Jeeš, jutt käib siis minu juhtkoerast, kes nädalavahetusel käis koos minu ja ülejäänud sünnipäevalistega Tiigi tänava Escape Tartu põgenemistoas. Ma arvan, et ma ei valeta ja võin täiesti julgelt väita, et Janet on siis esimene juhtkoer või üleüldse esimene koer, kes taolist kohta on külastanud. Tal oli selleks special luba. Tõsi, teda käeraudadega kuskile võre külge kinni ei aheldatud, aga ta hängis niisama seal ringi, samal ajal, kui meie otsisime paaniliselt väljapääsu. Meil oli seal üldse väga naljakas, sest kui me lõpuks saime võtme, et käerauad avada, siis otsustas võti pooleks murduda. Aga õnneks toodi meile siis ikka uus ja terve võti. Eilsest pandi see Escape Tartu nukutuba kinni ja meil oli au oma seltskonnaga seda nukutuba viimast korda külastada ja saime seal väljapääsu otsida. Seega ma vist võin suts paljastada, et mis seal oli...

Ütleme nii, et Kiku pani mind nukutoa seltskonda sellepärast, et nad saaksid kasutada minu fantastilist mälu (kusjuures I'm not joking right now), kuna seal oli palju arvutamist ja numbreid, mida meelde jätta...vähemalt Kiku arvas nii. Aga reaalsuses polnud seal midagi vaja meelde jätta. Tuli lihtsalt numbreid ja vihjeid otsida ja siis kood kokku klapitada, aga no mida ma seal klapitan, kui ma ei näe tehteidki või numbreid. Ma arvan, et kui ma oleksin nägija, siis ma oleksin lahendused suht kärmelt leidnud (my ego is talking riht now). Näiteks meil oli vaja seif lahti saada, mille kood oli neljakohaline number. Meil oli kolm numbrit olemas ja üks puudu. Seifi juures seisis veel kiri, et koodi võib kolm korda valesti panna, aga siis läheb seif viieks mintsaks lukku. Mina ei tea miks, aga mulle sümpatiseeris number 4 ja ütlesin, et see sobib sinna koodi kuidagi maruhästi (see on ju täiega nutikusega seotud tuletus :D). Aga ei, ülejäänud seltskonna jaoks polnud see sugugi loogiline ja nii nad proovisid teisi numbreid. Lõpuks küsisime ikka vihjet ja pärast selgus, et puuduolev number oli ikka, dadaaa...4.

Lisaks leiti üks uks, millele oli kirjutatud "kopp-kopp" ja soovitus otsida teine väljapääs. Nägijad muudkui koputasid ja koputasid, aga mina tuiasin niisama poodud nukude vahel pimedas toas ringi. Ma ei tea, mul polnud üldse hirmus, võib-olla sellepärast, et ma ei näinud seal neid üles poodud nukke, mis mu näo ees tilpnesid. Nägijad mitu korda ütlesid, et Sul täiega veab, et Sa ei näe (jeeš, I think so too :D) Milline vedamine ikka, et ma pime olen). Lõpuks jõudsin ma riidekapini ja asjatasin seal kapis, kui äkki tundsin, et oot-oot, miks kapis on nii külm ja hakkasin nägijaid riidekapi juurde kutsuma. Aga mis te arvate, et nad kohe jooksid või? EI, nemad muudkui koputasid ja ei saanud aru, et miks ikka uksel see kopp-kopp on kirjas ja seda nad muidugi ignosid, mis oli selgesõnaliselt ja otse nina ette kirjutatud, et otsige teine väljapääs. Samal ajal ma muudkui kutsusin, et tulge ja vaadake ja katsuge, et siin kapis on ikka nii külm ja see pole üldse loogiline...aga siis tuli töötaja. Lülitas selle creapy taustahääled maha ja ütles, et meie aeg sai täis. Ma olin oma kapist ja selle jahedusest nii sillas ja häiritud üheaegselt, et mis värk sellega on ning ütlesin töötajale, et mingu ära, me tahame edasi lahendada. Aga pmt oli mul jälle õigus. See kapp oli sellepärast nii freaking külm, sest kapp oligi väljapääs järgmisesse ruumi. Aga eii, Sina pime kõpitse seal nurgas ja ära sega, kui me siin koputame uksele, millel on selges kirjapildis öeldud "Otsige teine väljapääs". Ei,ei...Sina pime vänta meile hoopis elektrit. Muig, mu jutust jääb vist suts mulje nagu ma peaksin nägijaid taunideks ja lollideks ja et mind kuulda võttes oleksid nad palju kaugemale jõudnud. Tegelikult asi päris nii ei ole. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei saanud oma täit potentsiaali ära kasutada.

Hahaa, aga ei, tegelikult oli väga tore ja viskasime seal kildu ja irvitasime alguses, kui olime u. 10 mintsa käeraudadega kinni istunud, et raudselt me olemegi nukutoa kõige haledam seltskond ja kaugemale ei jõuagi, kükitame oma 75 mintsa siin täis ja astume sama targalt välja.

Kiku ise käis oma tiimiga selles samas põgenemistoas, kus Merjegi ehk hullutoas. Kuid see pole Escape Tartu põgenemistuba, vaid hoopis samas keldris asuv konkurentfirma Escaper. Lugedes natuke Merje blogist selle kohta ja kuuldes suts Kiku käest tagasisidet, siis ma täiega tahaksin sinna minna. Minust poleks arvatavasti seal eriti miskit tolku, võib-olla lihtsalt väriseksin ja nutaksin kuskil nurgas või jookseksin paaniliselt ringi, aga vähemalt saaksin siis adrenaliinilaksu kätte. Kiku ütles enda põgenemistoa kohta kokkuvõtvalt, et seal oli nii hirmus, et enamuse ajast pididki keskenduma mitte kartmisele, kui lahenduste otsimisele.