Kuidas ma pimedaks jäin vol. 1

Viimaste päevade jooksul on mitmed lugejad esitanud mulle küsimuse, et kas ma olen tõesti täiesti pime ja mismoodi ma pimedana blogi saan pidada ja teiste omi lugeda. Endale täiesti arusaamatul moel pole ma kordagi isegi selle peale tulnud, et tõepoolest nägijatele võib see mõningasi küsimusi tekitada ja seetõttu otsustasin, et pühendan paar järgmist postitust oma lugejate silmaringi arendamiseks.
Oma rubriigis "Saame tuttavaks" ma väga ei peatugi pikemalt sellest, et miks olen pime. Seepärast tahaksingi alustada päris algusest. Praeguseks hetkeks olen ma elanud 25. aastat sõbralikult koos sellise haigusega nagu I tüübi diabeet ehk suhkruhaigus. See on haigus, kus inimene peab endale igapäevaselt mitu korda päevas insuliini süstima, et veresuhkrutase püsiks võimalikult normaalpiirides. Kuid vanasti, kui antud haigus oli veel Eestis suhteliselt haruldane ja meditsiin lapsekingades, siis polnud võimalik igapäevaselt enda veresuhkrut kontrollida, süstlaid pidi keetma või siis hiljem olid ühekordsed süstlad häästi pikkade ja jämedate nõeltega. Praeguseks on selle haigusega koos elamine tehtud ikka suhteliselt lihtsaks ja moodsaks. Paraku ongi väga palju just neid pimedaid, kes haigestusidki algusaegadel ja selline meditsiiniline olukord ei mõjunud tervisele hästi. Kellel said jalanärvid kahjustada, kellel tekkis neeru- ja südamepuudulikus ja muidugi ka silmapõhjades n-ö halbade veresoonte tekkimine, mida nüüd tänapäeval ravitakse jõudsasti diabeetilise silmalaseriga.
Aastal 2006 sügisel, kui ma sattusin esimest korda ITKH silmakliinikusse, siis hakati mulle kohe laserit tegema. Nädalas 2x2500 laserpõletust silmapõhja võrkkestale. Laseriga siis prooviti halbade veresoonte kasvu pidurdada. Minu  arvamus sellest laserist on see, et kui katkestad halva veresoone kasvu ühes suunas, siis igal juhul hakkab uus halb veresoon kõrvale oma siirdeid kasvatama, millele tuleb samuti kunagi laserpõletust teha ja seetõttu seda rohkem armistub võrkkest ja nägemine muutub aina udusemaks. Kui mulle alustati laseri tegemist, siis ma nägin ilma prillideta seitse rida puhtalt ära ja kolm kuud peale laserit ei näinud ma peale mustade uduste kogu midagi sealt kontrolltahvlilt ning hakkasin protestima. Iga kord, kui läksin laserit saama, tundsin, et see laser ei sobi mulle ja et mul on alati äärmiselt kehv enesetunne, aga iga kord suutsid arst ja ema mu ümber veenda. No ikka tahad ju arsti uskuda ja usaldada, mis on ka õige. Tagantjärgi ütleks ainult, et oleks pidanud erinevate spetsialistide juures käima ja kuulama erinevaid arvamusi.
Sama aasta 27. detsembri hommikul ärgates ja silmi avades märkasin ehmatusega, et mu parema silma vaateväljal on mustad laigud. Ma mõtlesin ja lootsin, et silmi pilgutades kaovad need ära, kuid paraku seda ei juhtunud. Läksin vannituppa, kus on eredam valgus, kuid mitte midagi ei muutunud...tõsiasi oli see, et mul olid laigud vaateväljal. Sõitsime siis silmakliinikusse, kus mulle öeldi, et silmapõhjas lõhkesid veresooned ja need on verevalumid. Mind pandi operatsioonile kirja ja jaanuaris toimus kauaoodatud operatsioon, kus mul pidavat ära vahetama silmalääts, kus ei oleks verevalumeid. Op tehtud ja nädal möödas, aga mina ei näinud ikka mitte midagi. Isegi see täpiline nägemine oli vahepeal kuskile ära jalutanud. Tehti veel üks op ja peale nädalast taastust, mil oleks pidanud hakkama nägemine tagasi tulema, siis mul ei juhtunud mitte muhvigi...pime, mis pime. See silm jäetigi rahule, mitte midagi muud ei tehtud. Ahjaa, kuu või kaks hiljem korra vaadati ja öeldi, et no silma võrkkest on natuke servast lahti tulnud ja paigast liikunud, aga mitte midagi ei tehtud selle teadmisega edasi. Tänaseks ei suuda silmakirurgid mu parema silma sisse aparaadiga vaadata, kuna ütlevad, et kõik on nii hägune, et nad ei saa n-ö sukelduda pimesi sinna sisse, kuna võivad sedasi kogemata midagi muud lõigata. Samas mis seal ikka nii väga hullemaks saaks lõigata, ega ma teist korda samast silmast enam pimedaks jääda ei saa ju :D
See oli siis minu parema silma story. Järgmises postituses ma kriban siis oma vasaku silma saatusest. Loodetavasti oli huvitav lugemine ja stay in tune, sest tuleb veel palju huvitavaid seike sellest, et mis edasi sai, kui saabuski minu elu teine etapp, mis sai sõpradest ja kuhu pimedana edasi.

