Kuidas ma pimedaks jäin vol. 1

Viimasel ajal on mitmed lugejad küsinud, et kas tõesti ma ei näe mitte midagi ja kuidas ma ikka pimedana blogi saan pidada ja teiste omi lugeda. Endale täiesti arusaamatul moel pole ma kordagi selle peale tulnud, et tõepoolest, see võib teile mõningasi küsimusi tekitada. Seetõttu otsustasin, et pühendan paar järgnevat postitust teie silmaringi avardamiseks.

Alustame päris algusest...
Tänaseks olen elanud 25. aastat sõbralikult koos sellise kroonilise haigusega nagu seda on I tüübi diabeet ehk suhkruhaigus. See on haigus, kus inimene peab endale igapäevaselt mitu korda päevas insuliini süstima, et veresuhkrutase püsiks võimalikult normaalpiirides. Insuliin on hormoon, mida tervetel inimestel pankreas ehk kõhunääre toodab.
Vanasti, kui suhkruhaigus oli veel Eestis suhteliselt haruldane ning meditsiin alles lapsekingades, siis polnud võimalik igapäevaselt oma veresuhkruid mõõta ja süstlaid pidi keetma. Hiljem tulid küll ühekordsed süstlad, mis muutis diabeetikute elu tiba lihtsamaks. Praeguseks on selle haigusega koos elamine tehtud ikka suhteliselt lihtsaks ja moodsaks. Kõik need glükomeetrid, insuliinipumbad ja enam pole kaugel ka need ajad, kus glükoosisensorid tulevad kasutusele.

Kahjuks ongi pimedate seas väga palju just neid inimesi, kes haigestusidki nõukaajal ja selline tervisega eksperimenteerimine ei mõjunud tervisele hästi. Kellel said jalanärvid kahjustada, kellel tekkis neeru- ja südamepuudulikus ja muidugi ka silmapõhjades n-ö halbade veresoonte tekkimine, mida nüüd tänapäeval ravitakse jõudsasti diabeetilise silmalaseriga.

2006 sügisel, kui ma sattusin esimest korda ITK Silmakliinikusse, siis hakati mulle kohe laserit tegema. Nädalas 2x2500 laserpõletust silmapõhja võrkkestale. Laseriga siis prooviti halbade veresoonte kasvu pidurdada. Minu  arvamus sellest laserist on see, et kui sa katkestad halva veresoone kasvu ühes suunas, siis igal juhul hakkab uus halb veresoon oma siirdeid kõrvale kasvatama, millele tuleb samuti kunagi laserpõletust teha ja seda enam armistub võrkkest ja nägemine muutub aina udusemaks.

Kui mulle alustati laserravi tegemist, siis ma nägin kontrolltahvlilt, ilma prillideta, 7 rida sümboleid. Kuid pärast kolme kuud laserit ei näinud ma peale mustade laikude enam midagi. Hakkasin protestima.  Iga kord kui läksin laserisse, siis võtsin nõuks, et ütlen seekord arstile, et mina rohkem ei luba endale laserit teha. Kuid iga kord suutsid ema ja arst mind seal kabinetis ümber veenda, rääkides, et see on vajalik ja oluline. Ja nii ma istusin taas, endal silmad veekalkvel, masina taha. Ja kogu protseduuri vältel mul midagi kripeldas sees. Midagi, mis ütles, et see pole päris õige. See ei sobi mulle. Ja peale protseduuri oli mul alati väga kesine olla. Seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Tagantjärele tarkus oleks see, et muidugi tuleks oma eriala spetsialiste ja arste uskuda ja usaldada, aga sealjuures ei tohiks oma sisetunnet eirata. Kui ikka tunned, et midagi on korrast ära, siis tuleb asi pooleli jätta. Kasvõi minna ja küsida teise spetsialisti arvamust.

Sama aasta 27. detsembri hommikul ärgates ja silmi avades märkasin ehmatusega, et mu parema silma vaateväljal "ujuvad" mingid mustad laigud. Ma esiti mõtlesin ja lootsin, et silmi pilgutades kaovad need ära, kuid paraku seda ei juhtunud. Seejärel ajasin end voodist püsti, endal süda sees värisemas ja suundusin vannituppa, kus oli eredam valgus ja peegel. Arvasin, et silmad reageerivad kuidagi valgusele või midagi. Aga midagi ei muutunud. Ka peeglist vaadates nägi silm täiesti tavaline välja.
Silmakliinikusse jõudes võeti meid suht kiiresti ette. Peale mõningast vaatlust masina all öeldi, et silmapõhjas lõhkesid veresooned ja et need mustad laigud vaateväljal on verevalumid. Ilma pikema jututa pandi mind silmaopile kirja ning jaanuaris toimus kauaoodatud operatsioon, kus mul vahetati ära silmalääts. Läätse ja silmasisese vedeliku vahetusega pidavat verevalumid ära kaduma.

Kui op sai tehtud, siis arst ütles, et kuskil nädala pärast peaks hakkama vaikselt nägemine taastuma. Alguses tuleb tagasi valgustundlikus, siis näen väga uduselt ja lõpuks peaks taastuma sama nägemine, mis oli enne verevalumeid.
Aga kui opist oli 7 päeva möödas, siis minu silmal ei taastunud valgustundlikus ega mitte midagi muud ka. Isegi see täpiline nägemine oli vahepeal kuhugi ära jalutanud. Arst otsustas, et teevad veel ühe lõikuse, aga võin juba etteruttavalt ära öelda, et ka see op ei toonud oodatud tulemusi. Parem silm jäigi pimedaks.

Ma ei tea tänase päevani, et mis seal valesti läks või miks minu silmal nägemine ei taastunud. Ja see silm jäetigi lihtsalt rahule, rohkem ei tehtud mitte midagi. Kui välja arvata see, et umbes kaks kuud hiljem vaadati korra uuesti masinaga silma sisse ning öeldi, et silma võrkkest on natuke servast lahti tulnud ja paigast nihkunud. Kuid selle teadmisega tohtrid rohkem midagi peale ei hakanud. Lihtsalt nenditi ja kõik. Tänaseks ei suuda silmakirurgid mu parema silma sisse aparaadiga näha, kuna ütlevad, et kõik on nii hägune ja et nad ei saa nii-öelda pimesi sinna sisse sukelduda, kuna võivad sedasi kogemata midagi muud lõigata.

Selline oli siis minu parema silma lugu. Järgmises postituses kirjutan juba siis oma vasaku silma saatusest. Loodetavasti oli huvitav lugemine ja stay tuned, sest tuleb veel palju huvitavaid seike sellest,  mis sai edasi, mis sai sõpradest ja kuhu pimedana edasi või kuidas üldse sellise olukorraga võiks hakkama saada.

PS. Üks asi veel... Kui loete, siis palun ärge lugege seda haletsusega. Umbes et "Omg, vaene tüdruk“ või et „appi kui kahju“, sest ma olen selle kohapealt väga tšill ning mulle täiega sümpatiseerivad inimesed, kes teevad musta nalja seoses mu nägemisega, tähendab, mitte nägemisega.
Näiteks, üks mu sõber, iga kord kui mind näeb mind hõikab: "Tsau, Kai, kas oled ikka veel pime?“. Ja kui ta peaks mind samal päeval veel teist kordagi trehvama, siis esitab sama küsimuse uuesti.