Kuidas ma pimedaks jäin vol. 2

HOIATUS!!! Nõrganärvilistel mitte lugeda. Võib sisaldada häirivaid kirjeldusi.

Olen jõudnud nüüd oma teise ehk vasaku silma meditsiiniliste jutustuste juurde.
Kui paremale silmale tehti verevalumite eemaldamiseks läätsevahetus op 2007 jaanuaris, mis peale ma kaotasin nägemise, jätkati hoogsalt parema silma laserdamist.
Ma vist olin kogu sellest olukorrast nii segaduses, et ei tulnud selle pealegi, et minna teise kliinikusse ja / või küsida mõne teise spetsialisti arvamust. Olin kogu sellest ravist emotsionaalselt lihtsalt nii väsinud.

Lõpuks polnud vist enam midagi laserdada ning sain mõneks ajaks laserravist puhkust. Elu kulges mõnda aega päris kenasti ja rahulikult, sain vaimsest kurnatusest taastuda ning tärkavat kevadet nautida. Selle aja sees tutvusin ka Joosepiga, tutvusin uute sõpradega ja nii see eluke muudkui veeres nagu hernes.
Kui suvi hakkas lõpu korrale jõudma, siis septembri hakul hakkasin oma 22. aasta sünnipäevapidustusi planeerima. Kuid vahetult enne sünnipäeva hakkasid mul meeletud peavalud. Ja kui ma alguses arvasin, et see on mingi järjekordne suvaline peavalu, siis üsna ruttu sai mulle selgeks, et asi on märksa tõsisem. Valu oli levinud üle kogu mu näo ning muutnud mind liikumisvõimetuks. Valu oli nii tugev et mul puudus igasugunegi võime püsti seista, veel vähem ringi liikuda. Ruumiline tunnetus oli null. Ma oleks nagu ümmarguse palli sees olnud.
Ma ei tea mille järgi mu ema aru sai, et asi on ilmselt silmades, aga silmakliinikusse mind viidi.

Kliiniku ajast mäletan ma ainult nii palju, et lebasin ukse taga toolidel, nägu valust tulitamas ja et arstide küsimustele suutsin ainult mõnel üksikul korral vastuseks mõmiseda. Ja mäletan ka ema pehmeid käsi, mis silitasid mu juukseid.
Kliinikus mõõdeti mul koheselt silma siserõhku, milleks oli 80 misiganesühikut. Normaalne oleks vahemikus 12-22. Pikema jututa võeti mind haiglasse sisse, viidi protseduuridetuppa ja tehti silmasisene süst. Mustvalgena kirja panduna kõlab see rõvedamalt kui see tegelikult on. Ja ega kui mulle ka esimest korda arstikabinetis öeldi, et nad tahavad teha mulle silmasisest süsti, siis vajus mu süda küll korraks saapasäärde.

See protseduur näeb siis umbes sedasi välja: ripsmed kleebitakse kinni, siis pannakse metallist silmaklamber, mis hoiab silma avatuna, siis tehakse tuimestussüst ja seda ka loomulikult silma sisse. Ning seejärel tuleb teine süst, koos ravimiga. Protseduur ise valus ei ole, võib vahel pisut kibe olla, aga ei midagi hullu. Silmasisese süsti eesmärk on siis veidi rõhku alandada. Ja rõhku oli selleks vaja alla tuua, sest muidu nad poleks skalpelliga saanud mu silma kallale minna.
Kõige ebameeldivam selle protseduuri juures ongi tuimestus ise. Aga kui see üle elatud, siis edasine on juba täitsa nitševoo.

Kui tuimestused ja ravidoos silma sisse saadud, ripsmed lahti teibitud ja metallklamber silma ümbert ära võetud, siis kaetakse silm pehme marlilapiga kinni ning oledki vupsti valmis.

