Ei, nagu päriselt. Ja ma ei räägi praegu sellest, et ma ei näe. Ma räägin sellest, et kui te arvate, et pimedaks jäämine on see kõikse hullem asi, mis inimese ja tema silmadega juhtuda saab, siis kõik odraivad, kaega seotud mured, udusus nägemisel, kanapimedus ja jumal teab, mis kõik veel, no tahaks öelda – see kõik on köömes. Ma isegi ei tea, kust täpselt alustada.

Ühesõnaga. Umbes poolteist kuud tagasi tundsin, et mu vasakus silmas on selline rove kraapimis tunne, no nagu siis kui sul on ripsmekarv või liiv silma pudisenud. Silm jooksis pidevalt vett ja kui aevastasin või köhisin, siis lõi teravam valu sisse. No see viimane oleks võinud olla juba esimene red flag, et see ei ole mingi suva karv, mis niisama mu silmaaugus hängib, vaid midagi palju tõsisemat. Aga kuna ma olen siin viimased 10+ aastat oma pimeda elu rahulikult elanud, probleeme pole esinenud, uhan aga hommikul ja õhtul silmarõhku alandavat tilka ja elu kui lill. Kuni siis üleeilseni, mil lõputu kriipimisvalu ei andnud enam asu, silmalau oli turses, silm punane ja veel sada häda.

Aaa, ja ema andis teada, et mu silm vajub kõõrdi. Nagu misasja!? Mis ajast nagu? Ma pole eladeski kunagi kõõritanud.

Nii, seadsin siis sammud ITK emosse (jaa, ma tean, suurte tähtedega, aga mind reaalselt praegu ei huvita). Võtsin siis järjekorranumbri ja sain suht kiiresti silmaõe jutule, kes kuulas mu kenasti ära ja suunas üles neljandale korrusele, kus siis asub silmakeskus. No vana hea tuttav korrus, kus ma olen oma jagu uksi kulutanud, nii protseduuride kui palatite uksi.

Kuna ma olen seal juba vana tuttav, pikk kirju minevik selja taga, siis kutsuti mind lausa nimepidi valvearsti kabinetti. Seal oli päris mitu inimest – arst, resident ja õde. Võib-olla keegi veel, aga sellisel juhul ta häält ei teinud, nurgas kommipaberitega ei krabistanud ja mina teda ei näinud.

Kabinetti sisse astudes pidin esmalt sama jutu uuesti arstile ära rääkima, mis ma juba all silmaõele rääkisin (olgu ära öeldud, et valvearstiks oli doctor Reili Rebane, nii hooliv, asjalik, sõbralik, pühendunud, ühesõnaga kõik head sõnad ainult). Kuulas, küsis täpsustavaid küsimusi, siis vaatas resident mu silma, siis vaatas arst ja siis mõõdeti ka silmarõhku ja see oli 54. “Mida …”, viimasel hetkel suutsin sõnasabast kinni haarata ja tunnistasin kabinetis istudes arstile puhtsüdamlikult, et “vabandust, ma oleksin äärepealt praegu ropendanud”, mille peale arst vastas, et temagi.

Ent mis ma siis teada sain?
No nii palju kui ma meditsiini keelest ja selgitustest aru sain, mida mulle räägiti puhtas eesti keeles, siis minu probleemne silm on kannatanud hapniku puuduse käes, mistõttu on silma sisse kuhugi kasvanud nn uudis veresooned (kujutan ette, et need on ilmselt mingid eriti uudishimulikud veresooned) ja need veresooned häirivad silmasisese vedeliku ringlust, mis omakorda tõstab silmasisest rõhku ja ühtlasi häirib ka silmasisest vereringlust, rakud ei saa piisavas hulgas toitaineid ja nii edasi.

Maakeeli öeldes on mu silma sees kergemat sorti ummistus ning selle tulemusel toodab mu silm kaitseks rohkem vedeliku kui tarvis, kuigi silmast ei saa justkui vedelik edasi ära liikuda ja see kõik on pahapaha. No jube keeruline värk. Nagu saba kinni ja nokk lahti olukord.

