HOIATUS!!! Nõrganärvilistel mitte lugeda. Võib sisaldada
häirivaid kirjeldusi.
Olen jõudnud nüüd oma teise ehk vasaku silma meditsiiniliste jutustuste juurde.
Kui paremale silmale tehti verevalumite eemaldamiseks läätsevahetus op 2007
jaanuaris, mis peale ma kaotasin nägemise, jätkati hoogsalt parema silma
laserdamist.
Ma vist olin kogu sellest olukorrast nii segaduses, et ei tulnud selle pealegi,
et minna teise kliinikusse ja / või küsida mõne teise spetsialisti arvamust. Olin
kogu sellest ravist emotsionaalselt lihtsalt nii väsinud.
Lõpuks polnud vist enam midagi laserdada ning sain mõneks ajaks laserravist
puhkust. Elu kulges mõnda aega päris kenasti ja rahulikult, sain vaimsest kurnatusest
taastuda ning tärkavat kevadet nautida. Selle aja sees tutvusin ka Joosepiga,
tutvusin uute sõpradega ja nii see eluke muudkui veeres nagu hernes.
Kui suvi hakkas lõpu korrale jõudma, siis septembri hakul hakkasin oma 22.
aasta sünnipäevapidustusi planeerima. Kuid vahetult enne sünnipäeva hakkasid
mul meeletud peavalud. Ja kui ma alguses arvasin, et see on mingi järjekordne
suvaline peavalu, siis üsna ruttu sai mulle selgeks, et asi on märksa tõsisem.
Valu oli levinud üle kogu mu näo ning muutnud mind liikumisvõimetuks. Valu oli
nii tugev et mul puudus igasugunegi võime püsti seista, veel vähem ringi
liikuda. Ruumiline tunnetus oli null. Ma oleks nagu ümmarguse palli sees olnud.
Ma ei tea mille järgi mu ema aru sai, et asi on ilmselt silmades, aga
silmakliinikusse mind viidi.
Kliiniku ajast mäletan ma ainult nii palju, et lebasin ukse taga toolidel, nägu
valust tulitamas ja et arstide küsimustele suutsin ainult mõnel üksikul korral
vastuseks mõmiseda. Ja mäletan ka ema pehmeid käsi, mis silitasid mu juukseid.
Kliinikus mõõdeti mul koheselt silma siserõhku, milleks oli 80 misiganesühikut.
Normaalne oleks vahemikus 12-22. Pikema jututa võeti mind haiglasse sisse,
viidi protseduuridetuppa ja tehti silmasisene süst. Mustvalgena kirja panduna
kõlab see rõvedamalt kui see tegelikult on. Ja ega kui mulle ka esimest korda
arstikabinetis öeldi, et nad tahavad teha mulle silmasisest süsti, siis vajus
mu süda küll korraks saapasäärde.
See protseduur näeb siis umbes sedasi välja: ripsmed kleebitakse kinni, siis
pannakse metallist silmaklamber, mis hoiab silma avatuna, siis tehakse
tuimestussüst ja seda ka loomulikult silma sisse. Ning seejärel tuleb teine
süst, koos ravimiga. Protseduur ise valus ei ole, võib vahel pisut kibe olla,
aga ei midagi hullu. Silmasisese süsti eesmärk on siis veidi rõhku alandada. Ja
rõhku oli selleks vaja alla tuua, sest muidu nad poleks skalpelliga saanud mu
silma kallale minna.
Kõige ebameeldivam selle protseduuri juures ongi tuimestus ise. Aga kui see üle
elatud, siis edasine on juba täitsa nitševoo.
Kui tuimestused ja ravidoos silma sisse saadud, ripsmed lahti teibitud ja
metallklamber silma ümbert ära võetud, siis kaetakse silm pehme marlilapiga
kinni ning oledki vupsti valmis.
Järgmise päeva varahommikul toimus mul op ja kui see oli edukalt möödas, siis
paari nädala jooksul taastus see nägemisjääk, mis oli alles jäänud. Nimelt, kui
inimese silmarõhk on normaalväärtusest kõrgem ja ta ei tegele sellega, siis aja
jooksul, hästi vaikselt, kahjustab kõrge silmarõhk nägemisnärvi. Väga paljud
inimesed võivad elada niimoodi aastaid, ilma, et nad ise arugi saaks või teaks,
et neil juba on vaatevälja kahanemine toimunud. Aga kuna minu rõhk oli nii
masendavalt kõrge, siis see pressis korralikult närvide peale, mistõttu minu
nägemine kahanes sama kiiresti nagu vaataks kiirkerimisega filmi.
Kaks nädalat peale oppi taastus siis see nägemine, mis oli nägemisnärvist
järele jäänud. Nägin kontrastseid värve, nagu näiteks must ja valge, kui ka
punast, erkrohelist ja kollast. Ruumi sisenedes suutsin päevavalguse järgi akna
asukoha tuvastada. Nägin inimeste ja hoonete tumedaid siluette, kroomitud
ukselinke.
Kui küsite, kuidas mul silmarõhk nii kõrgeks läks, siis vastus on lihtne. Nagu
ma oma eelmises postituses kirjutasin, siis laserravi tehes armistub silma
võrkkest ning kõrvale tekib teisi veresooni, mis põhjustas lõpuks silmasisese
veresoonte ummistuse, mille tagajärjel silmasisene vedelikuringe oli tugevalt
häiritud. Uh, küll sai pikk ja lohisev lause.