Järgmise päeva varahommikul toimus mul op ja kui see oli edukalt möödas, siis paari nädala jooksul taastus see nägemisjääk, mis oli alles jäänud. Nimelt, kui inimese silmarõhk on normaalväärtusest kõrgem ja ta ei tegele sellega, siis aja jooksul, hästi vaikselt, kahjustab kõrge silmarõhk nägemisnärvi. Väga paljud inimesed võivad elada niimoodi aastaid, ilma, et nad ise arugi saaks või teaks, et neil juba on vaatevälja kahanemine toimunud. Aga kuna minu rõhk oli nii masendavalt kõrge, siis see pressis korralikult närvide peale, mistõttu minu nägemine kahanes sama kiiresti nagu vaataks kiirkerimisega filmi.

Kaks nädalat peale oppi taastus siis see nägemine, mis oli nägemisnärvist järele jäänud. Nägin kontrastseid värve, nagu näiteks must ja valge, kui ka punast, erkrohelist ja kollast. Ruumi sisenedes suutsin päevavalguse järgi akna asukoha tuvastada. Nägin inimeste ja hoonete tumedaid siluette, kroomitud ukselinke.
Kui küsite, kuidas mul silmarõhk nii kõrgeks läks, siis vastus on lihtne. Nagu ma oma eelmises postituses kirjutasin, siis laserravi tehes armistub silma võrkkest ning kõrvale tekib teisi veresooni, mis põhjustas lõpuks silmasisese veresoonte ummistuse, mille tagajärjel silmasisene vedelikuringe oli tugevalt häiritud. Uh, küll sai pikk ja lohisev lause.
Sain endale uue ja uhke diagnoosi – roheline kae ehk glaukoom. Glaukoom on silmasisese rõhu tõus, mis võib viia nägemisnärvi kahjustuse ja pimedaks jäämiseni. Kopeeritud netist:
Suurenenud rõhk silmas kahjustab närvirakke, mis kulgevad võrkkestas, kuni need lõpuks hukkuvad. Kõrge rõhk surub ka väikestele võrkkestas kulgevatele veresoontele ja vähendab nendes verevoolu. Nende veresoonte ülesandeks on toita nägemisnärvi ning verevoolu vähenemise tulemusena jääb nägemisnärv toitaineteta ja taandareneb. Kuna võrkkesta närvirakud ja nägemisnärv viivad informatsiooni silmast ajju, siis nende töö häirudes kaob tasapisi ka nägemine.

Ning kuna glaukoom on progresseeruv silmahaigus, siis tänaseks päevaks ei näe ma enam midagi, isegi mitte valgust. Glaukoomi puhul on oluline, et silma siserõhk püsiks vahemikus 12-22, siis saab oma nägemist ikka päris pikalt hoida.

2007. aasta jooksul  tehti vasakusse silma veel mitmeid operatsioone, sest vahepeal läks silma siserõhk jällegist liiga madalaks ning seda tuli uuesti timmida.
Ja mingil teisel või kolmandal opil juhtus selline lugu, et mulle unustati teine doos lokaalset tuimestust panna. Lihtsalt opi eesruumis, kus patsiente lõikuseks ettevalmistatakse, aeti midagi segi ning mulle unustati teine törts kohalikku tuimestust silma tilgutada. Aga kui ma siis opilaual hakkasin kurtma, et mul on vägaväga valus, siis arst pobises, et „no siin küll ei tohiks praegu valus olla“. Kuid mina jätkasin soigumist ja vaikselt ahmisin juba valust ka õhku, mille peale arst lõpuks operatsiooniõdedelt küsis, et kas nad patsiendile tuimestuse tegid. Oli tajuda, et ruum jäi hetkeks haudvaikseks ning siis hakkas järsku kõigil kuhugi hirrmus kiire. Järgmine hetk süstiti mulle parema käe kanüüli midagi ja peagi tundsin, et valu kaob ja mu hingamine muutus taas rahulikumaks.

Nonii, vist sai enam-vähem kõik kirja…

Seda lugu meenutades tekkis mul nostalgialaks Silmakliiniku haiglapäevilt. Tundub, et pean selle jaoks ka vist eraldi postituse kirjutama. Et, mismoodi haiglas, silmahaiguste osakonnas, pimedale toitu serveeriti ja milliseid vahvaid jutte palatimutid rääkisid jne.