Aaa, ja mul on silma võrkkest lahti tulnud ja siis ultrahelis selgus veel nii üht koma teist põnevat. Mäletan vaid selliseid sõnu nagu väga ligidal membraanile, koonusekujuline, mingi maturaalne kae (raudselt mäletan seda sõna valesti, sest kui proovisin googeldada, siis vastuseks sain ainult loomapiinajate kraesid), veel oli iirisega mingi jama ja juba eespool mainitud võrkkest. See viimane pole vist ohtlik. Seotud küll konkreetselt nägemisega, aga kuna mul nii ehk naa pole nägemist, siis hetkel ei oska nagu väga muretseda kah. Küll aga muretsen sellepärast, et kas ma olen vaikselt, kuid kindlalt liikumas sellel teel, kus lõpppeatus on silma amputatsioon...

Ma lihtsalt mõtlen, et kui silmas pole piisavalt hapniku, rakud on näljas, siis kas see ei lõhna veits nagu ära suremise järele? Kõik kuivab kokku, kärbub jne. Ega kui lillele vet ei pane, kuivab too ära, kastad üle, mädanevad juured alt ära.

Inimene peab samuti ainult veega üpris kaua vastu, aga ega kui toitaineid peale ei tule, siis sureb lõpuks temagi ära. Ma oleksin võinud selle küsimuse muidugi arstile esitada, kuid sel hetkel ma sellele ei mõelnud. Ma ei tea, vahet tegelt ju ei ole, mida amputeeritakse, amputatsioon on igal juhul õudne ja õõvastav. Kuigi jah, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Või vähemalt annab põhjust blogipostituseks.

Aga olgu, ma ilmselgelt olen taaskord sündmustest ette rutanud. Keegi pole veel sõnakestki poetanud silma välja lõikamisest või kokku kuivamisest ja ära suremisest. Lihtsalt mulle meeldib kui räägitakse musti stsenaariume, minul isiklikult aitab see vaimselt end eesseisvaks ettevalmistuda, leppida paratamatusega.

Praegu määrati mulle juurde kaks tilka, mis peaksid aitama rõhku alandada ja seeläbi andma silmale ka rahu. Järgmine kolmapäev lähen taas kontrolli rõhku mõõtma ja laserisse, mis peaks parandama silmasisest vedeliku ringlusehäiret. Arst ütles küll, mida nad laseriga kärsatama hakkavad, aga ega mul ei jäänud see keeruline sõna meelde.

Seni käin ma aga edasi punetava, poolkinnise turses silmaga, mis tegelikult tundub teise silma kõrval hoopis nagu äbarikust väikevend, kes vajaks praegu hädasti kogu maailma armastust, poputamist ja nunnutamist, pehmust ja hellust.

Kusjuures ma mingi hetk reaalselt hakkasin arvama, et äkki ma olen eneseteadmata insuldi saanud, sest vasaku silma lau nurk oli tuim ja tundus paks. Surudes silma veelgi enam kinni. Istusin esikus ja katsusin naeratades suunurkasid ja no pole midagi kosta – hirmul on tõepoolest suured silmad, sest hetkeks mulle päriselt tunduski, et mu vasak suunurk ei tõuse kui naeratan. Aga ei, õnneks sellega kõik korras.

Ning enne kui ma üldse silmakliinikusse oma murega jõudsin, helistasin ka perearstile, kes kirjutas mulle põletikuvastased tilgad kümneks päevaks. See oli ligi kaks kuud tagasi, siis kui silm veel nii palju haiget ei teinud ja oli alles õrnalt roosakas. Kümme päeva hiljem oli häiriv kriipiv valu endiselt alles, kuid nagu tõelisele eestlasele kohane, mõtlesin, et ah, kannatan ära, küll läheb ajapikku ise üle. Mina olen tugev Eesti naine ja mingi väikese karvakese pärast mina ei tussuta. Aga no näed, tee või tina, ei läinud.

Vot sellised lood siin pool sood. Ma jään siis uut kontrollaega ootama ja laserravi, mida tehakse ambulatoorselt. Protseduur pidavat kestma umbes tund, pikali asendis (saab vähemalt rahus lesida) ning enne protseduuri kleebitakse ripsmed kinni, pannakse silmaklamber ja tehakse valuvaigistav silmasisene süst. Kõik tuttav ja läbikäidud tee.

Lõpetuseks väike nali ka teile siia. Nimelt, kui ma tuttavaga ukse taga ootasin, siis kirjeldasin talle, kuidas silmaklambrit pannakse ja et peale seda kleebivad ripsmed kinni ja siis tuttav nii armsalt uuris, et kas nagu ülemised ja alumised ripsmed omavahel kokku või… Ütleme nii, et ma naersin, peaaegu et panin kajaka maha.

Aa, ja mu teine sõbranje...

