üks hommik üles ja kuulen, et keegi peseb põrandaid. Mulle tundus, et see ähkimine ja puhkimine tuleb vetsust. Kuna kahe palati peale on üks vets, siis mõtlesin, et naaberpalati proual juhtus õnnetus ja nüüd kraamib enda järelt.
Otsustasin siis peale kümmet minutit kuulamist, et lähen kutsun õige hooldaja. Kebisin siis voodist välja, torkasin oma pehmed jänkusussid jalga ja kooserdasin palatiukse juurde. Kui ma aga ukse avasin, siis selgus, et hoopis hooldaja oli see, kes palatiukse taga ohkis ja ähkis. Tagumik upakil veel ütles mulle, et oioi, ärgu ma praegu tulgu, et meil siin  uputab ja et võib-olla on juba palatissegi vesi tulnud. Ja oligi. Ma tõstsin jalgu ja sain alles siis aru, et ma seisan veeloigus.
Läksin siis tagasi voodisse ja kui olin seal mõned minutid südamerahus pikutanud, siis ühtäkki meenus mulle ehmatusega, et mul ju elektrivoodi ja et huvitav, kas ma peaks selle igaks juhuks seinast välja tõmbama, haha.

No vot. Sellised juhtumised siis minul. Neid oli tegelikult veel, aga hetkel valisin kõige värvikamad hetked ja pigem sellised hetked, mis olid just konkreetselt minuga seotud, mitte teiste patsientidega.
Kuidas teie möödunud aasta viimased kuud möödusid ja kuidas vahepeal läinud on? Kurtke, jagage rõõmu ja rääkige niisama kaasa. Kui siin muidugi enam eksisteerib mõnd hingelist üldse.

PS. Kaks päeva tagasi elutoas diivanil istudes tundsin sooja päikest oma palgel ja akna all põõsas laulis üks väike linnuke kevadiselt. Ma saan aru, et meil seisab ees veel mitu head talvekuud, kus lumehanged ulatuvad kohati kurguauguni, aga see väike linnuke tõi kuidagi lootust ja rõõmu ja minul puges küll põue väga kevadiselt soe tunne. Pärast rääkisin Joosepile ka sellest ja lõpetasin oma lause sõnadega „…ja varsti ongi kevad käes!“, mille peale tema teatas: „Sa oled optimist!“