PS. Üks asi veel...kui loete, siis ärge lugege seda sellise näoga, et "Issand Jumal, vaene tüdruk. Mul on niii kahju" vms, sest ma olen selle kohapealt täiega chill ja mulle täiega sümpatiseerivad inimesed, kes mulle igas olukorras viskavad musta huumorit näkku seoses mu nägemisega (st mitte nägemisega). Näiteks üks sõber iga kord, kui mind näeb hõikab: "Tsau, Kai, kas oled ikka veel pime?" ja kui peaks samal päeval mind ka teist korda kohtama, siis esitab sama küsimuse uuesti. Või siis üks teine armas sõber armastab mulle vahel öelda: "Vaata mulle otsa, kui ma Sinuga räägin!" :D Life is wonderful! ;)

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Armas, Kai! Ma ei tunne sind, aga julgust sain juurde. Mina jäin jaanuaris ka paremast silmast pimedaks. Mul on sünipärane rohekae. Vahetatud on sarv kest ja paigaldatud inplantaat.Tehtud on üheksa operatsiooni. Näen vaid valgust, arstil uuringutel sedagi mitte. Vasakus silmas on kolm oppi olnud lihtssamat. Üritan seda ikka hoida. Olen 47, hirm suur. Olen õppinud veidi pimedate kirja,punktkirja, töötanud nägemispuudega laste koolis. Mulle meeldib tohutult psühholoogia, nii läksin õppima TLÜ sse bakalaureusesse sotsiaalpedagoogikat. Lõpetasin praegu õppimise, teha oleks kolmandal kursusel neli eksamit, praktika ja lõputöö. Tänu tööle ja õpitule sain jubedast hirmust ja stressist võitu. Mul on ka lisaks muid haigusi. Koju küllistuma ei taha jääda, teen ikka veidi käsitööd ja loen ning suhtlen arvutis. Mida oskad soovitada, kas peaks hakkama tõsiselt arvutil tähti pähe õppima, kuidagi tuleb ju eluga edasi minna. Ega mulle ka haletsus ei meeldi, mul algas ka tumedate laikudega, mitu aastat oli pimedas silmas jubedad valud, päikest sulle! Tiina Tartumaalt

    VastaKustuta
  2. Hei, Tiina! ;)
    Väga tubli oled! :)
    Kindlasti ei pea Sa hakkama paaniliselt arvutiklaviatuuril tähtede asetsemist pähe tuupima, sest tegelikult on vaegnägijatele- ja pimedatele inimestele koolitused nagu kümnesõrme tehnika. Ma isiklikult pole sellel koolitusel käinud, vaid kõik tuli väga lihtsasti ja automaatselt...lihasmälu. Kuna arvuti kõneleb, siis pole väga hirmu ka, et teksti sisse vead jääksid, saab alati üle kontrollida.
    Igatahes vahva, et said julgustust minu kirjutisest ;) Etteruttavalt võin öelda, et mul vasakus silmas samamoodi roheline kae ehk klaukoom, kuid miks ja kuidas selle sain, kirjutan siis juba lähiajal.