No kujutate ette või, Siki kuuleb mu silmast ja esimene reaktsioon on kohe mingi “omg, kuidas sa seda kõike nii rahulikult võtad???” ja siis hakkab mind komplimentidega üle külvama nagu mingi komplimendipilv. Ma reaalselt võiksin ta voice’i siia lõppu panna, aga no ma ei viitsi praegu, kell on napilt üle südaöö, hakata seda transkribeerima – elu on liiga lühike.

Tema aga: “Issand jumal, mina oleksin juba ammu draamakuninganna, öäää mu silm, mu silm, pisarad voolavad, ninast mullitavad tatimullid…” (ja need olidki tema sõnad, mitte mu liialdus, eks). Ja siis veel väike nunnu lörin sinna otsa. Ma ausalt öeldes kuulasin teda ja mõtlesin, et miks ta mitte kuskil teatrilaval ei ole – puhas talent. Aga noh, kuidas seda tema šokki ja ahastuse etendust kirjas edasi anda… ei saagi. Te peate lihtsalt mind uskuma, kui ütlen, et see oli täiesti koomiline.

Aga jah, kui laseris ära käin, siis annan teada, mis ja kuidas edasi. Oi, ja kindlasti räägin ka protseduurist. Mina igatahes kobin nüüd ära põhku, sest homme Tarbijakaitseameti esindajaga koosolek, peale mida põrutan kohe kaheks päevaks Tartusse Draama festivalile tööd tegema.

Tsauu! Olge mõnusad, ja nautige eesseisvat nädalavahetust! Musid-kallid.

Ma olen viimased kümme aastat, ma arvan, et kümme, päris kindel pole, käinud lasteaedades, koolides ja erinevatel suvepäevadel esinemas. Mind on kutsutud rääkima ja jagama oma lugu.

Ja noh, võimalik, et ma olen nüüd puhta segi tõmmanud, aga need kohtumised on olnud alati nii vahetud ja toredad – on naerdud, on ohatud, on õhku ahmitud imestusest, ja nii tekkis mul mõte korraldada vestlusõhtu. Selline õdus, ei midagi suurt. Vist. Ma lihtsalt tunnen, et see oleks nii õige ja lahe asi, mida teha. Mulle meeldib rääkida sama palju kui kirjutada ja tahaks loota, et teile meeldiks kuulata minu jutustusi vahetute emotsioonidega.

Mul pole kunagi olnud sellist tunnet, et mingi teema oleks minu jaoks liiga tabu või et “oioi, pimeduse üle nalja teha ei tohi”. Loomulikult on seal piirid ja üht koma teist veel, mida võiks teada ja millega arvestada, aga kõigest sellest saaksime samuti põgusalt rääkida. Kus maalt nali enam naljakas ei ole, kas Joosepi poolt kinni teibitud ukseavad on naljakad või mis?
Ja ikka see põhiküsimus – mis tunne see on, kui oled terve oma elu nägija ja siis järsku on su silme ees lõputu pimedus?

Kas “tunne” on üldse õige sõna, mis seda kaotust kirjeldab, kuidas see kõik juhtus, kuhu edasi, kas pime on päris pime, miks ma duši all käies vannitoas tule põlema panen, aga vetsus mitte? Ühesõnaga – kõik küsimused saavad vastatud ja rohkemgi veel.

Ma kujutan ette, et see vestlusõhtu võiks olla natuke stand-up’i kastmes. Kus ma jagan oma lugu, räägin ebanormaalselt naljakaid ja õpetlikke juhtumisi, mis mu pimeda elu jooksul on juhtunud, ja vastan ilma valehäbita kõiksugu küsimustele. Ja ma ilmselt istuksin. Ei, mitte sellepärast, et ma ei viitsiks seista, vaid sellel on väga kindel põhjus, võiks isegi öelda kurikuulus. Ent sellestki räägiksin juba kohale tulnud publikule.
Ah, mis ma siin ikka salatsen, ega see mingi riigisaladus pole. Ma lihtsalt ei taha olla nagu veidrik, kes kuskil nurgas või nägupidi põõsas omaette üksi pobiseb... Maeitea, “humoorikas istumisõhtu lugude ja jutuvestmistega” võiks lühidalt selle kontseptsiooni kohta vist öelda.

