Kuidas ma pimedaks jäin vol. 2

Nonii, olen nüüd jõudnud oma teise ehk vasaku silma meditsiiniliste jutustuste juurde. Kui eelmises postituses kirjutasin, et paremale silmale tehti op jaanuaris 2007, siis vasakule silmale, hoolimata sellest, et parem silm andis otsad, jätkati vasaku silma laserdamist. Ma olin vist sellest olukorrast nii segaduses, et ma isegi ei tulnud selle peale, et veel jõulisemalt protestida ja vastupanu osutada. Kuna käisin paar korda paremat silma näitamas (mingisugune operatsiooni järgne kontroll), siis kohe ühtlasi laserdati ka vasakut silma...no üks käimine siis.

Lõpuks polnud vist enam midagi laserdada ja mind jäeti rahule. Elu kulges mõnda aega päris kenasti ja rahulikult. Vahepeal tutvusin ka Joosepiga ja uute sõpradega ja nii see eluke muudkui veeres nagu hernes...planeerisin oma 22. aasta sünnipäeva. Kuid vahetult enne oma sünnipäeva hakkasid mul meeletud peavalud. Kui alguses arvasin, et tegu on lihtsalt mingisuguse järjekordse suvalise peavaluga, siis peaaegu nädal hiljem, mil valu oli muutunud täiesti väljakannatamatuks ja levinud üle kogu näo ning muutnud mind liikumisvõimetuks, siis sain aru, et asi on silmades. Mul puudus igasugunegi suutlikus püsti seista ja ruumiline taju oli null.

Võtsime siis taaskord teekonna ette silmakliinikusse, kus mul mõõdeti silma siserõhku, milleks oli 80 (normaalne on kuni 21). Ilma pikema jututa võeti mind kohe haiglasse sisse, viidi protseduurituppa ja tehti silmasisene süst. Mnjah, see võib kõlada rõvedalt ja ega kui mulle ka esimest korda arsti kabinetis öeldi, et nad teevad mulle silmasisese süsti, siis vajus mu süda küll korraks saapasäärde.

See protseduur näeb siis välja umbes nii: ripsmed kleebitakse kinni, siis pannakse mingisugune metallklamber, mis hoiab silma lahti (no juhuks, kui Sa ei suuda ise silma avali hoida, kui näed lähenevat nõela enda silmamuna poole liikumas), siis tehakse tuimestussüst ja seda ka loomulikult silma sisse ning lõpetuseks teine süst koos ravimiga järgi, mis natuke rõhku alla tooks. Rõhku oli vaja alla tuua selleks, et muidu ei oleks nad saanud mu silma lahti lõigata...plahvatab skalpelli all või miskit.

Kõige ebameeldivam selle protseduuri juures ongi see tuimestus, aga kui see üleelatud, siis on juba täitsa nitševoo. Kui tuimestused ja süstid saadud, ripsmed lahti teibitud ja metallklamber silma ümbert ära võetud, siis pannakse silm kinni ning oledki vupsti valmis.

Järgmisel hommikul toimus mul operatsioon ja kui see oli õnnelikult möödas, siis paari nädala jooksul taastus see nägemisjääk, mis alles jäi. Kuna silmarõhk oli nii kõrge, siis kahjustas minu silmanärvi üpris korralikult. Peale oppi jäin nägema siis kontrastseid värve (loe: must ja valge), punast, erkrohelist, kollast ja kroomitud ukselinke vms. Kui küsite, et miks mul silmarõhk nii kõrgeks läks, siis vastus on lihtne. Nagu ma kirjutasin eelmises postituses, siis laserdamisega armistub silma võrkkest ja kõrvale tekib teisi veresooni ja lõpuks tekkis silmasisene veresoonteummistus ja silmasisene vedelikuringe oli takistatud. Sain uue ja uhke diagnoosi endale – . Roheline kae ehk glaukoom...see muidugi ei tähenda, et mu silmad oleksid rohelised nagu ufonautidel, vaid tegelikult on mu silmad täitsa enam-vähem... Vist!

Glaukoom on progresseeruv silmahaigus ja tänaseks ei näe ma enam isegi mitte valgust (see tähendab, et silmanärv on lõplikult kahjustunud). Glaukoomi puhul on oluline, et silma siserõhk püsiks alla 21, siis saab oma nägemist ikka päris pikalt hoida.

Mulle tehti2007 aasta jooksul  vasakusse silma mitmeid operatsioone ja mingil teisel või kolmandal opil suutsin ma isegi ilma tuimestuseta mingisugune 15 minta vastu pidada. Lihtsalt operatsiooni eesruumis, kus patsiente opiks ette valmistatakse, unustati kohalik tuimestus teha...noo ikka juhtub :DKui ma siis opi ajal hakkasin kurtma, et mul on tõesti väga valus, siis arst ütles, et no siin küll ei tohiks praegu valus olla. Kuid mina jätkasin soigumist, et nii valus on ja kuna ma juba ahmisin valust õhku, siis lõpuks küsis arst operatsiooniõdedelt, et kas nad tegid ikka patsiendile tuimestuse, kuid siis vaadati üksteisele otsa ja kõigil hakkas järsku hirrrmus kiire kuskile......"



Nonii, vist sai enam-vähem kõik kirja :D

Mul tekkis seda lugu meenutades nostalgialaks silmakliiniku haiglapäevilt ja pean selle jaoks ka vist eraldi postituse kirjutama. Et, mismoodi silmakliinikus pimedale toitu serveeriti, milliseid vahvaid jutte palatimutid rääkisid jne.
Kui ma tõesti miskit unustasin, siis küsimused on oodatud alla kommentaariumisse.