    VastaKustuta
  3. Tere, Kai!
    Avastasin sinu blogi täitsa kogemata ning nüüd postitusi järgi lugedes, on väga positiivne tunne. Nii elurõõmus inimene oled! Vaatamata juhtunule on su silmis ikka sära ja suur elujanu.
    Sinu lugu on ka mulle natukene lähedane - see suhkruhaiguse osa. Mul diagnoositi, et keha ei tooda piisavalt insuliini ning söön tablette. Suur hirm on, et see kujuneb välja II astme diabeediks. Nii palju, kui lugenud olen internetis tundemärkidest, siis nii mõnigi juba on ning värisen, et pean arsti juurde minema. Esmasel visiidil, kui diagnoosi sain, ei räägitud mulle midagi ning pidingi härra googlest infot otsima, sest ei teadnud ise midagi. Kuidas saingi teada.. Võitlen kehakaaluga, mis on suureks faktoriks diabeedi arenemiseks, aga see kurivaim ei taha üldse alla anda.
    Silmanägemine on ka kehvemaks läinud. Olen umbes viimased 5a olnud prillikandja, kaugele näen halvasti, ning nüüd on nägemine kuidagi kehvemaks läinud. Ise seostan seda ikka seda oma insuliini puudulikusega. Arsti aega ootan värisevalt südamel. Tundub kõige hullem asi, mis saab nägijaga juhtuga.
    Kui väga suur enesehaletsus peale tuleb, siis ulun elukaaslasele, et varsti olen pime ja ambuteeritakse miskit ära ka küljest oma diabeedi pärast. :D
    Mida selle pika jutuga tahtsin aga öelda, sest ma ei tahtnud siia ju uluma tulla - on see, et sinu blogi süstis rohkem enesekindlust ning usku, et kõigest on võimalik üle olla. Hirm on tegelikult hea, sest teadmatuse ees hirmu tundes ongi hirmude ületamine suurim teostus.
    Soovin sulle kõike-kõike paremat ning et läheksid sama positiivsena ikka edasi - ei sammukestki tagasi! :)

    VastaKustuta
  4. Tere, Kadi!
    Kui võtad kõhunäärme stimuleerimiseks tablette, siis Sul ongi juba II tüübi diabeet ja kui pead hakkama insuliini süstima, siis on see I tüübi diabeet. Seda võin Sulle julgustuseks ja lohutuseks öelda, et ei hakata kellegil midagi nii kergesti midagi amputeerima. Selleks peaksid Sa väga pikalt käituma enda organismi ja diabeediga vastuoluliselt, st kolmekuu keskmised on pidevalt ülikõrged, mille tulemusel koguneb organismi mürkaineid, mis omakorda kahjustavad silmi, neere, veresoonkonda jne. Kui toitud hästi, kolesterool on enam-vähem korras (hea oleks kui oleks täitsa korras), liigud, võtad ravimit korralikult jne, siis ei amputeerita Sul midagi :)
    Silmanägemise kohapealt umbes sama jutt, et see võtab ikka aastaid enne, kui nägemine muutub kehvemaks. Mina vähemalt ise küll ei tea kedagi, kes oleks mõne aasta jooksul kaotanud nägemise. Üldiselt tuleb diabeeti võtta kui elustiili, aga mitte kui haigust, mis on koormaks ja rikub elu.
    Loodan, et sain kuidagigi Sulle julgust juurde süstida ja et elu pole diabeedi diagnoosimisega veel läbi. Ole tubli ja hoia end! :)

    VastaKustuta

Back
to top