Ma olen seda mõtet veeretanud juba mitu head aastat, aga nüüd tunnen, et olen küps seda tegema. Mitte miski mind ei takista. Varem mõtlesin, et ah, keda huvitab, mis siis kui kedagi ei tulegi, äkki mu lood on ainult mulle endale naljakad või mis iganes. Aga no kammoon – mis on kõige hullem, mis saaks juhtuda? Feilin ja saan järjekordse õppetunni, et ei toiminud, pole turgu, sihtgruppi, keda piisavalt huvitaks.
Ehk et, kuulan taaskord oma südame häält ja eks näis, mis saab. Välja te mind ju ei naeraks.

Pealegi, ei tohiks ükski inimene oma ägedaid ideid, unistusi, soove maha suruda või kõrvale heita. Neid, mis silmad reaalselt särama panevad. Või öelda endale, et “ah, mis mina”. Been there, done that – aastaid tagasi natunatukene matsin oma mõtteid maha, sest lasin teiste arvamusel liiga palju end mõjutada. Ja no ausalt, kui mitte SINA, siis kes veel?

Põhimõtteliselt vabandusi võib ju lõpmatuseni leida – “pole inimesi, kes toetaks”, “raha pole”, “kontaktid puuduvad”, “tähtede seis on vale” või see klassika, et “mu kass suri ära” (okei, see on täiesti legitiivne vabandus pleedi alla kerra tõmbuda ja kassida, maailma eest ajutiselt peitu pugeda). Aga laias laastus ei ole tegelikult ühtegi vabandust, mis annaks eluaegse puutumatuse, miks mitte otsida lahendusi ja oma eesmärkide poole püüelda.

Mulle tuli meelde see tüüp, kes elas kümneid aastaid metalltorust rõhukapslis, ainult pea välja pistetud. Tal olid kopsudega mingi jama. Ja saate aru – ta kirjutas raamatu, temaga tehti kümneid saateid, ta vist omandas isegi mitu kõrgharidust. Loomulikult olid tal inimesed kõrval, kes igakülgselt aitasid ja abistasid, aga neid poleks olnud, kui mees poleks ise tahtnud, soovi avaldanud, võib-olla isegi nõudnud. Selle asja nimi on tahtejõud!

Igaks juhuks ütlen, et ma ise pole veel midagi korraldama hakanud. Viskasin niisama mõtte õhku ja eks paistab, kuhu see edasi viib. Äkki võtab tiivad selga ja lendab kuhugi. Kuhugi kultuurimajja, väikesele teatrilavale või tšilli atmosfääriga lounge. Ma ise ilmselt eelistaksin viimast, siis saaks ruumi minu maitse järgi kaunistada. Nii et igast nurgast õhkuks tükike mind, minu sisemist seda miskit, mis hoiab mind naerusuisena.
Kuigi ka lavadele saab tänapäevaste vahendite olemasolul kõikvõimalikke lahendusi välja mõelda, ole ainult mihkel. Ega mul palju pole vaja, ainult mõned suured valged küünlad, siidpaela, kuldseid detaile… *** Muide, täiesti off topic, aga ma kaks õhtut tagasi mõtisklesin, et vaadake kui ilusad sõnad on: ööbik, pärlikarp, puuderroosa, roosileht, pitsiline pilvepiir, tuhatolm, roosakalt õhetav taevas jt. Ookei, sorry! Tagasi algse teema juurde.

… Ma ise eelistaksin väiksemat ruumi, just seetõttu, kuna ma ei näe, siis suurt ruumi ja selle mastaapi on pimedana palju raskem hoomata. Samas ei, ma ei sea piiranguid. Pigem jätan kõik kaardid lauale ja võtan kõike avatud meelega vastu. Iial ju ei või ette teada, millisest uksest või aknast võib järgmine tore ootamatu pakkumine vopsti sisse lennata. Ja kasvõi iseendagi jaoks oleks mõistlik uksed lahti jätta, kasvõi irvakile, et kui hakkad rajalt ära kalduma, näed vähemalt pimeduses valguse poole tagasi liikuda. Ja iial ei või teada, millal üks või teine uks võivad eluliselt oluliseks osutuda.

Eem, okei, see lõpp läheb juba vaikselt filosofeerimiseks. Seega tõmban seekordsele postitusele joone alla.
Mustandites ootab veel kaks postitust, ei, tegelikult juba neli. Eile käisin nimelt silmakliinikus ja pehmelt öeldes on mu silmadega, kuidas nüüd öeldagi – pahasti. Oi, kuidas ma tahaks praegu nalja rebida, aga jätan seekord nalja tegemata. Enne kui silmade tulevik pole päris selge.