Sain endale uue ja uhke diagnoosi – roheline kae ehk glaukoom. Glaukoom on
silmasisese rõhu tõus, mis võib viia nägemisnärvi kahjustuse ja pimedaks
jäämiseni. Kopeeritud netist:
Suurenenud rõhk silmas kahjustab närvirakke,
mis kulgevad võrkkestas, kuni need lõpuks hukkuvad. Kõrge rõhk surub ka väikestele
võrkkestas kulgevatele veresoontele ja vähendab nendes verevoolu. Nende
veresoonte ülesandeks on toita nägemisnärvi ning verevoolu vähenemise
tulemusena jääb nägemisnärv toitaineteta ja taandareneb. Kuna võrkkesta
närvirakud ja nägemisnärv viivad informatsiooni silmast ajju, siis nende töö
häirudes kaob tasapisi ka nägemine.
Ning kuna glaukoom on progresseeruv silmahaigus, siis tänaseks päevaks ei
näe ma enam midagi, isegi mitte valgust. Glaukoomi puhul on oluline, et silma
siserõhk püsiks vahemikus 12-22, siis saab oma nägemist ikka päris pikalt
hoida.
2007. aasta jooksul tehti vasakusse
silma veel mitmeid operatsioone, sest vahepeal läks silma siserõhk jällegist liiga
madalaks ning seda tuli uuesti timmida.
Ja mingil teisel või kolmandal opil juhtus selline lugu, et mulle unustati
teine doos lokaalset tuimestust panna. Lihtsalt opi eesruumis, kus patsiente
lõikuseks ettevalmistatakse, aeti midagi segi ning mulle unustati teine törts
kohalikku tuimestust silma tilgutada. Aga kui ma siis opilaual hakkasin kurtma,
et mul on vägaväga valus, siis arst pobises, et „no siin küll ei tohiks praegu
valus olla“. Kuid mina jätkasin soigumist ja vaikselt ahmisin juba valust ka õhku,
mille peale arst lõpuks operatsiooniõdedelt küsis, et kas nad patsiendile
tuimestuse tegid. Oli tajuda, et ruum jäi hetkeks haudvaikseks ning siis hakkas
järsku kõigil kuhugi hirrmus kiire. Järgmine hetk süstiti mulle parema käe
kanüüli midagi ja peagi tundsin, et valu kaob ja mu hingamine muutus taas
rahulikumaks.
Nonii, vist sai enam-vähem kõik kirja…
Seda lugu meenutades tekkis mul nostalgialaks Silmakliiniku haiglapäevilt.
Tundub, et pean selle jaoks ka vist eraldi postituse kirjutama. Et, mismoodi
haiglas, silmahaiguste osakonnas, pimedale toitu serveeriti ja milliseid
vahvaid jutte palatimutid rääkisid jne.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2015
(258)
-
▼
juuni
(30)
- Naturaalne või tuunitud?
- Aasia köök
- Selle suve esimesed maasikad
- Lugeja küsib
- Palatimutid
- Öine mällar ja tänane fotosessioon
- Lihtsalt istun...juba läheb seitsmes tund
- Tahan oma sõrmust tagasi!
- Taaskord spordijutte ja suveplaanidest
- Meestestringid - not cool!
- Kuidas ma pimedaks jäin vol. 2
- Kuidas ma pimedaks jäin vol. 1
- Veidrad reisikaaslased
- Kui ülemisel pööningul ei ole enam kõik korras
- Häid uudiseid on alati tore saada
- Milliseid ja kui palju tegevusi unenägudest olete ...
- Hommik täis väikseid seiklusi
- Külajalgratas
- Polaarhülged koduaias
- Uuest autost, aga mitte meie omast :D
- Must ja valge
- Peaks magama minema, aga...
- Kinomanjakist platsentani
- Gravitatsiooni vastu ei saa ehk 10 korda kuulsam
- Kui pikad Su juuksed on?
- My boyfriend TAG
- Töötan nagu jäljekoer
- Ajalooline hetk meie suhtes...me käisime kinos
- Sensatsiooniline äpardus
- Üks, kaks, ma olen paks
-
▼
juuni
(30)
Omg, mul hakkasid kõik 3 silma valutama, kui ma seda ilma tuimestuseta silmapoeratsiooni osa lugesin.. õõõõõhhhh
VastaKustutaIkka juhtub :D
VastaKustutaTäitsa põnev lugeda, ootan järge palatimuttide juttudega.
VastaKustutaJa siis on see vana vaidlus, kas laserravi tehakse seepärast, et võrkkest on täiega p-s või on võrkkest täiega p-s, sest tehti laserravi. Ühe pimedaga juhtus lausa selline lugu, et arst keeldus teda ravimast, kui ta veelkord kuuleb, kuidas laserravi ta silmad tuksi keeras. Praegust aega ei tea, kuid varem kasutati laserravi pigem alles siis, kui maja oli n-ö lausleekides, et ehk jääb midagigi alles, ehk jääb vähemalt mõneks ajakski.
VastaKustutaTere !
VastaKustutaHuvitaks selline asi, et kas Joosep on samuti pime ?
Kas oled kirjutanud teie tutvumisloo, see huvitaks ka väga :) .
Kõike ilusat!
Ei ole veel tutvumislugu jõudnud kirjutada, aga kindlasti tuleb :)
VastaKustutaJa Joosep on igast otsast täiesti terve, et siis näeb ka jah :D
Tore, jään ootama ;)
Kustuta